Põhjalikult minu jooksukärust

Pildil näha päikesesirm ja seljatoe küljes olevas võrgus on veepudel ja lapse tekk

Olen nüüd juba pea kaks kuud jooksukäru uhke omanik. Kes veel ei tea, siis antud käru sain ma ühelt värskelt blogilugejalt kingituseks - Aitäh Sulle veel kord!! 
 Tal oli kuidagi nii läinud, et kodus ootas sõidutamist lausa kaks jooksukäru lisaks jalutuskärudele ja et majapidamisse ruumi juurde saada, otsustas ta ühe X- lander'i ära kinkida.
Tegemist on vanema X-lander X-run isendiga. Pakun kuskil 2011+ aastast.

Komplekt on täpselt selline -

Mina sain kaasa vankrikorvi koos võrgu ja kilega, kõhukoti, istmepehmenduse ja soojakoti talviseks ajaks.
Hälli ja tarvikute kotti mul pole, samuti ei olnud kaasas vihmakilet istumisosale. Ostsin poest universaalse vihmakile.


Üldmulje

Käru on väga kerge! Uskumatu lausa, kui palju kergem ta tundub võrreldes mu Roani või Phil & Teds'iga. Veereb väga kergelt ning on väga stabiilne. Ei oskagi kirjeldada seda, aga ta on nagu kindlalt ühes tükis ja ei nagise, logise ega õõtsu. Joostes ei pea sangast pea üldse lükkama, et käru veereks. Piisab sellest, et hoida lõtva kätt joostes sanga peal ja käru veereb ilma probleemita sinuga ühes tempos.

käru ilma istmepehmenduseta

istmepehmendus on pesuga hakanud vormi kaotama, aga kärab küll

Väljanägemiselt on X-lander X-run kahtlemata juba kaugelt äratuntav oma nurga all veerevate tagaratastega. Sportlik välimus on minu jaoks ainult plussiks. Ma tundun ise ka kohe palju sportlikum :)

no, tšekkige neid tagarattaid - aassam! 

look at me, lookin' all sporty and stuff

Ma eelistan igal juhul jooksukäruga jooksmas käia. Roan tundub nüüd eriti suur, raske ja kohmakas. Enam ei kutsu kohe üldse tavakäruga jooksma.

Antud kärul ei saa kahjuks esiratast pöörlema panna, seega näiteks poodlemas oleks selle käruga maru tüütu käia. Ta on maru pikk, esiratas ulatub tugevalt ette (stabiilsuse eesmärgil) ja kusagil toidupoes riiulite vahel on lausa võimatu temaga manööverdada.

Lisaks kipub sellistel kolmerattalistel kärudel olema see mure, et nad pikapeale hakkavad ühele poole kiskuma. See tuleneb sellest, et esitatas vajub viltu. Sama mure oli ka minu kärul, kuid ma võtsin esiratta alt ära ja panin ta tagasi nii, et ühelt poolt ei lükanud päris lõpuni sinna pessa. Noh, nagu siis, kui teil on näiteks see kõhulihaste tegemiseks mõeldud ratas käes ja te tahate sellega paremale sõita, siis peate seda läbivat pulka keerama paremale. Maru keeruline kirjeldus, aga see ratas seal ees on nagu pulga otsas ja see pulk fikseeritakse sinna ette selliste nagu tangide vahele. Ühelt poolt ei lükka lihtsalt lõpuni.

Pika jutu kokkuvõtteks - minu käru enam ei kisu ühele poole. Ma mingi aja tagant pean seda esitatast jälle sättima, kuna ta pikapeale vajub ära, aga see on ehk kuus korra.

Aga toon välja ka täpsemad plussid ja miinused, vähemalt minu jaoks on need plussid ja miinused.

X-lander X-run'i plussid

•  hea veerevus;
•  stabiilne;
•  kerge;
•  käsipidur;
•  mugav lükkesang kunstnahast kattega ja reguleeritava kõrgusega;
•  jalatoe seest käib välja lukuga kaarvarjule kinnitatav must võrk putukate eest kaitseks ning toimib ka kerge päikesevarjuna;
•  kergesti puhastatav, lisaks on kaasas istmepehmendus, mis on masinas pestav;
• vaevu tuntav, kuid olemasolev vedrustus, mis pehmendab väiksematest kõnnitee äärtest üle sõitmist
• suur kummiga kaubavõrk seljatoe küljes mahutab ka jope ja joogipudeli ilma probleemideta;
•  piiluava kaarvarju sees;
•  kaarvarju sees on väiksem krõpsuga sahtlike nt telefoni hoiustamiseks;
• tänu soojale jalakattele ja suurtele ratastele sobib kasutamiseks ka talvel;
• seljatugi käib peaaegu lamavasse asendisse ja laps saab ka pikutada jooksu ajal;
• kaarvarju sees on olemas tuluke, mille saab pimedatel õhtutel sörkides vilkuma panna;
• käib kergesti kokku ja tagumised rattad tulevad ülikergelt nupuvajutusega alt ära, seega mahub kenasti ka sõiduautosse.

Pildil siis näha jalatoe seest kaarvarjule kinnitatav must võrk

kuna käru käib suhteliselt väikseks ja rattad käivad kergelt alt, siis võtsime käru ka Riiga kaasa 

X-lander X-run miinused

•  istumisosa käib ainult näoga sõidusuunas;
• lühike kaarvari. Päike paistab igal juhul lapsele näkku. Pole olnud sellist korda, mis laps poleks lauspäikeses pidanud istuma. Lisaks on see kaarvari sellise süsteemiga, et lõpus tuleb ta fikseerida külgedel asuvate klambrite abil ja neid pärast lahti saada on maru jebimine.
• Topsihoidja puudub. Veepudeli panen tavaliselt seljatoe küljes asuvasse võrku, kuid sealt seda hoo pealt välja võtta pole võimalik. See on nii madalal, et peab kükitama.
• Kaarvarju sees olev tasku on ülimõnus näiteks telefoni hoiustamiseks, kuid see käib külje pealt krõpsuga lahti. Vähe sellest, et iga kord telefoni võttes kardan ma, et see kukub seal välja, teeb see krõps nii valju häält, et ehmatab magava lapse ärkvele.
• Turvakaar asetseb nii kõrgel, et näiteks minu 70-sentimeetrisel beebil jääb see täpselt silmade kõrgusele. Kaar käib ka ära, kuid mina kinnitan selle külge oma Dookey päikesevarju ja ei saa ära ka võtta.
• Seljatoe tõstmine ja langetamine on teadus omaette. Vahel kiilub kinni ja pead vihaga sikutama, et seljatuge alla lasta (see on see nööriga süsteem). Lisaks ei käi ta täislamavasse asendisse. 

Selle lühikese kaarvarju probleemi lahendasin universaalse päikesesirmiga ja topsihoidja ostan juurde. Ülejäänuga olen leppinud.

Tegemist on täiesti adekvaatse jooksukäruga, kuid igapäevaseks kasutamiseks valige midagi muud.


