Kaalumine 26.02 ja mõõdud

Koogiõgimisnädal on oma lõppu saamas. Ma just praegu hävitan tee kõrvale meie majapidamise viimast tordilõiku.

Kes eelmist postitust luges, teab, et eelnevad nädalad on kaalulangetusest väga kaugel olnud. Hoolimata sellest on see siin siiski kaalulangetusblogi, mistõttu võtsin julguse kokku ja käisin ikkagi kaalul ära.

Eelmise nädala kaal 70,3 kg, tänahommikune kaal 70,0 kg!! Waaaat!? Olen suutnud koogidieediga alla võtta 0,3 kg. 

Ma reaalselt arvasin, et kuskil kilo on juurde tulnud, aga näedsasiis. Suht sillas olen hetkel :)

Kui nüüd virisema hakata, siis oleks võinud ju 69,9 juba olla :D :D
Astusin mitu korda kaalule ja korra sain ka kuue sinna ette, aga esimese liigutamise peale (et kaamera kätte võtta ja pilti teha) kadus see kuus sealt nigu võluväel. Keda ma ikka petan :D

Tegelikkuses ei ole see ikka päris normaalne, et toitud kaks nädalat tordist ja maiustustest ja suudad ikka kaalu langetada. Ilmselgelt on siin oma roll ka imetamisel. Meie pisikene printsess sööb endiselt iga 3 tunni tagant (ka öösel), seega peab minu keha piimakombinaadina päris palju energiat kasutama. Sinna need koogid kõik kadusidki.
Ärge teie seda kodus järgi proovige.

Hakkan sellest nädalast ennast ka mõõtma. Viimased mõõdud, mis ma leidsin on 27.01 seisuga. Ega midagi väga muutunud pole.

Kaal 71,4, nüüd 70,0
Rü 95 cm, nüüd 93,5 cm
Keskkoht 74 cm, nüüd 74 cm
Naba 84 cm, nüüd 81 cm
Puus (eelnevalt ei mõõtnud), nüüd 98 cm
Reis 54 cm, nüüd 54 cm
Pikkus 172 cm

Kummaline on see, et kints pole peenemaks läinud. Visuaalselt on olukord ikka palju parem. Tsellut ei paistagi enam nii palju. Kandsin oma sünnipäeval isegi kleiti ja ei pannud isegi trimmivaid sukapükse alla.

Trennidest ka:
E - jalutasin 9 km
T - jooks lindil 6 km, jõusaal 50 min
K - jalutasin 6,5 km
N - jalutasin 8,2 km
R- jooks lindil 5 km, jõusaal 50 min
L - jalutasin 8,9 km
P - lähen jalutama

Täna pidi tegelikult olema trennipäev, kuid mu nohu ja köha on hullemaks läinud , mistõttu võtan täna rahulikult. Ilmselt teen aeglase kõnni Loviisa uneajal.

Küllap see vale toitumine ja külalistega poole ööni üleval olemine on mu organismile põntsu pannud. Viimati olin haige enne rasedust. Ei mäletanudki seda "pea on paks" tunnet, mis nohuga kaasneb. Niimoodi joosta küll ei saaks. Võehh. Eks näis, kaua ma tervenen, kui mitte ühtegi ravimit kasutada ei tohi. Teen siin auru endale ja vajadusel lasen suraka Quixx'i ninna, et päris ära ei lämbuks. Vastik asi see nohu.

Selline see nädalake siis sai. Uuest nädalast katsun ikka tervisliku eluviisi radadele tagasi jõuda.
Mõne vastlakukli luban ikka ;)

Olge muhedad!


Mariliis

Täna sööme kooki ja homme sööme kooki ja . . .

Veebruarikuu on sel aastal olnud meie pere figuuride surm. Koguaeg on nagu miskit tähistada, pidevalt tuleb keegi külla, riigil on sünnipäev jne jne.
Mulle tundub, et ma olen viimased kaks nädalat põhiliselt ainult kooki söönud. Täitsa päriselt.
Asi hakkas pihta siis, kui ma hakkasin trennis käima. Siis sai tähistatud väikestviisi koogiga. Naiivselt arvasin, et see koogisöömine jääb üksikuks erandiks. Oi, kuidas ma eksisin.
Edasi tuli valentinipäev, mille puhuks ostetud kooki sõime me veel ka järgmisel päeval.
Siis sai meie beebi kolm kuud vanaks ja ämm ja äi tulid külla tähistama. Otseloomulikult tõid nad kooki.
Päev hiljem sõitsin Viljandisse sõbranna lapse sünnipäevale, kus ma mitte ainult ei söönud kahte kooki, vaid vedasin mingi kilo veel koju kaasa ka. Kaasa veetud torti lahendasime abikaasaga veel kaks järgmist päeva.
Noh, edasi tuli juba minu sünnipäev, mille tähistamine algas 21.02 ja sai lõpu 23.02.

24.02 tähistas Eesti oma 99.sünnipäeva, mille auks oleks ju ka viisakas ühtkomateist lauale panna. Mina, vane inimene, sõin oma sünnipäeva ülejääke. Ja ülejääkide all ma pean silmas seda šokolaadikooki, mis kapis mu nime hüüab.

Kaks nädalat süüdimatut koogiõgimist.

