Ühistrenn Lauri ja Mihkliga 26.08.2017

Täna oli siis see kauaoodatud päev, mil olime otsustanud oma blogijateväed ühendada ja teha ühise ühistrenni Lauri ja Mihkliga.  Nii palju ühendamisi ühes lauses, jippii!

Olin ise ka natukene ärevil ja natukene oleksin tahtnud mitte minna, kuna tegemist oli ju ka minu jaosk täiesti võõraste inimestega. Mind lohutas aga see, et paar tuttavat olid lubanud ka kampa lüüa ja mõtlesin, et siis ei olegi ju miskit hullu. Vähemalt ei pea ma üksi võõraste poistega trenni tegema.

Arvake, kuidas läks?

Jep. Mitte ühtegi ühistrennilist ei tulnud.

Ootasime igaks juhuks veel 12:40-ni, et äkki mõni lihtsalt hilineb, aga nõup. Mitte kedagi.
Heh, einoh, tore :)

Mingi hetk tuli üks blogilugeja niisama tere ütlema, kuid meiega ta ühineda ei saanud, kuna tal oli tol hetkel SUP POLO meistrivõistlused käsil, mis täna Anne kanalil aset leidsid.
Tsau, Helena! :)

Ma lobisesin eriti palju, kuna kartsin piinlikku vaikust. Mis ma va abielunaine, meeleheitel koduperenaine oskan kahe noore poisterahvaga rääkida. Mitte miskit. Et, nagu, amm . . . "kuda muidu? Niisama? Lahe, lahe. Mul ka. Mul ka."

Alustasime trenni sörgiga ümber Anne kanali. Saime joostes ka natukene rohkem tuttavaks. Lauri on see pikk ja noorekene, nagu kutsikas, kes muudkui tahaks kõike teha, korraga, mida keerulisem, seda parem :) ja Mihkel on selline kuidagi rahulikum ja räägib hästi palju toortoidust :) Ta on vegan, kes vahel sööb kala ja ei arva, et munad on saatanast.
Mihkel, ma tahaks mõnda ilgelt head toorkoogi retsepti ;)

Sorry, poisid, ei oska teid kuidagi viisakamalt kirjeldada. :D

Peale sörki liitus meiega üks poiste sõber ja edasi mässasime juba Anne kanali ääres välijõusaalis.

Kuna ühtegi ühistrennilist kohale ei ilmunud, siis näitasid poisid igasugu uusi ja põnevaid harjutusi, mida saab välijõusaalis teha. Ma pole näiteks nende ronimisredelite peale julgenud iial minna. Ma kartsin, et ma ei jaksa seal miskit teha ja teen endal margi maani, aga täna proovisin ikka mitte väga eit olla ja ronisin ka. Polnudki miskit hullu.
Enamasti saidki vatti just käed, kuna suur osa trennist möödus ronimisredelitel või kusagil torude otsas.

Poisid muidugi tegid vähe vingemaid trikke, kui mina, aga ma olen ikkagi päris lahe. Tegelt ka. Ma tegin isegi 22 kätekõverdust. 11 jalgadel ja siis 11 põlvedel, kuna ma lihtsalt ei jaksa jutti nii palju.

Üldine meeleolu oli kah kuidagi selline vaba ja lõbus. Ei mingit karmi trenni, vaid pigem selline mõnus turnimine. Ma täitsa mõtlesin, et peaks minema mõnipäev ise omal käel sinna turnima ja erinevaid kukerpalle harjutama. Oli mitu asja, millega ma lihtsalt ei saanud hakkama, kuna mul ei ole piisavalt hea tasakaalutunnetus või küllalt vastupidav biitseps. Natukene oli muidugi häbi, aga õnneks ei tundnud :D

Lõpetuseks jooksime veel ühe tiiru ümber Anne kanali ja läksime iga üks oma teed.

Oli tore, poisid!

Varsti jälle ja siis tuleb loodetavasti mõni lugeja ka seltsi.
Me oleme täiega sõbralikud ja mina näiteks virisesin ikka kopika jagu seal :D Päriselt. Seega ei tasu karta, et äkki te ei jõua vms. Siis virisege terviseks ja tehke nii palju, kui jaksate. Lõbus on ikka. Saame kasvõi tuttavaks või miskit, eksju.

Esimene ühistrenn TEHTUD!

Ohsaraks! Ohsaraks! Ohsaraks! Ohsaraks! Ohsaraks! (lugeda kiiresti ja tõstetud kulmudega)

Ära tegin!

Tehtud!

Hurrraaa!!

Eile kell 17:30 viisin läbi esimese ühistrenni blogi lugejatega.
Ma seda üritust väga kaua ette planeerida ei saanud, kuna lapse graafik võib nädalaga palju muutuda ja ärkvel olles ei taha ta väga kärus passida. Tal hakkab igav.

