Mis minu blogis erilist on?

Mul on blogimises mingi meeletu motivatsioonipuudus. Blogida mulle tegelikult meeldib, kuna mulle meeletult meeldib oma arvamust avaldada ja oma mõtteid teistele selgitada.
Mina kirjutangi oma blogis sellest, mida ma ise lugeda sooviksin. Kirjutan oma elust ja olust ja mõtetest nii ausalt, kui on sünnis.

Minu jaoks on blogid nagu head sõbrad. Mitte blogijad vaid just blogid. Blogija on ikkagi inimene koos oma tujude, soovide ja harjumustega, aga blogi on täpselt see, mis sul temast parasjagu vaja on.
Blogi kaudu saad sa teada, millised on blogija tõekspidamiseda ja mis talle meeldib või ei meeldi. Saad samastuda või just vastanduda. Samas, ei pea sa blogisid lugema, kui sul parasjagu selleks tuju pole. Sa ei pea olema blogi jaoks olemas, kuid blogi on sinu jaoks alati olemas.
Eksju.

Segane jutt, aga mul on lihtsalt nii palju mõtteid korraga peas ja ma hirmsasti tahan need kõik kirja panna. Sest blogi on minu eneseanalüüsi ja nö hingelt ära rääkimise koht.

Jäin eile mõtisklema, et mis siis minu blogi juures nii erilist on, et keegi üldse seda lugeda peaks tahtma.

Mul ei ole nagu oma nišši. Ma olen ...  amm . . .trenniblogija?
Ometi ei tee ma just üleliia trenni. Hetkel on nii kiired ajad, et isegi jõusaali ei jõua. Trenni teen kodus ja 3 korda nädalas. See on pigem vähe kui palju.

Äkki siis saab minu blogist motivatsiooni peale rasedust ja sünnitust end vormi ajada?
Eh. Eks neid blogijaid tuleb ka järjest peale, kes oma "beebikilode" kaotamisest kirjutavad. Pole ka see enam midagi erilist. Lisaks pole mu transformatsioon olnud just midagi ulmelist. Sellest suhtes, et ma võtsin täpselt normi järgi kaalust juurde ja kaotasin need kilod ilma suurema rahmimise ja pingutuseta.

Kaalublogiks mu blogi enam ka pidada ei saa, kuna kaalu alandamisega ma enam aktiivselt ei tegele. Kusagil kuklas tiksub ikka, et peaks nii 3 kilo veel langetama, kuid see 3 kilo on juba kaotatud 16 kilo kõrval nii naeruväärselt vähe, et ma sellele eraldi keskenduma ei hakka.

Jooksublogi ma ka ei pea. Võrreldes Karmeni ja Viigi blogidega on minu blogis jooksmisest sama palju juttu, kui kiilaka blogis oleks juuksemaskidest.
Jooksmine ei ole enam ammu ka mu eelistrenniks. Mu süda kuulub paratamatult jõusaalile. Andestust, jooksmine.

Miks siis üldse minu blogi lugeda?
Krt, ma kah ei tea. Miks mina teiste blogisid loen?

Hmmm. Vaatan üle, enda blogrollis olevad blogid.

Noh, Malluka blogi loen ma puhtalt Mallu pärast. Ta meeldib mulle. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab ja toob alati ka negatiivsed asjad välja, mitte ei kirjuta ainult roosamannast ja ei vabanda iga kord, kui ta mõne kommenteerija arvamusega ei nõustu.

Marimelli loen ma puhtalt draama pärast. No joke. Öeldakse, et kas su enda elu on nii igav, et teiste omas surgid. Jah. Ausalt. Mu elu kipub vahest ikka naeruväärselt igavaks kätte ja nende blogis saab alati midagi "magusat" lugeda. Mas ise draamat ei õhuta ja ei kommenteeri ka seal anonüümsel igasugu jama. Minu jaoks on enamasti kõik inimesed ilusad ja head. Kui loen Marimelli, siis mõistan tema seisukohta. Kui loen kellegi teise vastust nende blogis, siis mõistan ka nende seisukohta. Eks tõde ongi seal kusagil keskel, aga põnev on jälgida, kuidas erinevad inimesed erinevates olukordades käituvad. Lugedes kasvõi postituste kommentaare. Noh, issanda loomaaed on väga kirju.

