Personaaltreeningust ehk esimest korda jõusaalis

Eile kell 12 oli siis mu kauaootatud personaaltreening Arctic Sport Tartu jõusaalis. Treeneriks Margus Parts.

Foto Arctic Sport kodulehelt

Ütlen ausalt, et kui ma raseduse viimastel kuudel mehele rääkisin, et ma tahan peale sünnitust jõusaalis käima hakata, ei uskunud ma ise ka, et ma selle tegelikkuses ka ära teen. Mäletan, et see oli selline "küll ma alles hakkan tubliks" lubadus, mis kipuvad raseduse lõpus maru lihtsalt tulema.

Kes veel ei tea, siis tegemist on mu mehe sünnipäevakingitusega mulle. Mul on 21 veebruar sünnipäev tulemas.

Aga nüüd asjast ka.

Oleme mehega need kellapeale minekud juba päris käppa saanud, mistõttu sai imik söödetud ja riietatud nii kiiresti, et Arcticusse jõudsin 20 minutit varem.
Mõtlesin, et uimerdan riietusruumis nii kaua, aga seal oli rahvast rohkem, kui inimesi, mistõttu oli ebamugav seal passida ja selfiesid teha :)
Otsustasin 10-15 minutit enne lindil sörkida.

Enne treeneri kabinetti astumist oli närviline olla küll. Veidi kartsin ennast jälle lolliks teha.
Õnneks on Margus nii muhe vend, et marki ma sel korral täis teha ei saanudki. Aitäh! :)

Treener oli koostanud mulle kaks erinevat jõusaali kava. Kummagi kavaga läheb aega ca 1,5 tundi.
Alustuseks 40-45 minutit kardiomasinatel ja edasi juba raskekahurväe kallale.
Kavas on harjutusi kogu kehale.
Alustuseks kolmel masinal harjutusi jalgadele, kordusi 15 ja 3 seeriat.
Edasi käed ja õlad kahel masinal, lõpetuseks kerelihased kolmel masinal.

Teine kava on samal põhimõttel üles ehitatud, kuid pigem on harjutusi oma keharaskuse või kangiga. Neid saab teha jõusaali võimlemisalas.

Treeneriga koos tegime mõlemad kavad läbi, kuid nö kiirversiooni.
Et ma kõik masinad ja mõlemad kavad saaksin ka läbi proovida, siis tegime kõiki harjutusi 10-15 kordust, kuid ühe seeria.

Ma ütlen ausalt, et kui ma oleksin pidanud üksi minema jõusaaliga tutvust tegema, siis ma oleks ilmselt päris kiiresti nutuklomp kurgus sealt tulema tulnud.
Minu jaoks on täiesti võõras see raskuste süsteem, samuti ei oleks ma suutnud välja mõelda, millise raskusega üldse alustada võiks. Veel vähem oleks ma osanud kõiki masinaid oma pikkuse järgi parajaks sättida. Täiesti ausalt. Mingid kangid ja hoovad ja nupid ja värgid. Ma oleks ilmselt need 45 minutit masina seadistamisele kulutanud :) :)
Lisaks tuli lausa kaks korda ette selliseid masinaid, millele ma poleks osanud isegi õiget pidi peale ronida :D :D
Treener: "siia võid juba peale minna",mina vastu: "kummale poole pea käib?"
Ja siis me naersime :D :D
Üksi oleks ma sellistel hetkedel nutnud.

Kui masina seadistamise ja raskuste asja endale selgeks teed, siis tegelikkuses neid masinaid väga valesti kasutada ei saagi. Ehk selg võib mõnel masinal kuidagi küüru jääda, aga täiesti valesti ei ole mõistusega inimesel võimalik neid kasutada.
Mina olin eeskujulik õpilane ja treener mu tehnikat väga parandama ei pidanud.
Kus ma aga veidi saamatu olin/olen on kätekõverdused. Mul on käed nii nõrgad, et karju appi. Kätekõverdusi me õppisime peegli ees. Ma muidugi lubasin kohe koju puhkama minna peale paari esimest kätekõverdust, aga Margus seda heaks mõtteks ei pidanud :D :D

Foto Arctic Sport kodulehelt

Kava sain ma endale paberil ja ka e-mailile. Paberil kava jäi jõusaali arhiivisahtlisse, kust ma seda alati vaadata saan, kui mul nt telefoni aku tühi vms.

