Kaalumine 26.09 ja võrdlevad pildid

On järjekordne esmaspäev ja Mann ronis kaalule.

Rasedust tänaseks 33+5 nädalat.

Eelmise nädala kaal 78,3 kg, selle nädala kaal 78,0 kg.
Kaotatud nädalaga 0,3 kg. Ei usu, et see tegelikkuses mingi suurem kaalukadu nüüd oli, vaid eelmise nädala kaalumise ajal hoidis organism millestki väga kiivalt kinni.

Kokku selle rasedusega juurde tulnud 9 kg.

Kõhu ümbermõõt naba juurest mõõdetuna oli 96 cm.
Siinkohal võrdleksin ka eelmise rasedusega, mil ma sellel ajal olin keskkohaga 103 cm ja kehakaaluga 88,1 kg. Ma ütleks, et olen tubli olnud sel korral :)

Poolteist kuud on veel lõpuni jäänud. Ilmselt enam mingit suurt kaalutõusu siit ei tule. Ise ennustan max 3 kg veel, seega kokku 12 kg. See on täiesti ideaalne rasedusaegne kaalutõus. Eesmärk paigas ja suure tõenäosusega saab see ka täidetud.

Olen nüüd juba pea poolteist nädalat kandnud oma Polar Loop 2e. Siiani ei oska väga miskit tagasisidet selle kohta anda. Täiesti harilik ja toimiv aktiivsusmonitor. Ei oska ülistada ühtegi konkreetset funktsiooni. Aku peab oluliselt kauem muidugi vastu, kui mu hiinakal, aga muidu suurt vahet pole.

Olen endale raseduse ajaks määranud aktiivsuse I astme arvestades 1-3 treeninguga nädalas. Pean ausalt tunnistama, et kodus eraldi trenni olen teinud sel nädalal vaid ühe korra.

Kolmapäeval tegin 25 minutit erinevatele lihasgruppidele harjutusi. Muuhulgas kükid 2*20, väljaasted 2*20, wall sit (ei tea, kuidas eesti keeles on) 2*30 sekundit. Neljakäpukil harjutused tuharale, kätele ja seljale. Lõpetuseks 5 erinevat harjutust kätele 2 kg hantlitega, 20 kordust.

Sellest piisas, et mind totaalselt ära väsitada.

Ülejäänud nädala olen oma aktiivsuse täis saanud puhtalt jalutades.
19.09-25.09
Nädala keskmine päevane aktiivsus on 126 %.
Samme keskmiselt ühe päeva kohta 16 239

Raseda kohta käib kah. Või mis?

Laupäeval ma reaalselt tegin kodus kohapeal sörkimist ja hüppasin sekundiks oma crosstraineri peale, et aktiivsus täis saada. Ülejäänud päevadel tuli aktiivsus täis täitsa iseenesest. Ega see simene tase miskit väga suurt ei nõuagi. Kui millalgi jooksma jälle hakkan, siis tõstan teisele tasemele.

Ma kavatsen üldiselt samas vaimus jätkata kuni sünnituseni. Peale sünnitust paratamatult jääb mõneks ajaks see aktiivsuse taga ajamine tahaplaanile. Loodan, et keegi ei pahanda, aga kavatsen siis veidi lebotada ja lihtsalt olla.

Ahjaa, neid laisklemise hoiatusi, mille Polar sulle annab siis, kui sa juba 55 minutit oled paigal istunud, neid sain eelmisel nädalal ühe ja selle sain ka perekooli loengus istumise eest. Jei. Ma olen põhimõtteliselt pidevas liikumises.

Mulle jõudis sel nädalal reaalselt kohale fakt, et pooleteise kuu pärast on mul kaks last. See on põhimõtteliselt KOHE. Poolteist kuud. See pole üldse pikk aeg. See tuleb kohe varsti. Kohe nüüd varsti.
Oeh.

Sellega seoses tahtsin veel natukene meenutada oma eelmist rasedust ning seda, milline mu elu siis oli.

Eelmise rasedusega sama kaugel olles elasime me abikaasaga pisikeses ühetoalises üürikorteris. Korter oli koos köögi ja WC-ga kokku 21 ruutmeetrit. Mina olin klienditeenindaja (juba küll dekreedis) ja mu abikaasa töötas kahel enam-vähem tasuval töökohal, et me saaksime oma korteri ostuks raha koguda. Täpsemalt siis pangalaenu sissemakseks.
Ma liikusin peale dekreeti jäämist väga vähe. Enamasti olin kodus ja sõin ja vaatasin telekat. Minu meelest pidigi rase saama võimalikult palju puhata.

Leidsin ka ühe vana foto endast, mil ma oli 31 nädalat rase. Tean seda nii täpselt seetõttu, et tegemist oli minu sünnipäevaga.

Olin selline "kaunis" 20-aastane rase neiu -

2008 aasta veebruar

P.s. ma olin isegi meigitud ja värki. Ikkagi sätitud oma sünnipäevaks. Kujutage ette, milline ma sättimata võisin välja näha :D :D :D
Ma siiani imestan, et mu mees minema ei kõndinud. :D :D

Kusagil nädal-kaks peale sünnitust olin selline.

2008 aasta mai

Oeh, Mann. (vangutab pead).

Sel korral loodan absoluutne modelnik olla, kui sünnitusmajast välja astun. Õnneks pole ma veel seda koleduse astet saavutanud, kus ma olin aastal 2008. Katsume selle asja enam vähem ree peal hoida, eksju :)

Eks ma tegelikkuses saan aru, et see pole oluline, milline sa peale sünnitust välja näed. Et sa oled ikkagi ema ja peaksid kogu tähelepanu ja energia suunama ikkagi lapse heaolule, aga ema enesetunne loeb ka ikka natukene midagi. Mida paremini ja ilusamana ema ennast tunneb, seda rahulikum ja rõõmsam ta on.
Ärge nüüd kartke, et ma sünnitusmajast väljudes lapse kus see ja teine jätan ja kohe mukkima, päevitama, lokkima ja treenima hakkan. Oh, ei. Ma olen piisavalt mugav (ja nutikas), et esialgu puhtalt imetamise, BB kreemi ja ripsmetuši peale lootma jääda.

Olen mingi kergema plaani enda vormi saamiseks ka juba paika pannud. Seda küll ainult oma peas.
Idee poolest esimese kuu ma lamaks. Vahel jalutaks, kui ilm, laps ja energia lubavad. Teisel kuul jalutaks rohkem. Katsuks palju liikuda, kuid otsesest trennist hoiaksin eemale.
Kolmandal kuul hakkaks vaikselt pihta oma lihaste tugevdamisega ja äkki juba teeks ka mõned jooksusammud.

