Täna kell 12:00 käisin oma esimeses rühmatreeningus. Ei saa öelda, et mu elu esimene rühmatrenn, kuna ma olin millalgi kuuendas klassis nii kõva eit, et käisin aeroobikatrennis. Take that! Aga täiskasvanuna pole iial rühmatrenni jõudnud.
Kuna esimene tutvumine spordiklubiga ja ka esmane nõustamine olid hästi läinud, siis olin suhteliselt positiivselt häälestatud. Mõtlesin, et mis seal ikka enam väga valesti saab minna, eksju.
Mis te arvate, kas tegin endal natukene margi täis ja tahtsin nutta ja minema joosta?
You bet I did!
Oeh. Noh, asi algas sellest, et ma jõudsin Arcticusse suhteliselt viimasel minutil, kuna Loviisa otsustas enne lõunauinakut magama jääda ja me pusisime, et ta enne mu minekut ikka ärkaks ja natukene sööks. Vastasel juhul oleks mees pidanud ühe näljase imikuga jagelema jääma.
Noh, otseselt hiljaks ma treeningusse ei jäänud, aga treeningsaali jõudsin nii 2 minutit enne trenni algust.
Treeninguks osutus siis selline asi nagu bodyART. Lühidalt kirjeldades on tegemist natukene agressiivsema joogaga. Ei minda nii süviti sinna meeltemaailma vaid tegeletakse pigem keha treenimisega.
Aga trennist siis. Astun mina ruumi ja terve ruumi põrand juba kenasi matte täis. Kuna poolte mattide peal olid juba inimesed, aga pooled olid tühjad, siis ma automaatselt eeldasin, et need matid olidki seal maas ja ma võin ühe vaba mati hõivata. Noup! See asi ei käi nii. Need matid olid juba kellegi omad. Igaüks toob oma mati endale ise.
Selle onfo sain ma siis selle näitsiku käest, kelle matil ma rahumeeli persetasin.
Okey. Vabandasin ja ütlesin, et olen esimest korda ja ei teadnud. Ta õnneks mind mättasse ei löönud, vaid suunas viisakalt matiriiuli juurde.
Okey. Juba oli tuju ära, piinlik oli ka, et ma ise selle peale ei tulnud. Olin jumalast pahur juba.
Matt käes hakkasin sellele siis kohta otsima. Einoh, muidugi olid kõik mugavad kohad võetud ja mina pidin olema see ainus inimene esimeses reas treeneri kõrval. Haaah! Et ikka kõik näeks, kui hakkamasaamatu ma olen.
Davai. Loodetavasti enam hullemaks ei lähe.
Siis tuli treener, uuris ka, et kes esimest korda on, ma sirutasin käe ikka koolipoisi kombel lae alla. Mind nähti.
Sain teada, et võiksin olla paljajalu. Ma rebisin siva sokid jalast ja lennutasin tossud ja sokid niimioodi mega lohakalt enda mati servale peegli ette. Päris kole oli, aga sättida enam ei jõudnud. Lisaks olid tossude kõrval veel kapivõti, see pilet, mille ma rühmatrenni minnes pidin välja printima ja joogipudel. Reaalne mustlaslaager oli minu asjadest keset saali. Kuhu selle pileti peaks üldse panema?
Ahh.
Kõige vähem piinlikke hetki oli trenni ajal, kuna trenn ise oli igati mõnus, parajalt raske ja aeg justkui lendas. Läheksin igal juhul uuesti, kui mu graafikusse sobib.
Aga trenni lõpus pidime matile selili viskama ja endale tekid peale võtma ja nö mati sisse vajuma ja ennast välja lülitama. Arvake, kes tekist miskit ei teadnud.
Mina!
Uurisin pingsalt hämaras ruumis pilguga kõik seinad läbi ja tuvastasin tekikasti saali teises otsas. Davaiks. Marssisin siis teiste lõõgastumise saatel teise saali otsa ja tõin endale ka teki.
Õnneks matil silmad kinni lebades suutsin ära unustada, kui saamatu ma olen ja oleksin napilt magama jäänud. Kõik trennid, mille lõpus saab tukastada on minu tüüpi trennid :)
55 minutit agressiivselt joogatatud ja saigi tund läbi. Desinfitseerisime oma matid ( jep, ma jälle olin segaduses) ja suundusime kõik viieteistkümnekesi alla duširuumidesse. Ma sagimist väga ei armasta, mistõttu veetsin suurema pesemise tipptunni saunas koos ujulast saabunud prouastega.
Saun oli jätkuvalt hea, aga sel korral veidi ülerahvastatud.
