Võta ennast kokku, naine! Dämit!

Kurjam küll. Suvi on uksele koputamas ja mina pugin küpsiseid. Mis see siis olgu!
Kaalunud pole ka juba nädal aega vist. Heh. Kaalublogija, mai äss! :)

Eile õhtul panin neiu magama ja tulin ise suurde tuppa arvutisse sarju vaatama. Piinlik tunnistada, aga valituks osutus "Keeping Up with the Kardashians". Nad täitsa meeldivad mulle, ausalt ka :) Pole nad nii hirmsad miskit, nagu meediast on silma jäänud. Või siis on sari hästi monteeritud ja nad on kuidagi talutavateks tehtud. Kes teab.

Nagu ikka, käis sarja kõrvale ka väike näksimine. Esialgu võtsin eeskujulikult natukene paprikat. Sest ma olen kaalujälgija, eksju. Okey. Paprika hinge all, aga kere ikka hele. Õnneks oli ka pirni. Hmmm. Pirn söödud - mis nüüd?
Jaaaaaa ... läks käest ära. Mul oli kapis üks 300 grammine maasikasorbett (smuutilaadne jäätis), mille ma siis ära sõin. Kõrvale sõin ühe kohukese ja kaks viilu rosinaleiba. Sest kõht oli tühi, eks. NOT!

https://www.youtube.com/watch?v=nuO4OZJ5ncY


Oleksin meeleldi veel söönud, kuna seda isukest mul ikka jagub, aga kõht oli nii punnis ja raske ees, et otsustasin söömise lõpetada. Jõin trassikese teed ja läksin magama ära.

Kurat, miks ma ei suuda neid hilisõhtuseid õgimissööste kontrolli all hoida.

Kes nüüd arvab, et ilmselt jääb päeval millesti puudu, siis ilmselt nii ongi. Aga siin ei aidanud ka see va Fitlap'i kava - nälg oli ikka õhtuks napilt silmanägemise ära viinud. Taaskord - kuidas te inimesed kava järgi toitute? Mustika!

Täna hommikul otsustasin näksimisele piiri panna. Mitte täielikult endale väikseid vahepalasid siin-seal keelata, aga piirata koguseid ja kaloraaži. Siiani olen isegi hakkama saanud (kell on 18:47), aga õhtul plaanisime mehega filmi vaadata ja siis võib põrgu lahti minna. Help!

Mul on tegelikult mõningad nipid välja kujunenud aja jooksul, kuidas liigset söömist vältida, aga mu käsi (või jalg) ei tõuse neid enda peal rakendama. Miks küll, seda ei tea. Nälg ilmselt :D

Esiteks - söö palju juurvilju, puuvilju ja joo vett. Kõht saab neist nii täis, et ei tule kohe meelde, et kapis on küpsist ka :)
Miinuseks see, et keegi peab need juurikad ja puuviljad pesema, tükeldama ja sobivatesse kaussidesse panema, et oleks mugav võtta.

Teiseks - söö rohkem valku. Tegelikult ka. Ma olen vana süsivesikute kuritarvitaja ja võin kinnitada, et süsivesikud teevad näljaseks. Mind küll vähemasti. Samas, väike proteiinikohupiimakreem või kohupiimakreem stevia ja marjadega ja mu kõht püsib palju kauem täis. Tegelikult ka!
Miinuseks see, et ... hmm... tundub, et miinuseid pole :) ahjaa, kaloreid annavad ikka rohkem, kui juurviljad nt.

Kolmandaks - pese hambad ära. Kui hambad juba pestud enne magamaminekut, siis ikka naljalt enam ühtegi ampsu ei võta.
Miinuseks see, et filmivaatamine muutub automaatselt vähem meeldivaks, kui näksida ei saa :D :D

Neljandaks - hoia end tegevuses. Kui pidevalt on midagi põnevat teha, siis ei tule see näksimine meeldegi. Ja kui tuleb, siis lihtsalt ei ole aega näksida.
Miinuseks see, et vahel kipub terve päev kiireks minema ja ei jõua üldse korralikult süüa ja sellele järgneb omakorda õhtune õgimine. Sest kõht on lihtsalt jõhkralt tühi juba.


Katsun tänase päeva viisakalt üle elada, loodetavasti homse, ülehomse ja üleülehomse ka ja siis astun kaalule. Südamest loodan, et seal 70 kg vastu ei vahi. Siis tutistan ennast ja luban, et teen jälle Fitlap'i kava järgi vähemalt nädalakese.

Teie aga jagage oma nippe ja kurtke rasket saatust, et ma ennast üksi ei tunneks, eks?

Tsaukaaa!

Ja minge nii muuseas hääletage minu blogi poolt kah, et ma EBA'l piinlikku olukorda ei jääks 

Tervise- ja trenniblogid - iseoledpaks.blogspot.com.ee 

http://eba.marimell.eu/



Mariliis

Veidi rajalt maas. Või, noh ... rada? Mis rada?

Väljas on suvi. Ptüi! Väljas on kevad. Loodetavasti ei ole uuel nädalal jälle talv (ptüi-ptüi-ptüi).
Tänu sellele olen ma arvutist enamuse päevast nii kaugel, kui kaugel üldse olla saab.
Kogu majapidamine on unarusse jäänud, pooleliolev kudumistöö seisab nukralt riiulis, talvejoped ootavad ärapanemist, blogi ootab kirjutamist. Oeh :)

Ma pole päris pikalt juba kaaluteemalisi postitusi teinud. "Mure" nimelt selles, et ma olen vist saavutanud oma "oh, päris okey kaal ju" kaalu. Mitte ideaali, milleks on nii 64-65 kg (pigem 65 vist), vaid just sellise kaalu, et enam nagu ei viitsi rabeleda.
Kunagi, kui ma tselluliidist ja venitusarmidest kirjutasin, siis juhtus kuidagi nii, et hakati kommenteerima, et ma ei ole ilmselt kunagi rahul ja, et asi kakub juba toitumishäire poole ja kuidas mul on ikka madal enesehinnang ja kõik on peas kinni jne jne. Et, kui ma saangi oma 65 kg kätte, siis tahan veel madalamat kaalu ja lõpuks pole 55 kg juures ka rahul. Haaah! I wish!

Ei! Mul ei ole mingeid tõsiseid toitumishäireid, depressiooni, muid ravi vajavaid seisundeid. Päriselt ka. Ma lihtsalt blogin. Blogisse saavad kirja minu mõtted ja ma usun küll, et 99% naistest on mingil hetkel arvanud, et nende teatavad kehaosad on mõningate riiete jaoks liiga rasvased. Päriselt. Isegi need ilusad, üldsuse mõistes peenikesed neiud. Ja ilmselt nad tegelikult ennast peletisteks ei pea.
Kõik inimesed on end millalgi ebakindlana tundnud, kindlasti on. Mitte kaalu või välimuse pärast ehk, aga mingi asja pärast kindlasti. See ei tähenda, et kõik inimesed ravi vajavad. Aitab sellest jutust!