Regiina blogi hakkasin ma millalgi lugema üldse seoses rinnavähiga. Mul oli valulik klomp rinnas ja günekoloog suunas mind onkoloogi vastuvõtule. Vastuvõtu aega oodates ma suutsin muidugi ennast hulluks guugeldada ja ma olin oma peas juba võitlust vähiga kaotamas. Regiina blogi lugedes töinasin nii, et hing kinni. Lõpuks vastuvõtul selgus, et lümfid on lihtsalt umbes ja ma jään ellu :) Aga Regiina blogi jäin edasi lugema, kuna avastasin, et ta blogib ka kaalulangetusest. Nüüd loen puhtalt seetõttu, et ta meeldib mulle inimesena ja ma tahan ta eluga kursis olla.

Regiinaga spordiblogijate kokkutulekul

Kati blogi loen ma vanast harjumusest. Millalgi ma samastusin tema blogiga veidi rohkem, nüüd ei ole seal paraku enam mulle väga huvipakkuvaid teemasid. Ta on minu klassist natukene väljas. Jookseb kiiresti, treenib palju ja ostab igasugu põnevat vegantoitu kokku :)  Ei oska samastuda ühegagi neist aspektidest. Blogrollis on  ta harjumusest ja tema postitused on ajaviiteks igati mõnusad.

Marise blogi hakkasin lugema seetõttu, et ma samastun temaga kõige rohkem. Meil mõlemal on väljaveninud nahk, venitusarmid, vähemalt üks väikene laps, kellega kärujooksudel käia (Marise pesamuna küll häbematult kasvab). Samuti on ka minu jaoks aktuaalne teema ajanappus laste ja kooli kõrvalt. Tänks, Maris!

Marisega  Foto: Margit Partei

Karmeni blogi loen juba sellest ajast, mil ta kaalulangetusega tegeles. Tal on olnud kehvemaid aegu ja paremaid aegu. Tema teekonda ultrajooksuni on olnud põnev jälgida. Lisaks elab ta mulle päris lähedal ja temaga oleme reaalis kõige rohkem kokku puutunud.

Lauriita blogi hakkasin omal ajal lugema just seetõttu, et tema muutus oli minu jaoks kõige uskumatum. Tema enne ja pärast pilt oli nagu kaks erinevat inimest. Suur kaalukaotus reaalse inimese peal nähtuna on minu jaoks meeletult huvitav. See, kuidas ta järjest enesekindlamaks muutub. Nüüd loen edasi juba puhtalt seetõttu, et tean teda ka reaalis ja tegemist on ülimalt vinge inimesega. Tervitused, Laura! Muahti!

Lauriita :) Foto: Margit Partei

Helena blogi loen ka juba suhteliselt oma kaalulangetusteekonna algusest saadik. Sain sealt palju retseptiideid. Nüüd käin end tema eluga kursis hoidmas, kuna tegemist on minu jaoks äärmiselt sümpaatse inimesega.

Viigi blogi loen, kuna pean teda toredaks inimeseks. Samuti saan sealt jooksumotivatsiooni. 

Mu blogrollis on veel ka Katjonok'i blogi, kuid see on nüüdseks avatud vaid valitud lugejatele. Kati on mulle kuidagi hinge pugenud. Ta on armas inimene, kellel kahjuks on tulnud rinda pista keerulise toitumishäirega. Huvitav ja emotsionaalne blogi.

Miks inimesed aga minu blogi loevad?
Ma kahjuks ei suuda välja mõelda, mis minu blogis nii erilist on. Ainus, mis minu blogis on sellist, mida mujal ei ole, olen mina ise.

Mis mind siis nii eriliseks teeb?
Ma kah ei tea. Issand. Kes sellisele küsimusele vastata oskab.

Ma millalgi analüüsisin ka, et mis oleks minu unistuste amet. Mida ma teeksin, kui raha ei oleks oluline? Mida ma väga hästi oskan?
Ma ei teagi. Ma pole milleski väga hea. Kurvaks teeb. Ma tegelikult olen endast päris heal arvamusel. Ma leian, et ma olen igati väärtuslik sõber, sugulane või lihtsalt seltsiline. Aga, millise tulevikuni see mind viib?

Hmmm. Kas see loeb, et ma olen lihtsalt tore inimene? Millised karjäärivalikud on toredatele inimestele?

Siinkohal palun mitte segamini ajada toredat ja alati sõbralikku. Kui mulle ikka liiga tehakse, siis kaob see toredus sama kiiresti, kui ta tekkis.

