Esimene päris jooks* ja uuest pulsikellast

Suure suuga lubasin laupäeval oma esimese päris jooksu ära teha. Päris jooksu ses mõttes, et lindil olen max 6 km korraga jooksnud ja enne rasedust sai ju ka lipatud, aga jõusaalis soojas ja ühtlasel lindil jooksmine pole päris võrreldav õuetingimustega. Ja peale aastast jooksupausi on nagunii tunne, nagu jookseks esimest korda.

Laupäeval käisime perega ühel juubelil ning sealt saime koju alles 16-paiku. Imikul oli lõunauni täiesti magamata, seega võtsin jooksmise asemel ette hoopis jalutuskäigu käruga.
Lisaks ei olnud laupäevaks veel kohale jõdnud ka mu pulsikell.

Andestasin endale oma laiskuse ning lubasin, et pühapäeval lähen kindlasti jooksma.

Pühapäeva kella 14ks oli Smartposti jõudnud ka mu pulsikell, seega sättisin lapse lõunauinaku ajal sammud sinnapoole.

Juba pikalt olin kaalunud uue pulsikella ostu, kuna eelmine on saadud üliodavalt kuskilt chilli.ee-st vms ja ähvardab juba pilti taskusse visata. Lisaks näitab ta ainult pulssi ja siis, kui sa nuppu vajutad. Igavesti tüütu oli toda kasutada.
Silma oli jäänud Polar m400. Peaks olema jooksmiseks ideaalne kell - gps olemas, mõnusalt naiselik, saab kasutada ka aktiivsusmonitorina.
Hakkasin siis sellel Polaril silma peal hoidma. Nagu te teate, siis kallimaid kui 20€ maksvaid esemeid katsun ma järelturult soetada. Esiteks on kasutatud esemel esimesed vead juba välja tulnud (või nende puudumine), teiseks on järelturul hinnad soodsamad.
Läbi sai tuuseldatud osta.ee, buduaar ja erinevad Facebooki grupid. Buduaarist leidsin m400 110€-ga. Olin suhteliselt kindlalt juba ära otsustanud, et just selle ma võtan, kui mulle jäi silma kohe samal lehel pakutav Tomtom gps kell. Silma jäi seetõttu, et hind oli soodsam, kui Polaril.
Uurisin netist natukene selle kella kohta ka. Tegemist on siis sellise isendiga - https://www.palmtek.ee/et/tomtom-multisport-cardio-white-red.html

Ma tunnistan ausalt, et ma väga ei oska muud kui suurt ekraani, gpsi ja pulsi mõõtmist pulsikellalt tahta, seega väga ei jaga, kas ta on hea või ei ole. Küll aga meelitas mind see turuhind. Kuna kell mõõdab pulssi randmelt, siis automaatselt tekib kahtlus, kas ta ikka õigesti mõõdab. Noh, kui nad ei suuda kolmesaja euro eest ka kvaliteetset kella teha, siis on maailmas küll miskit mäda.
Mina kella muidugi kolmesaja eest ei ostnud :) pühajeesusmaria!
Mina maksin koos postikuluga kokku 72,90 €.
Ise olen diiliga jumala rahul! :)

Aga jooksmisest ka. Olin lapsega 10 km maha vantsinud, kella kätte saanud ja nüüd oli aeg jooksuplaane teha.

Ilm oli ülimalt kräpp. Ilgelt suur tuul, jäine vihm ja porised teed. Jei!
Jalutades sain nii kõva vihma kaela, et telefon sai ka jopetaskus märjaks. Siuke sadu.
Natukene vihkasin ennast, et laupäeval mõnusa ilmaga oma jooksu ära ei teinud.

Kuna väljas polnud ammu jooksnud, siis ei osanud kohe midagi selgagi panna. Lõpuks said selga lühikeste varrukatega spordisärk, pikkade varrukatega jooksusärk ja peale õhuke kilekas. Kaela sall ja pähe puuvillane kahekordne ludumüts ja jalga termoretuusid ja botased.

Selline komplekt!

Igati kõbus spordieit ju! :)

Kuna abikaasa oli tööl, siis pakkisin ka oma neljakuuse kaasa.

Otsustasin, et jooksen nii 30 minutit ja siis koju tagasi.
Panin kella tööle, leidis gps signaali kenasti ûles, ja asusin jooksma. Plaan oli teha baasvastupidavuse treenimiseks jooks madala pulsiga. Ideaalis oleksin hoidnud pulsi 130-140 vahel, aga see tuul ja vihm ei tahtnud minuga väga koostööd teha. Vankri vihmakile võttis tuule alla ja vedas mind ühest teeservast teise. Vahel oli tunne, et ma reaalselt seisan paigal ja teen jooksusammu :) tegelt ka.