Ühesõnaga, mina olen see naine, kes on nüüd rahul. Ma küll kirjutan, et mu põlved on tselluliidised ja mu kintsud on rõvedad ja lühikesete pükstega olen nigu peletis, aga see ei tähenda seda, et ma kavatsen ennast näljutada või nurgas nutta. See ei tähenda seda, et ma iga päev ja iga minut mõtlen, et ma olen kole. Ma olen täiega ilus!

Siin ma olen Kvartali Zara's ja pildistan ennast, sest ma nägin enda meelest peenike välja :)

Ma näen päevast päeva, kuidas mu keha muutub ja seda ainult paremaks. Ma olen palju ilusam, kui ma olin näiteks aasta tagasi ja ma olen aasta pärast ilusam, kui ma olen nüüd.

Kaaluga on nii, et ma sain oma teadliku elu kõige madalama kaalu - 66,9 kg - kätte ja peale seda on see kõikunud üles-alla vastavalt sellele, kui palju ma õhtul söön. Täna hommikul näitas kaal 67,5 kg ja see sobis mulle. See on endiselt 1,5 kg vähem, kui ma kaalusin enne rasedaks jäämist, mis on minu jaoks juba ülihästi.


Aga nüüd sellest rajast ja sellest maha libisemisest.
Ma ei ole oma Fitlap'i keskkonda sisse loginud juba hea mitu nädalat. Ma ei loe kaloreid, ma söön kommi, jäätist, kooki. Mitte ainult, muidugi. Ma söön jäätist siis, kui mul isu tuleb. Kooki söön siis, kui keegi pakub ja kommi söön õhtul telekat vaadates. Mitte igal õhtul, aga näiteks just praegu näksin siia blogimise kõrvale pähkleid ja kummikomme. Eile sõin linnupiima komme 2-3 enne uinumist. No, oli magusaisu :)

Selline kaalulangetaja olengi.

Tegelikkuses asi nii hirmus pole, ma lihtsalt maiustan ka ikka vahest. Muidu toitun ikka kenasti ja mitmekesiselt. Söön palju juurvilja, puuvilja, väldin liigset suhkrut, valget jahu, hakkasin suuremat tähelepanu pöörama makrode tasakaalule ning seoses sellega tarbin rohkem valku jne jne.

Trenniga on aga hoopis teine lugu. MA ARMASTAN TRENNI!

Ma pole kordagi veel mõelnud, et appi, ma ei jaksa enam trenni teha. Või, et kas ma pean elu lõpuni nii rabelema?
Toitumisega oli küll mingi hetk see mõte, et appi - elu lõpuni ei tohi magusat süüa? Tegelt?

Aga trenni ma võingi teha elu lõpuni. Vähemalt hetkel on selline tunne.
Kuna ma leidsin endale nüüd ka trennisõbra, siis läheb joostes aeg nii kiiresti, et ei jõuagi nagu seltskonda nautima hakata, kui juba peab koju minema - tšau, Berli!

Sel nädalal tegime jooksusõbraga esmaspäeval ühe pika jooksu (15 km), kolmapäeval lühikese jooksu ja välijõusaali ja reedel käisin ise Arcticus jõutrenni tegemas.

Ülejäänud päevadel marssisin ikka oma imelise imikuga mööda linna ja kulutasin pekke.
Ei suuda/taha lihtsalt selliste ilmadega toas passida ja väljas olles on ju palju mõnusam linna imetleda, kui paigal passida. Ja ega need Pokemonid ennast ise kinni ei püüa :D :D :D

Ilmselt on mõningad trennihundid, kes peavad minu trenninädalat suhteliselt lahjaks, aga minu jaoks on see täpselt paras. Vahel teen 4 korda, vahel 3 korda trenni. Ja see ei tähenda, et ma ülejäänud päevadel kodus istun ja miskit ei tee. Ma liigun ikka igapäevaselt, kuna beebi magab pea kõik päevauned väljas kärutades. See teeb päevas ikka hea 10-15 km kõndi. Vähemalt.

Ma ei teagi, kuhu ma selle pika ja ähmase postitusega jõuda tahan ...

Ahjaa - ma tahtsin teada anda, et ma ei ole ennast kaalunud ja sellest postitust teinud, kuna see ei ole minu jaoks hetkel aktuaalne.
Ma olen hetkel nii ilus lihtsalt, et ma ei soovi dieeti pidada. :D Päriselt!

See on hea tunne. See on väga hea tunne, kui sa tunned, et sa ei tunne enam midagi. Või, noh. Et sa ei tunne, et oi-oi, see kummikomm on küll liiast. Pole süümekaid, pole stressi, on ainult trennitahe, hea tuju ja kevaaaaaad!

Ahhhh. See imeilus kaal ja see imeilus millegi saavutamise tunne.

Ma olen saavutanud hea vormi. Ma päriselt tunnen nii ja loodan, et te kõik jõuate oma elus selle punktini, kus te olete oma saavutatuga nii rahul, et te peate sellele mõeldes lausa sügavalt sisse hingama.

Tagumik ja kints tahavad veel tööd, aga olukord on parem kui varem  ;)

Tsiviilriides kah 

Mina treenin edasi ja kavatsen oma jalad piltilusaks vormida. Tagumiku eeldatavasti ka, aga eks näis, kuidas toiduga läbirääkimised lähevad.
Suve kavatsen nautida lühikestes kleitides, seelikutes ja pükstes ja bikiinides (eeldatavasti mitte tänavapildis).

Hurrraaaa! Elagu mitte-dieet!

Aga nüüd aitab naljast. Kell on palju ja minul ikka veel kuputamata.

Tsauka-plauka!


Mariliis

BEEBIBLOGI: Kuuekuune Printsess

Tänaseks on Printsess juba kuus kuud ja 8 päeva vana. Osalt selleks, et teie saaksite ikka võrrelda ja kaasa elada, osalt selleks, et mul endal meeles püsiks, teen ma iga kuu sünnipäeva puhul kokkuvõtva postituse Printsessi arengust.

Printsess 6 kuud:

Kaal: 9400 g
Pikkus: 67 cm
Silmad: hallikasrohelised (loodame, et lähevad roheliseks)
Juuksed: hakkasid kasvama peale viienda kuu sünnipäeva. Pruunid.
Rõivasuurus: endiselt 74
Sööb: rinnapiima, natukene oleme mekutanud juba kõrvitsa ja porgandiga. Porgand väga peale ei lähe, aga kõrvits meeldis.