Üldiselt käruga jooksmisest

On inimesi, kes on tulihingelised käruaktivistid ning väidavad, et jooksmiseks peab IGAL JUHUL olema spetsiaalne jooksukäru.
Mina olen tegelikkuses jätkuvalt arvamusel, et joosta võib ka tavakäruga, mis on stabiilne, millel on 5-punkti turvarihmad ja mis ei lähe kergelt kummuli.
Kurat, IGAL KÄRUL peaks olema ümberminemisvastane disain! Kas jalutades on siis okey, kui käru ümber läheb? Tegelt?

Ja siis muidugi see vedrustuse jutt. Noh, mu meelest sellel X-run'il küll suuremat vedrustust pole. Maastikule ma jooksma ei läheks, kuid ometi juutuub on reklaamvideosid täis, kus sellega lipatakse kuskil metsavahel. Hell no! Mu meelest ei ole enamustel neist fäänsidest jalutuskärudest korralikku vedrustust. Kas neid manitsetakse, et nad jumala eest murule või metsa ei läheks?
Ma leian, et ema saab ise ka aru, kui laps kärus juba koogelmoogli nägu hakkab minema ja ei roni sellistesse kohtadesse, kui käru ei kannata.

Ja siis see jutt, et jooksukärul peab olema käsipidur. :D huvitav, kas need arvajad ise jooksevad? Mul pole kordagi tekkinud isegi ligilähedaselt sellist olukorda, kus mu jalad lippavad lihtsalt sellise hooga, et ma ise ei kontrolli neid enam ja mul on vaja lisapidurit enda ja käru peatamiseks. Ma reaalselt muigan seda siia kirjutades.
Kujutlen oma peas, kuidas dramaatiline muusika mängib, minul jalad vudivad all siukse kiirusega, et neid pole isegi näha, ma lähenen raudteele, kuhu on kohe-kohe jõudmas ka rong. Rong tuututab meeleheitlikult, mina olen paanikas ja üritan oma jalgu peatada, kuid tulutult. Väänlen agoonias ja katsun oma jalgade üle kontrolli saavutada. Siis viimases hädas meenub, et mul on käsipidur, vajutan. Aegluubis näitab, kuidas ma napilt meeter enne raudteed pidama saan. Kets viliseb all, teele jäävad pidurdusjäljed. Ma langen nuttes põlvili ja tänan jeesuslapsukest, et mu kärul see va käsipidur on.
Muigan veelgi tugevamalt.

Jah, jooksukäruga on oluliselt mugavam joosta, kuna ta veereb üldiselt paremini, kui tavalised jalutuskärud, kuid kui sa ikka padusportlane pole ja vaid vahest paar kilomeetrit sörkimas käid, siis ei ole selle tarbeks küll hädavajalik eraldi jooksukäru osta.

Kui raha ja tahtmist on, siis laske muidugi käia! Fäänsim on ju jooksukäruga joosta.

Minu esimene nädal dieediga

Eile õhtul täitus mul nädal aega dieedipidamist. Ma pean ausalt tunnistama, et ma valmistusin kõige hullemaks nädalaks oma elus. Okey, veidi liialdan, aga midagi positiivset ma sellelt nädalalt küll ei oodanud.

Esimesed kaks päeva tahtis näljast silmanägemine ära kaduda ja kõht korises vahel ikka nii hirmsasti, et lausa võttis võdisema.

Kolmapäeval otsustasin ennast käsile võtta ja dieedist maksimumi võtta. Mitte selles suhtes maksimumi, et ei söö üldse mitte midagi, vaid vastupidi - otsustasin korralikult süüa tegema hakata. Planeerisin paar päeva oma toidukorrad ette, varusin toidupoest kõik vajaliku, et ei peaks iga päev poes ahvatlustega võitlema ja koju ostsin vaid selliseid asju, mida ma ka dieedi ajal süüa saan.

Lisaks otsisin endale pidevalt tegevust, et ma puhtalt igavusest sööma ei hakkaks.

Panin puslesid kokku, koristasin kappe, käisin šoppamas ja hakkasin endale käpikuid kuduma.

KAALUMINE
Kaalusin ennast igal hommikul kohe peale ärkamist.
Dieedi alguses näitas kaal 68,8 kg. Juba kolmapäeval näitas kaal oluliselt väiksemat numbrit ja mu tuju muudkui tõusis.
Pühapäeva hommikul näitas kaal 66,9 kg. Nädalaga olen maha raputanud 1,9 kilogrammi!! 
Vupiduuuu, ma olin nii sillas.

Pildimaterjali ka mu praegusest vormist 

Trennituhinas

Eks see suur kaalulangus on alguse asi ja edaspidi nii hästi enam minema ei hakka, tean seda eelnevate dieetide ajast, aga olen ikkagi sillas, et juba on NII PALJU VÄHEM vaja kaalu langetada, et eesmärgini jõuda. Eesmärgiks on siis 64 kg, kuid ma pean eesmärgi täidetuks ka juba 64,5 kg juures.

Dieet ei tundu enam üldse hirmus. Katsun järjest vähem kaloreid üles märkida ja üha rohkem puhtalt enesetunde järgi süüa. Söön nii, et kõht ei saa ääreni täis, vaid jääb selline magustoidu suurune vaba ruum. Plaanin oma päeva ka sedasi, et oleks kolm suuremat toidukorda ja 1-2 vahepala. Olenevalt siis sellest, kui suured on olnud põhitoidukorrad. Söön siis, kui kõht on tühi. Vahel tekib ikka seda "oh, vaatan, mis külmkapis head on" mõtet, kuid ma olen külmkapile pannud sildikese "kas kõht on ikka tühi? Päriselt?". Silti lugedes ma korra võtan aja maha, mõtlen järele, millal ma viimati sõin, kas on reaalne, et juba on nälg. Enamasti ei ole ja ma piirdun tassikese teega.

Aga, et kõik nii ilus ja nunnu ei tunduks, siis tunnistan, et on olnud ka raskemaid hetki. Kui ma teen trenni, siis on mul harilikult hundiisu. Kõik sööks ära peale korralikku kaloripõletust.
Laupäeval tegin õhtul oma Kayla kava. See oli enne õhtusööki, seega oli viimasest toidukorrast juba päris mitu tundi möödas. Mõtlesin, et kohe peale trenni teen õhtusöögi ja siis lähen tuttu. Läks aga nii, et pidin peale trenni hakkama beebi magamapanekuga mässama ja siis jäin suurema lapsega jagelema ning juhtus nii, et kahe toidukorra vahele jäi hea kuus tundi. Oi, ma olin näljane. Tegin endale kohe hooga hunniku võileibu, jõin proteiinikokteili ja võtsin veel magustoiduks magusat jogurtit. Oeh. Palju sai korraga ja pärast oli maru raske olla, aga ma ei suutnud söömist pooleli ka jätta. Nagu elajas, ausõna. Oleks šokolaadi olnud, siis oleksin selle ka ära hävitanud.
Seega, dieeditajad, ärge jätke söögikordi vahele!


TOITUMINE
Mõned näited minu söögikordadest ka. Ma unustan alati pilti teha ja ega mu toidud ei ole ka teab mis kunstiteosed, aga äkki saate kah ideid.