Homme on kaalumise päev ja ma täiesti ausalt ei tahaks kaalule astuda. Kaal on ilmselt tõusnud. Pole lihtsalt võimalik, et selline toitumine kaalulanguseni viiks.
Veebruar ei ole hea kuu :) vähemalt mitte kaalulangetajale.

Märtsis on plaan taas järjele saada ning loodetavasti ka kaalu langetada.
Igor Mangi aastahoroskoop ütles, et Kalade tähtkujus sündinute eesmärgid täituvad sel aastal. Mõtlesin, et panen hullu ja võtan eesmärgiks veel 5-6 kg kaalu langetada. Lõplik kaal võiks siis olla 65-64 kg.

Varasemalt on mu kõige madalam kaal olnud 67,4 kg ja see oli paastunädala lõpus. Alla selle kaalusin viimati vist põhikoolis.

2015 suvi

2015 suvi

Esimese pildi peal näen küll suhteliselt nälginud välja. Kui sealt veel 3-4 kg allapoole kaaluda, siis äkki mind pole enam üldse näha :D :D
Kui ma ikka jõusaalis ka käin, siis äkki on see keha väljanägemine veidi parem, kui eelnevalt.
Ma ei jõua suve ära oodata. Loodetavasti olen selleks ajaks saavutanud oma eesmärkkaalu ja kannan oma lühikestest pükstest ja seelikutest viimse välja :)

Plaanin ka jooksmisega uuesti tegelema hakata. Vaikselt teen jooksusammuga tutvust juba jooksulindil, kuid üle 6 km korraga siiani jooksnud pole.
Aprilliks tahaks nii tubliks saada, et Parkmetsa jooksul osaleda ja rada ka läbi joosta. Eks see aastane jooksupaus on oma töö teinud. Nagu alustaks täiesti otsast peale.

Õue ilmselt lähiajal jooksma ei lähe, kuna mul ei ole sobilikku varustust ja lisaks olen endale ka mingi nõmeda nohu-köha-väsimus viiruse külge hankinud. Nina tilgub ja kurk kipitab.

Selline piinlik ülestunnistuse postitus sai. Ma veel päris paks ei ole. Päriselt ka. Varsti olen ilus sale jälle, ma luban ;)

Kaalumiseni!

Mariliis

Kaalumine 19.02 ja nädala kokkuvõte

Vabandan ette-taha, et ma pühapäeval ei bloginud. Ma nimelt olen oma google chrome'i ja bloggeriga tülis. Mu postituste tekst on chrome'is imetilluke, ka siis, kui ma uut postitust kirjutan.
Ka teiste blogid on kirbukirjas, mistõttu on paljude blogid nüüd mõned päevad juba lugemata.
Näete, nii -

Regiina blogi

Minu blogi draft

Päris keeruline on niimoodi blogida.
Arvutis on kõik okey, aga sinna ma satun maru harva.
Kuna üks lugeja avaldas instagramis juba muret, et postitust ei ole, siis katsun midagi ikka kirja saada.

Alustame siis kõige tähtsamast - kaalumisest.
Eelmisel nädalal näitas kaal 70,8 kg. Sel nädalal kaal 70,3 kg, nädalaga kaotatud 0.5 kg.

Tegin endast ka bikiinides jälle pilti, et teid ikka korralikult ehmatada :D Ja otseloomulikult ikka ilma meigita ja padjakaga. Sest see on minu stiil ;)

3 kuud sünnitusest

Ma tegelikult mõõtsin ennast ka, aga ei suuda leida oma eelmise mõõtmise tulemusi, seega ei oska ka muutust võrrelda. Katsun nad üles leida ja siis teiega jagada.

Nädala kokkuvõte:

E - kõndisin 9,6 km
T - kõndisin 8,9 km
K - esimene trenn jõusaalis personaaltreeneriga 1 tund
N - kõndisin 10 km
R - lindil jooks 5,9 km ja jõusaal 50 minutit
L - kõndisin 12 km
P - lindil jooks 4,3 km, sõudeergomeeter 15 min ja jõusaalis 50 min

Oma Polari aktiivsuse olen igapäevaselt kenasti täis saanud. Peaks seda taset vist tõstma.

Nagu kokkuvõttest ka näha oli, siis sain eelmisel nädalal mõlemad kavad üksinda läbi tehtud.
Esimene kord tundsin ennast ikka kuidagi kohmakalt. Tegin lindil 45 minutit intervalljooksu 7 km/h ja 9 km/h. Ma reaalselt kiiremini ei suuda hetkel joosta :(
Peale jooksu olid erinevad harjutused jõusaali masinatel. Juba esimese masina juures pidin ootama. Minu jaoks on see nii harjumatu, et ma pean ootama, et saaks trenni teha :) Ei tahtnud kehal päris maha jahtuda ka lasta, mistõttu sättisin end uuesti lindile, kuid seekord kiirkõnnile. Silmanurgast ikka jälgisin, et kunas härrasmehed masina vabastavad.
Reedel oli saalis kohapeal ka mulle kava koostanud Margus, kes vahel ikka viskas mulle ka pilgu peale. Ühe masina juures tuli mu kehaasendit parandama, sest ma olin nii räbal juba ja lasin asja suht lappama.
Pühapäeval tegin teise kava läbi.
Alustuseks oli jooks, siis sõudmine ja siis erinevad harjutused oma keharaskusega.
Nagu kiuste oli võimlemisalas just pühapäeval ilge rebimine. Kohe ei leidnudki kohta, kuhu oma matikene maha toetada. Õnneks olen ma natukene suutnud juba enesekindlust koguda, seega julgesin tuimalt teiste vahele trügida oma matiga.