Äkki on minu eriline omadus see, et ma olen aus? Selles suhtes, et ma katsun ikka ja alati jääda nii enda kui teiste suhtes ausaks. Kui keegi ikka tõbras on, siis ma võimaluse tekkides annan neile teada, et nad on natukene tõprad.

Ahh. Maru segane on see postitus. Ilmselgelt olen ma mingis suuremas eksistentsikriisis :D
Kogu see postitus on maru diip. Andestust nende ees, kes siit tavapärast huumorit otsivad. Ei saa ju nalja teha, kui kriis on käes :)

Miks Teie minu blogi loete? 

Harju keskmine

Pealkiri on veidi eksitav, kuna ma ei ela teps mitte Harjumaal. Ma täitsa Tartu linna tütarlaps, born and raised. 
Millest ma aga tahtsin kirjutada on mulle viimasel ajal üha rohkem ja rohkem silma jäänud vajadus olla kõige parem.

Kogu teema algas siis, kui ma tegin Endomondosse väljakutse "Enim aktiivseid minuteid" ning imestati, et ma ise seal esikohal ei ole. Pffft! Ma esiti ei pannud seda ise tähelegi, aga mida rohkem küsiti (no, ikka hea 5-6 korda), seda rohkem hakkas see mind häirima. Ma ise ei hoolinud sellest esimesest kohast väga, kuna auhinda ma endale nagunii kinkima ei hakkaks, eksju.

Miks ma siis esimene ei olnud?
Noh, esikolmikus olid enamasti minu andmete kohaselt väikelaste emad, kes veetsid oma lastega väljas palju aega. Keskmiselt päevas 4-5 tundi. Ei olnud ka harv juhus, kui osalejal tuli päeva jooksul juurde 8 aktiivset tundi.
Kas te nüüd kujutate endale ette, kuidas ma 5 tundi järjest seda Kayla kava teen?
Kes on antud kava läbi teinud, see teab, et juba see 28 minutit on selline, mis võtab nutuklombi kurku ja veidi hingetuks. Vähemalt minuga enam vähem samas vormis olevad inimesed. Olen kindel, et ka Kayla ise ei pea viietunnist HIIT'i väga mõistlikuks.
Kokkuvõttes, on vahe, kui intensiivselt sa seda aega kasutad. Mina lootsin osalejate aususe ja mõistlikkuse peale ning kedagi eraldi kontrollimas ei käinud. Ei välista üldse võimalust, et inimene lihtsalt hängis värskes õhus ja kell tiksus aktiivsust kenasti mitu tundi. Läbitud vahemaad ma kriteeriumiks panna ei saanud, kuna jõusaali ja rühmatrenni inimestele ei oleks mu väljakutse siis miskit andnud.  Nii jäigi, et spordiblogijad jäid antud väljakutse pingereas suhteliselt kaugele maha.

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan on see, et mina ei tunne end kehvasti, et ma lõpetasin kuueteistkümnendal kohal. Ma ise tean, et ma teen piisavalt. Ma näen, kuidas pekk kaob, kõhulihas piilub vaikselt peki alt välja ja isegi mu kohutavad tselluliidised jalad on hakanud vormi võtma.
Ma näen, kuidas trenn mulle mõjub ja ma tean oma peas ja hinges, et see on piisav.

Väljakutse eesmärk oligi rohkem neid väheaktiivseid ja trennikaugeid inimesi end rohkem liigutama saada. On ju igati loogiline, et E-R tööl käivad inimesed ei saa nii palju jalutamas käia, kui kodused inimesed ja nii edasi. Võistlete ikkagi iseendaga. Kas te ise tundsite, et olite aktiivsemad? Kas kaal hakkas langema? Või paranes füüsiline vorm? Kui jah, siis olete ju igatahes võitjad.

Mina panin selle väljakutse enda peas küll kinni! Ma olen täiega paremas vormis, kui ma olin kuu aega tagasi. Hell jee! Olgugi, et minul tuli kõigest 1 päev 5 tundi ja 15 minutit aktiivsust kuu jooksul ning esimesel kohal oli lausa 5 päeva 3 tundi ja 40 minutit.
See muide tähendab seda, et IGA PÄEV on meie võitja teinud trenni või siis liigutanud 4 tundi. Ma olen rohkem, kui kindel, et ka meie tipus olev spordiblogija Paljas Porgand ei tee iga jumala päev 4 tundi trenni.
Saate vahest aru, jah?