Oskused:
Keerab ennast kõhult seljale ja tagasi. Eelistab endiselt paremat poolt, aga katsun teda ikka üle vasema õla ka keerama meelitada. Üleeile hakkas ka roomama (vanust 6 kuud 6 päeva).
Istub kenasti ka ilma toeta, kuid ise veel istuma ei lähe. Külje peale suudab ennast ajada, aga selga püsti ei saa. Ilmselt varsti käpas.

Lemmikud:
meie koer Tommy, õhupallid, emme telefon ja see, kui emme laulab (noh, need Bruno Marsi klassikalised - "...lucky for you that's what I like, that's what I like").

Üldiselt:
Üldiselt on Printsess rõõmsameelne ja rahulik neiu. Viimasel ajal on aga lisandunud mingi kummaline lõvi möirgamise sarnane häälitsus. Seda ta teeb siis, kui ta on eriti excited või, kui ta millegagi hakkama ei saa.
Magamisega on nii ja naa. Päevane graafik on tibens-tobens, aga õhtune magamajäämine on viimastel päevadel küll selline, et panen ta ilusti oma voodisse uinuma, nagu raamatud käsevad, aga lõpetame ikka tissi otsas. Ilmselt on asi selle uue oskuse omandamises ja laps on lihtsalt päevasündmustest äksi täis. Hakkab nagu magama jääma ja siis hakkab täiega nutma. Ikka nii, et pisarad voolavad. Isegi, kui on just söönud, siis rahuneb ikka kõige paremini tissi otsas. Ega ma kade pole - las sööb. Aga "'õige magamapaneku" põhimõtetele käib see vastu. Laps peaks uinuma ise ja omas voodis. Isegi paitada ei tohiks. Pfffft!
Ma paitan, toidan ja seisan pea peal, kui vaja. Vaesekene on ju päris hädas vahest seal voodis.

Oleme nüüd poolteist nädalat juba ka lisatoitu proovinud. Alustasime kõrvitsaga. Tegin püree ise - ostsin kõrvitsa Maksimarketist, keetsin ära, püreestasin ja panin jääkuubikuvormi sügavkülma.
Kõrvits läks päris hästi peale, sõi kuskil kaks kuubikut kenasti ära. Kolme poleks ilmselt sisse surunud.
Neli päeva mekutas kõrvitsaga, kui hakkasin porgandit pakkuma. Tegin taaskord püree ise, aga jäi natukene liiga paks. Ma ei tulnud selle pealegi, et osa keeduveest alles jätta ja vedeldamiseks juurde lisada. Ka püreestamine oli keerulisem ja püreele jäid nagu suuremad tükid sisse. Kolm päeva andsin enda tehtud püreed. Noh, napilt kuubiku pressisin lapsele sisse. No, ei maitse see porgand. Siis ostsin poest valmispüree, mis on oluliselt vedelam ja muide ka magusam (ei olnud suhkrut lisatud), aga ka seda Printsess ei söönud.
Täna proovisime lillkapsast. Ma lollakas tegin jälle natukene liiga paksu. Arvasin miskipärast, et see lillkapsas ise maru vesine ja pole vaja vett juurde panna. Meeh. Loll olen. Sai paks. Ega miskit - panin rinnapiima juurde. Sõi täitsa hea meelega. Parema meelega, kui porgandit igatahes.
Eks näis, kas homme ka sööb.

See lisatoidu teema muide on jube keeruline. Mul on küll üks laps juba olemas, aga enam ei mäleta, kuidas lõpuks liha peale üle mindi ja millal ta putru sööma hakkas ja nii edasi.
Mul on mingi perearsti poolt antud Hipp'i raamat, kus on natukene õpetussõnu ka sees, aga näiteks meie Novembribeebide grupis on osad seal toodud õpetused maha tehtud.

Noh, näiteks see, et kartulit lapsele ühe esimese juurikana anda või püree andmine enne rinnapiima.

Pean selle raamatukese ka veel üles otsima, kus on kirjas, mitu tahke toidu korda võiks lapsel päevas olla.

Nii palju jebimist on selle lisatoiduga. Ausalt, noh. Praegu on ilmad nii ilusad ja tahaks koguaeg väljas olla, aga peab ju koju tulema, püree jääkapist välja võtma, veevannil üles sulatama, lapse ette valmistama (linnariided seljast, põll ette, lusikas kätte) ja siis temaga seal vigurdama.
"Aaaaaaaaammmpsss. Aaaaaaammmps. Noh! Ei maitse või? Ampsti! Võta veel natukene. Aaaaaaaaaamps."
Noh, siuke natukene ogara inimese tunne on :) Aga Printsess on nunnu, kui ta sööb. Käed käivad nigu tuuleveskid, et saaks ainult oma sõrmekesed sinna püree sisse solkima. Ja, kui lõpuks saabki - ohsapühajumal! :D

Mulle muide see toiduga plätserdamine üldse ei meeldi, aga kui juba ots on lahti tehtud (loe: laps üleni oranž juba) siis ei ole enam pointi iga piisa pärast põdeda. Siis lasen minna. Las möksib.

Aaaaaaaaaaaaampsti

Siia juurde kujutlege rahulolevat nohinat

Pudelist RPA andmisega oleme sinnamaale jõudnud, et ta pudelit ja lutti täitsa aktsepteerib, aga see piima maitse ei meeldi talle. Isegi imeb natukene, aga siis kui piima juba rohkem tulema hakkab, siis teeb suu lahti ja siukse maru hädalise näo pähe. Joob max 10 ml. Talle tundub see pudelimajandus isegi põnev. Tahab seda lutti närida ja pudelit pigistada.
Ma nii ülepäeviti olen katsunud talle seda maitset ikka tutvustada. Eks näis, kas saab asja.

Häda pärast saab ka rinnapiima koguda, kui tekib hirm, et ta EBA ajal võiks nälga jääda.

Kuidas teie lisatoiduga alustasite? Tegite püreed ise? Kuna putru andma hakkasite? 
Kust te informatsiooni saite?

Appi! :)

Kuidas ma endale jooksusõbra sain

Ma olen peaaegu 30, mul on kaks last, kellest üks on puhta rinnalaps veel, ma ei ole väga rikas ja mu ainsateks hobideks on kaalulangetus ja blogimine. Jep, arvasite ära - mul ei ole sõpru! :D

Parandan ennast nüüd - pardonks Kadri, Triin, Helena ja Kai - mul ei ole Tartus ühtegi sõpra.
Kõik minu sõbrad on kuidagi kummaliselt hakanud Tartust ära kolima. Hakka või ennast süüdlaseks pidama...hmmm....

Kõige lähedasem asi sõbrale on mu õde, kes irooniliselt elab ka 10 km Tartust väljas ja, kes just präegast meeletult karjäärivärki teeb ja mind puhta unarusse on jätnud. Niu-niu.

Novembribeebide grupist Facebookis sain endale paar jalutamiskaaslast, kellega vahest ikka imikuid tuulutamas käime, aga muidu olen sõbratu, mis sõbratu.

