6. Parkmetsa jooks

Eile toimus Tartus Sanatooriumi parkmetsas (Politseimaja vastas) juba kuues Parkmetsa jooks. Mina osalesin Parkmetsa jooksul esimest korda. Lubasin endale küll millalgi, et vähemalt Tartus toimuvatest jooksuüritustest võtan igal juhul osa, kuid miskipärast oli see Parkmetsa jooks minust eelnevatel aastatel mööda läinud.
Sel korral oli muide mu ema see, kes mulle seda üritust meelde tuletas. Tema on saanud mingi kummalise liikumispisiku külge. Ta muidu väga pikki maid ei kõnni, aga kohe, kui kusagilt paistab mõni vinge jooksu/kõnniüritus, siis ajab selja sirgu ja puusad soojaks ning on platsis. Ei tea, mis hullus teda nüüd tabanud on :)
Minule sobib, sest mul on vähemalt igale üritusele kaaslane olemas. Järgmine kord näeb meid koos siplemas juba Tartu Jooksumaratonil 7.mai.2017.

numbrid paika...

..enne starti mõni pilt...

...ja jooksma!!

Distantsiks oli 7 km, rada kulges enamasti mööda asfaltteid, kuid mingi lõik oli ka läbi pargi/metsa.
Ilm oli jooksuks päris ideaalne. Isegi oleks võinud vähem päikest olla, kuna mina suutsin oma põsesarnad ja nina päris ära kõrvetada. Selle jooksujaki oleks tahtnud peale viiendat kilomeetrid metsa alla visata, aga mul oli seal number küljes, seega jäi see nali ära.

Jooks ise oli suhteliselt raske. Ma pole ammu "kiiresti" jooksnud. Noh, ses suhtes, et ma teen oma pikki jookse tempoga 7:30/km ja saalis lindil jooksen max 6 min/km. Ma laon endale võhmapõhja alla. Sel jooksul sain aga keskmiseks tempoks 5:48/km. Mõne jaoks on see jumala suva ja saab sellise kiirusega tagurpidi ja silmad kinni ka hakkama, aga minu jaoks on see kiire.
Keskmine pulss oli 166 lööki minutis.

Stardis kippusin natukene kiirustama, kuna reaalselt jäi selline tunne, et 99,76% jooksjatest läks minust kohe mööda. Kujutasin oma peas ette, et ma üksinda longin kusagil lõpus, finiš on juba sulgemisel ja ma oma punase peedinäoga vajun läbi surma sinna jahedale maapinnale. Õnneks päris nii hullusti ei läinud :)

Joogipunktis otsustasin vett juua. Mitte seetõttu, et mul janu oleks olnud, vaid mul oli vaja korraks aeg maha võtta ja pulss allapoole saada. Suutsin ennast nii üles kerida esimeste kilomeetritega.
Peale joogipausi võtsin kaks kilomeetrit vaiksemalt (tempo 6:10/km) ja siis viimasel kilomeetril andsin jälle hagu.

Lõpptulemuseks kella järgi 39:47 ja ametliku ajana sai kirja 39:41.
Koht 354 (569st)
Naistest 118 (287st)
Oma vanusegrupis 52 (104st)

Siuke harju keskmine.

Ma tegelikult ise jäin täitsa rahule oma jooksuga. Ega ma kiiremini polekski jõudnud joosta. Noh, ma ikka vabandan ennast sellega, et veel neli ja pool kuud tagasi olin ma sajaga rase :) lisaks pole ju ammu niimoodi joosta saanud.

Natukene pilte kah!

Pildid napsasin www.stuudio.eu/ lehelt.
Fotograafideks Kristjan Kivistik, Viktor Tund

Ausõna, ma näen ikka päris kohutav välja. Peab mingid seksikad jooksuriided muretsema. Ma tundun 142 kilone ja natukene vanem, kui ma tegelikult olen (nii 30 aastat vanem).

Aga mõnusat vaatamist ja näpuga näitamist/pihku itsitamist. Mina joostes:

Peale jooksu sai suppi, teed ja lihapirukat. Mina ootasin ema ka ära, kes tegi kõnnil uhke 1:01 aja, ja selleks ajaks oli supp natukene juba jahtuda jõudnud. Ei olnud nii mõnus see supilürpimine, kui ma lootsin, aga kõhu sai täis.