Kaugem plaan on ikkagi aastal 2017 lõpuks see poolmaraton ära joosta. Kui kohe mai alguseks ma ennast piisavasse vormi ei suuda joosta, siis alustan esialgu Tartu Jooksumaratoni 10 kilomeetrise distantsiga. Aasta lõpuks on ikkagi kindel plaan 21,1 km ära joosta. Mehega olen plaani arutanud ning tema toetab igati mu eesmärke ning lubas pikemate jooksude ajal titega jageleda.

Loodan, et kusagil aprill-mai olen ma enam vähem oma endises vormis.

Sattusin ka heietama oma raseduseelseid pilte vaadates. Hetkel küll ei mäleta, mis tunne oli selline välja näha. See oli niiiiiiiiii ammu (tegelikult selle aasta alguses)

Võrdluseks siis eelmise nädala pildid -

Niimoodi pilte vaadates ei olegi nagu väga müstiliselt suurem. Tegelikult on tiss julgelt 3 korvi suurem, kints on 2 cm jämedam ja oluliselt tselluliidisem. Ei ole väga ilus see asi :)
Käsivarred on enam vähem samas vormis püsinud, kuigi ka seal on veidi polstrit rohkem, kui kunagisel hiilgeajal.

Küll tuleb uus hiilgeaeg, eksju. Ma tegelikult üldse ei põe. Vahel küll kardan, et äkki ma ei tee piisavalt, et vormis püsida. Vahel on mul aga veidi suva. Rase ju ikkagi, laske ma olen nüüd vähe laisem kah. Kaua sa ikka sipelda jõuad.

Kokkuvõtvalt olen olukorraga väga rahul. Rasedus ei ole mu elu väga võimatuks teinud. Liikuda ma jõuan, villand mul veel pole. Mingeid hädasid ei kurda (peale selle, et kõht on suur) ja tervis on vinks-vonks.

Tervitan siinkohal ka teisi rasedaid ja soovin kõigile mõnusat ootusaega. Nautige! See aeg läheb tegelikult väga kiiresti, isegi kui see esialgu nii ei tundu.

Mõnusat sügise jätku!

Mariliis (juba 33+5)

Perekooli loengud

Eelmise raseduse ajal kaheksa aastat tagasi olin ma nii laisk ja paks (päriselt olin paks), et kusagile perekooli loengusse ei suutnud ennast küll vedada. Viimased kolm kuud rasedust veetsin vähe liikudes või lamades. Sound like fun!
Sel korral otsustasin, et käin kindlasti vähemalt ühes loengus ära. Puhtalt juba selle pärast, et saaks ikka erinevaid asju proovida ja ennast täisväärtusliku rasedana tunda.
Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ma otseselt ei teadnudki, kuidas see loengutesse kirja panemine ja värk käib. Kus neid loenguid üldse läbi viiakse jne jne. Õnneks on meil olemas google :)

Tartu Naistekliinikus toimuvad perekooli loengud iga kuu (v.a. juulis) ja iga kuu esimesel kuupäeval pannakse terve kuu loengute graafik kodulehele üles. LINK 
Nendele loengutele on muide jube rebimine. Mina läksin septembri loenguid uurima kolmanda septembri õhtul ja enamus olid juba täis.
Õnneks suutsin ennast suruda kahte loengusse - sünnituse valutustamine ja sünnitusosakonna tutvustus. Loengute hind on üksi minnes 4€ ja kaaslasega koos 6€.

Loengus "Sünnituse valutustamine" käisin üksi. Ei pidanud vajalikuks, et abikaasa ka osaleks. Eelmise sünnituse ajal tegelesin ma oma valudega täitsa ise ja iga kord, kui keegi üritas aidata, sain sigatigedaks. :)

Loengus tutvustati täpsemalt just Tartu Ülikooli naistekliinikus pakutavaid valuvaigisteid. Alates massaažist lõpetades epiduraaliga.
Sain natukene täpsemalt ka aimu nendest valuvaigistitest, mida mulle esimese sünnituse ajal pakuti.
Kaheksa aastat tagasi tehti mulle sünnituse ajal selga steriilse vee süstid. Süste tehti 4 ja need olid põrgulikult valusad. Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis sünnitusvalu ma ei mäletagi, aga need kuramuse süstid olid ikka parajad pisarakakkujad. Nagu nõelaga oleks küüne alla torgatud. Aga see pidi olema üks efektiivsemaid ja ohutumaid valuvaigistavaid mooduseid üldse. Ilmselt toimis ka, sest minul sünnitusvalu meeles ei ole :)
Teine nn valuvaigisti, mida ma omal nahal olen kogeda saanud, on emakakaela süst. Idee poolest peaks see kogu sünnitusteede osa tuimaks tegema. Võimalik, et tegi ka, sest taaskord valu ma ei mäleta üldse. Mäletan, et see süst tehti mulle kõige lõpus, noh nii tund enne lapse sündi äkki. Peale seda läks asi maru kiiresti. Presse ma ise ei tundnud. Süsti miinuseks ongi see, et kaob sünnitusteede tundlikkus, mistõttu ei tunne ka presse ja lapse välja saamine võib venida. Meil õnneks miski venima ei jäänud. Presside tuleku nägime ära monitori pealt ja kokku kuskil 4-5 pressiga oli laps väljas. Minu meelest käis asi maru kähku.

Kogu loengust jäi mind kummitama aga loengut andnud ämmaka sõnad, et sünnitusvalu on võimalik täielikult ära võtta, aga seda ei tehta Eestis meelega. Kuna loodus on sünnituse valulikuks teinud, siis ilmselt on see millegi jaoks vajalik. Ilmselt saab naine koos valudega mingi uue kogemuse, näeb maailma ja oma last teisiti, kui ilma valudeta. Olen sellega isegi nõus, kuna peale sünnitust sa oled teistsugune. Paratamatult. Ja heas mõttes teistsugune.
Inglismaal pidi olema selline komme, et naisel ei lasta üldse valutada, kui naine valusid just ise ei nõua. Sünnituse ajal valutamine on ebaloomulik nende jaoks. Esimeste valude korral ruttad kohe haiglasse, seal tehakse kohe epiduraal ja siis jääd ootama, kuna see laps välja tahab tulla. Seal naine midagi ise ei tunne. Noh, et kui tihedalt kokkutõmbed on ja, kui kaugel asi on. Tuimalt arstid vaatavad, mis toimub ja ütlevad, et davai pressi. :D
Tihti juhtub aga see, et sünnitusteede tundetuse tõttu ei oska naine kuidagi seda last sünnitada ja väga suur osa lapsi sünnib vaakumiga. Lisaks sellele on sünnitused oluliselt pikemad, kui meil siin matside maal :)
Mina olen leppinud sellega, et sünnitus on valus. Üle elan ma selle igal juhul. Katsuks lihtsalt asjaga võimalikult kiiresti ühele poole saada. Kui ikka sinna 12 tunni kanti see valutamine läheb, siis ma ilmselt tahan küll midagi saada. Noh, näiteks halastuslasku vms :D :D