Võitja, Reena, on väga tubli ema, kes veedab lastega õues olles väga suure osa oma päevast, kuid see ei tähenda, et ta on mingi jõhkram trennitibi. Ma tean, et ma ilmselt teen intensiivsemalt trenni, kui tema, aga see jälle ei tähenda, et tema pole tubli.


Ma muide avastasin, et ma pole milleski kõige parem. Ma ei ole millegi poolest eriline. Ma olen jumalast suvaline Tartu tibi, kes pole nagu tibi ka. Siuke .... ammm... lihtsalt keegi.

Ma ei ole kiire jooksja. Ma ei jaksa kaugele joosta. Puhtalt mõte maratoni jooksmisest lööb põhja alt.
Ma ei käi rühmatrennides, seega ei ole ma ei osav tantsija, pole painduv, pole väga vastupidav. Jõusaalis olen ma ka siuke "meh" - keskmine tädi. Pole kõige ilusam, pole kõige koledam. Pole kõige paksem, pole kõige peenem. Pole kõige paremas vormis, pole kõige kehvemas vormis. Täiesti tavaline.
Kas ma vaataksin endale järele, kui ma endale tänaval vastu tuleksin? Pigem vist mitte.

Ma tegelikult tahaks hirmsasti olla milleski hea. Tahaks olla selline, kellest seljataga rääkides on midagi arutada. Millegi üle imestada. Et oleks, mille järgi mind teatakse.
"Oh, Mariliis. See on ju see ...!"
Kes? Kes ma olen?

Ahhhhh, jõhkram identiteedikriis vist tulemas. Eks hirmutav 30 on ka juba uksetaga.

Issand, see teema läheb ilgeks heietamiseks lahti. Ma muide tegelikult arvan, et ma olen täiega vinge, aga kui keegi põhjendust tahab, siis jooksen küll veidi kinni. Amm, noh, vaata mind! Ma lihtsalt olengi vinge! :D


Tahtsin kõigile lohutuseks öelda, et ma kavatsen oktoobris teha sellise väljakutse, kus kõik on võimalikult aus. Te võiksite siinkohal natukene aidata mind selle juures.
Kas peaksin tegema sellise väljakutse, kus inimesed peavad mulle oma konkreetse tegevuse screenshotid saatma? Või peaks tegema enim põletatud kaloreid väljakutse? 
Enim treeninguid, mille keskmine pulss on üle 110 löögi minutis?

Kuidas peaks uue väljakutse üles ehitama, et saaksid kaasa lüüa jooksjad, jalutajad, rühmatrennilised ja jõusaali armastajad? Või teekski sel korral ainult pulsikellaga fikseeritud kulutatud kalorite väljakutse?
Jah, siis ei saaks paljud osaleda, kellel pole pulsikella, aga vähemalt ei tunduks osalejatele ebaausana.

Igatahes, ande nõu, rääkige kaasa ja teeme ära! Eksju?

Vastused lugejate küsimustele

Oh sa vana, kus nüüd tuli küsimusi! Ma veel põdesin, et raudselt ei tule üldse küsimusi ja ma vastan siin kolmele-neljale küsimusele ja pärast nutan püksisäärde. Või ... kuhu nutetakse? Amm .. ah,las jääda.

Aga, siin nad siis on - lugejate küsimused ja minu vastused:

1. Mis sind ônnelikuks teeb? - Kõik! Elu! Vahel ma jalutan Printsessiga Anne kanali ääres ja mõtlen, et elu on ikka kuramuse ilus. 
2. Milliseid jooksutosse sa soovitaks? - Odavaid :D Tegelikkuses on asi nii, et mina olen oma jooksutossud ostnud hinna järgi ja olen mõlemaga rahul. Või, noh. Ma ei teagi, mida jooksutossus hinnata. Minu omad on mugavad, ei hõõru ja näevad nunnud välja :)
3. Kui ideaalkaal kätte tuleb, siis mis edasi? Lavale? - Lavale?! Norsatasin ja oleksin napilt ninast teed välja pursanud, aga ma ei joo hetkel teed. Ei! Kui ideaalkaal käes, siis tuleb kehaga tegelema hakata. Ma tahan ilusaid, tahkeid ja vormikaid jalgu ja prinki tagumikku. 
4. Mida su abikaasa su blogimisest arvab? - Mulle tundub, et tal on suht savi. Alguses ta vaatas päris imelikult mu blogimisele. Tema jaoks suhteliselt veider hobi, aga nüüdseks on ta hakanud sellest aru saama. Aga ta ise ei loe mu blogi. Ta ei viitsi :D
5. Kelle või mille arvelt sa blogid? - Telekavaatamise ja enda kasimise arvelt. Siis, kui Printsess on ärkvel, ma blogida ei saa. Kui mul tekib selline mõnus vaba hetk, mil ma ei pea parasjagu kellegi elu eest vastutama, siis istun arvuti taha ja blogin. Tegelikult tahab teinekord kodu koristamist või näonahk kangesti koorimist.
6. Mis eluvaldkonnas sa varem töötasid? - Enne Printsessiga koduseks jäämist olin ma kütusefirmas logistik. 
7. Kas ja kuidas veedad oma pojaga omavahel aega? - Poeg on mul sellises vanuses, et ta ei viitsi väga õues käia ja mina vastupidiselt viibin enamuse ajast just õues. Ma ikka meelitan teda vahel koos Printsessi ja endaga jalutama. Nüüd algas suvevaheaeg ja võtsin eesmärgiks rohkem pojaga aega veeta. Teisipäeval käisime Elistvere loomapargis, siis kolmapäeval VSpas ja plaanime veel väiksele piknikule minna millalgi. Kodus me lihtsalt nöögime ükteise kallal sõbralikult ja oleme ägedad. Ta ikka kiidab vahest, et tal on väga äge ema (tegeltka!)

   

   Elistvere loomapargis

8. Kus näed ennast 5. aasta pärast? - Loodetavasti teen ma tööd, mida ma armastan ja olen natukene rohkem iseenda aja peremees. Trennide ja kaalu kohapealt loodan olla ideaalkaalus, regulaarselt käia jõusaalis ja nautida elu täiel rinnal (loe: kanda lühikesi pükse ja nabapluuse ja olla fääbjulos).
9. Kas oled põline tartlane? - Jah.
10. Miks ja kuidas alustasid teed kaalulangetamiseni? - Elasin kolm ja pool aastat tagasi veel maal, kaalusin 82 kg ja olin eluga rahul. Siis aga otsusasime teise lapse saada ja soovisime suuremat korterit. Maal sellist pakkuda polnud, seega kolisime linna ja minu lapsepõlveaegsesse elurajooni. Kuna see koht kubiseb vanadest tuttavatest, siis tundsin, et mul oleks sellisena häbi vanade tuttavate silma alla sattuda. Mingid vanad kompleksid, noh. Jõudsin napilt juba end haletsema hakata, kui avastasin, et Tartus on niiiiiiiiiiiiii palju mõnusaid vabaõhus sportimise võimalusi. Uurisin blogimaailmas ringi, uudistasin erinevaid kaalulangetusblogisid ja hakkasin pihta. Ülejäänu on juba ajalugu.
11. Mis on su lemmik nö. kaalujälgimis toit ja milline on fitnessimaailmas nö. lemmik rämpstoit? - Lemmik dieettoit on Fitlap'i kavast päris oa-singisalat ja veisehakklihapada. No, keele viivad alla. Lemmik nn rämpstoit või maius on Loodusväe erinevad toorbatoonid ja siis Puls Nutrition'i juustukoogimaitseline protein bar. Sööks vigaseks neist :)

    