Täisteramakaronid broilerihakkliha ja sibulaga, peale hapukoort ja punapeeti(see hakkas halvaks minema, seetõttu panin peale)

Kolm muna (klopitud), kõrvale kookosrasvas praetud suvikõrvits ja kukeseened, peale hapukoor ja konservherned

Neljaviljapuder mandlipiimast, stevia, kaneeli ja mustikamoosiga, kõrvale hommikukohv (must, suhkruta)

Imemaitsvad vahepalad Slim Bite - suhkruvabad toorbatoonid. Iga batoon alla 100 kcal. Olen ainult Prismas neid müügil näinud. Ca 1€ tükk

Vaarikad

Magustoit - maitsestamata kohupiimakreem stevia ja toorkakaoga, peale vaarikaid

Vett joon iga päev ca 2 liitrit, lisaks väga palju teed :) Kui nälg kallal, siis joongi vett või keedan teed. See täidab ka päris korralikult magu ja mõnda aega ei tahagi süüa.

Trennidega hakkab ka juba paremini minema ja ma tunnistan ausalt, et tuju on hea, kuna peegelpilt näeb iga päevaga järjest parem välja. Edevus, mis muu. Kuramus, et see suvi nüüd läbi on. Ma just saan oma keha bikiinivormi.

Loodan uue nädalaga veel 0,5 kilogrammi alla saada. Ideaalis oleksin kuue nädala pärast (oktoobri teiseks nädalaks) ideaalkaalus.

Ahhh, ma ei jaksa ära oodata :)

Mul on nagu uus tuhin peal. Algusajad tulevad meelde, kui ma kaalusin 82 kilogrammi ja unistasin, et millalgi olen normaalkaalus.

Praegu kaal langeb, tuju on hea, trenniisu on tagasi. Eks näis, kaua see kerge elu veel kestab.

Ühistrenn Lauri ja Mihkliga 26.08.2017

Täna oli siis see kauaoodatud päev, mil olime otsustanud oma blogijateväed ühendada ja teha ühise ühistrenni Lauri ja Mihkliga.  Nii palju ühendamisi ühes lauses, jippii!

Olin ise ka natukene ärevil ja natukene oleksin tahtnud mitte minna, kuna tegemist oli ju ka minu jaosk täiesti võõraste inimestega. Mind lohutas aga see, et paar tuttavat olid lubanud ka kampa lüüa ja mõtlesin, et siis ei olegi ju miskit hullu. Vähemalt ei pea ma üksi võõraste poistega trenni tegema.

Arvake, kuidas läks?

Jep. Mitte ühtegi ühistrennilist ei tulnud.

Ootasime igaks juhuks veel 12:40-ni, et äkki mõni lihtsalt hilineb, aga nõup. Mitte kedagi.
Heh, einoh, tore :)

Mingi hetk tuli üks blogilugeja niisama tere ütlema, kuid meiega ta ühineda ei saanud, kuna tal oli tol hetkel SUP POLO meistrivõistlused käsil, mis täna Anne kanalil aset leidsid.
Tsau, Helena! :)

Ma lobisesin eriti palju, kuna kartsin piinlikku vaikust. Mis ma va abielunaine, meeleheitel koduperenaine oskan kahe noore poisterahvaga rääkida. Mitte miskit. Et, nagu, amm . . . "kuda muidu? Niisama? Lahe, lahe. Mul ka. Mul ka."

Alustasime trenni sörgiga ümber Anne kanali. Saime joostes ka natukene rohkem tuttavaks. Lauri on see pikk ja noorekene, nagu kutsikas, kes muudkui tahaks kõike teha, korraga, mida keerulisem, seda parem :) ja Mihkel on selline kuidagi rahulikum ja räägib hästi palju toortoidust :) Ta on vegan, kes vahel sööb kala ja ei arva, et munad on saatanast.
Mihkel, ma tahaks mõnda ilgelt head toorkoogi retsepti ;)

Sorry, poisid, ei oska teid kuidagi viisakamalt kirjeldada. :D

Peale sörki liitus meiega üks poiste sõber ja edasi mässasime juba Anne kanali ääres välijõusaalis.

Kuna ühtegi ühistrennilist kohale ei ilmunud, siis näitasid poisid igasugu uusi ja põnevaid harjutusi, mida saab välijõusaalis teha. Ma pole näiteks nende ronimisredelite peale julgenud iial minna. Ma kartsin, et ma ei jaksa seal miskit teha ja teen endal margi maani, aga täna proovisin ikka mitte väga eit olla ja ronisin ka. Polnudki miskit hullu.
Enamasti saidki vatti just käed, kuna suur osa trennist möödus ronimisredelitel või kusagil torude otsas.

Poisid muidugi tegid vähe vingemaid trikke, kui mina, aga ma olen ikkagi päris lahe. Tegelt ka. Ma tegin isegi 22 kätekõverdust. 11 jalgadel ja siis 11 põlvedel, kuna ma lihtsalt ei jaksa jutti nii palju.

Üldine meeleolu oli kah kuidagi selline vaba ja lõbus. Ei mingit karmi trenni, vaid pigem selline mõnus turnimine. Ma täitsa mõtlesin, et peaks minema mõnipäev ise omal käel sinna turnima ja erinevaid kukerpalle harjutama. Oli mitu asja, millega ma lihtsalt ei saanud hakkama, kuna mul ei ole piisavalt hea tasakaalutunnetus või küllalt vastupidav biitseps. Natukene oli muidugi häbi, aga õnneks ei tundnud :D

Lõpetuseks jooksime veel ühe tiiru ümber Anne kanali ja läksime iga üks oma teed.

Oli tore, poisid!

Varsti jälle ja siis tuleb loodetavasti mõni lugeja ka seltsi.
Me oleme täiega sõbralikud ja mina näiteks virisesin ikka kopika jagu seal :D Päriselt. Seega ei tasu karta, et äkki te ei jõua vms. Siis virisege terviseks ja tehke nii palju, kui jaksate. Lõbus on ikka. Saame kasvõi tuttavaks või miskit, eksju.

Kopp on ees

Meie imelisel imikul tuleb juba seitsekümmend triljonit aastat neljas hammas. Tänu sellele ta lihtsalt istuks mul kogu aeg süles. Kui sülle ei saa, siis ta nutab ikka sellise kire ja volüümiga, nagu oleks keegi reaalselt rulluiskudega üle ta sõrmede sõitnud. Ikka sügavalt südamest tuleb see nutt.

Eriti lõõgastav on see nutt siis, kui mul on kange pissihäda. Nagu, tegelt, beebi? Tegelt?

Võtan ta vannituppa kaasa ja panen põrandale, vean muidugi rõõmsa hunniku mänguasju ka kaasa. Tema muudkui röögib kopse välja. Võtan sülle - vaikus.

Oleks siis nii hästi, et võtangi ta sülle ja asi ants. Pffft. Looda sa. Kui sülle saab, siis puurib kiiruga ümbritsevaid põnevaid esemeid ja hakkab neid kõiki korraga endale tahtma. Käsi püsti ja muudkui õh ja õh. Ma ikka meeleheitlikult üritan talle igasugu asju näppu susata, et ta ometi tasa oleks, aga nii, kui ühe asja annan, tahab ta juba teist. Mul saavad lihtsalt käed otsa. Siis mõtlen geniaalselt, et toetan ta korra maha ja annan siis need asjad. KÕIK need asjad, aga siis ta jälle nutab.

