Vahel ma mõtlen, et miks inimesed üldse mu blogi loevad. Kes üldse loeb? (tõsta käsi, kui loed)
Ma usun, et mingi protsent lugejatest on minu tuttavad, kes lihtsalt tahavad puhtalt uudishimust teada, kui paks ma nüüd siis täpselt olen.
Mingi protsent on kindlasti ka neid, kes tegelikult ei loe, aga panevad toetuseks Facebook'i ikka "like" või mingi muu näo, mis väljendab emotikon'ina nende toetust. Noh, mu ema näiteks :D
Ilmselt on ka mingi osa selliseid lugejaid, kes siiralt loevad ja elavad kaasa, saavad ideid või motivatsiooni, peletavad igavust või ammutavad enesekindlust nähes, kui tselluliidised MINU põlved on #päristselluliidised
Mina alustasin blogimist selleks, et oleks saledana hea tagasi vaadata, kui rumal ja paks ma ikka olin. Praegu oma esimesi postitusi lugedes on küll täpselt selline tunne - ikka päris rumal ja päris paks.
Kusagil aasta peale blogimisega alustamist hakkas blogist saama midagi rohkemat, kui enda jaoks kirjutamine. Ma tahtsin, et inimesed loeksid, kommenteeriksid, sheeriksid ja laigiksid. Ma tahtsin olla teiste blogijate seas tuntud või vähemalt teatud.
Ma tahtsin ka saada tasuta kraami erinevatelt koostööpartneritelt, arvustada ja katsetada erinevaid tooteid. Tahtsin tunda, et ma pole päris tavaline Tartu tüdruk, kes proovib internetti midagi kirjutada. Et ikkagi BLOGIJA! Keegi.Paraku ei tulnud akendest ja ustest koostöösoove firmadelt, ei sheeritud ega laigitud mind ka väga.
Mõtlesin siiralt millalgi, et ei olegi mõtet üldse blogida, kui keegi mind tähelegi ei pane. Selline tähtsusetuse tunne tuli peale. Olen vist nüüdseks juba kaks korda oma "pilllid kotti pannud", aga ometi ma rooman saba jalgevahel tagasi.
Ma lihtsalt tahan jagada oma elu ja ma ikka loodan ja ootan, et blogikene muudkui kasvaks ja areneks, lugejaid tuleks juurde ja minu tuntus muudkui kasvaks.
See on puhas edevus. Ma usun, et kõik blogijad on oma sisimas edevad, aga natukene liiga arad, et reaalis ennast nähtavaks teha või siis reaalist jääb lihtsalt väheks.
Karmen teeb parasjagu oma blogis küsitlust, et saada lugejate tagasisidet ning üheks küsimuseks oli see, et kui tihti peaks kirjutama?
Teate, ma ütlen ausalt, et kui midagi peas ei ole, mis tahab välja saada, siis ei ole mõtet kirjutada.
Kirjutama peaks täpselt nii tihti, kui sul midagi öelda on. Need sooltest jõuga pressitud postitused stiilis "minu hommikusöök, lõuna ja õhtusöök" ei ole huvitavad. Ok, korra võib neid teha, et lugeja saaks aimu, kas sa sööd pitsat või kanafileed, aga iga päev? Ei.
Vahel loen ka blogides kommentaare stiilis, et "miks nii negatiivne" või "sa ka ainult virised".
Kas lugejad päris ausalt tahavad lugeda sellest, kui hästi kõik on, kuidas midagi ei lähe kunagi valesti, kõik meeldib, kõik on alati SUPER?
Appi, mul tekib seda sõna lugedes juba alaseljale mädalööve. Eriti populaarne on kirjutada seda veel kahe P-ga. SUPPER! #õigekeelsusõnaraamatvõtalahtiraisk
Oeh, kuidas ma ei kannata ilusaid blogisid.
Blogid, kus kõik läheb hästi, kõik on ilusad, lapsed on tublid, mees on ideaalne, kodu on SUPPER ja kõik see muu kadestamisväärne, ei kutsu mind lugema.
Siis kirjutatakse veel mingi reklaampostitus, kus kiidetakse kõike ülivõrdes - supper värk, noh :D
Ma usun, et seetõttu Mallukas nii popp ongi, et ta ei ilusta väga oma elu. Lust lugeda kohe :)
Tulles nüüd nende reklaampostituste juurde.
