Kuidas ma endale jooksusõbra sain

Ma olen peaaegu 30, mul on kaks last, kellest üks on puhta rinnalaps veel, ma ei ole väga rikas ja mu ainsateks hobideks on kaalulangetus ja blogimine. Jep, arvasite ära - mul ei ole sõpru! :D

Parandan ennast nüüd - pardonks Kadri, Triin, Helena ja Kai - mul ei ole Tartus ühtegi sõpra.
Kõik minu sõbrad on kuidagi kummaliselt hakanud Tartust ära kolima. Hakka või ennast süüdlaseks pidama...hmmm....

Kõige lähedasem asi sõbrale on mu õde, kes irooniliselt elab ka 10 km Tartust väljas ja, kes just präegast meeletult karjäärivärki teeb ja mind puhta unarusse on jätnud. Niu-niu.

Novembribeebide grupist Facebookis sain endale paar jalutamiskaaslast, kellega vahest ikka imikuid tuulutamas käime, aga muidu olen sõbratu, mis sõbratu.

Muidugi tahaks kellegagi koos trenni teha ja kiruda, kui paksud me ikka oleme ja kui ilusad me x-aastat tagasi olime. Ja kuidas kuhugi ei jõua ja midagi ei saa teha, kuna laps on veel väike ja mees on pidevalt tööl ja nii edasi ja nii edasi.

Juhtus aga ükspäev selline kummaline lugu, et keegi kirjutas mulle Instagramis. Minu jaoks suhteliselt võõras asi, et keegi Instagrami kirjutab. Normaalsed inimesed kirjutavad ikka Facebook'i või saadavad e-maili.
Kirjutas üks näitsik Tartust, kes on minuga sarnases kaalus, tal on minu lapsega enamvähem samaealine tütar ja ta käib käruga jooksmas. Kirjutas mulle, et loeb mu blogi ja tuleks minuga koos jooksma mõnikord.

Ohhooo! Selline maru konkreetne ettepanek tehti kohe. Mees mul kõrvalt kohe, et raudselt on mingi karvane Vasja, kes tahab mind luhale tirida ja minuga lapsi teha. Või lihtsalt vaadata, kuna ma olen nii ilus (abikaasa peab ju meelitama - meil on leping).

Muidugi oli natukene veider, et keegi kohe niimoodi peale lendab ja ei tahagi minust paljaid pilte, aga ma olin tähelepanust nii meelitatud lihtsalt. Keegi loeb mu blogi ja äksjuali tahab minuga kokku saada! Woohoo - ma tundun internetis lahe!
 Ma muidugi stalkisin ka kohe nii palju, kui sain ja tundus, et tegu on siiski naisterahvaga. Võtsin julguse kokku ja läksin kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta, et kärudega mõned kilomeetrid joosta ja juttu puhkuda.

Sinna kõndides mõtlesin peas triljon mõtet, et äkki me ei tunne üksteist ära, äkki ta ei tule, äkki tegi nalja ja nüüd naerab kodus, kui loll ja naiivne see Mariliis ikka on :) Nagu oleks kohtingule läinud, noh. "Ei tea, kas ma meeldin talle."

Õnneks olen ma blogisse endast igasuguses seisus pilte toppinud, seega infarkti ei tohiks ta saada, kui mind jooksuriietes ja meikimata näeb, eksju?

Õnneks lehvitas jooksusõber juba kaugelt, kui mind nägi. Phew! Ei teinudki tünga.

Mingit eelmängu me ei teinud, vaid asusime kohe asja juurde. Tegime sooja, panime kellad tööle ja hakkasime jooksma. Ma isegi ei mäleta enam, millest me selle tunnikese lobisesime, aga aeg läks igatahes maru kiiresti.
Mulle muidu väga ei meeldi teistega koos joosta, kuna ma tunnen ennast alati aeglase ja paksuna. Õnneks on uus jooksusõber minuga suhteliselt sama "suur" ja sama aeglane :) Ma isegi olen natukene kiirem :D Tegelt ka!

Esimene jooks läks seega kenasti ja jooksu lõpuks lobisesime nagu vanad semud. Eks kohati oli natukene veider ka, kuna me ei teadnud üksteisest suurt midagi. Tema ilmselt teab minust rohkem, kuna mina ju blogin oma elust niivõrd kuivõrd palju, aga tema kohta teadsin ainult eesnime ja seda, et tal on laps.


Nagu blogijale kombeks, siis tegime peale jooksu ikka pilti ka.

Jooksime 10 km ajaga 1:13, keskmine pulss oli 149 bpm. Eks see lobisemine ole see pulsi tõstja, aga esimese korra kohta käis kah.

Peale seda oleme veel ühe korra jooksmas käinud. Läbisime 13 km ajaga 1:43, keskmine pulss 132 bpm. Oleksime napilt isegi 15 km ette võtnud, aga jooksusõber ei ole nii pikka maad varem jooksnud, mistõttu otsustasime distantsi järk-järgult pikendada, mitte kohe ennast tapma hakata.

Tegime teiselgi korral ikka kenasti pilti ka.

Noh, mis ma oskan öelda - ei olnudki karvane Vasja. Täitsa kena neiu oli :)
Ja päris minu masti neiu ka. Selles mõttes, et ei ole selline kõhna, kes viriseb, et ta on paks ja valus liduja, kes jookseb keskmiselt 5 min/km ja kiunub, et on aeglane.

Selline täpselt paras!

Saame mõlemad kiruda, kuidas kintsupekk lopendab ja ei jõua kiiresti joosta :D Lisaks viskame nalja, kuidas meie bikiinid selgapressimise hirmus sahtlipõhjas värisevad, kui ilmad soojemaks lubavad minna. Selline tütarlaps! Selliseid on rohkem vaja.

Meie tutvus piirdub küll ainult koos sportimisega, kuid on väga vabastav vahel nö teise endaga koos aega veeta. Ma ei pea muretsema, et mu kõnepruuk talle ei sobi või, et ma liiga aeglane olen või liiga saamatu. Tänks, eit! Tänks, et eksisteerid :)

Kokkuvõttes võin öelda, et jooksuringid on seoses uue jooksusõbra leidmisega oluliselt meeldivamaks muutunud. Nüüd tuleb ainult loota, et see ilus asi kestab ja ta a) minust paremaks ei hakka; b) minust ära ei tüdine või c) ära ei koli.

Kuidas teiega on. Kas eelistate üksi sportida või teete seda kellegagi koos?