Mu pea ähvardab lõhkeda. Eile olin sunnitud lausa valuvaigistit võtma, kuna pea täitsa uugas otsas.

Tänane öö oli kah paras põrgu. Öösiti ta mul enam ei söö ja viimane nädal on olnud lausa nii luksuslik, et ta jääb magama kell 20:30 ja esimest korda teeb häält alles 6-e paiku. Eilne öö oli aga paras horror. Esiteks, ta nuttis  terve päeva, siis jäi ta alles kell 23:00 magama ja ärkas iga kahe tunni tagant alates 00:30-st. Võehhh! Mingi nelja paiku tuli vist pikem paus sisse, aga kell 6 nuttis jälle ja siis ma lõpuks andsin talle ka tissi. Siis magas veel kaks tundi ja kaheksast oleme üleval. Einoh, hurrraa.
Abikaasa oli ka mugavalt kella 20-ni tööl. Kuradi puhkaja, ma ütlen :D

Nii palju on aga positiivset, et tänaseks on õudne hammas end igemest välja ajanud ja loodetavasti tuleb tänane öö natukene kergem.

Lisaks sellele, et mu titenutu karikas on üle ääre hakanud ajama, on mul ka trennist ja jooksmisest kopp nii ees. Mingi meeletu tüdimus on peal.
See Kayla kava läheb iga päevaga järjest raskemaks ja mingit trennirõõmu enam ei ole. Miks ma pooleli ei jäta, küsite? Noh, sest ma olen kümme friiking nädalat juba vastu pidanud ja ainult kaks on veel jäänud. See ajaks mind veel rohkem auku, kui ma sellega ka hakkama ei saaks.
Jooksmisest on ka nii villand juba. Muidu vast polekski, aga kuna imik enam kärus väga üle poole tunni ei maga, siis olen ma terve jooksu aja nagu valvel ja vaatan, et ega ta väga tigedaks ei saa seal kärus. Tal hakkab ju igav. Võib olla, kui saaks joostes omi mõtteid mõelda ja eemale kodustest kohustustest, oleks jooksmine meeldivam, aga hetkel on küll täitsa vastumeelne juba.

Kolmapäeval käisin oma jooksusõbraga tiirul ja see oli küll mõnus. Nii hea seltskonna nimel võin ma ju mõned kilomeetrid joosta ka.

Kuidas mu dieet läheb?
Noh, tundub, et sellega on praegu kõik okey.
Olen nagu teadlikumalt toituma hakanud.
Kui enne võtsin ikka mõne koogi või saiakese ka, kui poes käisin, siis nüüd katsun ikka tervislikke magustoite valida ja söön ka oluliselt rohkem juurvilju ja puuvilju. Nälga mul ei ole ja vastavalt enesetundele luban mõnikord natukene rohkem, kui 1700 kcal päevas. Üritan selle kaloraaži ikka alla 2000 hoida, kuid näiteks pika jooksu päeval ei plaani küll ainult 1700-ga hakkama saada.

Ma ise olen jumalast rahul selle otsusega, et toitumine kriitiliselt üle vaadata, kuid tundub, et osad lugejad peavad seda enesepiinamiseks.

Ma mõistan, et ma ei ole ilmselt oma senistest valikutest väga täpselt rääkinud ja te arvate, et kõik on niigi hästi, aga ma sõin enne ikka liiga palju ja liiga valesti.
Ei, rämpstoitu ma väga ei armasta, aga poolfabrikaadid - njämm!
Tavaline hommikusöök oli neli viilu sepikut, mõnus kiht taluvõid, sink, juust ja kurgiviil. Kõrvale kruus musta kohvi. Ja siis midagi magusat ju ka :) Enamasti oli selleks koogilõik või kaks, mõnikord šokolaad, mõnikord sefiir šokolaadis. Vahel pool pakki mingeid kaloririkkaid küpsiseid.
Hommikusöögist sain teinekord pea 1000 kalorit. Normaalne teie meelest?
Minu meelest pole.

Mida rohkem ma trenni tegin, seda rohkem ma tahtsin magusat. Ja sõin ka. Nii palju, kui tahtsin. Enamasti maiustasin õhtuti, kui beebi oli magama pandud. Istusin poole ööni arvutis ja sõin magusat.
Imestan siiani, et ma sajakilone pole.

Enne ei julgenud väga dieeditada ka, kuna beebi põhitoit oli ikkagi rinnapiim ja selline äkiline kaloraaži vähendamine võib rinnapiima kogust oluliselt mõjutada. Nüüd on õnneks Printsess juba suhteliselt segatoiduline ja piim on rohkem nagu vahepala. Seetõttu julgesingi kaloraaži nii palju vähendada ja endise 2300- pealt 1700-peale tõmmata. Ja nagu ma ka ütlesin, et see 1700 ei ole nii rangelt paigas. Vastavalt aktiivsusele.

Samuti võtsin vähemaks õhtust näksimist. Ei saa öelda, et seda üldse ei oleks, aga oluliselt vähem, kui varem.

Ja see kaalunumbri kiun. Kommenteeritakse sellise alatooniga, nagu ma näljutaksin end ja olen otsapidi juba alakaaluline. Kallis lugeja, minu kehamassiindeks ei ole alakaalule isegi mitte lähedal. See on oluliselt rohkem sinna ülekaalulisuse poole. Mu rasvaprotsent on nibin-nabin normaalne. Mõni kilo juurde võtta ja mu rasvaprotsent on juba üle normi. Saate aru, jah?
Mul on sedatüüpi keha, mis talletab kogu rasva tagumikku ja reitesse. Need on need osad minust, mida ma meeleldi kellelegi ei näita. Seal on ikka vohav tsellulism lahti. Päriselt ka.
Ma väldin selliste piltide üles panekut, kus mu kintsud ikka maru kohutavad välja näevad, aga see ei tähenda, et seda ei ole.

Siin väike screenshot mu videote väljavõttest.

esitan tõendi A

Saate aru, jah? Ma ei ole "niigi juba väga heas vormis".  Vormini on veel mõningane maa minna.

Esitan tõendi B

ähh, siit pole hästi näha

Küsite, mis see neli kilo kaalulangetust mulle enam annab? Noh, loodetavasti saan ma sellest üleliigsest rasvast lahti, mis end mu tagumikule on elama seadnud.

Kuidas see teie meelest siis peaks käima?

Ainult trenniga kaalu ei langeta, kallid kommenteerijad. Trenniga sa kulutad kaloreid ning kui suudad neid mitte tagasi süüa, siis kaal langeb. Vormid keha kuju kauniks küll, aga kaalu ainult trenniga ei langeta.