Muidugi tahaks kellegagi koos trenni teha ja kiruda, kui paksud me ikka oleme ja kui ilusad me x-aastat tagasi olime. Ja kuidas kuhugi ei jõua ja midagi ei saa teha, kuna laps on veel väike ja mees on pidevalt tööl ja nii edasi ja nii edasi.

Juhtus aga ükspäev selline kummaline lugu, et keegi kirjutas mulle Instagramis. Minu jaoks suhteliselt võõras asi, et keegi Instagrami kirjutab. Normaalsed inimesed kirjutavad ikka Facebook'i või saadavad e-maili.
Kirjutas üks näitsik Tartust, kes on minuga sarnases kaalus, tal on minu lapsega enamvähem samaealine tütar ja ta käib käruga jooksmas. Kirjutas mulle, et loeb mu blogi ja tuleks minuga koos jooksma mõnikord.

Ohhooo! Selline maru konkreetne ettepanek tehti kohe. Mees mul kõrvalt kohe, et raudselt on mingi karvane Vasja, kes tahab mind luhale tirida ja minuga lapsi teha. Või lihtsalt vaadata, kuna ma olen nii ilus (abikaasa peab ju meelitama - meil on leping).

Muidugi oli natukene veider, et keegi kohe niimoodi peale lendab ja ei tahagi minust paljaid pilte, aga ma olin tähelepanust nii meelitatud lihtsalt. Keegi loeb mu blogi ja äksjuali tahab minuga kokku saada! Woohoo - ma tundun internetis lahe!
 Ma muidugi stalkisin ka kohe nii palju, kui sain ja tundus, et tegu on siiski naisterahvaga. Võtsin julguse kokku ja läksin kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta, et kärudega mõned kilomeetrid joosta ja juttu puhkuda.

Sinna kõndides mõtlesin peas triljon mõtet, et äkki me ei tunne üksteist ära, äkki ta ei tule, äkki tegi nalja ja nüüd naerab kodus, kui loll ja naiivne see Mariliis ikka on :) Nagu oleks kohtingule läinud, noh. "Ei tea, kas ma meeldin talle."

Õnneks olen ma blogisse endast igasuguses seisus pilte toppinud, seega infarkti ei tohiks ta saada, kui mind jooksuriietes ja meikimata näeb, eksju?

Õnneks lehvitas jooksusõber juba kaugelt, kui mind nägi. Phew! Ei teinudki tünga.

Mingit eelmängu me ei teinud, vaid asusime kohe asja juurde. Tegime sooja, panime kellad tööle ja hakkasime jooksma. Ma isegi ei mäleta enam, millest me selle tunnikese lobisesime, aga aeg läks igatahes maru kiiresti.
Mulle muidu väga ei meeldi teistega koos joosta, kuna ma tunnen ennast alati aeglase ja paksuna. Õnneks on uus jooksusõber minuga suhteliselt sama "suur" ja sama aeglane :) Ma isegi olen natukene kiirem :D Tegelt ka!

Esimene jooks läks seega kenasti ja jooksu lõpuks lobisesime nagu vanad semud. Eks kohati oli natukene veider ka, kuna me ei teadnud üksteisest suurt midagi. Tema ilmselt teab minust rohkem, kuna mina ju blogin oma elust niivõrd kuivõrd palju, aga tema kohta teadsin ainult eesnime ja seda, et tal on laps.


Nagu blogijale kombeks, siis tegime peale jooksu ikka pilti ka.

Jooksime 10 km ajaga 1:13, keskmine pulss oli 149 bpm. Eks see lobisemine ole see pulsi tõstja, aga esimese korra kohta käis kah.

Peale seda oleme veel ühe korra jooksmas käinud. Läbisime 13 km ajaga 1:43, keskmine pulss 132 bpm. Oleksime napilt isegi 15 km ette võtnud, aga jooksusõber ei ole nii pikka maad varem jooksnud, mistõttu otsustasime distantsi järk-järgult pikendada, mitte kohe ennast tapma hakata.

Tegime teiselgi korral ikka kenasti pilti ka.

Noh, mis ma oskan öelda - ei olnudki karvane Vasja. Täitsa kena neiu oli :)
Ja päris minu masti neiu ka. Selles mõttes, et ei ole selline kõhna, kes viriseb, et ta on paks ja valus liduja, kes jookseb keskmiselt 5 min/km ja kiunub, et on aeglane.

Selline täpselt paras!

Saame mõlemad kiruda, kuidas kintsupekk lopendab ja ei jõua kiiresti joosta :D Lisaks viskame nalja, kuidas meie bikiinid selgapressimise hirmus sahtlipõhjas värisevad, kui ilmad soojemaks lubavad minna. Selline tütarlaps! Selliseid on rohkem vaja.

Meie tutvus piirdub küll ainult koos sportimisega, kuid on väga vabastav vahel nö teise endaga koos aega veeta. Ma ei pea muretsema, et mu kõnepruuk talle ei sobi või, et ma liiga aeglane olen või liiga saamatu. Tänks, eit! Tänks, et eksisteerid :)

Kokkuvõttes võin öelda, et jooksuringid on seoses uue jooksusõbra leidmisega oluliselt meeldivamaks muutunud. Nüüd tuleb ainult loota, et see ilus asi kestab ja ta a) minust paremaks ei hakka; b) minust ära ei tüdine või c) ära ei koli.

Kuidas teiega on. Kas eelistate üksi sportida või teete seda kellegagi koos?

BEEBIBLOGI: Mähkmejutte - Bambo Nature keskkonnasäästlikud mähkmed

Mähkmed on küll sellised asjad, millest emad võiksid lõputult heietada. Vähemalt enamus emasid.
Erinevaid mähkmeid on nii palju, et kõiki enda lapse peal läbi katsetada tundub pea võimatu. Ometi tahaks ju leida just täpselt need õiged mähkmed. Sellised, mis on hea hinnaga, istuvad jalas hästi, ei leki, ei tekita löövet, sobivad ka priskemale kandjale (ei sooni kintsupekki) ja lisaks on keskkonnasäästlikud.
 Suht ulme, millised need mähkmed olema peavad. Tegelt ka. Abikaasa leidmine oli ka kergem :) Tšau, Viljo! ;)

Üks variant on muidugi kasutada korduvkasutatavaid riidest mähkmeid, aga usun, et ka seal on nii palju erinevaid pakkujaid, et raske on õiget välja valida.

Mina igatahes olen jäänud ühekordsete mähkmete peale.

Olen Printsessi peal ära katsetanud päris mitmed mähkmed.

Alustasime Pampers Premium Care'iga. Neid kandiski enamasti esimese elukuu, aga teisel kuul läks asi maru kulukaks. Seda enam, et tegemist ei ole keskkonnasõbralike mähkmetega. Lisaks oli mähkmetel kerge plastiku(?) lõhn küljes.