Ei tea, kas mu keha oli reedesest trennist veel hell või on see teine kava raskem, kui esimene. Ilmselt mu oma keha on nii piisavalt raske :D :D :D
Ka veel täna on jalad suhteliselt hellad. Venitasin küll, aga ilmselt mitte piisavalt.

Tahtsin lõpuks ära teha ka oma jõusaalitibina pildi, aga jälle oli rahvast maru palju. Sellise pildi sain tehtud :D

Ütlen ausalt, et spordiklubis käies tuleb see trenn kuidagi kergemalt, aeg läheb kiiremini. Lisaks saab kodust välja, näeb inimesi ja lõpuks saab ka sauna. Oleks üks õlu ka veel, siis oleks täiuslik pidupäev :D :D
Spordiklubis käies on motivatsiooni ennast liigutada oluliselt kergem leida. Ma imestan, et ma kodus niigi palju viitsisin teha. Jõusaalis lendab 50 minutit mööda nigu niuhti, kodus tundub ka 20 minutit omaette ettevõtmine.

Mul on üks ülestunnistus ka - ma ei loe hetkel enam kaloreid.
Olen juba natuke üle nädala toitunud ilma MyFitnessPali abita. See ei ole lõplik, aga sel kuul on nii palju sünnipäevi ja üritusi, et kaloreid kirja panna tundub liialt stressirikas. Ma ju tean, et kook ei ole kaalulangetaja ideaaltoit.

Koogist rääkides, mul on täna sünnipäev! Hurraaa! Ma saan 29 aastat vanaks. Kurjam, see on ju napilt 30.

Loviisa 3 kuud

Ma nüüd tõmban otsad kokku. Üks tahab piima ja mina tahan torti :)

Olge muhedad.

Mariliis

Personaaltreeningust ehk esimest korda jõusaalis

Eile kell 12 oli siis mu kauaootatud personaaltreening Arctic Sport Tartu jõusaalis. Treeneriks Margus Parts.

Foto Arctic Sport kodulehelt

Ütlen ausalt, et kui ma raseduse viimastel kuudel mehele rääkisin, et ma tahan peale sünnitust jõusaalis käima hakata, ei uskunud ma ise ka, et ma selle tegelikkuses ka ära teen. Mäletan, et see oli selline "küll ma alles hakkan tubliks" lubadus, mis kipuvad raseduse lõpus maru lihtsalt tulema.

Kes veel ei tea, siis tegemist on mu mehe sünnipäevakingitusega mulle. Mul on 21 veebruar sünnipäev tulemas.

Aga nüüd asjast ka.

Oleme mehega need kellapeale minekud juba päris käppa saanud, mistõttu sai imik söödetud ja riietatud nii kiiresti, et Arcticusse jõudsin 20 minutit varem.
Mõtlesin, et uimerdan riietusruumis nii kaua, aga seal oli rahvast rohkem, kui inimesi, mistõttu oli ebamugav seal passida ja selfiesid teha :)
Otsustasin 10-15 minutit enne lindil sörkida.

Enne treeneri kabinetti astumist oli närviline olla küll. Veidi kartsin ennast jälle lolliks teha.
Õnneks on Margus nii muhe vend, et marki ma sel korral täis teha ei saanudki. Aitäh! :)

Treener oli koostanud mulle kaks erinevat jõusaali kava. Kummagi kavaga läheb aega ca 1,5 tundi.
Alustuseks 40-45 minutit kardiomasinatel ja edasi juba raskekahurväe kallale.
Kavas on harjutusi kogu kehale.
Alustuseks kolmel masinal harjutusi jalgadele, kordusi 15 ja 3 seeriat.
Edasi käed ja õlad kahel masinal, lõpetuseks kerelihased kolmel masinal.

Teine kava on samal põhimõttel üles ehitatud, kuid pigem on harjutusi oma keharaskuse või kangiga. Neid saab teha jõusaali võimlemisalas.

Treeneriga koos tegime mõlemad kavad läbi, kuid nö kiirversiooni.
Et ma kõik masinad ja mõlemad kavad saaksin ka läbi proovida, siis tegime kõiki harjutusi 10-15 kordust, kuid ühe seeria.

Ma ütlen ausalt, et kui ma oleksin pidanud üksi minema jõusaaliga tutvust tegema, siis ma oleks ilmselt päris kiiresti nutuklomp kurgus sealt tulema tulnud.
Minu jaoks on täiesti võõras see raskuste süsteem, samuti ei oleks ma suutnud välja mõelda, millise raskusega üldse alustada võiks. Veel vähem oleks ma osanud kõiki masinaid oma pikkuse järgi parajaks sättida. Täiesti ausalt. Mingid kangid ja hoovad ja nupid ja värgid. Ma oleks ilmselt need 45 minutit masina seadistamisele kulutanud :) :)
Lisaks tuli lausa kaks korda ette selliseid masinaid, millele ma poleks osanud isegi õiget pidi peale ronida :D :D
Treener: "siia võid juba peale minna",mina vastu: "kummale poole pea käib?"
Ja siis me naersime :D :D
Üksi oleks ma sellistel hetkedel nutnud.