Arvatakse, et mu dieet on liiga ekstreemne. Päriselt? 1700 kcal on liiga ekstreemne?
Ma reaalselt olen näinud küll neid kuklani tõusvaid kulme, kui ma ütlen, et mu dieet on 1700 kcal. Enamasti öeldakse selle peale, et vau! päris palju saab siis ikka dieedi ajal süüa.
Sama oli selle Fitlap'i kavaga. Ma panin pildid üles koos kogustega ja inimesed vaatasin, et pühajeesus - nii suured kogused ja nii palju saab süüa. Ma olin seajuures näljasurma suremas.
1700 ei ole ekstreemselt väike kaloraaž. Ma EI NÄLJUTA ennast. Ma ei ole anoreksia lävel. Ma armastan süüa ja praegune dieet on selleks, et ma lihtsalt vähe koomale tõmbaksin oma maiustamist ja rämpsu söömist.
Mul on kergem end kontrollida, kui ma olen iseendale lubanud, et ma söön nii ja nii palju. Kaalulangetus on muidugi eriliselt mõnus boonus ja loodetavasti saan ma sel aastal oma eesmärkkaalu kätte.

Lisan siia juurde veel, et Herbalife'is soovitati mul lausa 59-ni oma kaalu langetada. Nii pidi ilus olema minu 173-e sentimeetrise pikkuse juures :) Tädike veel mainis, et ma ilmselt kooliajal olingi sellises kaalus. Eip. Ei olnud. Mina ei kujuta end sellises kaalus ettegi ja ei plaani sinnani ka kaalu langetada.

Aga nüüd ärkas beebikene üles ja tahab muidugi koos minuga blogida. Jess. Tõmban otsad kokku.

Õh! 

Jagage palun motivatsiooni ja ärge olge vastikud oma "appi, nii jõhker dieet!" kommentaaridega. Tšillääks.

Ahjaa, ja tulge homme ühistrenni ka. Pliis. 

Tahan saledaks, dämit!!

Tõsilugu

Ma tahan ideaalkaalu, ma tahan sellele kaalulagetusele joone alla tõmmata. Ma tahan teada, milline ma siis oma ideaalkaalus välja näen. On üldse vahet? Olen ma siis õnnelik?
Ahh, vahet pole, ma oleks ju ikkagi IDEAALkaalus! Ma tahan, ma tahan, ma TAHAN! (kujutlege mind käed rusikas, kulm kortsus jalgu trampimas)

Mu kaal kõigub hetkel 67,5-e ja 68,5-e vahel olenevalt sellest, mida ma söönud olen.
Ideaalkaaluks peetakse minu pikkuse juures (173 cm) 64 kg. See tähendab, et mul oleks vaja alla võtta veel 3-4 kilogrammi. Ei tundu otseselt ju palju või mis?

 Ideaalis langetaksin kaalu 0,5-1 kg nädalas, see tähendaks seda, et ideaalkaalu saaksin ma kätte kolme kuni kaheksa nädalaga. Ei tundu üldse palju, aga dieeti pidades on see aeg sama hästi kui igavik. Tegelt ka! Mina ja dieedid ei sobi hästi kokku.

Ma ei teagi, mis klõks mul peas käis, aga ma ei viitsi näiteks enam trenni teha. No, ei viitsi. Mott sai otsa. Tegin täna hambad ristis oma Kayla kava reedet (kõhulihastele) ja mõtlesin, et see on ikka üks hirmus tüütu asi see kava.
Olen nüüd üritanud ju ka jooksukava järgida, aga see on veel hullem. Muidu läksin jooksma siis, kui tuju peale tuli, nüüd peaksin aga justkui käsu peale jooksma minema. See on sama nõme, kui käsu peale pissile minna. Kui ei tule, siis ei tule, ei maksa sundida.
Lisaks sellele, et jooksukava on tüütu nagu sääsk pimedas toas, olen ma selle jooksukava jaoks natukene möku. Ses suhtes, et ma oleksin kava järgi pidanud neljapäeval jooksma 10 minutit soojenduseks, siis 35 minutit tempoga 5:45-5:55 ja siis lõdvestuseks 10 minutit. Noh, pühajeesusmaria! See 5:45 on minu jaoks päris jõhker. Üksi veel kuidagi punnitaks ära nii, et nabast ka higi voolaks, aga käruga? Oeh. Ei! Ma ei jaksa! Päriselt! Ma ei ole nii kiire, ma olen möku.

Ühesõnaga, ma ei jooksnud sel nädalal kava järgi, kuna me olime Haapsalus ja ma ei võtnud oma jooksutosse kaasa. Lisaks olen ma möku, mäletate.

Kuna jooksukavaga ma hakkama ei saa ja Kayla kava ahistab ka minust kräpi välja, siis otsustasin aja maha võtta. Neljapäevast laupäevani olin laisk ja paks. Vabalt. Ilma süümekateta.

Täna hommikul jõudis mulle kohale nukker reaalsus - ma olen paksuks läinud.
Kaalule ma ei astunud, kuna ma kartsin (no joke) aga mu kõht punnitab üle püksivärvli ja mulle tundub, et mu kintsud on VEEL tselluliidisemad, kui enne.

Skuup! :)

Lihav kints

Deem, Mann, millega sa nüüd hakkama oled saanud!

Pean. Kaalu. Langetama. Punkt.

Mõtlesin, et see kaalulangetus oleks nagu vanadel headel aegadel, kui ma ülekaaluline olin. Siis sai siin ikka tihedamalt kurtmas käidud ja tagantjärele on maru mõnus lugeda, kuidas ma smuutisid vorpisin ja igat söömu natukene vihkasin, kuna see oli kogu mu lõunasöök :D
Täiega vahva oli. Mitte ülekaaluline olla, vaid kurta :)

Pilt 2015 aasta märtsist

Jutt vajub veidi laiali, ma vabandan. Eks ma üritan seda postitust pikemaks venitada, et dieet veel ei algaks :D

Aga asjast siis ka - Mann hakkab kaalu langetama! Ma vähemalt loodan, et see kaal langeb.
Sõjaplaan näeb ette päevakaloraaži märkimisväärset vähendamist (2300-lt 1700-le), rohkem jänestetoitu ja vähem pontsikuid. 
Esialgu katsun ma ise hakkama saada, kuid kui nädalaga kaal ikka grammigi ei lange, siis tuleb kasutusele võtta karmimad meetmed - toitumiskava (dõn-dõn-dõn-dõnnnnnn!)
Ilmselt võtan uuesti Fitlapi kasutusele või siis ujun Orgule külje alla.

Ideaalis olen ma kahe kuu pärast 64 kilogrammi ja absoluutselt fääbjulos!

Teie utsitage ka ikka takka ja ärge laske mul jälle vedelaks lüüa, eksju! 

Dieediga alustan homme, kuna siis on esmaspäev ja kõik suured muutused algavad esmaspäeval. Praegu katsun ma ära unustada, mida ma just kirjutasin ja lähen söön pidupäeva puhul küpsisetorti.

Peace! 

BEEBIBLOGI: Üheksakuune Printsess

Hip-hip-hurrraaa! Printsess on väljaspool olnud sama kaua, kui ta oli seespool.
Okey, ma saan ise ka aru, et see pole väga nunnu, aga näed, tuli selline lause. Ei hakka ära ka kustutama :)

Võtan taaskord kokku meie imelise imiku eelneva elukuu.