Jooksin oma 30 minutit ära, aga just siis hakkas asi mõnusaks minema. Vihm jäi järgi ja pilve tagant piilus veidi päikestki. Poleks seda tuult olnud, siis oleksin ma väga rahulolev olnud ja ehk isegi pikemalt vudinud.

Kokkuvõttes tegin 1:01 ja 8,45 km. Keskmine pulss 144, max 163 (need mäed ja tuul ja vihm ja vanker).

Laps oli terve tagasitee ärkvel, kuid ilmselt nautis vähe kiiremat sõitu, kuna ei teinud piuksugi.

Pean ütlema, et ma alguses tegelikult täitsa kartsin seda vankriga jooksmist. Esiteks see lapse pakkimine. Mis siis, kui ta ei maga/tahab midagi/hakkab nutma. Mis siis, kui ma ei jaksa käru lükata ja joosta samal ajal.
Tegelikkuses ei ole see käruga jooksmine väga tavalisest jooksmisest erinev. Jah, üks käsi on kinni ja käru lükkamine just mäest üles ja vastu tuult kergitab pulssi päris korralikult, aga iseenesest ei pane seda käru nagu tähelegi. Suur vastutuul ja vihm on nõmedad ka ilma käruta joostes.
Muide, väljas joostes lähevad kilomeetrid ja minutid kuidagi kiiremini, kui lindil joostes.

Sellest nädalast läheb peale tööõnnetust (lõikas pöidla kõõlused ja närvid läbi) tagasi tööle ka mu kallis abikaasa, mis tähendab seda, et jõusaali jõuan ma veidi harvem. Seevastu peaksin ma nüüd õue jooksma palju sagedamini jõudma.

Ma natukene veel uurin ka seda jooksja käsiraamatut ja katsun mingi baasi sügiseseks poolmaratoniks alla joosta.

Täna jäi väike neiu kenasti 20:15 magama ning põõnab oma ööund, mistõttu sain ka oma postituse lõpuni kirjutada.
Nüüd keeran aga minagi kerra ja katsun ennast välja magada.

Olge mõnusad!

Mariliis 

Kaalumine 26.03

Olen esmaspäevast saadik nohune ja köhane. Ja mitte lihtsalt natukene haige, vaid tunne on, nagu oleks rongi alla jäänud. Teisipäeval reaalselt mõtlesin, et olengi terve öö üleval, sest nina oli täiesti kinni ja niimoodi magada ma ei suuda. Tegelikult on tänaseks juba parem, aga etteruttavalt võin öelda, et jõusaali jõudsingi sel nädalal vaid ühel korral.

Täna hommikul ei olnud mingit tahtmist kaalule minna, kuna olin üpris kindel, et midagi on juurde tulnud. See toimib kuidagi nii, et kohe, kui ühe trenni vahele jätad, tundud endale paksu vaalana. Kõht tundub ees olevat, kintsud palju paksemad ja riided kitsamad. Päriselt. See on mingi kiiks mul. Nagu ma suudaks tegelt ka kuue päevaga end ülekaaluliseks süüa. Haaah :)

Aga räägime siis asjast -

Eelmise nädala kaal 69,9 kg, täna hommikul 69,1!!!!!
Saate aru, ma olen logelemise ja söömisega 0,8 kg alla võtnud.
Ma reaalselt tulin kaalu pealt maha, vedasin kaalu teise kohta ja kaalusin uuesti. Ja nii mitu korda. Ma reaalselt ei uskunud, et kaal midagi ilusat näitab.

Igatahes olen oma kaaluga väga rahul.

Asi võib vabalt olla selles, et jõutreeninguga hoiab keha rohkem vett kinni vms ja jäegmisel nädalal on kaal 71 :) :)  eks ma muidugi loodan, et nii see ei ole.

Nädala liigutamisest:
E- jooks lindil 4,3 km/30 min, 15 min sõudmist, 45 min jõusaali
T- tuumanohu kikkis inni! Jalutuskäik 9,3 km.
K- jätkuv tuumanohu. Jalutuskäik 12,4 km.
N- jalutuskäik 10,9 km.
R- jalutuskäik 8,34 km.
L- suure suuga lubasin jooksma minna, aga ei jõudnud. Jalutasin 6,42 km.
P- jalutasin 10 km. Õhtul käisin ka jooksmas ja jooksin 8,6 km/1:04.