Teine loeng, kuhu ma ennast suruda suutsin, oli "Sünnitusosakonna tutvustus". Sinna ma tarisin küll mehe ka kaasa. Minu jaoks oli see üks must have loeng. Aastaid tagasi Toomemäele sünnitama minnes olime mehega mõlemad parajad udupead. Kogu see sünnitaja vastu võtmine ja riidehoid ja osakonnad tundub siiani müstika. Mul pole aimugi, mitmendal korrusel ma olin. Samuti ei mäleta ma päris täpselt, kuhu ma oma üleriided panin :D
Sel korral olen ma maru tähtis sünnitama mineja - ma reaalselt tean täpselt, kust uksest sisse minna, millist kella lasta ning, kuhu oma üleriided jätta. Helljeee!
Sünnitusosakond ise on muidu täitsa pisikene. Vähemalt jäi selline hubane ja vaikne ja soe mulje kogu korrusest.
Meie ekskursiooni ajal tegi üks pisikene beebi just oma esimesed hingetõmbed. Muidu ei kostunud midagi läbi uste, aga tita nuttu oli küll kuulda. Mul tõmbas silma märjaks. Kohe mõtlesin oma peas, et kuskil kuue nädala pärast olen mina ka ühes nendest ruumidest ja kuulen oma tita nuttu esimest korda. Oeh.
Sünnitustoad tundusid mulle kuidagi väiksed. Toomel oli ikka mõnuga jalutamise ruumi ühest palati otsast teise. Uue majas peab aga põhimõtteliselt ainult voodi ümber oma jalutamised ära tegema. Krt, ma vist ronin koridori kappama. Nägime ära nii vanniga, kui ilma vannita sünnitustoad. Otsustasime mehega koheselt, et kui saame vanniga toa, siis proovime vannis sünnitada. Eks näis, kuidas asi muidugi läbi läheb, aga esialgne plaan on selline.
Sünnitusjärgses osakonnas käisime ka. See on siis korrus allpool ja idee poolest peaks seal veetma siis järgmised 1-4 päeva peale sünnitust. Vaatasime üle peretoad ja ühispalatid. Peretuba meie võtta ei kavatse, kuna mehe kupatan nagunii koju suurema lapse juurde. Lisaks on uues majas need ÜHISpalatid ainult kahekohalised. Hull asi mul siis teise naisterahvaga ruumi jagada. Ega ma kitsi ei ole. Toomemäel jagasin kolme naisega :) Lisaks saab enda voodi ümber tõmmata mõnusa kollase kardina. Juhuks, kui ma häbelikuks hakkan ja ei taha kõigile oma tisse näidata ja värki.
Üks asi mind küll üllatas selle uue sünnitusjärgse osakonna juures. Seal ei ole külastustuba. On selline ala koridoris, kuhu on pandud paar tugitooli, kus siis idee poolest võid oma ämmad-äiad ja sõbranjed vastu võtta. Nagu ka loengu läbiviija ütles, siis sünnitusmajja ei ole mõtekas väga külalisi kutsuda. See pidi ema ja lapse liigselt ära väsitama.
Noh, mina tahtsin küll peale esimest sünnitust kangesti kõigile näidata, millega ma hakkama olin saanud. Et, näe - minu tita!
Sel korral ei oska ennustada, kuidas ma ennast peale sünnitust tunnen. Samas sünnib uus mugul ju sellisel vastikul nohu-köha perioodil, et ilmselt oleks mõtekas mitte külalisi sünnitusmajja kutsuda. Pojale tahaks küll uue pereliikme ära näidata, aga ülejäänud külalised võtan vastu ilmselt mõni aeg hiljem omas kodus. Kui üldse võtan :)

Peale eilset sünnitusmaja külastust ja sellega täpsemalt tutvumist olime me mehega mõlemad valmis kohe minema. Sünnitama. Kohe praegu.
Ise veel lõõpisime, et loodetavasti saame sel korral sünnitusega kiiremini hakkama. Eelmine laps sündis ca 9 tunniga, ämmakas arvas, et teine laps võib vabalt poole kiiremini tulla. Eesmärgiks on seatud 4,5 tundi valutamist. :) :)

Sellised olemegi, et panime eesmärgi paika saada siva ühele poole selle teise lapsega sünnitamisega :)
Naiivsed! :)

Tänaseks olen ma 33 nädalat ja 3 päeva rase. Tähtajani on jäänud 6 nädalat ja 4 päeva. See on poolteist kuud. Appi. Kuhu see aeg kaob. Mul on veel nii paljud asjad ostmata ja nii paljud asjad kodust välja viskamata. Nüüd peab ennast kokku võtma ja tegutsema hakkama. Haiglakotti mul ka veel koos ei ole, kuid korduvsünnitajana ma väga selle pärast ei põe ka. Eelmise sünnituse ajal ei läinud mul sealt kotis pea midagi vaja enne viimast päeva haiglas. Küll mees saab vajalikud asjad järgi tuua.

Rasedus ise kulgeb muidu täiesti tavapäraselt. Katsun ikka palju liikuda ja oma Polari aktiivsuse igapäevaselt täis saada. Siiani olen olnud edukas - 13 000 sammu tuleb päevas ikka vähemalt ära. Söömine on aga täiesti kaootiline. On päevi, mil ma olen täiesti tubli, aga on ka päevi, mil ma sööks kõik ära, mis kätte satub.

Teen ilmselt esmaspäeval oma kaalust ja mõõtudest ja liikumisest täpsema postituse. Ei hakka tänast väga pikaks venitama.

Tänaseks olen nii suur juba

Tänaseks kõik!


Mariliis (juba 33+3)

Jah, on küll piinlik ehk räägime Pokemon Go'st

Ei tea, kui paljud on kursis sellega, et ma üldse Pokemon Go'd mängin.

