Kaalulangetajast trenniblogijaks

Leidsin juhuslikult kolatoast oma vana välise kõvaketta üles ning avastasin sealt palju vanu pilte. Mulle jõudis äkitselt kohale, kui palju mu elu viimase kolme aastaga muutunud on.

Annangi siinkohal ka teile väikese ülevaate oma senisest arengust.


Kui ma oma kaalulangetusega 2015 aasta alguses pihta hakkasin, siis olid paljud skeptilised. Isegi mu parim sõbranna tunnistas, et ta huviga vaatab, kauaks mul seda motivatsiooni jagub.
Ennegi ju nähtud, et ma luban, et söön salatit, loobun magusast ja käin ülepäeviti jooksmas.


Enne 2015-aasta algust olin ma dieeti pidanud ja jooksmas käinud pea igal kevadel alates esimese lapse sünnist (see imeline sündmus oli aset leidnud aastal 2008).
Olin ma tol ajal selline rõõmsameelne noor naine. Ülekaaluline, kuid rõõmus :)

2008 suvi

Eesmärgid olid alati vinged ja esimesel dieedinädalal olin alati ülitubli. Teisel nädalal lubasin endale juba natukene magusat ka ja kolmandal nädalal ei olnud enam mingit motivatsiooni end jooksmagi  sundida.
Nii need ülekilod alles jäid ja iga aastaga üha mugavamalt end sisse seadsid.

2011 suvi

Kuna ma olin tolleks ajaks juba õnnelikus abielus ja mul oli laps, siis ma leidsin, et mu välimus ei ole nii oluline.
Ma tegelikult valetan. Ma arvasin, et välimus on ikka täiega oluline ja et mina olen ju ometigi sünnitanud naise kohta veel maru kobe. Ma kuidagi arvasin, et laps on justkui kõigele sobilikuks vabanduseks. Stiilis: "... aga ma ju sünnitasin!" Noh, viis aastat peale lapse sündi ei ole vist enam viisakas kõike lapse süüks ajada, mis?

Mingi hetk käis mul aga peab klõks ja mulle jõudis kohale, et elu lõpuni ma selline olla ei tahaks. Ma tahan midagi muud.
See õllearmastajast juustusõber ei ole see, kes ma tahaksin elu lõpuni olla. Seda enam, et senine elustiil oli hakanud juba mu välimusele kehvasti mõjuma. Mulle tundus, et ma olin iga pildi peal justkui padja näoga või siis jõhkralt väsinud. Ilma meigita ei kannatanud üldse olla.

Aasta 2012

2013 aasta lõpp

2013 aasta lõpp

Kui me 2015 aasta alguses Tartusse kolisime (enne elasime 10 km linnast väljas) otsustasin, et see on on minu uus algus. Ma olen Tartus teine inimene, kui ma olin olnud maal.
Tartus olen ma tugev, terve, ilus ja sportlik.

Ma tegelikult olen end alati pigem sportlikuks pidanud. Ma pole iial olnud see naiselik või õrn tütarlaps, alati ikka see pigem poisilik ja tugev.

Otsustasin ennast käsile võtta ja viiesajandat korda dieediga pihta hakata. Sel korral oli erinevus aga selles, et ma hakkasin oma dieedimuresid blogisse kirja panema. Esialgu oli see selline salajane ja privaatne blogi, aga mingil hetkel tegin ta avalikuks ning lasin ka võõrad lugema.
See oli siis 2015. aasta märtsis.

Kaal langes ludinal ja minu enesehinnang tõusis iga kaotatud kiloga.

Neile, kes kaalulangetust edasi lükkavad, ütlen ma julgustuseks, et esimese poole aastaga sain ma lahti 14-st üleliigsest kilost. Sealjuures ei käinud ma kusagil rühmatrennis, ei känud jõusaalis, ei jälginud toitumiskava. Ma lihtsalt piirasin oma kaloraaži ja liikusin rohkem. 14 kilo kadus nigu niuhti.

Peale seda hakkasin ma aga oma keha välimusele rohkem tähelepanu pöörama ning hakkasin teadlikumalt treenima.

2015 aasta sügiseks olin saavutanud enda jaoks juba igati aktsepteeritava vormi.

2015 aasta suvi

2016. aasta alguses jäin ma lapseootele ning seda aastat võib pidada justkui vahepausiks. Kaalu ma ei langetanud ja trenni tegin vaid nii palju, et terve püsida. Mingit edasiminekut füüsilise vormi kohapealt ei toimunud.

2016 suvi

2017 aasta veeburaris hakkasin taas trennidega pihta. Beebi oli selleks ajaks juba kolmekuune ning mina sünnitusest täielikult taastunud. Liitusin spordiklubiga ning hakkasin käima jõusaalis.

arglik riietusruumi selfie

Pean tunnistama, et alles nüüd hakkas mu keha tegelik transformatsioon.
Ma olin enne ikka täitsa lulli löönud seal kodus.
Tunne oli vähemalt küll selline, kuna peale igat jõusaalitrenni valutasid lihased, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud.

Praegu olen ma omadega sellises punktis, kus ma ilma trennita enam ei saa. Mul tekib meeletu igatsus, kui ma trenni teha ei saa.
Olen sel nädalal vaikselt võtnud, kuna mul on/oli põskkoopapõletik ja et uuel nädalal täie tervise juures olla, peab keha saama puhkust, et haigusega võidelda.