Sellest jooksust ja pulsist ja uuest pulsikellast ma kirjutan teile kohe eraldi postituse. Eeldatavasti homme :)

Söömisega on mul endiselt nii ja naa. Ma teen tervislikke valikuid ja katsun mitte valdavalt pahna süüa. Hommikusöögi ja lõunasöögi suudan kenasti ka MyFitnessPali sisse kanda. Harilikult on ikka süsivesikuid rohkem, kui tohiks ja siis ma pugin kodujuustu ja muna ja näksin triljonit asja. Siis enam midagi kusagile sisestada ei viitsi ja nii need päevad mul poolikuna sinna programmi saavadki.
Valku tarbin kindlasti rohkem, kui varem. Loodetavasti annab see kusagilt tunda ka :)
Üks lugeja andis teada, et Fitlapis saab ka sisestada valiku, et oled laktoositalumatu ja nad arvestavad sellega. Lisaks saab märkida ka imetava ema staatuse.
Võtan selle proovika ära ja sobivuse korral hakkan sealt ideid ammutama. Ilmselt päris kava järgi ma toituma ei hakka, see idee ei meeldi mulle kuidagi. Aga retseptide ja tervisliku toidu vastu pole mul küll midagi.

Hetkel tõmban otsad kokku, sest üks konkreetne neiu kasvatab oma hambaid ja ei taha kohe üldse magada.

Lugemiseni!


Mariliis

Jooksmisest

Mäletan, kuidas ma oma kaalulangetusteekonna alguses unistasin, et millalgi ma jooksen. Jooksen kohe mitu kilomeetrit ja ei kuku hingetuna murule.
Esimese arvestatava jooksu tegin kaks aastat tagasi aprillis - loe siit Mann jookseb! Saate aru. Jookseb!
Eelmisel aastal jõudsin jooksma vist kahel korral enne, kui kõht kasvama hakkas. Siis ei julgenud enam jooksma minna, kuna enesetunne peale eelmisi katsetusi ei olnud kõige parem. Raseduse ajal asendasin jooksmise kõndimisega.

Tänaseks on mu pisikene mugul juba nelja kuu vanune, aga mina pole ikka veel välistingimustesse jooksma jõudnud. Miks?

Esiteks ei olnud mul sobivaid jalatseid ja riideid, et lumega jooksmas käia. Siis olid ilmad märjad ja libedad ning ma kartsin haigeks jääda. Nüüd on ilmad aga järjest kuivemad ja soojemad, aga mina eelistan ikka saalis lindil jooksmas käia.

Põhjuseks on tegelikult see, et ma ei ole leidnud sobivat aega õue jooksma minna.
Kui mu abikaasal on vaba päev ja ma saaksin ilma lapseta minna, siis eelistan ma jõusaali minna ja natukene lindil joosta ja natukene jõutrenni teha. On vähe tulusam, kui lihtsalt jooks.
Kui mees on tööl ja ma olen imikuga, siis ei ole nagu sobivat aega leidnud.
Lõunat magab Loviisa nii 2,5-3 tundi. Joosta ma temaga lõuna ajal seega ei jaksa. Ma tõepoolest ei suuda ülepäeviti 3 tundi jutti joosta. Tegelt ka.
Aga siis võiks ju vahepeal kõndida? Ei?
Noup. Õues on nii piisavalt jahe, et jooksuriietes jalutades hakkab lihtsalt külm. Või, kui vahepeal mõni km jalutada, siis on keha higist juba märg ja külm tuul tõmbab kohe kõik atraktiivsemad kohad läbi ja ongi neeruvaagnapõletik käes.
Lõunauni on seega välistatud.

hmm. Laps magab päeva jooksul ju ometi veel?
Jep, korra kell 17-paiku magab ka 30 min. Siis idee poolest nagu saaks minna. Siiani on aga kell 17 olnud juba hämar või lausa pime (noh, kuu aega tagasi veel) ja pimedas ma kuidagi ei kippunud lapsega õue. Kõhe hakkas.
Lisaks hakkab kell 17:30 AINUS SAADE, mida ma telekast vaadata tahan - My Kitchen Rules. Siis ma nagu jookseks maha oma puhkehetke.
Muidu on see nagu minu magustoit või preemia, et ärkan lapsega vara, (6-7 paiku) madistan terve päeva ja siis kell 17:30 saan kanni diivanile toetada, midagi näksida ja telekat vaadata. See üks tund. Ja mul on vaja seda tunnikest. Ausalt.