Igal juhul.

Algas kogu see trall sellega, et mu poeg tahtis hirmsasti minna linnapääle Pokemone jahtima. See oli millalgi juuli kuus, kui see hullus Eestisse jõudis. Mina asjast väga midagi ei teadnud, kuna ma olen vana ja peast liiga koduperenaine. Laps oli aga Youtube'i vahendusel põhitõed endale juba selgeks teinud ja otsustanud, et tegemist on uue vinge asjaga.
Kuna mu beebipoja on veel nii piisavalt tillukene (minu silmis veel täitsa tita), siis arusaadavatel põhjustel ma teda üksi kalli nutiseadmega linnaliiklusesse Pokemonitama ei lubanud. Keelata ka nagu ei tahtnud, kuna laps täiesti ise oli nõus minema ja mitu kilomeetrit kõndima. Muidu oli teda päris raske kodust välja meelitada.
Nii saigi selle asjaga algust tehtud. Laps vaimustunult "võttis pokestope" ja "püüdis Pokemone", mina vantsisin peniga kõrval ja vaatasin, et laps auto alla ei jääks. Kuskil nädala jagu sai niimoodi vantsitud, kuniks mul igav hakkas. Laadisin siis ka endale telefoni selle moodsa Pokemoni ja lasin lapsel ennast natukene õpetada. Noh, et saaksin ka elevil olla, kui mõni Pokemon lähedal on ja nii.

Tänaseks on asi nii kaugele jõudnud, et emme on Pokemon Go'st suuremas vaimustuses, kui laps.
Laps käib jätkuvalt minuga kaasas jalutamas, kuid tema enam väga oma mängu tööle ei pane. Talle meeldib nüüd hoopis kõigest pilte teha :) andsime talle oma vana fotoka. Kae siis poissi! Vähemalt kõnnib, eks.

Nüüd on asi selles, et vahel ma käin täitsa üksi või siis peniga Pokemone püüdmas ja mul on veidi piinlik. Muidu oli ikka nii, et olin nagu lapse saatja või nii. Nüüd pole enam millegi taha peitu pugeda.

Teadlikele kõrvalseisjatele on suhteliselt selge, kas sa mängid Pokemon Go'd või teed midagi muud. Kui ikka koguaeg on telefon näpus ja iga paari meetri tagant seisatad ja agressiivselt sõrmega üle ekraani libistama hakkad, siis on ilmselge, et sa leidsid Pokemoni või on seal just Pokestop, kust saab vajalikke tarvikuid.
Kui sedasi käituvad lapsed või noorukid, siis see tundub täiesti okey. Nemad ju ongi ainult oma telefonides ja ei hooligi muust. Tiinekad, noh. Hukas ja värki oma virtuaalse eluga.
A vot, kui Pokemonitab üks pea kolmekümnene viimase vindini rase eit, siis see võib naljakas tunduda. Ma saan sellest ise ka aru, aga I can't stop. Või noh, ma ei taha.

Mul on eesmärk oma Polari aktiivsus ikka iga päev täis saada. Vähemalt kuni sünnituseni. Peale sünnitust ilmselt olen veidi aega passiivne.
Sellega seoses kõnnin ma iga päev vähemalt 13 000 sammu. Endomondo challenge'id on tänaseks ennast juba suutnud ammendada, eriti kui on olemas lõbusam alternatiiv.

Kes mängust midagi ei tea, siis siinkohal ma natukene selgitan seda asja.
Tegemist on nutiseadmesse (nutitelefon, tahvelarvuti) tasuta allalaetava mänguga. Idee on koguda endale kokku kõik erinevad Pokemonid. Pokemone on kõikjal üle Eesti, populaarsemates kohtades rohkem. Minu kogemus ütleb, et Tartu kesklinnas ja Toomemäel on kullaauk.
Kui Pokemon on lähedal, siis telefon annab vibreerides märku. Siis pead Pokemonile palliga visates pihta saama. Telefonis muidugi :) Kui Pokemon kenasti palli sisse jääb, siis saadki ta endale. Kui ta ära põgeneb, siis saad uuesti teda palliga visata.

Lisaks pokemonidele on üle linna erinevates kohtades pokestop'id. Need on sellised punktid, kust sa saad mängimiseks vajalikke asju (pildi peal need sinised ringid). Näiteks palle, erinevaid võlujooke jne. Pokestopid on alati sama koha peal ja sa saad ühest stopist võtta asju uuesti iga viie minuti tagant.
Kui oled jõudnud vähemalt viiendale levelile, siis sa pead endale valima tiimi. Valikus on kolm tiimi -

Ma sellest tiimide taustast miskit ei tea. Minu jaoks valis tiimi mu poeg, kes omakorda tegi otsuse oma lemmiku Youtube'i tegelase järgi. Mina olen Team Instinct'i esindaja. Tundub, et neid on kõige vähem :)
Põhiline sõdimine käibki just nende tiimide vahel. Nimelt on erinevates punktides üle linna sellised kohad nagu gym'id. Need on lühidalt mingid võitlusareenid, kus pokemonid võitlemas saavad käia. Gym'id kuuluvad erinevatele tiimidele ja teised tiimid saavad neid nö üle lüüa.

Siinkohal ongi eriliselt nõme see, et kollaseid on meil siinpool kuidagi eriti vähe. Mul on vahel tunne, et ma üksi käin ja üritan kollaste märgi maha panna :)

Jep, mu nimi on Manndafun :D :D 

See gym'i maha võtmine käib nii, et sa pead selle punkti lähedale kõndima ja siis seal olevate vastasmeeskonna pokemonidega võitlema. Enamasti on seal mingid eriti võimsad pokemonid, kellest on jube raske jagu saada. Nõme on aga see, et kui keegi üritab gym'i maha võtta, on see teistele aktiivsetele mängijatele näha. Harilikult on nii, et mina vaikselt häbenedes hiilin mõne gym'i juurde ja hakkan seda siis nö vallutama ja juba ma kuulen, kuidas hunnik kümneaastaseid oma tõukeratastega mulle lähenevad.
Mõnikord on nad nii julged, et hakkavad kohe küsimustega pommitama: "noh, saad jagu ka vä?"
Vot, siis tekib küll selline tunne, et ma elan natukene valet elu :D :D :D Krt, jagele siin lastega mingi pokemoni pärast :D :D

Ideeliselt näeb see välja nii, et pardikõnnakuga üdini rase Mann koos oma õnnetu peniga, kes tahaks tegelikult juba järgmist posti märgistada ja hunnik tõukeratastega neljanda klassi jõnglasi seisavad Annelinnas kusagil maja nurga juures ja toksivad väga vihaselt oma telefonide ekraane. Vahel tehakse seda vaikselt ja ilma kordagi silmsidet loomata. Mõnikord vaatavad tiinekad mind natukene segaduses nägudega, sosistavad midagi ja siis eemalduvad väga vaikselt. Vahel ei julge keegi enne lähemale tulla, kui mina olen ära minemas.