Mis ma oskan kokkuvõtteks öelda? Noh, rühmatrenni inimene ma pole. Kohe kindlasti mitte. Liiga palju inimesi, liiga palju sagimist. Ei tundnud ma ennast seal hästi. Ma lähen kindlasti veel, aga eelistan siiski üksi mässata.
Muide, soodsad trenniriided saingi siis lõpuks H&Mist. Sportlandis olid isegi poole hinnaga retuusid nii kallid, et mina osta ei raatsinud.
H&Mist sain kahed retuusid (19,99€/tk), ühe pluusi (9,99€), joogipudeli ja käterätikud. Kokku ca 85€. Sportland outletist sain 6€ga veel ühe pluusi ja oligi kogu kompott koos.
Lisaks leidsin oma kapist ka ühed eelmisel hooajal ostetud termoretuusid, millega plaanisin talvel jooksmas käimas hakata. Lähevad isegi jalga. Eks näis, kas sel aastal rakendust ka saavad.
Selline esimene kogemus siis. Oli suhteliselt täpselt nii ebamugav, kui ma kartsin. Aga tehtud ta sai.
Järgmisel korral läheb kindlasti libedamalt.
Mariliis
Hei Mariliis! Jälgin Sinu blogi ja kirjutan vahel ka mõne kommentaari. Oled väga tubli. Tahtsin lihtsalt öelda, et ära muretse nii tühiste asjade pärast. Mina maandusin tagasi rühmatreeningutesse umbes poolteist aastat tagasi. Enne seda olin sellelaadsel üritusel osalenud lapsena. Läksin kohale ja tegin nii nagu oskasin ja õppisin käigu pealt. Pole ju oluline mida keegi arvab ja mõtleb. Sõbrannad esimest korda kaasa tulema nõus ei ole olnud ja nüüd kui vahel kampa löövad, siis uurivad täpselt, et mis kaasa võtta, kuhu istuda ja kuhu astuda. :) Ise olen kõiksugu erinevad treeningud erinevates kohtades läbi kolistanud ja eks infot ka lahkelt jaganud kui on küsitud. Ühesõnaga ära muretse, alati on kellegi esimene kord kuskil olla. Pealehakkamine on pool võitu ja teiste arvamus niikuinii suurt miskit ei loe ja normaalsed inimesed niikuinii selliste asjade peale viltu ei vaata kui miskit viltu läheb esimese korraga. :)
VastaKustutaEks sellel hetkel, kui miskit valesti läheb, on kõige nõmedam tunne. Hiljem siia kirja pannes ei tundunud mulle ka asi enam nii hull. Piinlikud hetked tuleb üle elada. Järgmine kord olen selle võrra osavam :)
KustutaBlogisse on hea ennast välja elada ja loodetavasti saavad teised algajad ka natukene julgusust juurde. Noh, et keegi on veel saamatum :) suur aitäh lohutamast :)
Esimesed korrad on alati hirmsad :) Aga tubli, et üle elasid, edasi läheb ainult paremaks :) Mulle tuli meelde, kuidas ükskord tantsutrenni otsustasin minna, valisin varmalt viimase rea, et siit ju ometi keegi ei näe, kui vänta panen :D Oi, kuidas ma eksisin....treener tegi sellise tantsu, kus tuli ennast pöörata ja saali taha ossa liikuda aga kuna ma sammudega üldse hakkama ei saanud siis jäi pööramisega pea alati hiljaks ja seisin seal siis kõigi ees ja vaatasin neile lolli näoga otsa, kui kõik see mass mulle selga tulema hakkas ja mina alles eelmiste sammude juures kohmitsesin :D Ja nii korduvalt ja korduvalt ja korduvalt :D Piinlik päris :D Noh nii hullud vast pole- https://www.youtube.com/watch?v=MR4YWgjzmT4
VastaKustutaSelles suhtes on pumbid jms paremad, kui miskine tantsime :) Aga edu ja ootan edaspidigi emotsioonidest ülevoolavaid postitusi :)
Aikurrrja! See video oli hea :) :)
KustutaAga eks ma pean ilmselt ikka selle zumba ette võtma, küll siis saab emotsioone :) :)
Tantsutrennist (võinoh tegelikult igasugusest rühmatrennist) ei tohi arvamust ühe korra järel kujundada. Tuleb käia vähemalt 3-4 korda ja siis otsustada :)
KustutaMul ei olegi niivõrd nende trennide kohta emotisonaalseid arvamusi, vaid pigem selle rahvamassi kohta, kellega ruumi tuleb jagada. Mulle meeldiks mitte sotsialiseeruda trenni tehes. Omas mullis tahaks toimetada. Lisaks trennile ronib see rahvamass pärast koos sinuga ka duši alla :) see on küll päris ebamugav. Ma muide usun, et see zumba mulle meeldiks, aga ilmselt oleks esimene kord päris naljakas :) :)
Kustuta