BEEBIBLOGI: Kuuekuune Printsess

Tänaseks on Printsess juba kuus kuud ja 8 päeva vana. Osalt selleks, et teie saaksite ikka võrrelda ja kaasa elada, osalt selleks, et mul endal meeles püsiks, teen ma iga kuu sünnipäeva puhul kokkuvõtva postituse Printsessi arengust.

Printsess 6 kuud:

Kaal: 9400 g
Pikkus: 67 cm
Silmad: hallikasrohelised (loodame, et lähevad roheliseks)
Juuksed: hakkasid kasvama peale viienda kuu sünnipäeva. Pruunid.
Rõivasuurus: endiselt 74
Sööb: rinnapiima, natukene oleme mekutanud juba kõrvitsa ja porgandiga. Porgand väga peale ei lähe, aga kõrvits meeldis.

Oskused:
Keerab ennast kõhult seljale ja tagasi. Eelistab endiselt paremat poolt, aga katsun teda ikka üle vasema õla ka keerama meelitada. Üleeile hakkas ka roomama (vanust 6 kuud 6 päeva).
Istub kenasti ka ilma toeta, kuid ise veel istuma ei lähe. Külje peale suudab ennast ajada, aga selga püsti ei saa. Ilmselt varsti käpas.

Lemmikud:
meie koer Tommy, õhupallid, emme telefon ja see, kui emme laulab (noh, need Bruno Marsi klassikalised - "...lucky for you that's what I like, that's what I like").

Üldiselt:
Üldiselt on Printsess rõõmsameelne ja rahulik neiu. Viimasel ajal on aga lisandunud mingi kummaline lõvi möirgamise sarnane häälitsus. Seda ta teeb siis, kui ta on eriti excited või, kui ta millegagi hakkama ei saa.
Magamisega on nii ja naa. Päevane graafik on tibens-tobens, aga õhtune magamajäämine on viimastel päevadel küll selline, et panen ta ilusti oma voodisse uinuma, nagu raamatud käsevad, aga lõpetame ikka tissi otsas. Ilmselt on asi selle uue oskuse omandamises ja laps on lihtsalt päevasündmustest äksi täis. Hakkab nagu magama jääma ja siis hakkab täiega nutma. Ikka nii, et pisarad voolavad. Isegi, kui on just söönud, siis rahuneb ikka kõige paremini tissi otsas. Ega ma kade pole - las sööb. Aga "'õige magamapaneku" põhimõtetele käib see vastu. Laps peaks uinuma ise ja omas voodis. Isegi paitada ei tohiks. Pfffft!
Ma paitan, toidan ja seisan pea peal, kui vaja. Vaesekene on ju päris hädas vahest seal voodis.

Oleme nüüd poolteist nädalat juba ka lisatoitu proovinud. Alustasime kõrvitsaga. Tegin püree ise - ostsin kõrvitsa Maksimarketist, keetsin ära, püreestasin ja panin jääkuubikuvormi sügavkülma.
Kõrvits läks päris hästi peale, sõi kuskil kaks kuubikut kenasti ära. Kolme poleks ilmselt sisse surunud.
Neli päeva mekutas kõrvitsaga, kui hakkasin porgandit pakkuma. Tegin taaskord püree ise, aga jäi natukene liiga paks. Ma ei tulnud selle pealegi, et osa keeduveest alles jätta ja vedeldamiseks juurde lisada. Ka püreestamine oli keerulisem ja püreele jäid nagu suuremad tükid sisse. Kolm päeva andsin enda tehtud püreed. Noh, napilt kuubiku pressisin lapsele sisse. No, ei maitse see porgand. Siis ostsin poest valmispüree, mis on oluliselt vedelam ja muide ka magusam (ei olnud suhkrut lisatud), aga ka seda Printsess ei söönud.
Täna proovisime lillkapsast. Ma lollakas tegin jälle natukene liiga paksu. Arvasin miskipärast, et see lillkapsas ise maru vesine ja pole vaja vett juurde panna. Meeh. Loll olen. Sai paks. Ega miskit - panin rinnapiima juurde. Sõi täitsa hea meelega. Parema meelega, kui porgandit igatahes.
Eks näis, kas homme ka sööb.

See lisatoidu teema muide on jube keeruline. Mul on küll üks laps juba olemas, aga enam ei mäleta, kuidas lõpuks liha peale üle mindi ja millal ta putru sööma hakkas ja nii edasi.
Mul on mingi perearsti poolt antud Hipp'i raamat, kus on natukene õpetussõnu ka sees, aga näiteks meie Novembribeebide grupis on osad seal toodud õpetused maha tehtud.

Noh, näiteks see, et kartulit lapsele ühe esimese juurikana anda või püree andmine enne rinnapiima.

Pean selle raamatukese ka veel üles otsima, kus on kirjas, mitu tahke toidu korda võiks lapsel päevas olla.

Nii palju jebimist on selle lisatoiduga. Ausalt, noh. Praegu on ilmad nii ilusad ja tahaks koguaeg väljas olla, aga peab ju koju tulema, püree jääkapist välja võtma, veevannil üles sulatama, lapse ette valmistama (linnariided seljast, põll ette, lusikas kätte) ja siis temaga seal vigurdama.
"Aaaaaaaaammmpsss. Aaaaaaammmps. Noh! Ei maitse või? Ampsti! Võta veel natukene. Aaaaaaaaaamps."
Noh, siuke natukene ogara inimese tunne on :) Aga Printsess on nunnu, kui ta sööb. Käed käivad nigu tuuleveskid, et saaks ainult oma sõrmekesed sinna püree sisse solkima. Ja, kui lõpuks saabki - ohsapühajumal! :D

Mulle muide see toiduga plätserdamine üldse ei meeldi, aga kui juba ots on lahti tehtud (loe: laps üleni oranž juba) siis ei ole enam pointi iga piisa pärast põdeda. Siis lasen minna. Las möksib.

Aaaaaaaaaaaaampsti

Siia juurde kujutlege rahulolevat nohinat

Pudelist RPA andmisega oleme sinnamaale jõudnud, et ta pudelit ja lutti täitsa aktsepteerib, aga see piima maitse ei meeldi talle. Isegi imeb natukene, aga siis kui piima juba rohkem tulema hakkab, siis teeb suu lahti ja siukse maru hädalise näo pähe. Joob max 10 ml. Talle tundub see pudelimajandus isegi põnev. Tahab seda lutti närida ja pudelit pigistada.
Ma nii ülepäeviti olen katsunud talle seda maitset ikka tutvustada. Eks näis, kas saab asja.

Häda pärast saab ka rinnapiima koguda, kui tekib hirm, et ta EBA ajal võiks nälga jääda.

Kuidas teie lisatoiduga alustasite? Tegite püreed ise? Kuna putru andma hakkasite? 
Kust te informatsiooni saite?

Appi! :)