Vahepeal mõtlesin, et Printsess juba nii suur, et mis ma tast enam vati sees hoian. Võtan mingid odavad mähkmed ja asi vask. Siis proovisime tavalisi Pamperseid (Active Baby) ja neil olid nagu mingid graanulid sees või. Ma kah ei tea, aga tundusid katsudes maru ebamugavad.

Edasi liikusime Huggies'i  Elite Soft'i peale. Meie priskele neiule ei sobinud paraku suurused. Oma kaalu järgi ostetud mähkmed jäid väikseks ja järgmine number oli suur. Soonisid beebile kintsupekki mõnusad jutid sisse.

Siis proovisime ka öko inimesed olla ja ostsime MUUMI mähkmed. Need olid ka maru kitsad kuidagi. Meie neiu pepu reaalselt ei mahtunud sinna vahele. Ikka hoidis kusagilt pahasti. Pool pakki andsin ära, lõpuni ei kasutanud pakki. Muidu ikkagi ökošmöko värk ja ei olnud muidu vigagi.

Peale seda proovisime väikse paki Naty mähkmeid. Tundusid paberil ideaalsed mähkmed. Soodne hind, keskkonnasõbralikud ja enamustes poodides müügil. Noh, mis ma oskan kosta. Natukene kanged olid need Natyd. Lisaks ei hoidnud need meie neiu öist pissi kinni. No, tee mis tahad, aga külg oli igal hommikul märg. Lõpuks kasutasingi neid ainult päeval.

Siis proovisime Huggies fo Girls mähkmeid. Iseenesest päris nunnud mähkmed, aga tekitasid Printsessil löövet. Neid kasutasime ikka paar pakki ära enne, kui emme aru sai, mis värk on :)

Edasi läksime kõigi poolt kiidetud Libero Touchi peale üle. Ilgelt kallid ja minu teada saab neid ainult Prismast (parandage mind, kui ma eksin). Aga need olid mõnusalt pehmed, ei tekitanud löövet, ei sooninud, ei lekkinud. Nii me jäimegi mõneks ajaks Touch'ide peale.

Mingi hetke aga hakkas rahast veits kahju ja proovisime Touch'i väikseid sugulasi Libero Comfort mähkmeid. Olid ka täitsa nitševood. Ei lekkinud, ei sooninud, aga olid natukene kangemad, kui need Touchi'd. Lisaks on neid saada rohkemates poodides kui Prisma. Ma muidugi arvasin, et hinnavahe on üüratu ja ma saan nüüd rikkaks, kui Touch'e enam ei osta. Haaah! Hinnavahe on minimaalne!

Korra panin hullu ja ostsin neid kõige odavamaid Liberoid ka - Everyday. Ohjumal. Ärge neid ostke :) Kanged nigu veneaegne vetsupaber. Teate küll see, mida enne pepu pühkimist natukene mudima pidi. Meil seisavad veel mõned mähkmed siin-seal. Ilmselt jäävadki sinnapaika. Vajusid alla, tugevamalt kinni pannes soonisid. Lekkisid. Ühesõnaga, ei. Neid me enam ei osta.

Olime siis edasi õnnelikult oma Libero Touch'ide peal, mida müüakse ainult Prismas ja, mis maksavad hingehinda. Aga vähemalt ei olnud lapsest kahju :)

Juhtus aga nii, et mulle kirjutati ning pakuti katsetamiseks selliseid mähkmeid nagu Bambo Nature.

Pean ausalt tunnistama, et olin natukene skeptiline, kuna ei olnud neist varem midagi kuulnud. Mainisin ka kohe, et meie neiu selline priskem ja osad mähkmed tekitavad löövet. Lubati, et nende mähkmetega sellist muret kindlasti pole.

Saime mähkmed kätte ja ma muidugi kohe suskasin Printsessile ühed jalga.

Lubatakse selliseid ilusaid asju -

* Sulgpehmed! Tänu meie mähkmete riidesarnasele välis- ja sisekihile on need beebi nahale väga pehmed.
* Elastsed küljeribad tagavad hea istuvuse.
* Ülihea imavusega süsteem, mis tagab vedeliku kiire imendumise ja hoiab mähkme pinna kuiva.
* Suurepärane istuvus tagab lapsele liikumisvabaduse.
* Õhukesed ja õhku läbilaskvad. Õhemad kui eales varem ja riidesarnase väliskihiga, mis laseb beebi nahal hingata.
Esimene mulje - pehmed. Nad on tõesti pehmed ja kergesti vormitavad, kui nii saab mähkmete kohta öelda. Nagu oleks riidest. Samas on nad õhemad, kui on näiteks Libero Touch. Istuvad lapsel jalas väga hästi - piisavalt kõrged, et tagumik ei lähe paljaks, mõnusalt venivad kinnitused, ei sooni.

Võrdluseks kõrval Libero Touch nr 4

Löövet ei ole tõesti tekitanud.

Katsetasime mähkmeid ka öösel, mil paljud mähkmed natukene alt veavad. Bambo Nature pidas pissi kenasti kinni ja hommikusöögi ajal lisandus sinna ka number kaks. Mähe pidas kenasti vastu ja ei lekkinud. Küll oli mähe juba ääreni täis selleks ajaks :)

Ma pean ausalt tunnistama, et need on siiani meie lemmikud mähkmed. Libero Touch on endiselt teisel kohal, aga Bambodega võrreldes tunudub see Touch nüüd kuidagi umbne.

Eesti turul on nad suhteliselt vähetuntud tegelinskid, kuid Instagramis ringi tuulates selgus, et mujal maailmas neid juba teatakse ja kiidetakse. Nüüd tuleb nad meile siia ka poodidesse saada.

Siinkohal ka nende mähkmete suurim miinus - neid on raske saada.

Väidetavalt peaksid mähkmed olema müügil Maksimarketites, aga meie Eedeni Maksimarketis neid polnud. See on natukene jama, kuna meie prooviks saadud pakk on kohe varsti tühi ja oleks nagu uut "doosi" vaja.

Õnneks on Bambo Nature mähkmed müügil ka Kaup24  e-poes.

Lisaks sellele on tänase päeva (19.05.2017) lõpuni Bambo Nature mähkmetel ka soodukas, millega saab suure paki Bambo Nature mähkmeid hinnaga 12,99 €. 

Pakis 60 mähet, seega tüki hinnaks tuleb vaid 0,2165 €.

Mähkmete ja nende keskkonnasõbralikkuse kohta loe lähemalt nende kodulehelt - http://www.bambonature.ee/



Kuidas teil mähkmetega on? Milliseid kasutate? Või noh, mida teil lapsed kasutavad :)

Kuu aega kuputamist. Tselluliit puhta kadunud?