    Loodusvägi toorbatoonid

12. Kui vana sa oled? - Kasvatanud oma kaunist keha ja teiste kannatust juba 29 aastat.
13. Mis on Tartus parimad kohad sportimiseks? - Ise teen sporti enamasti Anne kanali ääres ja Emajõe ääres kulgeval kergliiklusrajal. Rada kulgeb Ihastest kuni Lähteni välja (he 20 kilomeetrit).  Lisaks on Anne kanali ääres ja Mõisavshes olemas päris asjalik välijõusaal. 
14. Kui tihti sa siis sokke vahetad?!? - Minu sokikandmine on paras kaos. Ma kodus sokke ei kanna, aga välja minnes panen jalga. Siis tulen tuppa, võtan sokid ära ja ei leia neid enam järgmine kord, kui välja lähen. Siis võtan uued sokid. Teen nendega samamoodi ja lõpuks leian kuskilt tooli alt hunniku peaaegu värskeid sokke ja kannan neid siis uuesti korra :D 
15. Ja kuidas sa end motiveerid, kui on tunne, et üldse ei viitsi ikka? - Ma olen veidi edev inimene (miks ma muidu blogin, eksju) ja mulle meeldib tähelepanu. Kui ma pole näiteks paar päeva trenni treinud ja teised blogijad ja tuttavad muudkui postitavad mingeid trennipilte ja all on kommentaarid stiilis "sa oled nii tubli", siis ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii kade lihtsalt ja vihaga lähen trenni tegema. Vihaga enda vastu siis ja hirmust, et keegi on minust nii palju tublim ja mina istun kodus kuni rasvun ja ei suuda voodistki tõusta #reaalnehirm 
16. Mis on sinu suur sportlik eesmärk? Eneseületus, miski mis paneb silmad särama ja toob kananaha ihule? - Väga raske küsimus mu jaoks. Mul ei olegi sportlikku eesmärki. Päriselt. Päris pläss tunne nüüd. Minu sportlikkusega seotud eesmärk on see, et ma suudaks, tahaks ja oskaks elu lõpuni nii elada, et ma liigun ja olen hea tervise juures. Ma tahan olla üleni liikuv, tugev ja sportlik ja sellest tulenevalt ilus ja särav.
17. Piinlikum hetk võib olla trenni või päris elus - :D :D see on mu peotrikk muide! Mul on vahva lugu sellest, kuidas ma elus esimest korda günekoloogi juures käisin. Olin siis mingi 15 aastat vana. Enne minekut vanem sõbranna veel justkui hirmutas, et sa ikka tead, et sa pead täitsa paljaks võtma ja jalad harki ajama ja ... ma olin niigi närvis ja see jutt ajas veel rohkem närvi, et äkki ma ei oska käituda seal günekoloogi juures. Davaiks. Kutsuti mind siis ruumi sisse, mul peas kummitas ikka, et paljaks peab võtma. Egas midagi - koorisin sealsamas ukse kõrval kõik riided peale rinnahoidja ja sokkide seljast ära ja seisin õnnetult ja hirmunult seal ukse kõrval, ise jumalast paljas. Arst võttis parasjagu just oma laua taga istet ja keeras, et vaadata, miks ma järgi ei tule. Siis ehmatas paljast mind nähes "Oi! Ajame enne ikka natukene juttu ka". Muigas ja juhatas mind enda kõrvale toolile, et saaks sissejuhatavaid küsimusi küsida. See võttis aega ca 10 minutit ja ma olin jumalast porgand seal :D Alles peale seda armsat vestlust palus ta mul minna teise ruumi kardina taha ja nö pukki ronida. Siis oleks pidanud tegelikult need püksid ära võtma :D  :D Kuramuse piinlik oli! Oleksin tahtnud nutta pärast, a nüüd on naljakas :D 
18. Sinu suurim eneseületus nii trennis kui päris elus? - Suurim eneseületus trennis oli ilmselt treenerile maksmine ja jõusaaliga alguse tegemine. See oli minu jaoks suur samm. Ja päris elus? See, et ma olen selline nagu ma täna olen, see on olnud suur eneseületus. Ma olin lapsena pigem selline nukrameelne ja üliemotsionaalne tütarlaps. Lõin kiiresti asjadele käega, andsin alla, läksin närvi.
19. Lemmik poos - ma enamasti magan külili. Ja muus mõttes - laisa inimese misjonär ;) :D
20. Kunagi oled maininud, et varem suitsetasid. Kuidas õnnestus maha jätta? - Maha suutsin jätta ainult tänu sellele, et jäin rasedaks. Ja siis poleks ka vist iseseisvalt hakkama saanud, aga kuna ma käisin tööl ja seal kõik teadsid, et ma rase olen, siis ei saanud ju teiste nähes teha enam suitsu. Oleks kodune ja üksik olnud, siis kes teab, mis oleks saanud. 
21. Mis eriala inimene oled? Kas seoses sellega sul ka eesmärgid nagu tervise/kaalulangetamisega? - Mul tegelikkuses kindlat nö eriala tööalaselt ei ole. Olen olnud pigem see inimene tööjuures, kes teeb seda tööd, mis parajasti tegemist vajab. Nö vuugitäide. Ma suudan kiiresti uued asjad ära õppida ja rahuldavalt töö ära teha. Kaalulangetus ja sport ei ole mu tööga kuidagi seotud. 
22. Kuidas tõmbad end välja nö mugavustsoonist(stiilis ei viitsi trenni teha, tervislik olla, hommikul ärgata või mis iganes sarnased asjad). - vt vastust nr 15. Lühidalt - kadedus! :D
23. Kui vana sa oled? Kas plaanid veel lapsi ja kui mitu? - Vanus 29 ja otsustasime, et kolmanda lapse saamise üle otsustame siis, kui printsess on 4-5 aastat vana. Siis on mul ka see suhteliselt viimane taks veel lapsi saada.
24. Kaua sa oled oma mehega koos olnud? - Koos 11 aastat, abielus saab oldud detsembris juba 10 aastat.

