Meie imelisel imikul tuleb juba seitsekümmend triljonit aastat neljas hammas. Tänu sellele ta lihtsalt istuks mul kogu aeg süles. Kui sülle ei saa, siis ta nutab ikka sellise kire ja volüümiga, nagu oleks keegi reaalselt rulluiskudega üle ta sõrmede sõitnud. Ikka sügavalt südamest tuleb see nutt.
Eriti lõõgastav on see nutt siis, kui mul on kange pissihäda. Nagu, tegelt, beebi? Tegelt?
Võtan ta vannituppa kaasa ja panen põrandale, vean muidugi rõõmsa hunniku mänguasju ka kaasa. Tema muudkui röögib kopse välja. Võtan sülle - vaikus.
Oleks siis nii hästi, et võtangi ta sülle ja asi ants. Pffft. Looda sa. Kui sülle saab, siis puurib kiiruga ümbritsevaid põnevaid esemeid ja hakkab neid kõiki korraga endale tahtma. Käsi püsti ja muudkui õh ja õh. Ma ikka meeleheitlikult üritan talle igasugu asju näppu susata, et ta ometi tasa oleks, aga nii, kui ühe asja annan, tahab ta juba teist. Mul saavad lihtsalt käed otsa. Siis mõtlen geniaalselt, et toetan ta korra maha ja annan siis need asjad. KÕIK need asjad, aga siis ta jälle nutab.
Mu pea ähvardab lõhkeda. Eile olin sunnitud lausa valuvaigistit võtma, kuna pea täitsa uugas otsas.
Tänane öö oli kah paras põrgu. Öösiti ta mul enam ei söö ja viimane nädal on olnud lausa nii luksuslik, et ta jääb magama kell 20:30 ja esimest korda teeb häält alles 6-e paiku. Eilne öö oli aga paras horror. Esiteks, ta nuttis terve päeva, siis jäi ta alles kell 23:00 magama ja ärkas iga kahe tunni tagant alates 00:30-st. Võehhh! Mingi nelja paiku tuli vist pikem paus sisse, aga kell 6 nuttis jälle ja siis ma lõpuks andsin talle ka tissi. Siis magas veel kaks tundi ja kaheksast oleme üleval. Einoh, hurrraa.
Abikaasa oli ka mugavalt kella 20-ni tööl. Kuradi puhkaja, ma ütlen :D
Nii palju on aga positiivset, et tänaseks on õudne hammas end igemest välja ajanud ja loodetavasti tuleb tänane öö natukene kergem.
Lisaks sellele, et mu titenutu karikas on üle ääre hakanud ajama, on mul ka trennist ja jooksmisest kopp nii ees. Mingi meeletu tüdimus on peal.
See Kayla kava läheb iga päevaga järjest raskemaks ja mingit trennirõõmu enam ei ole. Miks ma pooleli ei jäta, küsite? Noh, sest ma olen kümme friiking nädalat juba vastu pidanud ja ainult kaks on veel jäänud. See ajaks mind veel rohkem auku, kui ma sellega ka hakkama ei saaks.
Jooksmisest on ka nii villand juba. Muidu vast polekski, aga kuna imik enam kärus väga üle poole tunni ei maga, siis olen ma terve jooksu aja nagu valvel ja vaatan, et ega ta väga tigedaks ei saa seal kärus. Tal hakkab ju igav. Võib olla, kui saaks joostes omi mõtteid mõelda ja eemale kodustest kohustustest, oleks jooksmine meeldivam, aga hetkel on küll täitsa vastumeelne juba.
Kolmapäeval käisin oma jooksusõbraga tiirul ja see oli küll mõnus. Nii hea seltskonna nimel võin ma ju mõned kilomeetrid joosta ka.
Kuidas mu dieet läheb?
Noh, tundub, et sellega on praegu kõik okey.
Olen nagu teadlikumalt toituma hakanud.
Kui enne võtsin ikka mõne koogi või saiakese ka, kui poes käisin, siis nüüd katsun ikka tervislikke magustoite valida ja söön ka oluliselt rohkem juurvilju ja puuvilju. Nälga mul ei ole ja vastavalt enesetundele luban mõnikord natukene rohkem, kui 1700 kcal päevas. Üritan selle kaloraaži ikka alla 2000 hoida, kuid näiteks pika jooksu päeval ei plaani küll ainult 1700-ga hakkama saada.
Ma ise olen jumalast rahul selle otsusega, et toitumine kriitiliselt üle vaadata, kuid tundub, et osad lugejad peavad seda enesepiinamiseks.
Ma mõistan, et ma ei ole ilmselt oma senistest valikutest väga täpselt rääkinud ja te arvate, et kõik on niigi hästi, aga ma sõin enne ikka liiga palju ja liiga valesti.
Ei, rämpstoitu ma väga ei armasta, aga poolfabrikaadid - njämm!