Seega ongi minu õues jooksmine nüüd natukene tahaplaanile jäänud.

Kahjuks või õnneks tuleb mul siiski ennast käsile võtta, sest juba 8.aprill toimub Parkmetsa jooks, millega on mul plaan jooksuhooaeg avada.

Sõjaplaan on selline - ma lähen jooksma laupäeval õhtuse uinaku ajal. Laupäeval seetõttu, et siis ei tule telekast mitte essugi :) (eeskujulik sportlane, eks). Õues on ka juba mõnusalt soe ja valge.
Esialgu teen lühikese 30-45 minutise jooksu. Tahaksin öelda, et madala pulsiga jooksu, aga mul ei ole pulsikella :(
Kunagi odavalt saadud kell on vedru välja visanud ja ei kõlba enam kasutada ja Polar Loop 2-l mul pulsivööd ei ole.
Peab ette võtma selle uue pulsikella ostu millalgi, aga rahast hakkab ju kahju. Oeh.Võidaks lotoga... Ilmselt aitaks natukene kaasa see, kui ma mõne lotopileti kah ostaks :)

Alustasin ka kohustusliku kirjanduse lugemisega - Jooksja käsiraamat. Cooperi testist maratonini.

http://www.apollo.ee/jooksja-kasiraamat.html

Siiani olen teada saanud, et ma olen maailma kõige aeglasem jooksja :) :)
Iga teine läbib kilomeetri ka vähiasendis kõndides kiiremini, kui mina. Tegelt ka.
Alla ma veel andnud pole ja ammutan aga tarkust edasi. Nii palju olen endale selgeks suutnud teha, et poolmaratoniks treenides pean nädalas korra tegema ühe pikema jooksu ja pikem jooks on madala pulsiga 60-90 minutit. Madala pulsiga ses mõttes, et ma pean oma baasvastupidavust treenima ja jooksma nö mugavas tempos, millega pikalt vastu peab. Seistes? :) :)

Sain südamelt ära ja eesmärgi välja hõigatud - laupäeval jooksma.
Hetkel olen täiesti nohune ja pole isegi jõusaali peale esmaspäeva jõudnud. Ilmselt olen pühapäevasel kaalumisel 4 kg raskem :)

Olge kerged ja minge õue!

Järgmise korrani!


Marillis

Kaalumine 18.03 ja lobajuttu

Nädal jälle möödas ja aeg on oma kaal letti lüüa.
See nädal on olnud kaos ja magamatus segamini, mistõttu on minul hetkel veel kolmapäev.
Plaanisin lapse hommikust uinakut tegema panna ja teile oma kurba saatust kurtma tulla, aga meie laps ilmselgelt ei maga enam mitte iial ühtegi uinakut ega ööund. Mitte iial. Elu lõpuni on nüüd ärkvel. Seega istun suures toas diivanil, imik süles ja katsun telefonis midagi valmis kribada. Loviisa vahel nutab südantlõhestavalt paar sekundit, mina katsun teda lohutada ja siis jätkan kirjutamist.
Ei saagi aru, kas tegemist on kasvuspurdiga, meeletute hambatuleku valudega või ta lihtsalt tahab mind hullumajja saata. Kisa on igaljuhul taevani, magama ei jää ta isegi kussutades ja lepib ainult süles. Eelistatavalt on süleshoidja püsti ja kiigutab küljelt küljele. Ise ikka vahel haigutab, aga magama ei jää. Võehh.
Vanasti jäi ta ööunne kenasti kell 20, sõi iga 3-4 tunni tagant ja ärkas kell 7.30.
Viimased kaks päeva on ta magama jäänud alles kell 21.50, ärkab nutuga tunnike hiljem ja siis vigiseb kella 3ni. Siis jälle magab paar tundi ja ärkab lõplikult 5-6 paiku. Ma olen ausalt nigu laip juba. Veel neli päeva tagasi oli kõik okey, nüüd on nagu põrgu lahti läinud. Oeh.

Aga mis ma siin ikka titemajandusest vatran, räägime nüüd asjast ka.

Eelmise nädala kaal 69,9 kg, täna hommikul kaal 69,6 kg. Nädalaga kaotatud 300 grammi.

Noh, midagigi.

Mõõtsin üle ka oma rasva- ja lihasprotsendi, et näha, kas miskit on muutunud ka.