    

    Kinomusu!

25. Kui tihti sa pesu pesed? - Kui ilm lubab, siis iga päev. Kui on kiire, väljas sajab ja toad niigi niisked, siis ei pese. 
26. Mis värvi on su elutuba? - Selline helebeežide seinte ja tumepruuni mööbliga. Suhteliselt värvitu :)

    

    Elutuba

27. Millised on su lemmikud riided? - Mustad liibuvad püksid ja hele maika.
28. Mis su lemmik loom on? - Koer.
29. Kas sul on kodus mõni loom olemas ka? - Meil on kodus üks 8-aastane krants Tommi ja kaks tšintšiljat - Ninja ja Nunnu.

    

    Tommi!

30. Kes on su kõige lemmikum blogija?- Mallukas  Inimestena on lemmikuteks blogijateks Regiina, Maris ja Karmen.
31. Mis on su lemmik laul? - Tõnis Mägi - Koit. Iga kord, kui ma kuulan seda laulupeo versiooni koos kooridega, läheb mul silm märjaks ja kananahk tuleb ihule. Rasedana nutsin lausa arvuti taga seda kuulates nii, et suurem laps pidi tulema vaatama, kas minuga on kõik korras
32. Mis värvi on su silmad? - Hallid.
33. Kas sul õdesid-vendi on? - Mul on absoluutselt fantastiline ja natukene totakas vanem õde Gerli ja kusagil peaks olema ka üks poolvend, kellest ma kahjuks miskit väga ei tea. 

    

    Sorry, Kiku :D 

34. Kes on su eeskuju siin elus? Pean silmas kõiges, kes motiveerib sind kasvama inimesena? - Mul on üks endast veidi vanem sõbranna, kelleks ma tahan saada, kui ma suureks kasvan. Tšau, Kadri! :)
35. Kuidas hoiate oma abielu? - Ouch! Krt! Vist ei hoiagi. Või, noh. Ma ei oska öelda küll, et me nüüd miskit sellele mõeldes ekstra teeme. Me oleme mõlemad sigamuhedad. See vist aitab.
    
36. Milliseid põhimõtteid järgid laste kasvatamises? - Ma proovin lapsi kasvatada nii, et nad saaksid võimaluse ise kasvada ja ise otsustada, kes nad olla tahavad. Näiteks ei sunni ma last käima trennis, kui ta ütleb, et talle seal ei meeldi. Lisaks on minu jaoks hästi oluline, et laps julgeks oma murega minu juurde tulla, seega katsun karistamisel olla karm, kuid õiglane ning alati selgitada oma seisukohti ning kuulata lapse oma. 
37. Ja milliseid põhimõtteid/arvamusi/nägemusi oled muutnud? - Ma ei arva enam, et ma kõike tean. Enne, kui oma seisukohta kaitsma hakkan, kuulan teise ära ja katsun asja teistmoodi vaadata. 
38. Mis on su kõige suurem hirm? - Ma ei taha seda siia isegi mitte kirjutada. Ma ei tahaks sellest mõelda, ma ei tahaks sellest rääkida. Kardan kõige rohkem oma laste pärast. Kui nendega peaks midagi juhtuma, siis ma ei oskaks edasi elada. Kui nemad on terved, rõõmsad ja eluga rahul, siis on minu eluga kõik hästi. 

Huuh!
Tehtud! Vastatud!

Ma loodan, et saate minust nüüd natukene paremini aru.

Ja veelkord suured tänud kõigile küsijatele! Muahti!

Snapchati rõõmud