Endine paks tahab motivatsiooni jagada

Huh!
Ma hingasin sügavalt sisse ja välja enne, kui ma seda postitust kirjutama hakkasin.

Mõni äkki mäletab, et ma kirjutasin oma postituses "Ausalt blogimisest" sellest, et mul on mõningad mõtted, kuidas oma blogimisest natukene suurem asi teha või natukene vaheldust saada.

Ja siin see siis on - ma kavatsen hakata lugejaid endaga trennidesse kaasa kutsuma!

Pffft.

Niimoodi kirjutades tundub see eriti leim ja pointless üritus - ei mingeid aupauke ega dramaatilist muusikat, aga kuulake mind enne ikka ära.

Enamus inimesi, kes regulaarselt trenni ei tee, kurdavad, et pole aega või pole raha või ei jõua joosta või midagi neljandat hoopis. Tegelikkuses on enamasti asi motivatsioonis. Või pigem selle puudumises.
Ja mida minul on?
No, seda va motivatsiooni mul ju ongi. Palju. Jagub teistele ka!

Minu jaoks on jooksmine ja kodust välja saamine nagu preemia. Magustoit. Kui teen näiteks lühikese jooksu (4-6 km) ja peale seda lähen välijõusaali rahmeldama, siis olen lõpetades niiiiii heas tujus.
Ülejäänud päeva on tuju hea, energiat rohkem ja ma tunnen end justkui enesekindlamalt, kui olen oma trenni ära teinud.

Sama käib ka jõusaali kohta. Ma tunnen oma kontides, kuidas mu keha muutub aina paremaks ja tugevamaks ja sealjuures ka ilusamaks. Mis saaks veel parema tunde tekitada, kui enda ilusaks treenimine?

Aga, kuidas see lugejate endaga kaasa võtmine siis välja näeb?

Noh, ma täiega kardan, et ma pole seda veel korralikult läbi mõelnud ja ilmselt on mu plaanides hästi palju lünke, kuid kusagilt peab ju alustama.

Idee on karmilt võttes selline, et ma teen nt Facebook'i ürituse, kus annan infot, et millal ja kus kokku saame ja mida plaanime teha. Inimesed saavad oma tulekust märku anda ja küsimusi küsida või kaasa rääkida.
Näiteks teen ürituse, et kolmapäeval kel 10:00 koguneme Anne kanali ääres ja plaanis on joosta 5 km ja teha natukene trenni välijõusaalis.

Ühistrennid on sobilikud pea kõigile. Ka neile, kes muidu jooksmas ei käi, kuna plaan on just inimeste järgi tempo valida ja vahepeal kasvõi jalutada ja hinge tõmmata.

Kes tahab, see võib välijõusaalis enda äranägemise järgi toimetada, kes tahab, see teeb koos minuga. Mina lähen ja jooksen igal juhul. Ka siis, kui keegi teine välja ei ilmu (häšštääg piinlik)

Ma ei ole väljaõppinud treener, seega minu käest ilmselt väga palju head nõu ei saa. Ma saan ja oskan vaid omast kogemusest rääkida ja üldine idee on ikkagi see, et motiveerida inimesi kodust välja tulema ja liigutama. Tahan näidata, et see võib olla ülimõnus ja üldse mitte nii raske.

Selle ürituse juures on ka mõningad miinused.
Esiteks teeksin ma neid ühisüritusi ilmselt hommikul kella 10-paiku, kuna siis magab Printsess enamasti kõige paremini. Võtan ma ta ju igal juhul käruga kaasa, kuna mu abikaasa on enamasti kella 20-ni tööl.
Teiseks, kui Printsess peaks keset jooksmist hüsteeriliselt nutma hakkama, siis võib ka kõigi teiste trenn olla rikutud.

Oeh.

Nüüd hakkasin jälle pablama.
Raske on lapsega koos plaane teha, kuna lastele plaanid harilikult ei meeldi :)

Pika jutu kokkuvõtteks siis nii palju, et ma katsun peale jaani selle asjaga pihta hakata ja proovin ka veel juunis esimese ühis-sipelungi ära teha.

Kui keegi ei tule, siis ei tule, aga vähemalt ma üritasin.

Hoidke silmad-kõrvad lahti!