Kui masina seadistamise ja raskuste asja endale selgeks teed, siis tegelikkuses neid masinaid väga valesti kasutada ei saagi. Ehk selg võib mõnel masinal kuidagi küüru jääda, aga täiesti valesti ei ole mõistusega inimesel võimalik neid kasutada.
Mina olin eeskujulik õpilane ja treener mu tehnikat väga parandama ei pidanud.
Kus ma aga veidi saamatu olin/olen on kätekõverdused. Mul on käed nii nõrgad, et karju appi. Kätekõverdusi me õppisime peegli ees. Ma muidugi lubasin kohe koju puhkama minna peale paari esimest kätekõverdust, aga Margus seda heaks mõtteks ei pidanud :D :D

Foto Arctic Sport kodulehelt

Kava sain ma endale paberil ja ka e-mailile. Paberil kava jäi jõusaali arhiivisahtlisse, kust ma seda alati vaadata saan, kui mul nt telefoni aku tühi vms.

Kokkuvõtteks tasus see 35€ ennast mitmekordselt ära. Esiteks oli seltkond hea, teiseks sain ma ilma piinlikust tundmata teha tutvust jõusaali masinatega. Koos treeneriga on ikka maru julge ja mõnus neid läbi proovida.
Alguses ma kartsin, et mul äkki on piinlik või imelik meesterahva ees niimoodi higistada ja punnitada. Õnneks on treenerid ilmselt näinud palju erinevaid inimesi erinevate treenitustasemetega, mistõttu nad oskavad ka vastavalt käituda.
Mina tundsin ennast hästi ja üldse mitte idioodina. Hurrraa!

Täna annavad lihased endast natukene märku küll. Aga täpselt nii parajalt, et tahaks juba tagasi jõusaali.
Ma olen nagu väike laps, kes juba kibeleb tagasi. Reedel lähen teen esimese kava täies mahus läbi ja pühapäeval katsun teisega hakkama saada.

Olen sel nädalal ka toitumisega katsunud ree peale saada, kuid valentinipäev, beebi kolmekuuseks saamine, minu sünnipäev, vabariigi aastapäev ja vastlapäev tahavad ju ka tähistamist :)

Tunnen ma ennast hästi ja see kajastus ka tänahommikusel kaalul. Pühapäeval näitas kaal 70,8 kg, täna hommikul 70,3 kg.
Hästi toimetades võib sünnipäevaks selle kuue sinna juba ettegi saada :)

Kes Tartu Arcticusse plaanib minna ja jõusaalist miskit ei tea, sellel ma kindlasti soovitan Marguse poole pöörduda.
Talle täitsa võib maksta, ta on maru muhe :)

Trennimiseni!

Mariliis

Kaalumine 12.02

Nädal jälle möödas ja mina käisin ära ka kaalu peal.

Eelmise nädala kaal 70,8 kg, tänane kaal täpselt sama. Kaalu kaotatud nädalaga 0 kg.

Ega midagi. Ma pole sel nädalal just kuigi eeskujulikult söönud ka. Koogid ja praed ja värgid-särgid.
Kuna abikaasa on hetkel kodune (kerge tööõnnetuse tagajärjel), siis olen tavapärasest rohkem kokanud ja küpsetanud.
Ükpäev tegin šokolaaditükkidega küpsiseid, mis on põhimõtteliselt või, suhkur, jahu ja śokolaad. Muidugi mekkisin ma tainast ka ja pistsin ka mõned küpsised pintslisse. Ükspäev sai isegi pitsat söödud. No, kõht oli nii tühi ja poistel oli laual suur pepperoni pitsa. Ütle siis sellele ei :)
Eile ja täna olen söönud vähemalt kolme erinevat kooki. Hmmm, ilmselt pole parim dieet.

Liikumisest ka.

Sel nädalal kõnnitud 48,2 km.
55 minutit bodyARTi.
1 kord kodust HIITi.
1 kord 30 minutit Arcticus treeneriga kardiomasinatel .
Täna sai tehtud ka esimene jooks jooksulindil. Pole 11 kuud jooksnud ja täna tegin aeglase jooksu 5km 40 minutiga. Päris mõnsa oli :)

Kuigi ma olen sel nädalal juba kolm korda spordiklubisse oma jala tõstnud, tundub mulle siiski, et nädal on kuidagi laisk olnud. Mh. Ei teagi miks.

Kuigi kaalu sel nädalal ei kaotanud, on mu enesetunne ja endaga rahulolu paranenud.
Ma ei tunne ennast enam üldse värskelt sünnitanud naisena. Ma nagu ei ole enam see "just lapse saanud" naine. See ei ole enam oluline, et ma pea 3 kuud tagasi sünnitasin. Ma olen lihtsalt mina, kes ma ei ole oma elu parimas vormis, kuid kes tegeleb sellega.
Ma tunnen ennast hästi.

Kolmapäeval saan ka oma jõusaali kava, millega kavatsen selle kere veel kenamaks vormida.

Loodetavasti läheb õnneks ;)

Selline see nädal siis saigi. Uuel nädalal loodan selle kaalu ikkagi allapoole saada. Varsti ka sünnipäev tulemas ja siis tahaks ilus olla :)

Olge tegusad!