Minule on nüüd seoses beebinduse kajastamisega hakatud ka ühtkomateist pakkuma. Ei midagi väga glamuurset, kuid siiski nii palju huvitavat, et ma olen pakkumised vastu võtnud (mida pakutud on, seda näed blogi lehelt "Paks ja beebi soovitavad").
Fakt on see, et reklaampostitused on minu blogis sellised, mida loetakse kõige vähem. Üritan küll alati ikka igale postitusele oma vunki juurde panna, et lugejad päris tuima kodulehelt kopeeritud teksti ei peaks lugema, aga ikka ei ole need reklaamid väga atraktiivsed.
Siinkohal ongi päris jama, kuna tahaks ju ikka uusi asju proovida ja siis oleks ju ka millest kirjutada, kui saaks mingit nänni. Aga lugejatele väga ei meeldi need reklaamid.
Lisaks on selle nö tasuta nänni juures ka nii palju kohustusi.
Väiksematele blogijatele pakutakse enamasti testimiseks tooteid, mille turuväärtus on kuni 30€.
30 on isegi hästi saadud :) Päriselt.
Ja siis selle 30 euro eest pead sa tootest saama rahuldavad pildid, beebidele mõeldud tootete puhul veel koos beebiga. Siis pead sa toote tausta uurima - kus toodetakse, kus müüakse, kes müüb, koostis, materjal? Oeh. Siis tuleb leida selline hetk, mil sul on piisavalt aega, et asjasse süveneda, et saaks mõistlik postitus kokku kirjutatud. Lisaks pead sa suutma tootest nii palju vaimustuda, et oleks, mida kirjutada.
Ega see reklaampostituse kirjutamine ei ole lihtne. Päriselt. Päris tänamatu töö, kui selle eest väärilist tasu ei saa.
Blogi postitus jääb google'i abil leitavaks igaveseks ja eesti inimene on guugeldaja. Kui ta näeb, et keegi kaasmaalane on asja katsetanud ja kiidab, siis ta ostab selle endalegi suurema tõenäosusega. Blogi = hea reklaam, olenemata konkreetse blogi lugejate arvust.
Ühesõnaga - muidugi tahaks olla tähtis blogija ja saada tasuta nänni, samas tekitab see nii palju lisatööd, et alati ei ole seda väärt. Eriti, kui toote turuväärtus on kuskil 10 €.
Kuhu mina oma blogiga jõuda tahan?
Ma tahaksin, et minu blogimisest saaks minu elu veel suurem osa, kui ta on praegu.
Kui ma veel tööl käisin, siis ma ei jõudnud väga tihti blogima või teisi blogisid lugema. Nüüd olen ma aga kodune ja blogi ongi natukene nagu minu töö. Tunne on küll selline vahest.
Mulle meeldib blogimine, mulle meeldib kogu see blogimaailm ja kogu see sagin ja kisma, mis selle ümber käib. Ma sooviksin blogimisest teha oma igapäevatöö, oma sissetulekuallika, kuid sinna on mul ilmselt veel pikk maa minna.
Toon näite ka: olen bloginud nüüdseks kaks ja pool aastat ja need reklaamid, mis blogis vilguvad on mulle teeninud selle ajaga 16,42 €. Välja makstakse minimaalselt 70 €, mis tähendab seda, et kuskil seitsme aasta pärast saan ma 70 € oma blogiga teenitud rasket raha. Hurraaa! #iroonia
Eks ma natukene kardan seda, et ma saavutan lõpuks ilmselt ka oma ideaalkaalu ja saan nii piisavalt heasse vormi, et kaalublogi point kaob ära. See tundub hirmutav. Samas saan ma alati jätkata trenniblogi nime all ja jagada oma ülevoolavat trennimotti ka teistega. Eks?
Sellega seoses on mul ka mitmeid ideid juba, aga teostuseks jääb hetkel veel julgusest puudu. Kardan, et kukun oma üritustega läbi ja tunnen end eriti pisikese mutukana.
Ma kujutan ette, et see postitus sai nüüd äkki natukene liiga aus, aga mul on hetkel selline tuju lihtsalt. Mina usun, et emotsioonilt kirjutatud postitused on parimad, kuna blogi ongi selleks, et saaks hingelt ära. Vähemalt minu jaoks. Läbimõeldud ja kaalutletud jutt jäägu poliitikutele.