Selline kirglik pokemoni elu käib meil siin.

Enamasti üritan ma tipptunnil (peale kooli ja nädalavahetustel) mitte pokemonitamas käia, sest ilmselgelt on mul veel mingi väärikus.

Üks mõnus motiveeriv punkt on sellel Pokemon Go'l veel. Nimelt saad sa erinevatest pokestop'idest ka pokemoni mune, millest siis kooruvad välja erinevad haruldased pokemonid. Selleks, et muna kooruks, pead sa aga läbima mingi teatud vahemaa. Kõige haruldasemad pokemonid tulevad kümne kilomeetri munadest. See tähendab seda, et sa pead kõndima 10 km, et pokemoni saada. See on ka päris põnna.

Kokkuvõttes ütlen nii palju, et ilmselt ma mängin Pokemon Go'd ka edaspidi, kuna see teeb jalutuskäigud vähe põnevamaks. Samas üritan ma endiselt hoida madalat profiili, et mitte päris napakas tunduda :)
Senimaani on see mäng mu päevasele aktiivsusele küll ülihästi mõjunud. Müts maha.

Need, kes väidavad, et see mäng teeb lolliks ja on üleüldine ajaraisk, ei tekita minus ühtegi emotsiooni. Ausalt.
Eks see sõltub sellest, kuna ja, kuidas sa seda mängid. Mina olen mängimise ühendanud koeraga jalutamisega või igapäevaste jalutuskäikudega. Neid asju pean ma nagunii tegema. Kodused toimetused ja laps seetõttu kuidagi ei kannata. Virisevad ilmselt need inimesed, kelle jaoks igapäevaselt 6-7 km maha vantsida tundub ajaraisk. Minu jaoks on see elementaarne elu osa ja ma tänan õnne, et leidub miski, mis iga päev sama trajektoori jalutamise natukenegi lõbusamaks teeb.

Kui ma lähen ikkagi romantilisele jalutuskäigule abikaasaga või saan kellegagi kokku, siis ei tule mul mõttesegi pokemone püüdma hakata :D See kõlab küll arulagedalt.

Kes ei suuda ennast kuidagi igapäevaselt liikuma motiveerida, nendele ma julgen küll Pokemon Go'd soovitada.

Piinlik on küll, seda peab tunnistama, aga vähemalt ei ole ma paks ja laisk ja ei vedele kodus teleka ees, eksju :)

Saingi südamelt ära.
Kui te mind tänaval telefon käes ühes kohas seismas näete, siis teadke, et ma lihtsalt olen väärikas ja rase daam ja seisan telefon käes :) See, kas seal telefonis parajasti käib miski pokemoni püüdmine, ei ole oluline, eksju.

Oeh.

Anonüümsed pokemonitajad - tervitused teile!

Hetkel minu poolt kõik.

Lugemiseni!

Mann

Puhkus ja Polar Loop 2

Eile oli mu viimane ametlik tööpäev, esmaspäevast hakkab puhkus.
Viimane tööpäev oli täiesti tavaline tööpäev, kui välja arvata see, et ma viisin lauale veidi süüa. Tegelikkuses oli plaan viimasel tööpäeval veidi vabamalt võtta, kuid nagu ikka on reeded meie osakonnas nii piisavalt hullud, et kõik peavad käe külge panema. Päev läks kiirelt ja töökalt.

Natukene kurb oli ka, kui kontorist kell 17:20 välja astusin. Mulle siiralt meeldis tööl käia - kolleegid on mõnusad, töö oli täiesti okey ja ettevõte ise igati aus. Nii pole ju üldse probleemi tööl käia.
Kodus olen ma lihtsalt emme ja naine, aga tööl olin ma Mariliis. See, kes saab töö igal juhul tehtud. Võrdne. Hakkaja. Iga päev oli uuesti võimalus näidata, mida sa oskad ja, kaua sa jõuad.

Kodus ootavad nüüd sassis köögikapid ja pikalt pesemata diivanikatted. Glamuur! :)

Korra mõtlesin, et jään veel paariks nädalaks tööle ja pressin sinna viimase piirini välja tööl käia. Paraku on mul kodus üks ülimalt muhe 8-aastane, kes juba ammu ootab mu puhkust. Tema on veel selles vanuses, et ta tahab kõike koos minuga teha. Koolist koju ja kohe emmega õue! Seda pole me ammu teha saanud. Muidu ikka jõudsin ju õhtul alles koju, sigaväsinud ja näljane.
Mu suurem laps ongi mu puhkusest vist kõige suuremas vaimustuses. Nüüd on emmel aega.

Puhkuse alguse puhul ta õpetas mind paberist notsut meisterdama. Sai emme täieliku tähelepanu ja kasutas seda kohe täielikult ära.

Tegin endale ka puhkuse alguse puhul kingituse. Soetasin endale uue aktiivsusmonitori. Valituks osutus Polar Loop 2.

Igipõlise koonerdisena sai soetatud kasutatud isend. Küll väga vähe kasutatud, kuid siiski kasutatud. Leidsin Buduaari turult 65 euroga.
Täispäeva pole kella veel kasutada saanud. Esimesel päeval panin küll peale, aga alles õhtul 19 paiku. Sellest tulenevalt ei oska hetkel ka miskit Polari omaduste kohta kosta. Siiani tundub täiesti tavaline aktiivsusmonitor. Ei saa öelda, et ma eriliselt vaimustuses oleksin, samas ei ole tal ka midagi häda. Tavaline :) Teeb oma töö ära.
120 euroga ma seda ostnud poleks, ütleme siis nii palju.
Pulsivööd ma esialgu juurde osta ei plaani, kuna mul on eraldi pulsikell olemas. Kah mingi odavam isend, aga oma töö teeb kenasti ära.