                     08.01             19.03
Rasva%        28,0              26,6
Lihas%         34,7              35,1

Iseasi, kui õiged need numbrid on, aga muutust saab ju ikka jälgida.
Enda meelest olen küll juba kujukam, kui varem. Mingid vormid hakkavad juba välja paistma. Eks see tagumik ja kintsud on ikka vedelad ja vormitud, kuid paremad kui varem :)

Nädala liigutamisest ka:
E- jooks lindil 6,3 km/45 min, jõusaal 45 min
T- jalutuskäik 9,9 km.
K- jooks lindil 4 km/30 min, sõudmine 15 min, jõusaal 45 min
N- jalutuskäik 12,4 km
R- jooks lindil 4,45 km/40 min, jõusaal 45 min
L- jalutuskäik 9,4 km
P- jalutan natukene, aga muidu teen puhkepäeva.

Kokku jooksu 14,75 km, kõndi 31,7 km, jõusaali 2h15 min.

Ma ei teagi, kas ja kuidas ma selle ideaalkaalu kätte saan, kui ma hetkel ei suuda isegi meenutad, mida ma nt eile sõin. Lisaks avastasin just, et olen maika valetpidi selga pannud. Lõua all ilutseb silt "Vero Moda M". Einoh, tore. Loodetavasti on püksitagumik ikka õigel pool (kontrollisin - on :) ).

Sain imiku nüüd korraks magama (magas 14 minutit), peab ennast inimeseks tegema ja välja kärutama minema. Kärus see imik vähemalt magab.

Ahjaa, ostsin ka selle munavalge massi ära ja olen nüüd hommikuti sellega putru teinud. On mõnus küll. Tänud nõuandjatele :)

Aga okey, ma katsun nüüd inimeseks saada ja välja ronida. Kui ma vahepeal just närvivapustust ei saa.

Ciao!

Mariliis

Kuu aega jõusaalindust

Appi, juba on märtsi keskpaik! Mis ajaga juhtus?!

Avastasin endalegi üllatuseks, et ma olen suht märkamatult juba terve kuu maksnud sportimise eest. Mina, kes ma pidasin seda suurimaks raha raiskamiseks, sest kodus saab ju ka ennast liigutada. Jooksmine ja jalutamine on ju puhta tasuta.
Mis ma oskan öelda. Kas ma arvan, et see oli õige otsus?
Jah! Kindlasti!

Selle kuu aja jooksul jõudsin spordiklubisse 16 korda. Tegin üle aasta algust ka jooksmisega (lindil) ning tegin esimest korda jõutreeningut päris ehtsatel jõusaali masinatel. Hell jeee!

Nagu ma ka arvasin, siis ise ma ei oleks selle jõusaalindusega hakkama saanud. Ilma treeneri abita siis. Mul polnud aimugi, millised masinad milliseid lihasgruppe treenivad. Millises järjekorras oleks mõistlik neil higistada ning kui palju. Liiga palju küsimusi, eks?

Ma siiani vahel ikka näen, kuidas tullakse jõusaali, jalutatakse jõusaalis ringi ja siis otsustatakse mõnele masinale istuda. Vahel ei sätita isegi masinat enda pikkuse järgi paika, ei muudeta raskusi ega miskit. Siis rebitakse silm punnis neli kordust ära, ohatakse ja pühitakse laupa ja minnakse järgmisele masinale. Üks neiu istus minu kõrvale masinale valet pidi peale, siis otsis tükk aega kohta, kust tõmmata, ei leidnud ja loobus. Ma katsusin muiet tagasi hoida.
Ma ise oleksin ju täpselt samasugune olnud, kui ma oleks üksi alustanud, seega naerda ei ole ilus. See aga näitab seda, et päris esimest korda võiks jõusaalis ikka keegi teadjam kaasas olla.

Rühmatrennidest nii palju, et sinna ma üldse väga ei kipu. Ei saa öelda, et see esimene kord oleks mu ära ehmatanud vms, ma lihtsalt ei armasta koos suure massiga riietusruumis viibida.
Jõusaali sätin ennast ka enamasti siis, kui ühtegi rühmatrenni algamas või lõppemas pole.

Ma olen eluga hetkel tegelikult väga rahul. Keha võtab vaikselt tahkemat vormi, kaal langeb ja enesetunne on parem kui varem.

Üha rohkem saan aru nendest, kes jõusaalis või riietusruumis endast pilte teevad. Peale korralikku trenni tundub, et sa oled nii ilus ja peenike. Siis tahaks ju seda ilu kuidagi ka jäädvustada. Paraku ei ole mul nii palju julgust, et paluda kellelgi teisel endast jõusaalis pilte teha, seega katsun kah kuidagi märkamatult peegli ees mõned pildid klõpsida.
Noh, sest kui pilti pole, siis seda ei juhtunud, eksju?