Minu pisikene preili ja abikaasa olid terve jooksu aja raja ääres ning elasid kaasa. Nad on mul ikka vahvad :)

Titabeebi magas turvahällis

Kes veel laupäeval jooksmas käis? Kuidas läks? Jooksumaratonile tulete?



Mariliis

Kui endal jääb motivatsioonist vajaka ...

...siis tuleb vestelda teiste samasugustega ning koos midagi ette võtta.
Nimelt, olin mina just niisama kodus, jätkuvalt raske nigu elevant ja motivatsioonitu, kui mulle kirjutas Regiina -blogi LINK .
Ta on minuga suhteliselt samas seisus - tahaks nagu vähem kaaluda, kuid on endaga nii piisavalt rahul, et rangelt toitumist jälgida pole motivatsiooni. Meie vahe on küll selles, et mina imetava emana lõhverdan magusat suust sisse, tema on aga veidi eeskujulikum :) imelik.
Otsustasime ühiselt, et nii eided on ka piinlik olla. Noh, et kiunume ja tahame peenikesed olla, aga midagi ette ei võta - katsetame korraks tublid olemist.
Tingmus on selline, et sööme esialgu kasvõi ainult ühe päeva täpselt kava järgi. Kõik söögikorrad pildistame üles ja näitame ette.
Einoh, fain, aga mul ei ole ju toitumiskava. Upsi!

Ega midagi. Olen ammu kibelenud seda Fitlap'i proovima, seega sai ära tehtud Fitlapi kasutaja ning esialgu proovin kolm päeva tasuta.

See ei ole mingi eriline pakkumine mulle, sest ma olen nii awesome, vaid kõik saavad kolm päeva tasuta proovida ja otsustada, kas see neile sobib.

Täna ei hakka ma kava järgi toitumisega pihta puhtalt seetõttu, et külmik on tühi ja ma ei jõua enne õhtut poodi. Nimelt on täna Tartus Parkmetsa jooks, millega avan ma oma selle aasta ametliku jooksuhooaja. Mu ema osaleb ka (kõnnib) ning peale üritust on minu juures selline väiksem perekondlik koosviibimine plaanis.

Natukene piilusin ka neid järgmiste päevade toite ja kurvaks teeb see, et mitte ühtegi magustoitu ei ole menüüs :( proovin need kolm päeva igatahes ära ja teen oma otsuse alles siis. Äkki mul ei tekigi enam magusaisu (jee rait!)

Praegu aga lõpetan, kuna jooksuks tuleb asjad kokku panna ja üks neljapoolene imik tahab ka tegelemist :)

Olge muhedad ja hoidke siis homme mu Instagramil silmamunad peal, kuna kavatsen sinna oma toitudest pilte lisada.

Tsaukaaa!

peale trenni väike endel kah

Mariliis

Jooksmisest

Mäletan, kuidas ma oma kaalulangetusteekonna alguses unistasin, et millalgi ma jooksen. Jooksen kohe mitu kilomeetrit ja ei kuku hingetuna murule.
Esimese arvestatava jooksu tegin kaks aastat tagasi aprillis - loe siit Mann jookseb! Saate aru. Jookseb!
Eelmisel aastal jõudsin jooksma vist kahel korral enne, kui kõht kasvama hakkas. Siis ei julgenud enam jooksma minna, kuna enesetunne peale eelmisi katsetusi ei olnud kõige parem. Raseduse ajal asendasin jooksmise kõndimisega.

Tänaseks on mu pisikene mugul juba nelja kuu vanune, aga mina pole ikka veel välistingimustesse jooksma jõudnud. Miks?

Esiteks ei olnud mul sobivaid jalatseid ja riideid, et lumega jooksmas käia. Siis olid ilmad märjad ja libedad ning ma kartsin haigeks jääda. Nüüd on ilmad aga järjest kuivemad ja soojemad, aga mina eelistan ikka saalis lindil jooksmas käia.