 Eile oli mul ka ämmaka vastuvõtt, kus lisaks kõigele muule lubati uuesti üle vaadata ka meie kõhuolevuse sugu. Viimases ultrahelis lubati meile tütart, aga see tundus olevat natukene liiga ideaalne variant, mistõttu me olime skeptilised.
Meie ämmaemand töötab koos sellise arstiga, nagu Hiie Moks. Tema siis oligi see, kes üritas sotti saada, kas minu kõhus kasvab üks poiss või hoopis tütarlaps.
Kõigepealt näidati ära nägu. Igavesti ümmargune on see tegelinski seal kõhus juba. Nägime teda haigutamas ja matsutamas. Reaalselt sain isegi aru, kus ta suu ja silmad olid :) Me so smart.
Siis vaadati üle süda, magu, põis jms. Ja siis oli pikalt vaikus.
Ekraanilt paistis midagi tagumiku ja jalgade taolist. Ikka vaikus. Arst vaatab ekraani. Ikka vaikus. Mul juba närv must, krt, raudselt ikka poiss. Meie peres ei osata lihtsalt tüdrukuid teha.
Siis äkitselt arst ütleb, et "need on väikesed häbememokad, siin on täpsemalt näha".
Ja tõepoolest, ekraanil oli selline pilt, et poiss ei saa see küll mingi nipiga enam olla.

ME SAAME TÄIESTI OMA PISIKESE TÜDRUKU!

Halleluuja!

Mariliisi esimene mõte oli - nüüd šoppama! Roosad riided, hoidke alt. Siit ma tulen.

Aga lisan siia ka oma raseduskaartide võrdluse kaalu ja nädalate lõikes.
Eelmise rasedusega olin ma samal ajal täpselt 10 kg raskem. See on minu jaoks suur võit. Samas, tundub, et kaalu lisandub selle rasedusega siiski rohkem, kui 10 kg. Usun, et kuskil 12 kg tuleb siiski ära.

Kokkuvõttes

Rasedust tänaseks 32+3 (see on 8 kuud), kaal 78,3 kg. Kokku selle rasedusega kasvanud 9,3 kg. 
Kõhuümbermõõt 95 cm,
EPK 31 cm.

Enesetunne on mul hea, kui välja arvata see, et mul põhimõtteliselt on arbuus jalgevahel :)
Kummardada küll enam ei saa. Sokid saavad jalga väga vaevaliselt. Kõndimine on järjest raskem, kuna iga kiirema sammu peale läheb kõht toonusesse.

Eile hommikul nägin välja täpselt selline -

Viimane nööp tegelikult läheb kinni, aga piirab.

Kints on muhedalt jäme

Tänase seisuga on 54 päeva tähtajani. Pidage siis koos minuga vapralt vastu.

Lugemise-kirjutamiseni!


Mariliis (juba 32+3)

Motivatsiooni uus tulemine

Olen tänaseks 31+5 nädalat rase. See tähendab seda, et lapse eeldatava sünnini on jäänud veel vaid 58 päeva. See on vähem, kui kaks kuud.
Seinine rasedusaegne kaalutõus on olnud igati okey ja graafikus. Julgen ennustada, et lõplikult kogun endale turjale vast max 11-12 kg titakaalu. Selle kavatsen enamjaolt sünnitusmajja jätta :)

Tänase esmaspäeva puhul käisin ära ka kaalu peal.
01.09 kaalusin ma 76,3 kg.
Täna hommikul näitas kaal 76,8 kg. 11 päevaga olen juurde kasvatanud 0,5 kg titepekki. Hurraaa! :) Paisumine jookseb endiselt kenasti graafikus.
Kogu senise rasedusega olen juurde võtnud 7,8 kg. 

Olin vahepeal oma mõistliku kaalutõusuga nii mugavaks läinud, et lisaks jalutamisele väga muud trenni ei teinudki. Ka dieet oli selline nii ja naa. Alates laupäevast olen aga ennast rohkem liigutama hakanud.
Laupäeval ärkasin 7:22 täitsa ise üles. Lihtsalt niisama. Tegin kohvi ja vedasin oma raseda vaalakere teleka ette diivanile. Istusin seal ja mõnulesin, kuniks mul hakkas imelik. Terve pere veel magas, aega oli mul maailm, jaksu ka nagu hommikul jagub ja ma lihtsalt persetasin seal. Piinlik.
Otsisin oma kõige elastsemad trenniriided välja ja kadusin trennituppa. Lohistasin vana truu sõbra ellipstrenažööri nurgast välja ja kukkusin seal peal vihtuma. Tegin Instagram'i ka pisikese video -

LINK

Ellipsil siplesin ca 30 minutit. Edasi ootasid mind kükid, väljaasted, mõned harjutused tuharalihastele ja lõpetuseks harjutused hantlitega. Kokku siplesin hea tunnikese. Higi lahmas ja tuju oli pärast ikka jõle hea.

Järgmisel päeval plaanisin puhata, aga kuna väljas oli ilus ilm ja lapsel oli ka igav, siis tegime rekordilise 12 kilomeetrise Pokemonijahi.
Laps oli mul Toomemäest ja Kassitoomest nii vaimustuses, et enamuse maast marssisime just seal. Kassitoomel ronisime ikka mäest üles ja alla ka paar korda. Ma olin õhtuks ikka päris kapsas.

Paraku ei lastud mul ka õhtul rahulikult kapsas olla, kuna mees kurtis, et pole üldse välja saanud ja ilm on ju ometi niiiiiiiiiiiiiiii ilus. Läksime kogu kamraadiga teisele jalutuskäigule. Sel korral piirdusime kolme kilomeetriga, aga värsket õhku saime sellegipoolest.

Mu sammulugeja oli paraku õnnetult kodus laadimas (nagu pea iga päev), seega päeva üldist aktiivsust numbritena välja tuua ei oska, aga oli päris aktiivne päevakene.

Täna olen veidi rahulikumalt võtnud. Käisin hommikul jalgsi linnas (ca 2 km sinna ja tagasi). Käisin turul ka ja tegin kergema šopingutiiru Kvartalis.

Seoses uue motivatsioonilainega olen otsustanud ka endale siiski miski vähe väärikama aktiivsusmonitori osta. Kavatsen osta kasutatud isendi ning loodetavasti hästi odavalt :)
Vaatasin, et kõige diskreetsem tundub olevat Polar Loop? Musta värvi. Mingid lahmakad ja erksavärvilised tilinad mind ei köida, kuna enamasti käin selliste riietega, kuhu ei sobi väga sportlik stiil. Ja need valged kellad, mida mina oma tuttavatel näinud olen, need kipuvad kuidagi nukralt värvist ära minema. Seega must it is!

Nüüd tuleb siis lisaks titeasjadele ka selle otsimisega tegelema hakata.

