Täna kell 12:00 käisin oma esimeses rühmatreeningus. Ei saa öelda, et mu elu esimene rühmatrenn, kuna ma olin millalgi kuuendas klassis nii kõva eit, et käisin aeroobikatrennis. Take that! Aga täiskasvanuna pole iial rühmatrenni jõudnud.
Kuna esimene tutvumine spordiklubiga ja ka esmane nõustamine olid hästi läinud, siis olin suhteliselt positiivselt häälestatud. Mõtlesin, et mis seal ikka enam väga valesti saab minna, eksju.
Mis te arvate, kas tegin endal natukene margi täis ja tahtsin nutta ja minema joosta?
You bet I did!
Oeh. Noh, asi algas sellest, et ma jõudsin Arcticusse suhteliselt viimasel minutil, kuna Loviisa otsustas enne lõunauinakut magama jääda ja me pusisime, et ta enne mu minekut ikka ärkaks ja natukene sööks. Vastasel juhul oleks mees pidanud ühe näljase imikuga jagelema jääma.
Noh, otseselt hiljaks ma treeningusse ei jäänud, aga treeningsaali jõudsin nii 2 minutit enne trenni algust.
Treeninguks osutus siis selline asi nagu bodyART. Lühidalt kirjeldades on tegemist natukene agressiivsema joogaga. Ei minda nii süviti sinna meeltemaailma vaid tegeletakse pigem keha treenimisega.
Aga trennist siis. Astun mina ruumi ja terve ruumi põrand juba kenasi matte täis. Kuna poolte mattide peal olid juba inimesed, aga pooled olid tühjad, siis ma automaatselt eeldasin, et need matid olidki seal maas ja ma võin ühe vaba mati hõivata. Noup! See asi ei käi nii. Need matid olid juba kellegi omad. Igaüks toob oma mati endale ise.
Selle onfo sain ma siis selle näitsiku käest, kelle matil ma rahumeeli persetasin.
Okey. Vabandasin ja ütlesin, et olen esimest korda ja ei teadnud. Ta õnneks mind mättasse ei löönud, vaid suunas viisakalt matiriiuli juurde.
Okey. Juba oli tuju ära, piinlik oli ka, et ma ise selle peale ei tulnud. Olin jumalast pahur juba.
Matt käes hakkasin sellele siis kohta otsima. Einoh, muidugi olid kõik mugavad kohad võetud ja mina pidin olema see ainus inimene esimeses reas treeneri kõrval. Haaah! Et ikka kõik näeks, kui hakkamasaamatu ma olen.
Davai. Loodetavasti enam hullemaks ei lähe.
Siis tuli treener, uuris ka, et kes esimest korda on, ma sirutasin käe ikka koolipoisi kombel lae alla. Mind nähti.
Sain teada, et võiksin olla paljajalu. Ma rebisin siva sokid jalast ja lennutasin tossud ja sokid niimioodi mega lohakalt enda mati servale peegli ette. Päris kole oli, aga sättida enam ei jõudnud. Lisaks olid tossude kõrval veel kapivõti, see pilet, mille ma rühmatrenni minnes pidin välja printima ja joogipudel. Reaalne mustlaslaager oli minu asjadest keset saali. Kuhu selle pileti peaks üldse panema?
Ahh.
Kõige vähem piinlikke hetki oli trenni ajal, kuna trenn ise oli igati mõnus, parajalt raske ja aeg justkui lendas. Läheksin igal juhul uuesti, kui mu graafikusse sobib.
Aga trenni lõpus pidime matile selili viskama ja endale tekid peale võtma ja nö mati sisse vajuma ja ennast välja lülitama. Arvake, kes tekist miskit ei teadnud.
Mina!
Uurisin pingsalt hämaras ruumis pilguga kõik seinad läbi ja tuvastasin tekikasti saali teises otsas. Davaiks. Marssisin siis teiste lõõgastumise saatel teise saali otsa ja tõin endale ka teki.
Õnneks matil silmad kinni lebades suutsin ära unustada, kui saamatu ma olen ja oleksin napilt magama jäänud. Kõik trennid, mille lõpus saab tukastada on minu tüüpi trennid :)
55 minutit agressiivselt joogatatud ja saigi tund läbi. Desinfitseerisime oma matid ( jep, ma jälle olin segaduses) ja suundusime kõik viieteistkümnekesi alla duširuumidesse. Ma sagimist väga ei armasta, mistõttu veetsin suurema pesemise tipptunni saunas koos ujulast saabunud prouastega.
Saun oli jätkuvalt hea, aga sel korral veidi ülerahvastatud.
Mis ma oskan kokkuvõtteks öelda? Noh, rühmatrenni inimene ma pole. Kohe kindlasti mitte. Liiga palju inimesi, liiga palju sagimist. Ei tundnud ma ennast seal hästi. Ma lähen kindlasti veel, aga eelistan siiski üksi mässata.
Muide, soodsad trenniriided saingi siis lõpuks H&Mist. Sportlandis olid isegi poole hinnaga retuusid nii kallid, et mina osta ei raatsinud.
H&Mist sain kahed retuusid (19,99€/tk), ühe pluusi (9,99€), joogipudeli ja käterätikud. Kokku ca 85€. Sportland outletist sain 6€ga veel ühe pluusi ja oligi kogu kompott koos.
Lisaks leidsin oma kapist ka ühed eelmisel hooajal ostetud termoretuusid, millega plaanisin talvel jooksmas käimas hakata. Lähevad isegi jalga. Eks näis, kas sel aastal rakendust ka saavad.
Selline esimene kogemus siis. Oli suhteliselt täpselt nii ebamugav, kui ma kartsin. Aga tehtud ta sai.
Järgmisel korral läheb kindlasti libedamalt.
Mariliis