                                                                   Printsess 

Vanus: 9 kuud (sünd 16.11.2016)
Pikkus: 69,5 cm (nünd 48 cm)
Kaal: 9,9 kg (sünd 3070g)
Hambaid: 3,5 (neljas on kohe-kohe lõikumas)
Juuksed: olemas! punakaspruunid
Silmad: rohelised
Uued oskused: Käputab juba mõnda aega, aga nüüd ajab ennast julgelt ka igale poole püsti. Kui kuu alguses pidi toetuspind olema kindel, siis nüüd piisab toeks ka näiteks meie koerast või mõnest pehmest mänguasjast. Selili enam üldse ei olda. Magab ka kõhuli ja sekundiga suudab end istuma/toe najale seisma ajada. Eriti kiiresti käib see öösel, kui peab magama.
Õppis rõngaid pulga otsa ajama (noh, need mänguasjad) ja uueks teemaks on kõik korgid ja kaaned pealt võtta ja tagasi panna. Ja nii sadu kordi, kuniks ta ära väsib ja asjaga enam hakkama ei saa. Siis ta muidugi protesteerib häälekalt. Stepslitest kakub ka kõik juhtmed välja. Noh, kui paned oma telefoni laadima kusagile, siis võid kindel olla, et kui ta vähegi ulatab, siis ei ole su telefon ka tunde hiljem end täis suutnud laadida.

"Emme ajab udujuttu!"

Juba 5 päeva/ööd on meil käsil võõrutamine öisest söömisest.
Vahel kippus see öine söömine ikka maru käest minema ja ta võis mõnel ööl süüa isegi 4-5 korda. Mitu tundi siis üldse magamiseks jääb? Pfft.
Otsustasin, et teen südame kõvaks ja võõrutan ära. Tegelikkuses ei ole ta öösel näljane, see söömine, mis ta korraldas, oli rohkem nagu moe pärast. Igavusest.

Esimesel ööl ärkas ta kell 23:40 ja 03:00. Kell 23:40 andsin talle veel rinda, kuna olin ise üleval ja ma kartsin, et muidu ei pea ta hommikuni vastu. Kell 03:00 ma enam rinda ei pakkunud. Võtsin ta sülle, kussutasin, paitasin ja niisama imetlesin, kui imeline ta ikka on. Süles oli ta väga rahulik, kuid silmad olid lahti. Ca 5 minutit kussutasin ja panin siis võrevoodisse tagasi. Siis tuli kohe ilge nutt. Tegin pai ja ümisesin, kuid röökis ikka nigu ratta peal. Võtsin jälle sülle, kussutasin ja panin tagasi. Nii hea 4-5 korda, kuniks ta enam hüsteeriliselt ei nutnud. Ta nuuksus ikka ja virises ja silmad olid punnis peas. Ajas end püsti ja siis kukkus istukile ja muudkui jorises. Istusin voodi kõrvale maha ja ootasin. 40 minutit jouras ja jäi magama.
Teisel ööl kordus pea minutipealt esimese öö stsenaarium. Kell 3 ärkas, nuttis, jäi magama.
Kolmandal ööl läks asi tiba käest ära. Ärkas jälle kell 3, aga jouras ja nuttis nii kaua. et lõpuks olime üleval lausa 2 tundi!!! Oeh. Olin hommikul paras laip. Jäi nagu magama, aga nuuksus ennast jälle ärkvele. Niimoodi vahelduva eduga siis kaks tundi jutti. Kella 5-st saime magama ja kell 7 oli äratus.
Neljas öö oli luksus! Oleme Haapsalus, kus rentisime paariks ööks maja. Printsess magas võõras toas, võõras voodis ja võõra voodipesuga. Ometi läks ta õhtul kell 20:45 magama ja järgmine vääks tuli alles hommikul 6:51! Magas terve öö! Hurrrraaaa! See on meie esimene öö, mil ta ärganud pole. Ma magasin nii sügavalt ja nii pikalt, et ärgates olid mul mõlemad käed ära surnud :D Olin nigu marionett :D Vehiksin ja loopisin oma käsi, et saaksin minna ja Printsessi võrevoodist välja tõsta. Süldikätega ei saa ju.
Viies öö  möödus taaskord Haapsalus. Magama läks 20:30 ja ärkas öösel kell 5:25. Õnneks ilma nututa. Kussutasin süles ca 5 minutit ja panin siis voodisse tagasi. Vaikus. Hmmm? Printsess tõusis istukile ja vaatas mind silmad punnis. Ma vaatasin vastu. Nothing! Ei nuttu ei und. Oeh.
Võtsin uuesti sülle, paitasin ja panin uuesti voodisse. Seekord jäi kenasti külili ja lõpuks jäi täitsa ise magama. EI mingit nuttu. Kokku madistasin 35 minutit, aga seekord täitsa vaikselt. Huh! Eks näis, milliseks tänane öö kujuneb, aga mu ootused on päris kõrged.

Hapsallu sõidu jaoks tegime selle suure lükke ka ära, et kolisime Printsessi ümber turvatooli. Ostsime Concord Reverso tooli (kirjutasin sellest SIIN), mis on kuni neljanda eluaastani seljaga sõidusuunas kasutamiseks. Noh, ta ei käigi näoga sõidusuunas. Selles suhtes suurt vahet pole, et preili peab ikka seljaga juhi poole ilsuma, aga tool on vähe kõrgem ja vaade on sealt ikka oluliselt parem. Printsess ise on tooliga rahul. Meie ka, kuna ei pea selle tüütu turvavööga mässama. Tool kinnitub autosse isofix kinnituste abil, seega ei ole vaja turvavööd ümber tooli vedada. Meie Jeep'il on erakordselt lühikesed turvavööd kah. Hälli ümber mahtus nibin-nabin.

Ega mul rohkem midagi tarka polegi kirjutada. Printsess on meil üks imeline beebi. Me vahel mehega ikka vaatame teda toimetamas ja ohkame uhkusest ja armastusest. Siis vaatame üksteisele otsa justkui kinnitades, et jep, päris ilusa lapsega saime ühele poole.

Hetkel me veel puhkame Haapsalus ja ma pole trenni ÜLDSE teinud. Söön kõike ja põen ohtrat tsellulismi.
Haapsalus on ilus. Nagu mängulinn. Vanalinnas on majad nii madalad ja värvilised, nagu oleks kusagil teemapargis või miskit. Hästi nunnu.

Haapsalu rannapromenaad 

Pubitamas

Haapsalu piiskoplinnus

Nutikamad võivad aimata, mis Printsessi nimi on :) (ei ole Rendsburg)

Kuidas teistel beebidel läheb? Kas keegi on veel öisest söötmisest võõrutanud? Või on laps ise võõrdunud?

BEEBIBLOGI: Titeemmedega pole millestki rääkida

Ilgelt tahaks siia kirjutada, et lapse saamine ei ole mind kanaemaks muutnud ja ma jätkuvalt suudan seltskonnas särada, huvitavatel teemadel tunde vestelda ja vajadusel hommikutundideni kusagil üritusel esinduslik välja näha.

Noup.
Kohe üldse mitte. Ei. Ei vasta vähimalgi määral tõele.
Tegelikult ka!