Mariliis

Minu esimene rühmatreening - bodyART

Täna kell 12:00 käisin oma esimeses rühmatreeningus. Ei saa öelda, et mu elu esimene rühmatrenn, kuna ma olin millalgi kuuendas klassis nii kõva eit, et käisin aeroobikatrennis. Take that! Aga täiskasvanuna pole iial rühmatrenni jõudnud.

Kuna esimene tutvumine spordiklubiga ja ka esmane nõustamine olid hästi läinud, siis olin suhteliselt positiivselt häälestatud. Mõtlesin, et mis seal ikka enam väga valesti saab minna, eksju.

Mis te arvate, kas tegin endal natukene margi täis ja tahtsin nutta ja minema joosta?

You bet I did!

Oeh. Noh, asi algas sellest, et ma jõudsin Arcticusse suhteliselt viimasel minutil, kuna Loviisa otsustas enne lõunauinakut magama jääda ja me pusisime, et ta enne mu minekut ikka ärkaks ja natukene sööks. Vastasel juhul oleks mees pidanud ühe näljase imikuga jagelema jääma.

Noh, otseselt hiljaks ma treeningusse ei jäänud, aga treeningsaali jõudsin nii 2 minutit enne trenni algust.
Treeninguks osutus siis selline asi nagu bodyART. Lühidalt kirjeldades on tegemist natukene agressiivsema joogaga. Ei minda nii süviti sinna meeltemaailma vaid tegeletakse pigem keha treenimisega.

Aga trennist siis. Astun mina ruumi ja terve ruumi põrand juba kenasi matte täis. Kuna poolte mattide peal olid juba inimesed, aga pooled olid tühjad, siis ma automaatselt eeldasin, et need matid olidki seal maas ja ma võin ühe vaba mati hõivata. Noup! See asi ei käi nii. Need matid olid juba kellegi omad. Igaüks toob oma mati endale ise.
Selle onfo sain ma siis selle näitsiku käest, kelle matil ma rahumeeli persetasin.
Okey. Vabandasin ja ütlesin, et olen esimest korda ja ei teadnud. Ta õnneks mind mättasse ei löönud, vaid suunas viisakalt matiriiuli juurde.
Okey. Juba oli tuju ära, piinlik oli ka, et ma ise selle peale ei tulnud. Olin jumalast pahur juba.
Matt käes hakkasin sellele siis kohta otsima. Einoh, muidugi olid kõik mugavad kohad võetud ja mina pidin olema see ainus inimene esimeses reas treeneri kõrval. Haaah! Et ikka kõik näeks, kui hakkamasaamatu ma olen.
Davai. Loodetavasti enam hullemaks ei lähe.

Siis tuli treener, uuris ka, et kes esimest korda on, ma sirutasin käe ikka koolipoisi kombel lae alla. Mind nähti.
Sain teada, et võiksin olla paljajalu. Ma rebisin siva sokid jalast ja lennutasin tossud ja sokid niimioodi mega lohakalt enda mati servale peegli ette. Päris kole oli, aga sättida enam ei jõudnud. Lisaks olid tossude kõrval veel kapivõti, see pilet, mille ma rühmatrenni minnes pidin välja printima ja joogipudel. Reaalne mustlaslaager oli minu asjadest keset saali. Kuhu selle pileti peaks üldse panema?
Ahh.
Kõige vähem piinlikke hetki oli trenni ajal, kuna trenn ise oli igati mõnus, parajalt raske ja aeg justkui lendas. Läheksin igal juhul uuesti, kui mu graafikusse sobib.

Aga trenni lõpus pidime matile selili viskama ja endale tekid peale võtma ja nö mati sisse vajuma ja ennast välja lülitama. Arvake, kes tekist miskit ei teadnud.
Mina!
Uurisin pingsalt hämaras ruumis pilguga kõik seinad läbi ja tuvastasin tekikasti saali teises otsas. Davaiks. Marssisin siis teiste lõõgastumise saatel teise saali otsa ja tõin endale ka teki.
Õnneks matil silmad kinni lebades suutsin ära unustada, kui saamatu ma olen ja oleksin napilt magama jäänud. Kõik trennid, mille lõpus saab tukastada on minu tüüpi trennid :)

55 minutit agressiivselt joogatatud ja saigi tund läbi. Desinfitseerisime oma matid ( jep, ma jälle olin segaduses) ja suundusime kõik viieteistkümnekesi alla duširuumidesse. Ma sagimist väga ei armasta, mistõttu veetsin suurema pesemise tipptunni saunas koos ujulast saabunud prouastega.

Saun oli jätkuvalt hea, aga sel korral veidi ülerahvastatud.

Mis ma oskan kokkuvõtteks öelda? Noh, rühmatrenni inimene ma pole. Kohe kindlasti mitte. Liiga palju inimesi, liiga palju sagimist. Ei tundnud ma ennast seal hästi. Ma lähen kindlasti veel, aga eelistan siiski üksi mässata.

Muide, soodsad trenniriided saingi siis lõpuks H&Mist. Sportlandis olid isegi poole hinnaga retuusid nii kallid, et mina osta ei raatsinud.
H&Mist sain kahed retuusid (19,99€/tk), ühe pluusi (9,99€), joogipudeli ja käterätikud. Kokku ca 85€. Sportland outletist sain 6€ga veel ühe pluusi ja oligi kogu kompott koos.