Eile täitus siis kuu aega sellest, kui ma esimest korda oma ihu sisse õlitasin ja seal paiknevat tselluliiti vaakumisse imema hakkasin ehk kuu aega kuputamise algusest.

Foto kupud.ee lehelt

Nägu olen jätkuvalt kuputanud umbes kolm korda nädalas ja jalgu ja kõhtu igal õhtul. Erandiks mõningad Printsessi horrorööd, mil mul ei ole lihtsalt olnud mahti ennast mudida.

Pean tunnistama, et näopiirkonnas ma suuri muutusi märganud pole peale selle, et mu nägu on ühtlasema jumega. Ma olen kuidagi säravam küll, aga see võib olla ka päiksest või sajast muust asjast. Ise usun, et ega liiga see kuputamine ikka ei tee ja ilmselt toimuvad muutused kusagil sügavamal naha pinna alla, mida kohe ehk ei märkagi. Äkki viiekümnesena olen nigu 40 :D

Panen pildid ka:

Mõlemal pildil olen jumalast meigitu ja teise pildi peal veel lisaks just ärganud. Mõelge, kui ilus ma veel meigituna olen :D

Aga nüüd põhilise ehk kintsude juurde. Minu keha suurim murekoht, minu Achilleuse kand, minu Mariliisi tselluliit.

Nagu ka enne mainisin, siis kintsud said vatti pea igal õhtul ja korraga tegin ca 10-15 minutit ühele jalale. Pean tunnistama, et piltidele on seda muutust maru raske püüda, aga mulle endale tunduvad venitusarmid oluliselt heledamad ja mitte enam nii sügavad. Lisaks on nahk ühtlasem, tselluliit on vähemmärgatav ning jalad on peenemad. Jalgade kuju on juba nagu päris jalgadel :D Noh, et ikka paistab olevat miski lihas ja mõned luud-kondid ka peale tselluliidi. Jei!(naer läbi pisarate, ma räägin)
Katsudes on nahk sile ja prink. Kes ei usu, see tuleb ise katsuma :D (helistage ette igaks juhuks)

Aga lisan siia võrdlevad pildid ka, kaua ma teid ikka piinan.

Võrdlevad pildid 14.04 ja 17.05

ENNE                  -                   PÄRAST

Jah, ma kreemitasin isepruunistava kreemiga ka vahepeal kaks korda :) 

Pildilt äkki ei saagi nii hästi aru, aga see pekikäntsakas, mis on kannikate all, see on oluliselt väiksemaks jäänud.

Mõõdud on ka kuu ajaga muutunud:

Reie ülaosa: enne 58,5 cm, nüüd 57 cm. Muutus -1,5 cm
Reie keskosa: enne 54 cm, nüüd 52,5 cm. Muutus -1,5 cm
Põlve kohalt mõõdetuna: enne 42,5 cm, nüüd 41 cm. Muutus -1,5 cm.
Puus: enne 100 cm, nüüd 96 cm. Muutus -4 cm!!

Kuputasin ka kõhtu ja katsusin oma venitusarme vähemaks saada. Kõhul ma ise väga suurt muutust ei märka. Ilmselt on asi selles, et kõhu pärast pole ma ka väga põdenud. On armiline jah, aga mitte rasvane.

Mõõdud

Keskkoht: enne 73 cm, nüüd 72 cm. Muutus -1 cm.
Naba: enne 80 cm, nüüd 78 cm. Muutus -2 cm.

Kokku olen kuu aja jooksul kaotanud 11,5 cm pekki üle kogu keha. Väärt asjad need kupud!

Näokuppu ma ilmselt hetkel kasutama ei jää, aga kehakuppu kasutan kindlasti edasi.

Lugesin ka, et inimesed kurdavad, et valulik on kuputada ja seetõttu nad ei osta endale koju neid. Phäh! Pole üldse valus. Okey, esimesed kaks-kolm korda on selline natukene nagu näpistamise tunne jah. Ikkagi päris tugev vaakum tekib selle kupuga. Ajapikku muutub see aga selliseks mõnusaks massaažiks, mis on pigem meeldiv, kui ebameeldiv.
Sinikaid saan mina siiani, aga hakkan nüüd veidi harvem kuputama ja loodetavasti saan ka nendest lahti.

Mulle saadetud kaheks õlipudelist on teisest veel natukene järel, aga varsti tuleb uus pudelike muretseda. Kelle jaoks 12 € pudeli õli eest on palju, see võib kasutada ka näiteks kookosõli. Igatahes peaks kuputama 100% loodusliku õliga.

Kellel nüüd tselluliit kohe kihelema hakkas ja tekkis huvi ise ka järele proovida, mis värk nende kuppudega siis on, see saab endale tellida oma isikliku kehakupu SIIT. 

Hinnaks tühised 11€. Kui sõbranna tahab ka, siis kaks kuppu on hinnaga 18,50€, seega säästate koos tellides 3,5 €.

Hoidke silm peal ka Kupud.ee  Facebook'i lehel .

Mina igagatahes ei jõua suve ära oodata, et saaks oma põlved väljanäitusele saata. Nüüd tuleb ainult mingi hetk šoppama minna ja seelikuid osta ;)

Olge saledad!


Mariliis

BEEBIBLOGI: Mine lapsega sõbranna juurde Eurovisiooni vaatama, they said. It will be fun, they said.

Alustaksin seda postitust suure ja sügava ohkega - oeh!

Mu parim sõbranna elab Viljandis ja ma olen Printsessiga seal ühe korra juba öösel olnud. Tol korral jäi neiu kenasti õigel ajal magama, tegi häält paar korda peale uinumist, aga muidu magas väga hästi. Kuna eelmine kord läks nii hästi, siis ei osanud ma väga muretsedagi, kui sõbranna meid ka Eurovisiooniks enda juurde kutsus.
Plaan oli grillida, chillida, saunas käia ja siis Eurovisiooni vaadata. Vaatamise kõrvale käib alati ka seltskonnasisene lemmikute valimine ja laulude hindamine.

Kõlab nagu igavesti vahva õhtu, onju?

Noh, minu "vahva õhtu" algas sellega, kui Printsess söögilauas mu telefoni kätte sai, sellega minu kohvitassile hea tou andis ja mu telefoni ekraan katki läks. No, halleluuja!
Laud oli kohvi täis, Printsessi riided kohvised, mina kohvine, telefon ka kohvine ja üle kogu ekraani jookseb üks korralik mõra.

Neetud!

Ma sain selle telefoni just jõuludeks nii 5 kuud tagasi. Ei ole päris normaalne, et ta juba katki on. Telefoniks on siis Samsung Galaxy S7 ja uuest peast maksis ta mingi 500-600 euri. Telefonil on olemas ka karastatud klaasist ekraanikaitse ja silikoonist ümbris, aga kõksu sai täpselt ääre peale, kuhu klaas ei ulatu.
Mul oli täitsa nutt kurgus, ausalt. Ei julgenud mehele kohe öeldagi, et telefon juba katki. Mees muide käskis järgmisel päeval minna uut telefoni ostma, aga minul rahast ikka kahju, seega elan nüüd katkise telefoniga.