Käisin mõned nädalad tagasi endiste kolleegidega õhtustamas. Ma isegi ei suuda meenutada, millest me rääkisime. Ilmselt ilmast?
Oeh.
Noh, mina võtsin Printsessi kaasa, kuna abikaasa oli tol õhtul tööl. Terve aja ma katsusin oma imelise imiku imelisi näppe oma kohvitassist eemale hoida või otsisin laualt puuvilju-juurvilju, mida talle näppu pista. Vahepeal puhastasin niiskete salvrärikutega neiu sõrmi, nägu, kaela, põlvi ja enda riideid. Siis andsin talle jälle midagi näppu ja siis imetlesin, kui imeline see beebi mul ikka on. Ümbritsevale ma väga tähelepanu ei pööranud.
Vestlusest ma ka väga osa ei võtnud, kuna enamus teemasid ei olnud minu jaoks huvitavad.
Oeh.

Jah, minust on saanud see ajudeta titeemme, kes oskab ainult pudikeeles rääkida ja keda keegi seltskonnas enam tähele ei pane.
Pigem olen ma ilmselt häiriv kohatäide oma sipleva ja sagiva imikuga.

Teen hästi palju pilte sellest, kuidas ta kärus istub. Iga sekund on ju niiiiii eriline #mommybrain

Riietus by "et saaks vaevata imetada"

Panin lapsele papud jalga, lapsele ei meeldinud. Awww, nii nunnu ju! Teeme pilti! 

Olen täheldanud, et värsked emad tihti tunnevad end solvatuna, kui neid äkitselt enam kusagile ei kutsuta. Noh, mina ei tunne. Ma ei tahagi minna kuskile. Ma ei oska seal millestki rääkida. Päriselt ka.

Minu huvid on hetkel beebi ja trenn. Kui nendel teemadel lobiseda ei saa, siis ma olen vait ja/või hoidun sotsiaalsest äksjonist.

Minu jaoks on meeldiv aja veetmine midagi sellist, mis ei eelda minult kramplikku oma lapse kinni hoidmist, et ta valesid asju ei näpiks. Midagi sellist, kuhu ma saan lapse ilma teisi häirimata kaasa võtta, et ma ei peaks enne hulluks minema, et leida inimene, kellele oma laps suure veenmise peale ära sokutada. Mitte, et ta üldse kellegagi lepiks, eksole.
Midagi sellist, kus ka minul on huvitav, kus ma saan end lõdvaks lasta, rääkida endale huvi pakkuvatel teemadel (beebid!!!!!) Ning istuda jalad harkis kasvõi põrandal. Noh, sest sealt ei saa Printsess alla kukkuda.

Vaadake, mul on beeeeeeebiiiii! 

Õnneks on selliseid kohti ja üritusi küll. Oleme näiteks novembribeebidega kokku saanud. Seal oli peale minu veel igavene hunnik oma beebisid armunud nägudega vahtivaid emmesid, kes muudkui vatrasid hammastest, uinakutest, kärudest ja lisatoidust. Mmmmm, ilus.
Oleme ühe teise novembribeebi emmega kaks korda ka beebikinos käinud. Meie neiu oli viimati küll ülimalt kehvas tujus (hambad, noh! Või kasvuspurt), aga vähemalt polnud ma üksi - nutvaid tittesid oli veel :)
Veel käin ma meeleldi näiteks oma ämmal külas, kes teeb alati kõik, et meie beebil seal hea oleks. Lisaks ei pea ma ise ka lillegi liigutama - söök-jook ilmub automaagiliselt ise lauale. Nõud kaovad sama maagiliselt kohe, kui olen söömise lõpetanud.
Ja siis veel muidugi jooksutiirud käruga ja trenn välijõusaalis. Printsess peab end enamasti viisakalt üleval, vahel isegi magab. Mina saan rahumeeli sipelda ja ilma nautida.

Ma isegi ei põe, et ma selline olen. Las ma olen. Ma ootasin seda imelist imikut niiiii kaua oma ellu. Ma olin sellest täiskasvanu küünilisest, materjaalsest ja kirjust elust nii tüdinenud.
Kellel on parem töö, uhkem kodu, kes on rikkam, kellel on kallimad riided. Koguaeg pidi keegi kellestki parem olema. Koguaeg olid mingid täiesti mitteolulised probleemid, pidev glamuuri ja populaarsuse jahtimine.

Pidutseja pole ma iial suurem asi olnud. Ei käi regulaarselt ka reisimas. Alkoholist tahaks üldse lahti öelda. Sõbrannasid, kellega kohvitada-lobiseda mul pole. Noh, paar tükki on, aga mitte Tartus.
Ega ma ise pole ka suurem asi seltskond, ma kujutan ette.

Ma ei pahanda üldse, et mind enam ilusate ja edukate inimeste hulka ei arvata.
Ma liigun ringi enamasti ühe, vahel ka kahe lapsega. Riietun mugavalt, ning enamasti sellistesse hilpudesse, mis võivad muretult porgandipüreega kokku saada.
Soeng on "peaasi, et on kõvasti kinni" ja jalatsid on sellised, millega jaksab ka 3 tundi ringi jalutada.
Edukas noor naine?
I think not.
Ma olen ikka täitsa emme.

Abikaasa vahel ikka kurdab, et ma treenin end nii kobedaks, et nii võib keegi mind ära napsata. Haaah!
Ma arvan, et kui ma ikkagi 99,47% ajast liigun imikuga ja olen a) spordiriietes, higine ja meikimata; b) väljaveninud püksitagumikuga ja nutva beebiga või c) toidupoes koos lastega ja ostan vetsupaberit ja mähkmeid ning topin agressiivselt, näost punane nagu peet, neid käru all asuvasse korvi ise sealjuures igaks juhuks rahustavalt ümisedes ja käru kiigutades, siis ei julge ükski vastassooline isegi minu poole vaadata. Ma arvan, et enamuse ajast on meestel minust kahju või siis nad ei saa päris täpselt aru, kas ma olen poiss või tüdruk (meikimata ja värki).

Mu beebi on beebi väga vähest aega ja ma hiljem hakkan sellest nohisevalt ilmaimest oma kaisus kindlasti puudust tundma. Ma ei lase end häirida sellest, et ma võõrale silmale tundun depressiivne ja igav koduperenaine, kes päevast päeva muudkui imetab ja mähkmeid vahetab. Ma pigistan sellest lapsehoolduspuhkusest nii palju välja, kui annab. Küll mul on tulevikus aega edukas ja seksikas olla. Praegu ma olen emme.

Ilusaid unenägusid!

Tervise-, trenni- ja spordiblogijad said kokku

Olen vist viimane, kes selle kokkuvõtte kirja paneb, aga noh, teate küll - beebi. Ei olnud enne mahti lihtsalt.

Ma ei ole kursis, kui ühtehoidvad on teiste kategooriate blogijad, aga tervise-, trenni- ja spordiblogijad on üks muhe ja kokkuhoidev kamp.
Jah, me oleme mingil määral konkurendid ja katsume ikka rohkem lugejaid ja klikke saada, kui teised, aga suures plaanis ei ole see meie esmane eesmärk.
Mina loen ja toetan teisi spordiblogijaid nii hästi, kui saan ja oskan ja ma tunnen, et ka nemad on minu jaoks olemas. Aitäh!