Homsest algab minu viimane töönädal (jah, teisipäevast) ja siis olengi ametlikult puhkusel. Tööle tagasi 2018.

Ega mul tegelikult muud väga tarka öelda ei olegi. Teiste blogijate maratonipostitused on ju oluliselt põnnamad :) Aga ma tahtsin ka natukene endast rääkida. Edev, nagu ma olen.
Tervitan siinkohal Regiinat ja Marist, kes sõbralikult koos oma poolmaratonid läbisid. Tahan ju kaaaa :)

P.S. jah, olen küll kade, et kõik jooksmas käisid ja mina ei saanud  :D :D

Järgmise blogimiseni!


Mariliis (juba 31+5)

See, kelle nime ei pea meelde jätma ehk Mann läheb varsti dekreeti!!

Ettevõtte uutele töötajatele tutvustatakse mind just nii: "Tema on Mariliis, aga tema nime ei pea selgeks õppima, sest ta jääb kohe koju." :) :) Absoluutselt jään! Selle peale võite kindlad olla!


Dekreet ehk rasedus-sünnitusleht (noh, haigusleht paksuse eest) kestab 140 kalendripäeva.
Hea tava kohaselt jääb rase naine dekreeti 70 päeva enne tähtaega. Kellel on kogunenud ka tööandja juures kasutamata puhkusepäevi, siis tavaliselt võetakse ka need enne välja. Igal juhul on naine keskmiselt 2 kuud enne sünnitust kodune.
See aeg kulubki harilikult selleks, et kodu ja majapidamine uue ilmakodaniku sünniks ette valmistada.
Minu dekreet oleks pidanud algama 28. august. Lisaks plaanisin veel välja võtta ka oma puhkusepäevad ning jääda koju juba augusti alguses, et veel enne kooli koos lapsega suve nautida

Nagu ikka ei läinud miski plaanipäraselt.

Kuna paljud töötajad meie osakonnas tahtsid just augustis ja septembris puhkama minna, siis tulin neile vastu ning lükkasin oma dekreeti natukene edasi.

Võtan nelja nädala asemel välja 2 nädalat puhkust alates 19.09 ja jään dekreeti alates 03.10.2016.
Viimane tööpäev seega 16.09.2016. Olen selle kontoris kalendrisse ka ära märkinud, et keegi jumala eest mu viimast päeva maha ei magaks :)

Ootan seda puhkust juba pikkisilmi, kuna kodus on veel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju teha.
Uuel nädalal peaks saabuma meie oodatud voodi (meile endile, mitte lapsele). Peale voodi kokku panekut tahaks hakata ju ka tuba sellise mõttega ümber paigutama, et lapse voodi ka sinna ära mahuks. Lisaks vahetame välja oma dušialuse ja paigaldame vannituppa hoopis nurgavanni.

Olen ennast registreerinud ka kahele perekooli loengule - "Sünnitusosakonna tutvustus" ja "Sünnituse valutustamine".

Nüüd polegi muud, kui see 16.september ära oodata ja titemajandusega tegelema hakata. Senikaua olen lihtsalt tööinimene ja katsun igapäevatoimetustega hakkama saada.

Leidsin internetist ka mingi nimekirja asjadest, mis tuleks enne lapse sündi endale hankida. Olgem ausad, päris kõiki neist asjadest ma endale soetada ei kavatse, aga enamus nimekirjas olevatest asjadest on täiesti mõistlikud.

Esialgu ei näe ma erilist vajadust nt beebimonitori ja rinnapumba järele. Eelmise lapsega ei läinud kordagi vaja. Kui vajadus tekib, siis ostan.

Nimekirja kopeerisin SIIT

Riideid hakkan suuremates kogustes ostma ilmselt peale 16.septembrit, kuna siis peaksime saama kinnituse lapse soole. Kui ei saa, siis ei saa. Siis tulevad kollased, hallid ja valged riided, kuniks laps sünnib.

Sportimisest ja toitumisest nii palju, et igapäevaselt olen oma eesmärgiks seatud sammud kenasti täis saanud. Eesmärk on teha vähemalt 12 000 sammu igapäevaselt. Õnneks on mul aktiivne kaheksa-aastane poeg ja väikene koer, kes minuga meeleldi koos jalutavad. Kepikõnnile ja kiirkõnnile pole nüüd nädalakese jõudnud. Käisin tööl jala ning olin õhtuks nii läbi, et enam eraldi kõndima ei läinud. Kui puhkus algab, siis loodetavasti saan keppidega jälle sinapeale.

Toitumisega olen päevakaloraažist enamasti kinni pidanud, va esimesel septembril. Siis oli koolialguse puhul ikka tort ja muud head paremat laual ja kahtlustan, et kaloraaž sai lõhki söödud.

Kui koduseks jään, siis ilmselt on natukene keerulisem näksimisest hoiduda. Pean ennast pidevalt tegevuses hoidma, siis ei lähe enne sünnitust väga paksuks. Õnneks elan sellise koha peal, et kesklinn võrdlemisi lähedal, mistõttu plaanin dekreedi ajal jala šoppamas käima hakata. See peaks hoidma keha aktiivsena ja on piisavalt aeganõudev, et ma ei jõuaks koguaeg näksida.

Lisaks jalutamisele teen korra nädalas harjutusi hantlitega, et käed ja õlad väga süldiks kätte ei läheks. Kõhule enam oluliselt tähelepanu pole pööranud, kuna ka kergemad harjutused tõmbasid kõhu päris valulikult toonusesse. Tuletan ennast kõhulihastele meelde neid vahel pingutades ja lõdvestades. Et nad ikka teaks, et vahel tuleb tööd ka teha :)

Plaanin dekreedi ajal ka rohkem joogaga sina peale saada. Jooga aitab keha sünnituseks ette valmistada ning aitab ka muude rasedusest tingitud füüsiliste hädade korral. Jooga venitab raseda keha õigesti paika. Jooga on mõnus.
Samas, lugesin oma beebiraamatust, et rasedate joogat treeninguna ei võeta, tegemist on pigem lõõgastusega.  See on ka põhjus, miks mul jooga jaoks siiani aega pole olnud. Tahad ju oma päevase aktiivsuse täis saada ja peale seda olen ma harilikult võrdlemisi väsinud ja kell ka juba nii palju, et on aeg magama minna. Loodetavasti ei söö ma oma sõnu ja võtan dekreedi ajal aja maha ja joogatan :) Teeb ju mulle ja titale head.