Kokkuvõtteks tasus see 35€ ennast mitmekordselt ära. Esiteks oli seltkond hea, teiseks sain ma ilma piinlikust tundmata teha tutvust jõusaali masinatega. Koos treeneriga on ikka maru julge ja mõnus neid läbi proovida.
Alguses ma kartsin, et mul äkki on piinlik või imelik meesterahva ees niimoodi higistada ja punnitada. Õnneks on treenerid ilmselt näinud palju erinevaid inimesi erinevate treenitustasemetega, mistõttu nad oskavad ka vastavalt käituda.
Mina tundsin ennast hästi ja üldse mitte idioodina. Hurrraa!

Täna annavad lihased endast natukene märku küll. Aga täpselt nii parajalt, et tahaks juba tagasi jõusaali.
Ma olen nagu väike laps, kes juba kibeleb tagasi. Reedel lähen teen esimese kava täies mahus läbi ja pühapäeval katsun teisega hakkama saada.

Olen sel nädalal ka toitumisega katsunud ree peale saada, kuid valentinipäev, beebi kolmekuuseks saamine, minu sünnipäev, vabariigi aastapäev ja vastlapäev tahavad ju ka tähistamist :)

Tunnen ma ennast hästi ja see kajastus ka tänahommikusel kaalul. Pühapäeval näitas kaal 70,8 kg, täna hommikul 70,3 kg.
Hästi toimetades võib sünnipäevaks selle kuue sinna juba ettegi saada :)

Kes Tartu Arcticusse plaanib minna ja jõusaalist miskit ei tea, sellel ma kindlasti soovitan Marguse poole pöörduda.
Talle täitsa võib maksta, ta on maru muhe :)

Trennimiseni!

Mariliis

Minu esimene rühmatreening - bodyART

Täna kell 12:00 käisin oma esimeses rühmatreeningus. Ei saa öelda, et mu elu esimene rühmatrenn, kuna ma olin millalgi kuuendas klassis nii kõva eit, et käisin aeroobikatrennis. Take that! Aga täiskasvanuna pole iial rühmatrenni jõudnud.

Kuna esimene tutvumine spordiklubiga ja ka esmane nõustamine olid hästi läinud, siis olin suhteliselt positiivselt häälestatud. Mõtlesin, et mis seal ikka enam väga valesti saab minna, eksju.

Mis te arvate, kas tegin endal natukene margi täis ja tahtsin nutta ja minema joosta?

You bet I did!

Oeh. Noh, asi algas sellest, et ma jõudsin Arcticusse suhteliselt viimasel minutil, kuna Loviisa otsustas enne lõunauinakut magama jääda ja me pusisime, et ta enne mu minekut ikka ärkaks ja natukene sööks. Vastasel juhul oleks mees pidanud ühe näljase imikuga jagelema jääma.

Noh, otseselt hiljaks ma treeningusse ei jäänud, aga treeningsaali jõudsin nii 2 minutit enne trenni algust.
Treeninguks osutus siis selline asi nagu bodyART. Lühidalt kirjeldades on tegemist natukene agressiivsema joogaga. Ei minda nii süviti sinna meeltemaailma vaid tegeletakse pigem keha treenimisega.

Aga trennist siis. Astun mina ruumi ja terve ruumi põrand juba kenasi matte täis. Kuna poolte mattide peal olid juba inimesed, aga pooled olid tühjad, siis ma automaatselt eeldasin, et need matid olidki seal maas ja ma võin ühe vaba mati hõivata. Noup! See asi ei käi nii. Need matid olid juba kellegi omad. Igaüks toob oma mati endale ise.
Selle onfo sain ma siis selle näitsiku käest, kelle matil ma rahumeeli persetasin.
Okey. Vabandasin ja ütlesin, et olen esimest korda ja ei teadnud. Ta õnneks mind mättasse ei löönud, vaid suunas viisakalt matiriiuli juurde.
Okey. Juba oli tuju ära, piinlik oli ka, et ma ise selle peale ei tulnud. Olin jumalast pahur juba.
Matt käes hakkasin sellele siis kohta otsima. Einoh, muidugi olid kõik mugavad kohad võetud ja mina pidin olema see ainus inimene esimeses reas treeneri kõrval. Haaah! Et ikka kõik näeks, kui hakkamasaamatu ma olen.
Davai. Loodetavasti enam hullemaks ei lähe.

Siis tuli treener, uuris ka, et kes esimest korda on, ma sirutasin käe ikka koolipoisi kombel lae alla. Mind nähti.
Sain teada, et võiksin olla paljajalu. Ma rebisin siva sokid jalast ja lennutasin tossud ja sokid niimioodi mega lohakalt enda mati servale peegli ette. Päris kole oli, aga sättida enam ei jõudnud. Lisaks olid tossude kõrval veel kapivõti, see pilet, mille ma rühmatrenni minnes pidin välja printima ja joogipudel. Reaalne mustlaslaager oli minu asjadest keset saali. Kuhu selle pileti peaks üldse panema?
Ahh.
Kõige vähem piinlikke hetki oli trenni ajal, kuna trenn ise oli igati mõnus, parajalt raske ja aeg justkui lendas. Läheksin igal juhul uuesti, kui mu graafikusse sobib.