Lisaks leidsin oma kapist ka ühed eelmisel hooajal ostetud termoretuusid, millega plaanisin talvel jooksmas käimas hakata. Lähevad isegi jalga. Eks näis, kas sel aastal rakendust ka saavad.


Selline esimene kogemus siis. Oli suhteliselt täpselt nii ebamugav, kui ma kartsin. Aga tehtud ta sai.
Järgmisel korral läheb kindlasti libedamalt.

Mariliis

Esmane konsultatsioon uuele kliendile Arctic Sport Clubis - võhik vestleb

Nonii-nonii-nonii!
Täna kell 12:30 käisin siis ära selles kauaoodatud ja palju kardetud esmases konsultatsioonis.
Esmane nõustamine on Arcticus uuele kliendile tasuta LINK.

Olin üleeile täitsa paanikas, kuna ei teadnud, mis selga tuleb panna, mis kaasa võtta ja, kuidas käituda.
Blogija elu on selles mõttes chill, et avalikult kurtes tuleb keegi ikka appi. Sain tuttavalt info, et ma peaksin siiski trenniriided kaasa võtma ja pesemisasjad ka. Mõeldud tehtud.

Toitsin täna kell 12 pisikesel neiul kõhu täis, pakkisin ta pambuks ja saatsin issiga lõunasele jalutuskäigule. Ise pakkisin kotid ja lippasin üle tee Arcticusse.

Nagu ma ka kartsin, siis minu kaardiga veel sisse ei saanud, kuna olin lepingu alguseks valinud reede 10.02. Õnneks oli vastuvõtus kena neiu, kes mu edasi lubas. Õnneks kohe ütles ka, kummal pool naiste riietusruum on, muidu oleks juba esimene piinlik hetk olnud :D
Riietusruumis suuremaid takistusi ei olnud.
Edasi suundusin kolmandale korrusele klaaskabinetti personaaltreeneri Marguse juurde. Lootsin alguses, et saan mõne naisterahva juurde, kuna naine teab naist ikka paremini, aga etteruttavalt võin öelda, et jäin Margusega väga rahule.

Kaasa olin võtnud vaid kapivõtme, telefoni ja joogipudeli jätsin kappi.

Kabinetis tegime treeneriga kõigepealt tutvust. Ta uuris minu plaanide ja ootuste kohta ning küsis, kus ma varem käinud olen ja, mis mind kõige rohkem huvitab. Soovitas ka rühmatrenne, mis algajale sobivad.
Kuna mind huvitab kõige rohkem just jõusaali osa, siis ta lubas keerukamad masinad ka ette näidata.
Kuna minul tegelikkuses oli ikka konkreetne soov see jõusaali kava ka endale soetada, siis mainisin ka selle ära. Ta kohe mainis ka, et neil on see tasuline teenus ja, kui ma olen otsustanud, kas ma tahan seda kasutada, siis peame uue aja kokku leppima. Minu soov oli kindel, seega edasi küsis ta juba konkreetsemaid küsimusi minu eelnevate treeningute ja eesmärkide kohta. Nende küsimuste ja vastuste põhjal koostab ta mulle siis jõusaali kava, mille me järgmine kord koos läbi teeme.
Kabinetis olime kokku ca 15 minutit, edasi suundusime juba jõusaali.

Kuna jõusaaliga saan täpsemat tutvust teha juba personaaltreeningu käigus, siis kõiki seadmeid ta mulle näitana ei hakanud. Ta näitas mulle ära põhilised kardioseadmed, et ma saaksin juba ise vaikselt treeningutega pihta hakata.

Kõigepealt viis ta mind jooksulindile. Oeh. Ma pole ju hea 11 kuud jooksusammu teinud. Olin veidi hirmul, kuid kuna üheks eesmärgiks nimetasin ka poolmaratoni jooksmise, siis lubas ta jooksmise ka mingil määral mu kavasse sisse kirjutada.
Mulle pani sellise keskmise sörgitempoga lindi jooksma ja ise kõrval rääkis ja tutvustas masinat. Jooksin ca 10 minutit. Edasi läksime velotrenaźöörile ning lõpetuseks sõudeergomeetrile.

Sain palju näpunäiteid ja soovitusi, kuidas edasi toimetada, kuni meie järgmise kohtumiseni.

Treeneriga siplesin kardiomasinatel kokku ca 30 minutit. Peale konsultatsiooni tegin tiiru veel jooksulindil ja suundusin pesema.
Kuna olen suur sauna sõber, siis tahtsin kindlasti ka sauna ära proovida.

Natukene kehvasti on seal riietusruumis need uksed märgistatud. Ma ei saanud kohe aru, kus on dušid ja saun. Katsusin mitu ust enne läbi, kui pesema jõudsin .

Saun ise on igati aus. Oluliselt mõnusam, kui Auras. Suur ja suhteliselt lage, aga mõnusalt hämar ja mitte liiga kuum ega külm. Paras.
Kuna käisin keset äripäeva, siis olin saunas täiesti üksi. Leilitasin ja mõnulesin ikka kogu raha eest.

Majast väljudes tundsin ennast juba väga enesekindlalt ning kõik hirmud olid kadunud. Pillima kah ei hakanud :D

Kokkuvõtteks ütlen nii palju, et olen oma klubi valikuga väga rahul. Ruumid on avarad, treener on ülimuhe ja üleüldse kogu suhtumine minusse, kui klienti oli igati toetav ja sõbralik.

