35. Tartu Jooksumaraton

Kuhu see aeg küll kaob. Alles oli pühapäev, ma olin väsinud ja sõitsin Elvast kodupoole, et saaks kooki süüa ja endaga rahul olla ja - poof! - ongi juba kolmapäev.

Tahtsin muidugi kohe ju muljetada Tartu Jooksumaratoni muljeid, aga pole lihtsalt mahti saanud.
Siin need muljed siis lõpuks on.

Ütlen kohe ära, et tegelikkuses oleksin ma tahtnud nüüd juba joosta 23 km distantsil, kuid tundsin, et ma pole veel valmis. Registreerisin end 10 kilomeetri jooksule ja otsustasin minna jooksu nautima.

Ilm oli selline kummaline, et jube raske oli otsustada, mida selga panna. Ideaalis oleksin ma läinud poolpikkade retuuside ja ilma käisteta jooksusärgiga, kuid ilmateade näitas keskmist sõrme ja lubas külma ilma. Panin pikad retuusid ja lühikeste käistega jooksusärgi.

Pildil emaga. P.S. ta väidab, et ta pole lühike, mina olen lihtsalt pikk

Kell 11 pakkisime oma kompsud kokku ja hakkasime Elva poole sõitma.
Kohale jõudsime 11:40, näitasime parkimispileti ette ja parkisime auto ära.
Võtsime Printsessile kaasa ka suurte ratastega vankri, millega igapäevaselt jalutamas käin. Muidu on meil autos turvahälli rattad, aga seal maastikul nendega väga ei liigu.

Plaan oli laps soojas autos rinnapiima täis tankida ja siis kärru tuttu panna. Issi pidi metsavahel senikaua jalutama, kuni emme jookseb. Reaalsus oli aga selline, et Printsess ei tahtnud süüa. Eelmisest söögikorrast oli möödas 1,5 tundi ja jooksu stardini oli ka tunnike. Otsustasime, et ootame pool tunnikest auto juures ja siis proovin uuesti süüa pakkuda. Pffft. Pool tundi hiljem polnud olukord sugugi parem - endiselt keerati pea ära ja suruti huuled kriipsuks. Ei olnud nälga.

Noup, not hungry!

Tegin peas kiire arvutuse, et selleks hetkeks oli laps juba 2 tundi söömata. Stardini oli veel pool tundi pluss jooksmisele kuluv 1 tund. Oeh. Läheb napikaks. Hoiatasin meest ka, et olgu valmis last süles kandes lohutama.

Enne starti sai ära seistud ka traditsioonilises vetsujärjekorras, kus tõdesime emaga mõlemad, et kuramuse külm on. Mul ei olnud jooksujakki ka kaasas, vaid olin t-särgile peale visanud oma nahktagi, millega ju ometi jooksma ei lähe. Lootsime, et hiljem rajal higistades ei pane külma tähele.

Stardis suundusin grupi juurde, kelle eeldatav lõpuaeg on 56 min - 1t 6 min. Teadsin, et kiiremini ma kindlasti ei jookse, kuna mu senine 10 km rekord on 57min ja selle ma jooksin suhteliselt laugel rajal linnatänavatel.

Soojendus tehtud ja kõlaski stardipauk.

Kuna jooksjaid oli palju, siis esimesed kilomeetrid olid suhteliselt aeglased. Inimestest tekkis korralik tropp, edasi liikumine toimus teosammul. Tänu aeglasele algusele ei tõmmanud ma ennast liiga kiire stardiga kinni ja kogu jooks oli selle võrra kergem. Ma tegelikult kujutasin ette, et seda rada on raskem joosta. Ma olen seda kaks aastat tagasi keppidega kõndinud ja küngastest üles saamine oli võrdlemisi raske.

Joogipunktides ma seisma ei jäänud, kuna ma pole harjunud nii väikese distantsi peal jooma ega sööma. Kui oleks janu olnud, siis oleksin vett võtnud ilmselt.

Raske hakkas kusagil kaheksandal kilomeetril korra, kuna tuli üks pikem ja järsem tõus, millest ma üles joosta rassisin ja pulsi asjatult kõrgele ajasin. Peale seda tõusu ei saanud pulssi enam kuidagi alla ja jooksin võrdlemisi punase näoga lõpuni välja. Sinnamaani oli selline mõnus kulgemine olnud.

Viimase kilomeetri katsusin isegi natukene kiirust lisada, tsipa tuli välja ka.

Keskmine pulss 155 bpm, max pulss 174 bpm.

Foto: Ramon Reimets

Finišis olin korraks täitsa räbal, aga taastusin kiiresti. Mees arvas, et ma ei näe üldse väsinud välja. Ma olevat imelik. Haaah! Eks näis, mis peale poolmaratoni saama hakkab. Siis äkki nutan.

Ametlikuks ajaks sain 59:48
Naistest 175-s koht, oma vanuseklassis 75-s.

Medal kaelas, imik abikaasaga üles leitud, läksime sööma. Minu rõõmuks ei olnudki Printsess veel näljast hinge heitmas, vaid magas veel mõni aeg kenasti oma vankris.

Ma sõin supi ja saiakese ära ja tõttasin metsavahele vaiksemat nurka otsima, kus saaks vastärganud lapsele miskit süüa pakkuda. Väljas oli jätkuvalt jahe, aga võtsin lapsele paksu teki peale ja sain metsas kännul istudes asja aetud.

Siis ootasime ära ka minu ema, kes lõpetas kepikõnni ajaga 1:32. Oma vanuseklassis koht 23. Mu meelest päris tubli tulemus! Hurraaa!

Sporditädid

Vapper lapsehoidja ka 

Edasi suundusime Otepääle sööma, et saaks vaikses keskkonnas maha istuda, keha kinnitada ja muljetada.
Jep, ma sõin seal ka veel ühe salati ja magustoiduks pannkoogi meega. Mis tegelikult ei olnud väga hea mõte, kuna Printsess sai meest päris koleda lööbe :) Upsti!

Selline see kolmekümne viies Tartu Jooksumaraton siis saigi. Emaga lubasime järgmisel aastal 23 km stardis olla. Mina jooksmas ja tema ikka kepikõnnil. Hõikan selle siin välja, siis on piinlik taganeda, eksju :)