Aga trenni lõpus pidime matile selili viskama ja endale tekid peale võtma ja nö mati sisse vajuma ja ennast välja lülitama. Arvake, kes tekist miskit ei teadnud.
Mina!
Uurisin pingsalt hämaras ruumis pilguga kõik seinad läbi ja tuvastasin tekikasti saali teises otsas. Davaiks. Marssisin siis teiste lõõgastumise saatel teise saali otsa ja tõin endale ka teki.
Õnneks matil silmad kinni lebades suutsin ära unustada, kui saamatu ma olen ja oleksin napilt magama jäänud. Kõik trennid, mille lõpus saab tukastada on minu tüüpi trennid :)

55 minutit agressiivselt joogatatud ja saigi tund läbi. Desinfitseerisime oma matid ( jep, ma jälle olin segaduses) ja suundusime kõik viieteistkümnekesi alla duširuumidesse. Ma sagimist väga ei armasta, mistõttu veetsin suurema pesemise tipptunni saunas koos ujulast saabunud prouastega.

Saun oli jätkuvalt hea, aga sel korral veidi ülerahvastatud.

Mis ma oskan kokkuvõtteks öelda? Noh, rühmatrenni inimene ma pole. Kohe kindlasti mitte. Liiga palju inimesi, liiga palju sagimist. Ei tundnud ma ennast seal hästi. Ma lähen kindlasti veel, aga eelistan siiski üksi mässata.

Muide, soodsad trenniriided saingi siis lõpuks H&Mist. Sportlandis olid isegi poole hinnaga retuusid nii kallid, et mina osta ei raatsinud.
H&Mist sain kahed retuusid (19,99€/tk), ühe pluusi (9,99€), joogipudeli ja käterätikud. Kokku ca 85€. Sportland outletist sain 6€ga veel ühe pluusi ja oligi kogu kompott koos.

Lisaks leidsin oma kapist ka ühed eelmisel hooajal ostetud termoretuusid, millega plaanisin talvel jooksmas käimas hakata. Lähevad isegi jalga. Eks näis, kas sel aastal rakendust ka saavad.


Selline esimene kogemus siis. Oli suhteliselt täpselt nii ebamugav, kui ma kartsin. Aga tehtud ta sai.
Järgmisel korral läheb kindlasti libedamalt.

Mariliis

Esmane konsultatsioon uuele kliendile Arctic Sport Clubis - võhik vestleb

Nonii-nonii-nonii!
Täna kell 12:30 käisin siis ära selles kauaoodatud ja palju kardetud esmases konsultatsioonis.
Esmane nõustamine on Arcticus uuele kliendile tasuta LINK.

Olin üleeile täitsa paanikas, kuna ei teadnud, mis selga tuleb panna, mis kaasa võtta ja, kuidas käituda.
Blogija elu on selles mõttes chill, et avalikult kurtes tuleb keegi ikka appi. Sain tuttavalt info, et ma peaksin siiski trenniriided kaasa võtma ja pesemisasjad ka. Mõeldud tehtud.

Toitsin täna kell 12 pisikesel neiul kõhu täis, pakkisin ta pambuks ja saatsin issiga lõunasele jalutuskäigule. Ise pakkisin kotid ja lippasin üle tee Arcticusse.

Nagu ma ka kartsin, siis minu kaardiga veel sisse ei saanud, kuna olin lepingu alguseks valinud reede 10.02. Õnneks oli vastuvõtus kena neiu, kes mu edasi lubas. Õnneks kohe ütles ka, kummal pool naiste riietusruum on, muidu oleks juba esimene piinlik hetk olnud :D
Riietusruumis suuremaid takistusi ei olnud.
Edasi suundusin kolmandale korrusele klaaskabinetti personaaltreeneri Marguse juurde. Lootsin alguses, et saan mõne naisterahva juurde, kuna naine teab naist ikka paremini, aga etteruttavalt võin öelda, et jäin Margusega väga rahule.

Kaasa olin võtnud vaid kapivõtme, telefoni ja joogipudeli jätsin kappi.