Ei kahetse absoluutselt, et otsustasin selle väljamineku teha.
Samuti soovitan minusugusele võhikule ja esmakordselt spordiklubisse sattuvale inimesele kindlasti minna esmasesse nõustamisse ning võimalusel kasutada jõusaaliga tutvumiseks personaaltreeneri abi.

Kui ma vanasti mõtlesin, et ma ei maksa seliste asjade eest iial, siis nüüd ma nagu mõistan, milleks see vajalik on.
Esiteks on spordiklubis käies motivatsioon trenni teha ikka palju suurem. Kodus on kergem käega lüüa ja pooleli jätta.
Ja treeneril on oluliselt rohkem motivatsiooni sind aidata ja nõustada, kui ta selle eest ka tasu saab. Mina tundsin küll, et treener võttis mu nüüd nö enda tiiva ja mul on, kelle poole küsimustega pööduda.
Nagu päris! Nagu ameerika filmides :)

Kõik personaaltreenerid ei olegi Orgud :) ma nii kartsin, et on selline üleoleva suhtumisega jõusaalivend, kes minu saamatust naljakaks peab, aga sattusin väga sõbraliku ja muheda olemisega noormehe otsa. No, halleluuja! Vahel peab vedama ka :)

Tahtsin teha ka traditsioonilise spordisaali mimmude pildi riietusruumis, aga ei saanud. Kui mul veel spordiriided seljas olid, siis oli mu seljataga liiga palju paljaid naisi, mistõttu tegin pildid siis, kui õueriided juba seljas.

Peale trenni jalutasin veel Loviisaga 6 km ja nüüd viskan jalad seinale.

Kui mõni samasugune võhik tahab täpsemalt teada, kuidas kogu see spordiklubi värk käib, siis jagan oma üüratut kogemustepagasit meeleldi :)

Olge muhedad!


Mariliis

Pole veel trennigi jõudnud, a juba paanikas!

Appi! Ma juba ei taha enam minna!

Helistasin täna Arctic Sporti, et kokku leppida oma esmase konsultatsiooni aeg.

Mulle ei meeldi asju telefoni teel broneerida. Ma ei suuda kunagi kiiresti otsustada, milline kellaaeg mulle sobib, mis päev mulle sobib jne. Lisaks ei saa vajalik info kunagi piisavalt täpselt kirja pandud. Ka see kord ei olnud erand. Mehega oli kokku lepitud, et lähen lapse lõunaune ajal, aga mulle pakuti aega hommikul või õhtul.  Davai. Ma juba jumalast segaduses. Uurisin, kas äkki mõnel päeval on lõunaseid aegu ka pakkuda ja sain kolmapäevaks aja kell 12:30. Mees on arsti juures kolmapäeval. Jälle jooksin mehe juurde konsulteerima ise samal ajal telefonitorusse ohkides.

Aeg paigas anti ka inimese nimi, kelle juurde ma lähen, mitmendale korrusele ja, millisesse ruumi. Mina ühe käega lapsele mänguasja sülle surudes ja teise käega telefoni hoides kiirustasin pastakat haarama ja kribasin siva info paberile. Viisakas onu telefonis soovis kõike head ja mina muidugi ka.
Info sai paberile maru kiirustades, tahtsin ju võimalikult palju kirja panna. Loodetavasti sai õigesti kirjutatud.

Okey. Elasin selle piinliku telefonikõne üle ja olin ise jumala sillas, et nüüd hakkabki pihta.

Oot.

Mis see konsultatsioon endast kujutab?
Kas ma peaksin terenniriided ka selga panema? Või on see selline kabinetis istuv konsultatsioon?
Appi?
Mis ma selga panen?
Kas ma peaks pesemisasjad ka juba võtma? Joogipudeli? Kuidas ma sisse saan? Kas mu kaart on aktiveeritud? Lepingu alguseks on ju alles 10.02 (siis pidi mehe esimene vaba päev olema).

Aaaaaaahhhhnnggggrr!! Miks ma ei küsinud! Mark on nüüd tagasi ka helistada.

Ja nii tuligi mulle meelde, miks ma selliseid asju ei tee.
Ilmselt on teiste jaoks elementaarne, mis see esmane konsultatsioon on ja, mis selga peab panema. Minu jaoks pole.
Ma juba tunnen ennast idioodina ja kardan, et teen endal margi täis juba enne, kui jõusaaligi jõuan.

See on minu kiiks, et ma tahan täpselt teada, mida minult oodatakse. Minu suurim hirm on teiste ees avalikus kohas lolliks jääda.
Ma võin muidu tunduda enesekindel, aga sellistes olukordades käib mingi klõks ja ongi metsas. Ma tahaks nutta ja minema joosta.

Miks ei võiks selline info kodulehel üleval olla? Noh, et mida see endast kujutab ja mis kaasa võtta.
Ma olen sõbra google'i juba risti-rästi läbi otsinud, aga vastust pole siiani saanud.
Jäta või minemata!

Kui keegi nüüd selle peale mõtleb, et eriline loll, helistagu ja küsigu, siis see oleks sama hea, kui öelda häbelikule inimesele, et ära ole häbelik. That's not how it works. That's not how any of it works!