Torisesin mõnda aega, korrutasin Printsessile, et oi-oi-oi, nii ei tohi. Krt, nagu ta aru saaks. Ise olin loll ja võtsin lapse süües sülle, lisaks veel telefoni lähedusse. Aga kedagi peab ju süüdistama, onju.

Okey. Sõbranna suutis mu maha rahustada ja valas uue tassitäie kohvi. Ma ise peitsin telefoni kotipõhja ära, et see mõra mul pidevalt silma all ei oleks ja me suundusime välja grillima.

Edasi sujus päris kenasti. Printsess magas ühe uinaku väljas, siis tšillis minu süles ja nautis päiksepaistelist ilma.

Printsess jääb tavaliselt magama kell 20:00, vahel harva ka 20:30, aga siis on ta tavaliselt juba maru unine. Sel korral otsustasin, et vaatan lapse järgi ja hakkan magama panema siis, kui laps uniseks jääb. Kusagil 20 paiku see juhtuski ja mina suure hurraaga läksin last teise tuppa magama panema. Ise veel lubasin  kell 21 hiljemalt asjaga ühel pool olla ja sauna minna.

Pffft!

Boy, was I wrong!

Printsess jäi kenasti suhteliselt kohe magama, aga kohe kui ma julgesin voodist püsti tõusta, olid tal silmad lahti. Okey. Istusin tema kõrvale tagasi ja ootasin, kuni ta ennast jälle magama sahistab. Tal on selline magamajäämise rituaal, et ta sahmib ühele poole ja teisele poole keerata, vehib jalgadega ja võtab teki kaissu. Lõpuks maandub kuidagi x-pidi ja jääb magama.

Sahistas ära ja pani silmad kinni. Ma vaikselt hiilisin püsti jälle .... jaaaaaaa ärkas üles!
Ma olin juba natukene närvis, kui ma aus olen. Sellist nalja pole varem olnud.
Lõpuks andsin talle uuesti süüa, et äkki tissi otsas tuleb parem uni.      Tuli.      Korraks.

Lõpuks oli kell 21:57 ja Eurovisioon oli kohe-kohe algamas. Ma olin juba pea 2 tundi selle imikuga seal maadelnud. Lõpuks tundus, et ta jäi siiski magama ja ma sain toast välja hiilitud.

Tõin endale külmikust ühe Humala limonaadi ja sättisime seltskonnaga end teleka ette Eurovisoooni nautima. Ja arvake, mida ma kuulsin?   Jep, neiu nuttis üleval korrusel.

Egas midagi. Katsusin oma mõistuse selge hoida ja läksin last lohutama. Ei aidanud seal enam mingi luti suhu toppimine ega kussutamine. Ta küll ei nutnud mind nähes enam, aga silmad olid punnis ja mingit und ei paistnud küll kusagilt.

"magamas"

Ei tahtnud Eurovisooonist ka ilma jääda, seega võtsin Printsessi sülle ja sammusin alumisele korrusele teleka ette. Sättisime mulle tugitooli sellise mugava pesa, et laps sai kenasti süles pikutada ja minul oli üks käsi vaba, et hindamislehele märkmeid teha.

Minu õnneks jäi Printsess mu süles kenasti magama juba kuskil pool tundi peale Eurovisooni algust. Mõtlesin, et lähen viin kiirelt kahe laulu vahepeal neiu üles magama ja lippan siis alla tagasi. Laual ootasid söömist kook ja suupisted. Ohsapoiss, ohsapoiss, ohsapoiss, ma saan siis mõlemad käed vabaks ja suupisteid süüa! Hurraaa!

Noup. Ei saanud.

Neiu ärkas taas kohe, kui olin ukse poole hiilima hakanud. Katsusin teda veelkord toiduga meelitada, aga kaua sa seda piima ikka lürbid, onja. Natukene sõi ja siis oli rõõmus ja rõõsa ja tahtsis mängida. Kurjam küll!

Olin juba kaks laulu kenasti maha maganud, kell oli juba kuskil pool kaksteist, minul närv must, laps üleväsinud, suupisted napilt laualt otsas. Telefon, kurjam ka katki. Täielik põrumine!

Võtsin lapse taaskord endaga koos Eurovisooni vaatama ja nii ta seal minu süles pikutas kuni kella 2-ni öösel, kui Eurovisoon lõpuks läbi sai. Tegelikkuses ta peale ühte vist jäi ikka päris sügavalt magama mu süles, kuna pärast ülemisele korrusele minnes ta enam ei ärganud.

Hommikul oli kell 8 kenasti üleval ja rõõmus nagu ikka. Minul kotid silmade all, mis ulatusid maani ja hing natukene hell veel selle telefoni pärast.
Õnneks on jumal nii sättinud, et need beebid on ikka maru armsad, muidu oleks ammu lapse naabrite ukse taha jätnud :D :D (teen nalja muidugi)

Järgmisel päeval oli emadepäev, seega kiirustasime hommikul tagasi Tartusse, kus mind ootas V Spa ja Tai massaaž. Peale massaaži üllatas mees mind kimbu rooside ja šokolaadiga. Ilm oli ka ülimalt ilus, seega suutsin eelneva kodusõja unustada.

Kuni õhtuni.

Jep. Ta tegi seda sama tralli eile kodus ka.

Vannitasin teda kell 19:30, kell 20 oli ta juba nii soodakapsas, et söötsin tal kõhu täis ja viisin oma voodisse uinuma. Hakkas seal kohe oma sahistamisega pihta ja mina, nagu ikka, läksin suurde tuppa, et saaks kuputada ja rahus telekat vaadata.
Ei jõudnud veel kintsupekki sissegi õlitada, kui neiul kisa lahti läks. Ja ikka selline nutt, et pisarad ka voolasid. Võtsin ta siis rahustuseks sülle, jäi kohe vait. Panin voodisse - nuttis. Võtsin sülle - vaikus.
Mis jama see nüüd on?

Mul kõik õhtused toimetused tegemata - nägu ja hambad pesemata, kuputamata, mustad nõud masinasse panemata. Abikaasa oli ööseks tööle läinud, seega temalt ka abi loota ei olnud.

Egas miskit. võtsin Printsessi vannituppa kaasa. Pesin näo ja hambad puhtaks, panin tuduriided selga ja läksime koos magama. Ega ta ei jäänud ka minu kõrval kohe magama. Ikka nuttis natukene, siis ma kaisutasin ja paitasin ja mõmisesin mõnda laulu. Ja, ei, ma ei mõtle lastelaule. Mul ei tule kohe lampi need lastelaulud. Ma mõmisesin ilmselt mingit nõmedat Bruno Marsi lugu vms :D

Lõpuks, kell 21:40 jäi neiu meie voodisse magama.