Pühapäeval, 6.08.2017, saime me spordiblogijatega kokku kaunis Viljandi linnas.
Asja organiseerimise võttis enda peale Maris. Tal tuleb see organiseerimise värk nii hästi välja, et teised ei pidanud/saanudki kuidagi väga aidata. Nagu võluväel oli meile sebitud treeningsaal, palju juua ja veel rohkem süüa. Mis nii viga kokkutulekule minna, kui kaasa peab võtma vaid hea tuju  :)

Meie sõitsime Viljandisse kogu perega, kuna Printsess on veel nii piisavalt pisike, et ma ei julgenud teda päris päevaks rinnast ilma jätta.

Ma muidugi jõudsin kõige viimasena kohale. Noh, imik nõuab oma aja ja aeg lendab eriti kiiresti, kui sa proovid riietada ennast ja püsimatut imikut.
Lisaks hilinemisele koperdasin päris haledalt, kui trennisaali sisse astusin. #esmamuljejäipiinlik

Üritus algas Viljandi MyFitnessis, kus lubati meil lahkesti kasutada nende treeningsaali. Mul ei ole väga kogemusi erinevate spordiklubidega, kuna olen käinud siiani vaid ühes - Tartu Arctic'us.
Viljandi MyFitness on väga huvitava ruumiasetusega. Selline sopiline ja hubane. Kui ma elaks Viljandis, siis käiksin seal meeleldi.

Meie kasutuses olnud treeningsaal oli väga avar, mõnusa valgustusega ning kasutajasõbralik. Võimlemismatid, astepingid jms oli saali taga eraldi ruumis.
Treeneritele anti kasutada ka mikrofoniga peakomplekt ning timmida sai ka valgustust. Saadaval oli lausa mitu erinevat värvi, seega venitasime näiteks maheda punaka valgusega.
Nigu päris!

Taustal vaatab Margit mind sellise kahtlase näoga, nagu tahaks lähenemiskeeldu :)

Programmi alustas Kati ja piloxing.

Ma ei tea sellest trennist midagi, aga mulle täiega meeldis. Ma olen natukene hakkamasaamatu, kui mängu tulevad harjutused, mis nõuavad käte ja jalgade koos liigutamist. Pfft. Natukene koperdasin Kati trennis ka, aga meelt ei heitnud, kuna seltskond oli muhe. Kati siples saali ees ka sellise innu ja armastusega, et lihtsalt tahtsid kaasa teha. Tundub, et ma olen täitsa Piloxingu kind of girl. Ma naeratasin vist enamuse ajast, eriti siis, kui sai rusikatega vehkida. Mõnsa oli. Nahk sai korralikult märjaks ja lihased nõtkeks. Pulsikell andis kalorikuluks 371 kcal, keskmine pulss 141 bpm (max 176) 

Foto: Margit Partei

Foto: Margit Partei

Foto: Margit Partei

Edasi tuli Laura ja bodypump. Olen kõikidest rühmatrennidest just bodypump'ist kõige rohkem kuulnud/lugenud. See paistab enamiku lemmik olevat.

Regiina oma täies ilus

Trenn  algas ilge madistamise ja sagimisega, kuna endale tuli tuua astepink, võimlemismatt, väiksed vabaraskused, keskmised vabaraskused, üks raske vabaraskus, kang, kangile kettad, kaks tumedapealist härjapõlvlast, neitsi kootud linane kampsun ja hästi istuvad teksased.
Huh. Ma vist tegin juba varustust vedades oma 10 000 sammu ära :)

Ütleme nii, et enne trenni algust oli mul juba villand #polerühmatrenniinimene

Aga siis hakkas trenn pihta ja  -poof-  tuju oli kohe hea. Bodypump ei ole rühmatrennidest endiselt mu esmane valik, aga Laura. Oh, see Laura. Jumal küll, kui vinge võib üks naine olla!

Laura  Foto: Margit Partei

Ta on natukene nunnu, aga samas selline naiselik ja sportlik, samas lõbus ja mänguline. Selline täpselt õige! Tuju oli hea, treener super ja trenn kõva. Õlad ja tagumik annavad endast siiani märku.
Laura - minu jaoks oled sina the trainer! Sinu trenni ma tuleks iga kell!

Pulsikell andis kalorikuluks 335 kcal, keskmine pulss 110 bpm (max 145).

Peale trenni tegime veel ohtralt pilte. Blogijate värk :)

Õpetasin Regiinale ka hüppamist 

Vihased lihased

Foto: Margit Partei

Suurem keskendumine - NOCCO  Foto: Margit Partei

Laura ja Mariliis - Nocco reklaamshuut :D  Foto: Margit Partei

Peale MyFitnessi käisin mina sipsniuhti autos last toitmas ja suundusime edasi juba Viljandi järve äärde piknikule. Jõudsime just toidukraami lahti pakkida, minu ilanäärmed said just hoo sisse ja järsku hakkas räigelt sadama. Einoh, hellõu!
Siva pakkisime väärtusliku kraami kokku ja kolisime ümber rannakohviku katuse alla. Saime loa oma piknik seal lõpuni pidada.

Laual oli hunnik köögi-ja puuvilju, Valio  saatis proteiinipiimajooke, proteiinikohupiimakreeme, proteiinijogurteid, kodujuustu ja Atleet juustusnäkke.
Puls Nutrition'i poolt olid pehmed proteiiniküpsised, Puls Kex proteiinivahvlid ja kõigile pakike proteiinipulbrit. Mina skoorisin endale ühe maasikamaitselise ja Kati  kinkis mulle ka enda piparmündi-šokolaadimaitselise.
Joogiks oli tavaline vesi, Vitamin Well+ spordijook ja Nocco BCAA Tropical  spordijook. Viimane kahjuks ei olnud soovitatav imetavale emale, seega pidin teiste mekutamist kõrvalt vaatama.

Foto: Margit Partei

Suur aitäh Valiole! Foto: Margit Partei

Puls proteiinivahvlid ja küpsised - reaalselt ainult neist toituksingi :)  Foto: Margit Partei 

Pikniku käigus tegime ka väikese tutvustusringi.
Enamus spordiblogijatest on keskendunud jooksmisele. Mina olen selline "pole liha pole kala" tüüpi blogija, Laura on rühmatrennidele keskendunud ja Regiina on minu jaoks alati see triatloni-tšikk.

Kõige tagasihoidlikum tundus meist muide meie kategooria staarblogija Margit. Kes oleks osanud oodata, eksju. Aga, mida aeg sedasi, seda rohkem ta end avas ja lõpuks vatras minustki üle. Heh :) Seda oli äge näha, et ta end meie seltsis nii piisavalt mugavalt tundis.

Peale piknikku suundusime matkale ümber Viljandi järve.

Laura staaritseb :)

Kui tahad paks välja näha, siis tee selfie ja jää ise äärde ;)

Vaate üle kurta ei saanud. Vasakult: Regiina, Margit ja Maris

Foto: Margit Partei

Matk oli ca 12,5 km pikk ja võttis aega umbes täpelt 2 tundi. Peale matka olime me jälle näljased (spordiblogijad, noh) ja tegime uue pikniku.

Nalja sai meil ikka rubla eest. Kädistasime, muljetasime ja naersime päris palju. Tuju oli hea kohe mitmeks päevaks. Siiani mõtlen, et krt, me oleme ikka üks lahe punt.

Mina tänan veel kord kõiki võrratu seltskonna eest! Aitäh!