Põhjuseks on tegelikult see, et ma ei ole leidnud sobivat aega õue jooksma minna.
Kui mu abikaasal on vaba päev ja ma saaksin ilma lapseta minna, siis eelistan ma jõusaali minna ja natukene lindil joosta ja natukene jõutrenni teha. On vähe tulusam, kui lihtsalt jooks.
Kui mees on tööl ja ma olen imikuga, siis ei ole nagu sobivat aega leidnud.
Lõunat magab Loviisa nii 2,5-3 tundi. Joosta ma temaga lõuna ajal seega ei jaksa. Ma tõepoolest ei suuda ülepäeviti 3 tundi jutti joosta. Tegelt ka.
Aga siis võiks ju vahepeal kõndida? Ei?
Noup. Õues on nii piisavalt jahe, et jooksuriietes jalutades hakkab lihtsalt külm. Või, kui vahepeal mõni km jalutada, siis on keha higist juba märg ja külm tuul tõmbab kohe kõik atraktiivsemad kohad läbi ja ongi neeruvaagnapõletik käes.
Lõunauni on seega välistatud.

hmm. Laps magab päeva jooksul ju ometi veel?
Jep, korra kell 17-paiku magab ka 30 min. Siis idee poolest nagu saaks minna. Siiani on aga kell 17 olnud juba hämar või lausa pime (noh, kuu aega tagasi veel) ja pimedas ma kuidagi ei kippunud lapsega õue. Kõhe hakkas.
Lisaks hakkab kell 17:30 AINUS SAADE, mida ma telekast vaadata tahan - My Kitchen Rules. Siis ma nagu jookseks maha oma puhkehetke.
Muidu on see nagu minu magustoit või preemia, et ärkan lapsega vara, (6-7 paiku) madistan terve päeva ja siis kell 17:30 saan kanni diivanile toetada, midagi näksida ja telekat vaadata. See üks tund. Ja mul on vaja seda tunnikest. Ausalt.

Seega ongi minu õues jooksmine nüüd natukene tahaplaanile jäänud.

Kahjuks või õnneks tuleb mul siiski ennast käsile võtta, sest juba 8.aprill toimub Parkmetsa jooks, millega on mul plaan jooksuhooaeg avada.

Sõjaplaan on selline - ma lähen jooksma laupäeval õhtuse uinaku ajal. Laupäeval seetõttu, et siis ei tule telekast mitte essugi :) (eeskujulik sportlane, eks). Õues on ka juba mõnusalt soe ja valge.
Esialgu teen lühikese 30-45 minutise jooksu. Tahaksin öelda, et madala pulsiga jooksu, aga mul ei ole pulsikella :(
Kunagi odavalt saadud kell on vedru välja visanud ja ei kõlba enam kasutada ja Polar Loop 2-l mul pulsivööd ei ole.
Peab ette võtma selle uue pulsikella ostu millalgi, aga rahast hakkab ju kahju. Oeh.Võidaks lotoga... Ilmselt aitaks natukene kaasa see, kui ma mõne lotopileti kah ostaks :)

Alustasin ka kohustusliku kirjanduse lugemisega - Jooksja käsiraamat. Cooperi testist maratonini.

http://www.apollo.ee/jooksja-kasiraamat.html

Siiani olen teada saanud, et ma olen maailma kõige aeglasem jooksja :) :)
Iga teine läbib kilomeetri ka vähiasendis kõndides kiiremini, kui mina. Tegelt ka.
Alla ma veel andnud pole ja ammutan aga tarkust edasi. Nii palju olen endale selgeks suutnud teha, et poolmaratoniks treenides pean nädalas korra tegema ühe pikema jooksu ja pikem jooks on madala pulsiga 60-90 minutit. Madala pulsiga ses mõttes, et ma pean oma baasvastupidavust treenima ja jooksma nö mugavas tempos, millega pikalt vastu peab. Seistes? :) :)

Sain südamelt ära ja eesmärgi välja hõigatud - laupäeval jooksma.
Hetkel olen täiesti nohune ja pole isegi jõusaali peale esmaspäeva jõudnud. Ilmselt olen pühapäevasel kaalumisel 4 kg raskem :)

Olge kerged ja minge õue!

Järgmise korrani!


Marillis