Igatahes... Ürituse lõin Facebook'i paar päeva varem ja jäin pingsalt osalejaid ootama.
Teisipäeva hommikuni ei olnud mitte ühtegi osalejat. Mitte ühtegi!
Karmen kirjutas, et tema tuleb mulle seltsi, et ma haletsuspisaratesse ei upuks, kui mitte keegi teine kohale ei ilmu.

Tänud, naine!

Selles mõttes olin kurb, et Karmeni-sugused ultrajooksjad ei ole ju tegelikult minu ühistrennide sihtgupp. Sihtgrupp on ikkagi need inimesed, kes ei viitsi end välja liigutama ajada.

Ma tahan süstida trennirõõmu ja liigutamistahet kõikidesse inimestesse, kes ei tee regulaarselt trenni.
Eesmärk oli näidata, et tegelikult saab ilma rahata (jõusaal, rühmatrennid) ka täitsa ise ühe korraliku treeninguga ühele poole saada. Ise saad valida koha ja aja. Lihtsalt mine välja ja tee!
Lisaks kõigele eelnevale on see ka sigalahe.


Teisipäeval, 45 minutit enne planeeritud ühistrenni algust hakkasin end valmis sättima. Närv oli sees, liblikad kõhus ja ma korra mõtlesin, et kirjutan, et jääb ära. Ilm oli ka maru kräpp.
Vihma sadas, tuul oli meeletu.
Kuna aga Printsessil oli uneaeg tulemas ja ma plaanisin nagunii välja minna temaga, siis otsustasin mitte eit olla ja kohale minna ja endast maksimumi anda.

Kui kodust välja astusin, siis jäi vihm just järgi ja ilm tundus isegi täitsa ilus. Päikegi tuli korraks välja.

Jõudsin kohtumispaika kell 17:15. Kohe-kohe jõudsid kohale ka mu endine kolleeg koos oma tütrega. Oh, mul oli rõõm neid näha! Ei olegi üksi.
Paar minutit hiljem jõudis roosal naisterattal kohale ka kolmas osaleja - imetillukest kasvu rõõmsameelne tudengineiu. Temast saab millalgi vinge algklasside õpetaja.
Ja lõpuks jõudis kohale ka Karmen.

Tol hetkel oli veel ca 5 minutit poole kuueni aega, seega me veel ootasime. Lootsin, et ka Merlin veab ennast kohale, aga teda paraku ei tulnudki. Merlinikene, kuhu jäid?

Ajasime paar sõna juttu, mina rääkisin, mida ma neile olin plaaninud ja hakkasimegi soojendusega pihta.
Edasi kulges kiirkõnd-sörk intervalliga 5 minutit kiirkõndi ja 2 minutit sörki.

Kohe saime kaela ka esimese suure vihmasahmaka. Krt, mu jakk oli läbimärg ja liibus mõnuga naha ligi. Külm hakkas korraks. Tuul oli ka parajalt tugev.
Õnneks sörgiga saime nahad kuumaks ja keegi virisema ka ei hakanud.
Siinkohal ma tegelikult valetan, kuna ilge ilkumine käis terve aja. Stiilis "sinu pärast jääme me kõik haigeks" ja "oh, me liigume minu kodu poole, ma vaikselt kaon". Ma muudkui ähvardasin, et parem oleks, et keegi salaja jalga ei lase :D
Kogu kiun oli muidugi naljaga pooleks. Meil oli väga lõbus. Pool tundi läks nii kiiresti.


Jäime ka paarile inimesele silma oma kambaga. Üks meesterahvas viskas käppa ja tuli ka hiljem jõutrenni ajal meile oma oskusi näitama. Eputrilla :)
Ja üks tütarlaps sõitis jalgrattaga meist mööda ja hüüdis: "You go girl!"

Me olime lihtsalt nii änksad. Just sayin'. (teen ülbet nägu ja prunditan huuli praegu)

Kokku sörkisime/kõndisime 4 km ajaga 35:02. Minul keskmine pulss 114 bpm. Kalorikulu 320 kcal.
Edasi suundusime Anne kanali välijõusaali ja läks lahti Kayla kava kolmanda nädala esmaspäev. Treeningu rõhk jalgadel.

See kava on minu jaokski päris jõhker. Ses suhtes, et ma olen peale seda alati päris saabas olnud. Jalad on nigu keedetud spagetid all.

Hoiatasin kamraade ka, et kui enam ei jõua, siis lihtsalt puhka ja jätka siis, kui jaks tagasi. Ei ole mõtet ennast pooleks sahmida.
Mina ise katsusin muidugi eeskuju näidata ja terve kava ajal teadvusel püsida. Oli päris keerukas :D
Raske on, noh! Tegelt ka!