Siin ma nüüd istun, jumalast mures ja absoluutselt ei taha sinna kolmapäeval minna.

Aidake!

Loodetavasti suudan homseks maha rahuneda ja võtan ennast kokku ja helistan. Vastasel juhul lasen abikaasal helistada. Ta juba pakkus, et ta paneb esialgse aja ka mulle ise, aga ma tahtsin suur tüdruk olla ja ise helistada.

Oeh.

Palun öelge, et ma pole ainus selline?

Aaaaaaaaannngghh!

Lapsik frustratsioon!

Ei taha!

Vihkan spordiklubisid! Vihkan trenni! Ma ei lähe enam iial kodust välja!

Okey. Asi pole tegelikult nii hull, aga ma olen ilmselgelt veidi mures.
Naljakas oleks täisvarustuses, rätik kaenlas ja joogipudel näpus kusagil kabinetis istuda ja juttu rääkida. Seda enam, et sportrinnahoidja selga venitamine on nende rindadega pea võimatu. Nende rindade all pean ma silmas piima lekkivaid imetava ema rindasid. Halleluuja!

Hoidke pöialt, et ma närvivapustust ei saa ja kolmapäeval Arcticus pillima ei kuku. Elagu hormoonid!

Ma nüüd lähen söön midagi magusat.

Tsau!

Mariliis

Kaalumine 05.02 ja jaanuari kokkuvõte

Ootamatult on kätte jõudnud veebruar.
Võtangi siinkohal kokku selle aasta esimese kuu ja teen plaane veebruariks.

Alustame aga kõige tähtsamast - kaalumisest!

Eelmisel nädalal kaal seisis, kaal oli nädala lõpuks 71,5 kg.
Sel nädalal näitas kaal 70,8 kg. Nädalaga kaotatud 700 grammi. 
Ise olen olukorraga täitsa rahul.

Sel nädalal olen toitumise ja trenniga natukene vabamalt võtnud. Mitte üldse meelega. Kuidagi läks nii, et kord käisime väljas söömas ja siis sõbranna tuli koogiga külla ja käisin õega väljas õhtustamas. Elu :)

Kodus tegin trenni 2,5 korda. Reedel jõudis sõbranna külla täpselt tubase siplemise ajal, seega jäi trenn poolikuks.

Sel nädalal sain trenniideid Instagramist Alexa Jean Browni fitnesskanalilt.

LINK

Jalutamas käisin absoluutselt iga päev. Enamasti ca 10 km, ühel päeval 7 km. 

Kokku jalutasin sel nädalal 63,7 km, millele lisandub veel tänane lõunaune jalutuskäik. 

Jaanuari kuu kokkuvõte:

Kodus tegin trenni 13 korda.

Jalutasin 193 km. 

Jaanuari alguses kaalusin ma 74 kg, seega Kaalu kaotasin esimese kuuga 3,2 kg.

Veebruariga on mul suured plaanid. Kavatsen esmakordselt oma elus jõuda rühmatrenni ning nädalas vähemalt korra käia jõusaalis. 

Ma ilmselt saan seda uurida ka esmasel personaaltreeneri konsultatisoonil, aga milline rühmatrenn oleks algajale kõige sobilikum? Just keerukuse kohapealt. 

Ise vaatasin spinningut ja siis mingeid uimasemaid trenne (joogalaadsed sipelungid). 

Peale seda, kui ma teile siin ära kurtsin, et ma endale nii kole ja paks tundun, on asi natukene paremuse poole liikunud. 

Eks ma üritan ikka iga hommik juukseid kammida ja välja minnes ikka viskan meiki ka siia-sinna. Tunne on küll parem. 

Muide, ma mingi hetk vaatasin nukralt oma riidekappi ja sealt vaatas vastu ainult 2 paari pükse ja mõned üksikud pluusid. Poest ka miskit ilusat ei leidnud, seega leppisin faktiga, et mul ei olegi midagi selga panna. Üleeile aga avastasin kappi koristades, et ma olin suure portsu riideid teise kappi tõstnud. Need olid need riided, mis mulle raseduse ajal kuidagi selga ei mahtunud ja, mida ma lootsin kandma hakata alles suve poole. Sellised liibuvad ja suuruselt minu raseduseelsele kehale sobilikud. Seal oli 5 paari pükse, 4-5 pluusi ja paar seelikut. Ja teate - nad kõik läksid mulle selga!!

Seelikud on tagumikust maru ümber, kuna nad ei veni väga, aga püksid läksid kohe käiku.

Tunnen ennast juba täitsa naisena, mitte lihtsalt piimatootja ja emmena. Kui nüüd veel jõusaali saaks ja mõned lihased ka kasvataks, siis oleks ülimõnsa!

Lõpetuseks mõned pildid minu nädalast:

Sushiõhtu õega

Kõik hommikud algavad pudru ja teega 

Tatar broilerihakkliha, ahjujuurikate ja kodujuustuga

Kui emme trenni teeb, siis beebi tšillib

Tagasihoidlik meik näkku ja tunne palju parem

Raseduseelseid riideid proovimas #sininesokk

Täna on see päev, mil ma lähen perega šopingutiirule, et emmel oleks miskit trenni selga panna. Noh, midagi sellist, millest miski välja ei punnita. Ei hakkagi enam pikalt lobisema.

Olge tegusad!

Mariliis