Minu uhked jõuksi klõpsud ka. Et oleks ikka maksimaalselt piinlik ja nõme:

Jah, on küll häbi, aga ei tunne :D

Sai selline natukene sisutühi postitus, aga ma lihtsalt tahtsin ära märkida, et MA KÄIN JÕUSAALIS! Haaah!

Aga okey, olge muhedad.


Mariliis

Kaalumine 12.03

Natukene pointless tundub selle kaalumise postituse tegemine. Kaal muutunud ei ole.

Eelmise nädala kaal 69,9 kg, kaal eile hommikul 69,9 kg. Muutus 0 grammi.

Panin kirja ka oma mõõdud:
Rü 93 cm (-1)
Keskkoht 73 cm (-1)
Naba 83 cm (+2 või mõõtmisviga)
Puus 97 cm (-1)
Reied 53,5 cm (-0,5)
Käsivars 28 cm (sama)

3 kuud ja 3 nädalat sünnitusest

Liikumisest:

E - lindil jooks 4,35 km 39 min, 15 min sõudmist ja jõusaal 45 min. Polari järgi samme 15818.
T - jalutuskäik 10,2 km, Polaril samme 20796.
K - jooks lindil 5,45 km 45 min, jõusaal 45 min. Polaril samme 17695.
N - jalutuskäik 13,4 km. Polaril samme 23357.
R - jalutuskäik 16,4 km. Polaril samme 25713.
L - jooks lindil 4,5 km 30 min, sõudmine 15 min, jõusaal 45 min. Polaril samme 13976 (laadis osa päevast).
P - jalutuskäik 12 km. Polaril samme 20974.

Kuna esimese taseme aktiivsus kippus maru kiiresti täis saama mu aktiivsusmonitoril, siis alates laupäevast on see nüüd teisel tasemel. Enne piisas jalutades 13000st sammust, et aktiivsus täis saada. Täna tiksus aktiivsus 100% alles 19 000 sammu pealt. Kui joosta, siis saab vähemate sammudega hakkama. Õnneks :)

Toitumine on olnud täiesti juhuslik. Ma teen pigem häid valikuid, kuid mu magusaisu hakkab natukene segama mu kaalulangetust. Nagu ma eelmises postituses ka kirjutasin, siis on aeg korralikuks hakata. Tänasest on MyFitnessPal jälle mu igapäevane kaaslane.

Ma olen kuidagi käest lasnud ennast. Ma olen nagu vana nälg ise ja ei suuda oma isusid kontrolli all hoida. Minu suurim mure on süsivesikud. Neid satub minu hamba alla oluliselt rohkem, kui võiks. Ma pean hakkama rangemalt oma makrodel silma peal hoidma.
Krt, juba hommikune puder on ju puhtalt süsivesikud. Olen kuulnud, et hommikupudru sisse lüüakse vahel ka mõni muna. Minu jaoks on jäänud arusaamatuks, kuidas see toimib. Peale helveste lisamist pannakse või siis, kui juba pmst valmis on? See tundub veider. Muna kaerahelbe pudru sees. See on nagu võileib wc-s. Ei käi nagu sinna. Teadjamad, andke infot, kuidas see keeruline protsess välja peaks nägema :)

Tänane hommikusöök on MyFitnessPali lisatud ja süsivesikud on ikka tugevas ülekaalus. Mul oli plaan teha lõunaks tatart broilerihakklihaga, aga tatar on ju ka puha süsivesik. Mul on küll pakk kodujuustu ka, seega saab sellega natukene asja päästa. Praegu tundub küll, et täna peangi nüüd ainult munavalget ja kodujuustu sööma. Neetud!
Ega see minu laktoositalumatus seda valgu tarbimist just lihtsamaks ei tee. Laktoosivaba kodujuustu, kohupiima jms ei ole igas poes.

Ei tea, kas on ka mõni selline toitumiskava, kus arvestatakse ka laktoositalumatusega? Olen mitu korda juba mõelnud, et peaks puhtalt retseptiideede pärst Fitlapiga liituma, aga ei ole sinnamaale veel jõudnud.

Alustasin seda aastat kindla eesmärgiga oma ideaaliks seatud 65 kg kätte saada, kuid tundub, et mul on seda raskem saavutada, kui ma arvasin. Kahtlustan, et mu keha teeb jälle 68 kilo juures kerge seisaku ja sealt edasi on juba raske.
Praegu olen küll suhteliselt nõutu, kuna dieedi pidamine tundub imetamise ajal kuidagi võimatu. Magusaisu ähvardab silmanägemise ära võtta. Lisaks on kõht kogu aeg tühi. Ilmselt mängib rolli ka see, et valku on menüüs natukene liiga vähe.