Karmen, va looder, viilis natukene ja oli meile kaamerameheks. Laisad need ultrajooksjad, eks? :D

Väike ülevaade meie sipelungist siis ka videote näol -

Hiljem järele vaadates nägin ise ka, et osalejate tehnika läks lõpus päris lappama. Ilmselgelt olime me kõik väsinud ja keha ei teinud enam koostööd.
 Ma kahjuks ei vaadanud teiste tehnikat ÜLDSE kogu trenni vältel. Häšštääg piinlik.
Asi on lihtsalt selles, et ma pole harjunud seda tegema. Siplen ju harilikult üksi ja katsun lihtsalt ellu jääda. Järgmine kord katsun vahel meelde tuletada, et inimesed oma keha ära ei unustaks.

Andestage mulle.

Videod on tehtud ka mõlemad harjutusseeriate teise ringi ajal, mis tähendab seda, et me olime juba ühe tiiru kõike seda teinud ja me natukene tahtsime surra :D

Kayla kavale kulus koos venitusega 35 minutit. Kaloreid põletasin 230 kcal. Keskmine pulss 134 bpm.

Printsess muide ärkas juba sörgi ajal üles ning pidas ennast päris kaua aega kenasti üleval. Lõpus hakkas tal ka ilmselgelt igav seal kärus ja oligi pill lahti. Õnneks vankrikiigutajaid mul oli ja kamba peale saime selle nõudliku imikuga ka hakkama. Aitäh Teile!

Mingi hetk pidin ta ka kärust välja võtma ja treeningusse kaasama. Päris raske oli trenni lõpusirgel imikuga kükke teha. Jalg tudises all. Aga saime hakkama.

Kokku kulus ühistrennile 1 h 10 min. 

Parimad 1 tund ja kümme minutit sel nädalal. Päriselt!

Tegime ühe naljaka ja lohaka ühispildi ka. Ikka altpoolt, et me kõik paksemad tunduksime. Mõelge meid siis ca 5 kilo kergemaks.

Parim trenniseltskond 2017 

Tehtuuuuuuud!

Emotsioonid olid meil kõigil peale trenni ikka ülihead. Kõigil oli nägu naerul, jutt jooksis. Muudkui muljetasime. Ka hiljem koju jõudes kirjutasime üksteisele ja tänasime mõnusa aja eest.
Nagu oleks millegi eriti suurega hakkama saanud. Selline uhke tunne oli kohe. Mitte nii väga enda üle,vaid just nende osalejate üle. Vinged inimesed loevad mu blogi. (võttis silma märjaks just)

Aitäh Teile veelkord! 

Ilmselt tuleb uus ühistrenn järgmisel nädalal, kuna see nädal on juba nii täis planeeritud.

Kohtumiseni!


Mariliis

Teeme ära selle esimese ühistrenni

Kes mu blogi Facebook'i lehte jälgib, see juba teab, et olen sinna üles pannud esimese ühistrenni ürituse. Noh, plaanidesse või kalendrisse üritusena siis.

Esimene ühistrenn on plaanitud teisipäeval 27.06 kell 17:30 Tartus Anne kanali ääres. Kohtumispaigaks Turu silla juures asuv toidukoht või täpsemalt siis selle esine.

Siiani ühtegi osalejat pole. Hurraaa! (ma olen irooniline)
Inimesed laigivad, aga osalema ei tulda. Ega midagi.
Kui lähen üksi, siis lähen üksi. Trenn tahab igal juhul tegemist.

Kes nüüd Tartus elab ja lihtsalt ei julge tulla, neile ütlen lohutuseks, et ega ma ise ka väga ei julge tulla :D
Aga ma katsun asja võimalikult vähe kohmakaks teha. Ses suhtes, et ei pea tulema minuga kohe sõpsi panema ja enda elulugu minuga jagama. Tule lihtsalt kohale ja kasvõi vaikides kõnni/sörgi minu kõrval.

Mis siis, kui vihma hakkab sadama?
Noh, mina suhkrust ei ole ja jooksen ka vihmaga. Kui tuleb ikka kangemat sorti rahet või lausa padukat, siis jääb ära, aga tavaline vihm ei ole takistuseks.

Äkki ei jaksa kaasa teha?
Tegin ürituse lehele ka vastava küsitluse.
Jooksen/kõnnin või jooksen kõnnin vaheldumisi. Olenevalt seltskonnast. Peale jooksu plaanin välijõusaalis erinevaid harjutusi teha. Koormust saab kogu keha. Kui ei jaksa, siis istu maha ja nuta või lihtsalt puhka veidi.

Kuna ma olen vaene ja mittepopulaarne blogija, siis mingeid kingitusi või üllatusi ma hetkel veel lubada ei saa.
Luban, et kalendrisse saate rea "trenn" taha linnukese teha. Ja soovi korral ajan ka veidi lobajuttu ja olen totakas. Noh, et teised arukamad tunduksid.