Kokkuvõtvalt olen kenasti paisumisega graafikus ning suurt ülekaalu ei paista tulevat. Raseduse lõpuni on vaid 9 nädalat, loodetavasti ei hangi ma nende nädalatega kõiki siiani välditud rasedahädasid. Pöidlad pihus ja vapralt lõpuni.

07.09.2016

Mariliis (juba 31+0)

Kaalumine-mõõtmine 01.09

Ja ongi märkamatult üks kuu jälle möödas. Mina olen ikka iga päevaga rohkem rase ja vähem sale :)
Jei! (lugeda teeseldud entusiasmiga)

On aeg oma pekid letti lüüa ja mõõdud avalikustada.

Here we go!

Tänase seisuga kaalun ma 76,3 kilo
Rinnaümbermõõt on 96 cm
Naba 96  cm
Reied 54 cm
Kärivars 27,5  cm

Rasedust praeguseks hetkeks 30+1 (inimkeeles 7,5 kuud ja 1 päev). Raseduse lõpuni on 9 nädalat ja 6 päeva.

Väljanägemine on mul selline -

Kokkuvõtteks on mu kehakaal 7,5 kuuga tõusnud 7,3 kg võrra.

Tabelid ka siia võrdluseks. Üks siis võrdlus mu eelmise rasedusega. Tol korral käisin kuidagi rohkem ämmaka vastuvõtul. Huvitav.

Kuigi mu kintsud on reaalselt nagu rippuvate tselluliidikogumikega looduskatastroof, olen ma oma üldise rasedavälimusega jumalast rahul. Ma kuidagi lohutan ennast sellega, et need jalad on seetõttu sellised, et laps saaks ikka rammusat piima. Kuna mujale ei ole nagu polstrit eriti juurde tulnud, kui kintsudele, siis ilmselt täpselt see ta ongi - piimarasv! :) Ja selle piimarasva kavatsen ma kenasti maha imetada.

Võib olla tundun ma nipsakas ja naiivne, aga imetamisega peaks nendest kilodest ikka maru siva lahti saama.
Piima tootmine kulutab lisaks baasainevahetusele igapäevaselt ca 500 kcal, seega normaalselt toitudes peaks kaloridefitsiit tooma vähemalt 0,5 kg suuruse kaalulanguse nädalas.
Praeguseks olen ma juurde võtnud ca 7 kg ning edaspidi ma loodaks maksimaalselt 4 kg veel võtta, seega kokku lisakaalu 11-12 kg.
Kuskil 4 kg sellest on laps, platsenta (see punane plögane asi, kust laps toitained ja värgid saab) 1 kg, lootevesi ca 1,5 kg, suurenenud verekogus 1,8 kg ja suurenenud emakas kuni 2,3 kg - see teeb kokku 10,6 kg. See mass peaks kaduma kohe peale sünnitust. Info pärit SIIT.

Lisakaaluna jäävad esialgu alles suurenenud rinnad ja kintsudesse kogutud piimapekk.
Nondest saabki imetamisega vaikselt lahti ning sellise matemaatika kohaselt peaksin ma küll juba kuskil 2 kuud peale sünnitust enam vähem algses kaalus olema.

Ega ma seda kaalunumbrit ei kardagi üldse. Olen rohkem, kui kindel, et mingeid kurikuulsaid "beebikilosid" ma külge ei saa. Pigem kardan ma seda, milline mu keha peale teist last välja hakkab nägema.
Esimese raseduse ajal sain üle kere ikka meeletu koguse venitusarme. See tähendab aga seda, et nendes piirkondades mu nahk enam tagasi pringiks ei tõmba. Jääbki rippuma, hoolimata sellest, kui paks või peenike ma olen. Kui teine mugul kavatseb mu veel suuremaks paisutada, siis olen ma peale sünnitust nigu tühjaks läinud õhupall - krimpsus ja lõtv.
Igati seksikas 28-aastane naine ju - krimpsus!

NOT!

Jalad ongi mul selle nahka läinud, et ka kintsud on üleni armilised, mistõttu nahk ripub ja tundub eriti tselluliidine.
(Praegu mõtlen, et jumal tänatud, et ma juba abielus olen :) :) )

Ütleme nii, et riietes olen ma endiselt igati ronitav raam, aga meie kõigi unistus (räige üldistus) on ju ka pesus/bikiinides näpitav välja näha. Eksju?

Raseduse lõpuni on veel pea 10 nädalat, eks näis, mis minust tegelikult saab. Kuu aja pärast teen uue sellise kokkuvõtte ning loodetavasti ei ole seis tolleks ajaks lootusetult muutunud. Noh, nii 20 lisakilo näol.

Praeguse seisuga olen viimase nädalaga suutnud 0,4 kg kusagile maha jätta. Ise kahtlustan, et eelmisel nädalal ei olnud kaal lihtsalt päris õige. Noh, vale toit või keha hoidis midagi kinni vms.

Nii palju siis minu kaalust. Olen üldiselt rõõmus ja rõõsa rase.

Täna oli aga väga tähtis päev kõigile koolilastele ja nende vanematele. Taaskord peavad need pisikesed ja natukene vähem pisikesed jütsid jälle koolipinke poleerima minema.

Meie esiklaps läks sel aastal juba teise klassi. Krt, alles ta läks lastehoidu ja ma pillisin ukse taga, et sellise imiku ilma emmeta pean jätma.

Mina olen kuidagi eriti elevil sel korral. Nii palju ülimõnusaid asju on ees ootamas seoses sügise ja kooli ja minu ja lastega. Oeh. Mul on ju ainult 2 nädalat veel vaja tööl käia ja siis ma olen täiesti oma laste päralt (hetkel veel siis ühe lapse päralt).
Ma ei jõua ära oodata, et saaksin lapsele kooli vastu minna ja koos temaga koolitükke teha. Või, noh. Pigem siis kõrval targutada, kui laps koolitükke teeb :) Eelmisel aastal olin ju täiesti täiskohaga tööinimene ning koju jõudsin kooliõhtutel alles kuskil 18 paiku. Justkui magasin maha oma pisikese mugula esimese kooliaasta. Kurb :( Sel aastal teen kõik kuhjaga tasa ja olen üks nendest nõmedatest emadest, kes oma nina igale poole topib :) Ja muidugi ikka küsin vahel, et kas tal juba pruuti ka on jne :) Mõnus. I can't wait!

Sügiiis! Jeeeeeeeee!

Mõned pildid ka meie esimesest septembrist -

Olge muhedad!

Mariliis (juba 30+1)