Mis ma ikka halan siin. Kätte tuleb ennast võtta!
Registreerisin ennast ka Parkmetsa jooksule ära. Loodetavasti saab jooksuhooaja kenasti avatud ja edasi läheb lihtsamalt.

Kes veel 8.aprill jooksma/kõndima on tulemas?


Loodetavasti on järgmisel kaalumisel olukord veidi parem.

Lugemiseni!

Mariliis

Kust ma tulen ehk minu lugu

Sattusin lugema Regiina postitust, kus ta kirjutas sellest, kust tema spordiarmastus alguse sai. Lugu tundus nii mõnus, et paratamatult hakkasin mõtlema ka enda minevikule. Üritasin aru saada, kas minu praegune elustiil võiks olla juba nö emapiimaga kaasa antud. Noh, kommenteerisin Regiina postituse all ka, et minu lapsepõlv väga roosiline polnud, mille peale ka Regiina natukene oma lapsepõlve tumedamast poolest kirjutas.
Tundub, et suuremas osas on kaheksakümnendatel või üheksakümnendate alguses sündinud lastel olnud väga rasked lapsepõlved? On see tõesti nii või olen just mina sattunud nende otsa, kellega saatus on vingerpussi mänginud?

Ma siia mingit kurba lookest kirjutada ei taha, kuna tegemist on lõbusas võtmes kaalublogiga :) Kirjutan ilusatest või naljakatest asjadest.

Mina kasvasin üles Tartus Annelinnas. Annelinn on tohutu paneelmajade rägastik, palju nurgataguseid, palju keldreid ja palju lapsi. Mina lapsena sporti ei teinud. Jah, me olime palju väljas ja mängisime luurekat ja muid tagaajamismänge, kuid ratast mul polnud, pallimänge ma ei oskand ja ujumas käisime ikka pigem lõbu pärast.
Mäletan, et algklassides sai käidud kuskil aeroobikaringis, kus õppisid ikka mingi tantsukava selgeks ja siis kusagil väiksematel üritustel esinesid. Seal käisin äkki aasta-kaks.
Enamasti sai lapsepõlves ikka terepikodades kleepse vahetatud ja nukkudega mängitud.
Liikusime küll enamasti bussiga või jala, kuna autot meil peres polnud. See vist oligi ainuke sport, mida sai harrastatud.

Koolis meeldis mulle kehalises igasugu mänge mängida, eriti neid, kus sai veidi viilida ja äksjonit paigal seistes pealt vaadata. Üle kõige vihkasin jooksmist. Pooltel kordadel teesklesin, et hakkan minestama ja ülejäänus kordadel valetasin endale mõne muu häda külge. Jooksmisest suutsin pea terve koolikäimise aja kõrvale hiilida :) #mesosmart

Ema mul sporti ei teinud ja isa suri siis, kui ma olin suhteliselt noor, seega ei saanud ka temalt mingit spordipisikut külge.
Mul oli mingi periood elus kûll, kus ma proovisin jooksmisega sina peale saada ja olin täitsa sportlik, aga see kestis vast pool aastat ja ma olin siis mingi 12-13.

Toitumine oli kogu teismeiga põhiliselt juustusaiade ja kohvi peale üles ehitatud.
Lõpuks tulid lisaks veel alkohol ja suitsud. Kõik see kräpp elustiil hakkas lõpuks ka välimusele liiga tegema. Hambad lagunesid, kann kogus tselluliiti ja nahk oli kahvatu ja vinniline. Ma olin ikka üpris kole.
Täiesti ausalt olin kole. Ma siiani imestan, et üleüldse mõni poisterahvas minu vastu huvi üles näitas. Ilmselgelt oli asi pigem mu ülivinges iseloomus :) :)

Abiellusin ka suhteliselt varakult (olin 19) ja sain mugava elu peale. Liiklesin autoga, sõin juustu ja jõin õlut. Kui lõpuks klienditeenindaja ameti kontoritöö vastu vahetasin, hakkas neid kilosid mõnuga kogunema. Lõpuks olin lisaks koledale veel paks ka. Oeh. Katsusin endaga rahul olla ja armastada ennast sellisena nagu ma olen ja kõik muud need ameerikalikud klišeed ja olin rahumeeli mitu aastat ülekaaluline.
Otsustava põntsu pani see, kui kolisime maalt linna. Maal elades oli kuidagi lihtsam kole olla. Linnas tundsin ennast alguses täitsa halvasti. Ma nagu ei sobinud enam sinna. Olin maakaks kätte läinud. Harjusin vanade dressipükstega ringi käimisega ilmselt ära ja ei osanud enam ennast väljaspool tööaega inimeseks riietada.
Lisaks sellele oli turjal juba nii mõnigi ülekilo.
Kuskil kuu aega peale Tartusse kolimist otsustasin ennast käsile võtta ja siin ma nüüd siis olen.