Tavaline hommikusöök oli neli viilu sepikut, mõnus kiht taluvõid, sink, juust ja kurgiviil. Kõrvale kruus musta kohvi. Ja siis midagi magusat ju ka :) Enamasti oli selleks koogilõik või kaks, mõnikord šokolaad, mõnikord sefiir šokolaadis. Vahel pool pakki mingeid kaloririkkaid küpsiseid.
Hommikusöögist sain teinekord pea 1000 kalorit. Normaalne teie meelest?
Minu meelest pole.
Mida rohkem ma trenni tegin, seda rohkem ma tahtsin magusat. Ja sõin ka. Nii palju, kui tahtsin. Enamasti maiustasin õhtuti, kui beebi oli magama pandud. Istusin poole ööni arvutis ja sõin magusat.
Imestan siiani, et ma sajakilone pole.
Enne ei julgenud väga dieeditada ka, kuna beebi põhitoit oli ikkagi rinnapiim ja selline äkiline kaloraaži vähendamine võib rinnapiima kogust oluliselt mõjutada. Nüüd on õnneks Printsess juba suhteliselt segatoiduline ja piim on rohkem nagu vahepala. Seetõttu julgesingi kaloraaži nii palju vähendada ja endise 2300- pealt 1700-peale tõmmata. Ja nagu ma ka ütlesin, et see 1700 ei ole nii rangelt paigas. Vastavalt aktiivsusele.
Samuti võtsin vähemaks õhtust näksimist. Ei saa öelda, et seda üldse ei oleks, aga oluliselt vähem, kui varem.
Ja see kaalunumbri kiun. Kommenteeritakse sellise alatooniga, nagu ma näljutaksin end ja olen otsapidi juba alakaaluline. Kallis lugeja, minu kehamassiindeks ei ole alakaalule isegi mitte lähedal. See on oluliselt rohkem sinna ülekaalulisuse poole. Mu rasvaprotsent on nibin-nabin normaalne. Mõni kilo juurde võtta ja mu rasvaprotsent on juba üle normi. Saate aru, jah?
Mul on sedatüüpi keha, mis talletab kogu rasva tagumikku ja reitesse. Need on need osad minust, mida ma meeleldi kellelegi ei näita. Seal on ikka vohav tsellulism lahti. Päriselt ka.
Ma väldin selliste piltide üles panekut, kus mu kintsud ikka maru kohutavad välja näevad, aga see ei tähenda, et seda ei ole.
Siin väike screenshot mu videote väljavõttest.
 |
| esitan tõendi A |
 |
| Esitan tõendi B |
 |
| ähh, siit pole hästi näha |
Küsite, mis see neli kilo kaalulangetust mulle enam annab? Noh, loodetavasti saan ma sellest üleliigsest rasvast lahti, mis end mu tagumikule on elama seadnud.
Kuidas see teie meelest siis peaks käima?
Ainult trenniga kaalu ei langeta, kallid kommenteerijad. Trenniga sa kulutad kaloreid ning kui suudad neid mitte tagasi süüa, siis kaal langeb. Vormid keha kuju kauniks küll, aga kaalu ainult trenniga ei langeta.
Arvatakse, et mu dieet on liiga ekstreemne. Päriselt? 1700 kcal on liiga ekstreemne?
Ma reaalselt olen näinud küll neid kuklani tõusvaid kulme, kui ma ütlen, et mu dieet on 1700 kcal. Enamasti öeldakse selle peale, et vau! päris palju saab siis ikka dieedi ajal süüa.
Sama oli selle Fitlap'i kavaga. Ma panin pildid üles koos kogustega ja inimesed vaatasin, et pühajeesus - nii suured kogused ja nii palju saab süüa. Ma olin seajuures näljasurma suremas.
1700 ei ole ekstreemselt väike kaloraaž. Ma EI NÄLJUTA ennast. Ma ei ole anoreksia lävel. Ma armastan süüa ja praegune dieet on selleks, et ma lihtsalt vähe koomale tõmbaksin oma maiustamist ja rämpsu söömist.
Mul on kergem end kontrollida, kui ma olen iseendale lubanud, et ma söön nii ja nii palju. Kaalulangetus on muidugi eriliselt mõnus boonus ja loodetavasti saan ma sel aastal oma eesmärkkaalu kätte.
Lisan siia juurde veel, et Herbalife'is soovitati mul lausa 59-ni oma kaalu langetada. Nii pidi ilus olema minu 173-e sentimeetrise pikkuse juures :) Tädike veel mainis, et ma ilmselt kooliajal olingi sellises kaalus. Eip. Ei olnud. Mina ei kujuta end sellises kaalus ettegi ja ei plaani sinnani ka kaalu langetada.
Aga nüüd ärkas beebikene üles ja tahab muidugi koos minuga blogida. Jess. Tõmban otsad kokku.
 |
| Õh! |
Jagage palun motivatsiooni ja ärge olge vastikud oma "appi, nii jõhker dieet!" kommentaaridega. Tšillääks.
Ahjaa, ja tulge homme ühistrenni ka. Pliis.