Mina olin tolleks hetkeks nii unine juba, et ei jõudnud ei kuputada, kududa ega ka telekat vaadata. Jäin sinna samasse kõrvale magama. Öise söötmise ajal kuskil kell 2 ma tõstsin neiu oma voodisse ja seal ta magas kenasti kuni hommikuni.


Ei saa mina jagu, mis häda sellel neiul nüüd kallal on.

Hambad raudselt :D :D :D Või kasvuspurt!

On kellelgi veel selline mure? Noh, kui nutab seal voodis, siis kohe pisaratega ja nii südamest, et ma arvasin, et tal valutab kuskilt. Aga kohe sülle saades jääb vait. Siis jutustab ja puristab ja näpistab mu nina. Ilmselt siis ei ole valus?

Müstika!

Kuidas teil Eurovisooni vaatamine läks? Paremini, kui mul?

Kuus kuud peale sünnitust elu parimas vormis?

Ma tean in fact, et on lugejaid, kes ootavad kõige rohkem just mu iganädalast kaalumise postitust.
On ju põnev teada, kui palju keegi kaalub ja, kui saamatud nad on oma kaalu langetamises.
Minu eelmine pühapäevane kaalumine jäi ära, kuna oli Jooksumaraton ja siis tuli juba kiirem aeg peale.
Pühapäeval ma seega ennast ei kaalunudki, kuna hommikul oli muudki teha.
Esmaspäeval ei kaalunud seetõttu, et ma olin pühapäevasest Tartu Jooksumaratoni järellainest  kooki täis ja kõht punnitas mõnuga üle püksivärvli. Sain aru, et 97 prossa koogist pesistes veel seal. Ei tahtnud oma tuju rikkuda, seega kaalule ei astunud.

Kolmapäeval sain lõpuks aru, et ma pole ennast päris pikka aega juba kaalunud ja oleks aeg see hirmus asi ära teha. Seda enam, et pühapäevane kaalumise postituski veel tegemata.

Annan siis teile ka teada, mis värk oli.

Viimati kaalusin end pea 2 nädalat tagasi 30.04 ja kaal näitas 68,5 kg. 



10.05 kaalusin ma 66,9 kg!!! See teeb kahe nädalaga miinus 1,6 kilogrammi!!! Wattahelll!

Eks sealt umbes 700 grammi võib olla puhtalt koogijäägid, mis mul eelmise kaalumise ajal veel keres olid, aga ikkagi. Ma pole nii vähe kaalunud MITTE KUNAGI. Einoh, ilmselt millalgi kooli ajal ehk kaalusin nii vähe, kuigi ma ei mäleta. Ikka on olnud nii 68-69 kg ja hiljem peale esimest last siis 80 kg.

Ma ei suutnud oma õnne uskuda. Tegin kaalust kohe pilti, siis ronisin maha ja kaalusin uuesti. Ja nii mitu korda. Ma arvasin, et kaalul on midagi viga. Kolmandal korral näitas lausa 66,6 kg.

Ma olin nigu laps jõuluõhtul. Pigistasin õnnest käed rusikasse ja tammusin ühest toast teise. Ei osanud ära olla kuidagi. Siis mõtlesin, et vaataks, kas peegelpilt ka ilusam on. Viskasin bikiinid selga ja kukkusin klõpsima.

Vahemärkus: endast piltide tegemine on kaalulangetuse juures minu meelest üks olulisemaid asju. Peegelpilt ei valeta ja seal muutuse nägemine teeb tuju päris pikaks ajaks heaks.

Jagan oma meeletuid klõpse nüüd teiega ka:

Kohe peale kaalumist klõpsitud pildid

Peale jõusaali

Päev peale kaalumist

Ma olin endast nii vaimustuses. Päriselt ka.Kõik need, kes siin küsisid, et kas siis, kui kaalunumber madalam on, siis tunned ennast paremini? Jah! Ma tunnen ennast suurepäraselt!
Ma tunnen ,et see kaua ihaldatud 65 kg on kohe-kohe käes. Ma tunnen, et ma olen midagi saavutanud. Ma tunnen, et ma olen ilusam.

Tegelt ka!

Ma ei jõua suve ära oodata, kuna kavatsen massiivselt lühikesi pükse ja seelikuid osta. Ja neid kanda ka :D

Kui keegi oleks mulle raseduse ajal öelnud, et ma olen kuus kuud peale sünnitust paremas vormis, kui ma olin enne rasedust, siis ma ilmselt poleks neid uskunud. Ja selle vormi all ei mõtle ma ainult seda kaalunumbrit. Mu keha on tahke. Okey, kintsud vajavad veel tööd, aga kuputamine on olukorda juba oluliselt paremaks teinud. Ma ei põe enam oma keha pärast, kuna ma tunnen, et on lootust päris vingeks see asi tuunida.

Võimalik, et tegemist on ajutise entusiasmi ja positiivsusega, aga hetkel on küll tunne, et ma võiksin maailma valitsema minna. Kaalulangetaja tunne on kohe.

Muuseas, see ilusam kaalunumber on ka nii palju minu mõtlemisele mõjunud, et mul ei ole enam nii meeletuid isusid. Ma olen emotsionaalne sööja, seega kurvastades tahan ma midagi head süüa.
Nüüd tahan ma aga muudkui kodust välja värske õhu kätte või šoppama või niisama ennast näitama minna. Söömine ei tule kohe meeldegi.

Ahjaa, üks asi, mis sellele näljatunde vähendamisele on kaasa aidanud, on tarbitava valgukoguse suurendamine. Peale seda, kui hommikusöögiks hakkasin kohupiimapastat või muna sööma, tunnen ma ennast palju paremini. Süsivesikud teevad mind näljaseks. Rohkem valku, naised!

Oot, ma tegin endast veel pilte :) Noh, sest ma olen nüüd ilus.

Tegelikkuses hakkasin ma toas Printsessiga koos väikest trenni tegema ja proovisin endale selga sõbranna kingitud sportrinnahoidjat. Noh, see rinnahoidja on S suurus ja minu tissid vist hetkel veel S suuruse alla ei käi (häšštääg imetamine), aga antud kopsukad on nii kiftid, et pressisin endale ikka selga. Ja nad täitsa sobisid mulle, seega klõpsisin veel pilte teha.

Spordikopsukad üll ...

... haara sobivad raskused ....

... ja võimlemine alga nüüd!

Pamela Marilisson

Vabandage mu armilist kõhtu, seda parandab vaid haud.

Oeh, nüüd sai palju pilte, aga kuna tegemist on minu blogiga, siis ma ei vabanda ka :) Pildid on mõnusad. Kesse ikka juturaamatut ilma piltideta viitsib lugeda, onju.


Olge vinged!


Mariliis