Kokkuvõttes võib öelda, et vanematelt ma mingit sportlikkuse geeni kaasa ei saanud. Sain tselluliidi, rippuva tagumiku ja mölapidamatuse. Spordiga hakkasin tegelema puhtalt madala enesehinnangu tõstmiseks.

Enam ma ennast sigakoledaks ei pea, seega töötab! :)

Kaalumiseni!


Mariliis

Kaalumine 05.03

Kiire nädal taaskord seljataga ja kaalulgi käidud. Anna siis teile ka teada, mis numbreid ta näitas.

Eelmise nädala kaal 70,0 kg, eile hommikul kaal 69,9 kg. Kaotatud nädalaga vaid 100 grammi.

Tunnistan ausalt, et mingist dieedipidamisest ei ole viimastel nädalatel juttugi olnud. Ka täna ei ole ma päris kindel, kas viitsin MyFitnessPali oma suutäied kirja panna. Eelmise nädala kaalulangust vaadates võiks ju arvata, et viitsin :)

Miskipärast ei ole see kaalunumber mulle enam nii oluline. Jah, ideaalis ma kaaluksin 65 kg, aga fakt on see, et ma ei kaalunud nii vähe ka enne rasedust ja siis olin ma endaga tegelikult väga rahul.
Suurim motivaator on ikka enda nägemine peeglist. Eriti, kui päike paistab ja sa oled pesu väel. Siis olen ma kõige hirmsam :D :D Kõik vead on näha.

Trennidega olen ma enda meelest täitsa sina peal.

E - intervalljooks lindil 5,7 km +
jõusaalis kava nr 1;  jalapress 3*15, põlvede kõverdamine masinal 3*15, reite lähendamine 3*15, rinnalt surumine 3*15, tõmbed taha (õla-seljalihased) 3*15, kehatüve painutus masinal 3*15, põlvede tõsted pingil (kõhulihastele) 3*10, ülakeha tõsted pingil (pmst tavalised istessetõusud) 3*15.

T - 7,2 km jalutuskäiku, Polar 15 000 sammu

K - jooks lindil 30 min 4,7 km +
jõusaalis kava 2; väljaasted ette-taha (vahepeal jalga maha ei pane=KILLER) 3*16+16, puusatõsted ühel jalal 3*12+12, kätekõverdused stepipingil 3*15, tõmbed alla masinal (ülakeha) 3*15, surumine alla masinal (tiitseps) 3*15, Põlvede tõmbed kägarduses 10x + ülakehatõsted selili 10x *3, plank 2*45 sek, külgplank 2*20+20.

N - jalutuskäik 9,3 km, Polar 19 142 sammu

R - intervalljooks lindil 6,1 km, 45 min. Jõusaalis kava 1.

L - jalutuskäik 12,76 km, Polar samme 23 370

P - jalutuskäik 10,36 km, Polar samme 20 517

Sel korral mingit suuremat söögiorgiat ei korraldanud, küll aga hakkasin otsast läbi küpetama/katsetama kokaraamatut "Magusaga Kaalust Alla".

Antud raamatu üheks autoriks on meie oma kaalulangetusblogi pidaja Helena.
Plaan on järjest kõik antud raamatu magustoidud läbi proovida. Mees lubas truult katsejäneseks olla.
Tänaseks on järele proovitud 2 kooki - peedi-šokolaadikook

 ja rukkileiva-mustikakook.

Abikaasale meeldis see mustikakook rohkem, aga minu süda kuulub peedikoogile. Tahan juba uuesti teha toda, aga veel paljud retseptid tahavad enne läbi katsetamist. Järgmiseks on saiavorm :) Ei jõua ära oodata.

Teate, selle jõusaalis käimisega olen ma suutnud uuesti trenni tegemist nautima hakata. Jõusaali minek on nagu preemia või meelelahutus, mitte kohustus. Loodan, et see tunne nii pea ära ei kao. Kindlasti on oma roll ka sellel mõnusal saunal ;)

Olge aktiivsed!


Mariliis