Kabinetis tegime treeneriga kõigepealt tutvust. Ta uuris minu plaanide ja ootuste kohta ning küsis, kus ma varem käinud olen ja, mis mind kõige rohkem huvitab. Soovitas ka rühmatrenne, mis algajale sobivad.
Kuna mind huvitab kõige rohkem just jõusaali osa, siis ta lubas keerukamad masinad ka ette näidata.
Kuna minul tegelikkuses oli ikka konkreetne soov see jõusaali kava ka endale soetada, siis mainisin ka selle ära. Ta kohe mainis ka, et neil on see tasuline teenus ja, kui ma olen otsustanud, kas ma tahan seda kasutada, siis peame uue aja kokku leppima. Minu soov oli kindel, seega edasi küsis ta juba konkreetsemaid küsimusi minu eelnevate treeningute ja eesmärkide kohta. Nende küsimuste ja vastuste põhjal koostab ta mulle siis jõusaali kava, mille me järgmine kord koos läbi teeme.
Kabinetis olime kokku ca 15 minutit, edasi suundusime juba jõusaali.

Kuna jõusaaliga saan täpsemat tutvust teha juba personaaltreeningu käigus, siis kõiki seadmeid ta mulle näitana ei hakanud. Ta näitas mulle ära põhilised kardioseadmed, et ma saaksin juba ise vaikselt treeningutega pihta hakata.

Kõigepealt viis ta mind jooksulindile. Oeh. Ma pole ju hea 11 kuud jooksusammu teinud. Olin veidi hirmul, kuid kuna üheks eesmärgiks nimetasin ka poolmaratoni jooksmise, siis lubas ta jooksmise ka mingil määral mu kavasse sisse kirjutada.
Mulle pani sellise keskmise sörgitempoga lindi jooksma ja ise kõrval rääkis ja tutvustas masinat. Jooksin ca 10 minutit. Edasi läksime velotrenaźöörile ning lõpetuseks sõudeergomeetrile.

Sain palju näpunäiteid ja soovitusi, kuidas edasi toimetada, kuni meie järgmise kohtumiseni.

Treeneriga siplesin kardiomasinatel kokku ca 30 minutit. Peale konsultatsiooni tegin tiiru veel jooksulindil ja suundusin pesema.
Kuna olen suur sauna sõber, siis tahtsin kindlasti ka sauna ära proovida.

Natukene kehvasti on seal riietusruumis need uksed märgistatud. Ma ei saanud kohe aru, kus on dušid ja saun. Katsusin mitu ust enne läbi, kui pesema jõudsin .

Saun ise on igati aus. Oluliselt mõnusam, kui Auras. Suur ja suhteliselt lage, aga mõnusalt hämar ja mitte liiga kuum ega külm. Paras.
Kuna käisin keset äripäeva, siis olin saunas täiesti üksi. Leilitasin ja mõnulesin ikka kogu raha eest.

Majast väljudes tundsin ennast juba väga enesekindlalt ning kõik hirmud olid kadunud. Pillima kah ei hakanud :D

Kokkuvõtteks ütlen nii palju, et olen oma klubi valikuga väga rahul. Ruumid on avarad, treener on ülimuhe ja üleüldse kogu suhtumine minusse, kui klienti oli igati toetav ja sõbralik.

Ei kahetse absoluutselt, et otsustasin selle väljamineku teha.
Samuti soovitan minusugusele võhikule ja esmakordselt spordiklubisse sattuvale inimesele kindlasti minna esmasesse nõustamisse ning võimalusel kasutada jõusaaliga tutvumiseks personaaltreeneri abi.

Kui ma vanasti mõtlesin, et ma ei maksa seliste asjade eest iial, siis nüüd ma nagu mõistan, milleks see vajalik on.
Esiteks on spordiklubis käies motivatsioon trenni teha ikka palju suurem. Kodus on kergem käega lüüa ja pooleli jätta.
Ja treeneril on oluliselt rohkem motivatsiooni sind aidata ja nõustada, kui ta selle eest ka tasu saab. Mina tundsin küll, et treener võttis mu nüüd nö enda tiiva ja mul on, kelle poole küsimustega pööduda.
Nagu päris! Nagu ameerika filmides :)

Kõik personaaltreenerid ei olegi Orgud :) ma nii kartsin, et on selline üleoleva suhtumisega jõusaalivend, kes minu saamatust naljakaks peab, aga sattusin väga sõbraliku ja muheda olemisega noormehe otsa. No, halleluuja! Vahel peab vedama ka :)

Tahtsin teha ka traditsioonilise spordisaali mimmude pildi riietusruumis, aga ei saanud. Kui mul veel spordiriided seljas olid, siis oli mu seljataga liiga palju paljaid naisi, mistõttu tegin pildid siis, kui õueriided juba seljas.

Peale trenni jalutasin veel Loviisaga 6 km ja nüüd viskan jalad seinale.

Kui mõni samasugune võhik tahab täpsemalt teada, kuidas kogu see spordiklubi värk käib, siis jagan oma üüratut kogemustepagasit meeleldi :)

Olge muhedad!


Mariliis