On absoluutselt võimalik, et Printsess ärkab ja märatseb terve trenni aja ja ma olen närvis ja kukun pillima või miskit sellist. Või ma lihtsalt lasen ennast keset teed süldiks ja keeldun edasi eksisteerimast.
Sellisel juhul ma vabandan juba ette.

Ega ma rohkem ei oskagi midagi kirjutada. Tulge ja liigutame ennast. Saame saledaks!

Homme näeme, raisk!

Endine paks tahab motivatsiooni jagada

Huh!
Ma hingasin sügavalt sisse ja välja enne, kui ma seda postitust kirjutama hakkasin.

Mõni äkki mäletab, et ma kirjutasin oma postituses "Ausalt blogimisest" sellest, et mul on mõningad mõtted, kuidas oma blogimisest natukene suurem asi teha või natukene vaheldust saada.

Ja siin see siis on - ma kavatsen hakata lugejaid endaga trennidesse kaasa kutsuma!

Pffft.

Niimoodi kirjutades tundub see eriti leim ja pointless üritus - ei mingeid aupauke ega dramaatilist muusikat, aga kuulake mind enne ikka ära.

Enamus inimesi, kes regulaarselt trenni ei tee, kurdavad, et pole aega või pole raha või ei jõua joosta või midagi neljandat hoopis. Tegelikkuses on enamasti asi motivatsioonis. Või pigem selle puudumises.
Ja mida minul on?
No, seda va motivatsiooni mul ju ongi. Palju. Jagub teistele ka!

Minu jaoks on jooksmine ja kodust välja saamine nagu preemia. Magustoit. Kui teen näiteks lühikese jooksu (4-6 km) ja peale seda lähen välijõusaali rahmeldama, siis olen lõpetades niiiiii heas tujus.
Ülejäänud päeva on tuju hea, energiat rohkem ja ma tunnen end justkui enesekindlamalt, kui olen oma trenni ära teinud.

Sama käib ka jõusaali kohta. Ma tunnen oma kontides, kuidas mu keha muutub aina paremaks ja tugevamaks ja sealjuures ka ilusamaks. Mis saaks veel parema tunde tekitada, kui enda ilusaks treenimine?

Aga, kuidas see lugejate endaga kaasa võtmine siis välja näeb?

Noh, ma täiega kardan, et ma pole seda veel korralikult läbi mõelnud ja ilmselt on mu plaanides hästi palju lünke, kuid kusagilt peab ju alustama.

Idee on karmilt võttes selline, et ma teen nt Facebook'i ürituse, kus annan infot, et millal ja kus kokku saame ja mida plaanime teha. Inimesed saavad oma tulekust märku anda ja küsimusi küsida või kaasa rääkida.
Näiteks teen ürituse, et kolmapäeval kel 10:00 koguneme Anne kanali ääres ja plaanis on joosta 5 km ja teha natukene trenni välijõusaalis.

Ühistrennid on sobilikud pea kõigile. Ka neile, kes muidu jooksmas ei käi, kuna plaan on just inimeste järgi tempo valida ja vahepeal kasvõi jalutada ja hinge tõmmata.

Kes tahab, see võib välijõusaalis enda äranägemise järgi toimetada, kes tahab, see teeb koos minuga. Mina lähen ja jooksen igal juhul. Ka siis, kui keegi teine välja ei ilmu (häšštääg piinlik)

Ma ei ole väljaõppinud treener, seega minu käest ilmselt väga palju head nõu ei saa. Ma saan ja oskan vaid omast kogemusest rääkida ja üldine idee on ikkagi see, et motiveerida inimesi kodust välja tulema ja liigutama. Tahan näidata, et see võib olla ülimõnus ja üldse mitte nii raske.

Selle ürituse juures on ka mõningad miinused.
Esiteks teeksin ma neid ühisüritusi ilmselt hommikul kella 10-paiku, kuna siis magab Printsess enamasti kõige paremini. Võtan ma ta ju igal juhul käruga kaasa, kuna mu abikaasa on enamasti kella 20-ni tööl.
Teiseks, kui Printsess peaks keset jooksmist hüsteeriliselt nutma hakkama, siis võib ka kõigi teiste trenn olla rikutud.

Oeh.

Nüüd hakkasin jälle pablama.
Raske on lapsega koos plaane teha, kuna lastele plaanid harilikult ei meeldi :)

Pika jutu kokkuvõtteks siis nii palju, et ma katsun peale jaani selle asjaga pihta hakata ja proovin ka veel juunis esimese ühis-sipelungi ära teha.

Kui keegi ei tule, siis ei tule, aga vähemalt ma üritasin.

Hoidke silmad-kõrvad lahti!