Ma tunnen täiega oma väsinud ja tudisevatest lihastest puudust.
Tuhar tahab kükke ja kõht tahab mägironijaid. See magus lihasvalu on nii mõnus lihtsalt, et ilma selleta ei oska olla.
Ma loodan, et teised trenni-, tervise-ja spordiblogijad on samasugused imelikud :D Muidu on küll veidi piinlik.

Aga, kuhu ma oma pika ja natukene laialivalguva postitusega jõuda tahtsin on see, et ma olen jõudnud tõdemuseni, et mu blogi ei ole enam kaalulangetusblogi vaid on trenniblogi.


Lugejatel vast ei ole vahet, aga minu enda jaoks on see väga suur samm. Ma olen alati pidanud end ikka natukene liiga algajaks, natukene liiga saamatuks, natukene liiga suureks/paksuks või vormituks.

Nüüd tunnen aga, et ma julgen ennast trenniblogijaks nimetada. Trenni ma teen, blogin ka - trenniblogi! :)

Hurraaa!

Kaalulangetusega mingil määral tegelen ikka, kuna see ideaalkaal tuleb ju kätte saada, aga see kahe kilo kaotamine ei ole enam teab mis kaalulangetus.


Loodan, et teil oli mõnus minuga koos minevikus sobrada. Minul on lausa uhke vaadata, kui pika maa ma olen tulnud.




Edasi saab minna ainult paremaks :)

Haige inimene

Seda, et ma peast natukene haige olen, teavad püsilugejad niigi. Praegu on olukord aga selline, et ma olen ka mingi tativiiruse endale külge haakinud.
Võeh!

Tegelikkuses on see tativiirus meie leibkonda juba hea kaks nädalat kiusanud. Kõigepealt jäi haigeks koolipoiss, siis issi ja lõpuks ka beebi.
Kõigil algas haigus palaviku, nohu ja valusa kurguga. Koolipoisi jätsime koolist koju ja ka issi jäi haiguslehele.

Kui beebi haigeks jäi, siis olin kergelt paanikas. Ta pole siiani veel haige olnud (niigi hästi, eks) ja ma ehmatasin selle lurina ja palaviku peale täiega ära. Ei osanud kohe midagi ette võtta.
Imesin nina tatist tühjaks (beebikaugetele inimestele - on olemas selline filtriga toru, millega saad oma suuga beebi tatti ninast välja imeda), määrisin taldade alla ja kõrile hanerasva ja võtsin palaviku alandamiseks lapsel kõik riided seljast.
Esimesel ööl ei maganud ma isegi vist kolme tundi mitte. Beebi oli mul süles või siis minu kõrval meie voodis. Ma lihtsalt ei julgenud teda oma voodisse tagasi panna.

Õnnis uni

Eks ma ise lootsin, et ma pääsen imekombel sellest viirusest, kuid mulle tundub, et MITTE KEEGI EI pääse sellest.

Käisin just sõbrannal külas ja tal oli ka kogu pere just samade sümptomitega maas olnud.

Minul paistis nohu ja köha vähe kergemal kujul küljes olema ning ma ei pidanudki seda päris haiguseks. Trenne ma ära jätta ei tahtnud.
Kodune trenn iseenesest möödus mõistlikult, kuna rahmeldamist oli kõigest 35 minuti jagu.

Siis otsustasin ma aga välja jooksma minna.
Oeh.
Plaanisin teha pika jooksu, noh, nii 12-13 kilomeetrit vähemalt. Kui ma aga välja jõudsin, jooksma hakaksin ja igal kilomeetril oma aju välja pidin nuuskama, siis otsustasin natukene lühemalt teha.

Jooksin lõpuks vaid 9 kilomeetrit. Te ei kujuta ette, mis mu pulss tegi.
Pühajeesus!
Kui muidu on mu pulss jooksu ajal nii 138-150 lööki minutis, siis sel korral nägin ma ära lausa sellise müstilise numbri nagu 209!!
Ma ei jooksnud üldse väga kiiresti ega miskit. Ma arvasin, et kell viskab villast ja näitab aiateibaid, aga kui ma tempot vähendasin, siis näitas jälle normaalselt pulssi.
Ilmselt oli keha sellest haigusest nii kurnatud, et lõi ka vähese pingutuse peale pulsi kõrgustesse.
Ma tegelikult täitsa ehmatasin ära ja kirusin ennast, et ma haigena jooksma olin läinud.

Jooksu kokkuvõte: 9 kilomeetrit ajaga 59:18. Keksmine tempo 6:35 ja keskmine pulss 165.

Otsustasin, et puhkan ja ravin ennast.

Paraku on tervise- ja trenniblogijad sellised sipelgapüksid, et ei oska paigal püsida.
Ma ikka tegin kodus ühe tagumikutrenni kah ja läksin pühapäeval veel ka pikale jooksule.

Oma isikliku grumpy cat'iga 

Täiesti idioot, eksju!

Ma tegelikult olin selle pika jooksu juba mitu-mitu päeva ette kokku leppinud.
Ses suhtes, et ma ei läinud üksinda jooksma.
Mulle kirjutas see sama imeline lugeja, kes mulle mu jooksukäru kinkis - Kerstin.
Ma kangesti tahtsin teda näha ja katsuda, et saaksin sotti, mis sorti inimesed mu blogi loevad.
Kerstin on väga vinge ja jutukas, nagu minagi (eksole).
Lahe on ka see, et tal on samasugune jooksukäru, nagu ta mullegi kinkis. Teist värvi ja mõningate erinevustega, aga suures plaanis sama.

X-landerid 

Temal oli jooksukavas kirjas 90 minutit madala pulsiga jooks.
Noh, mina oleksin tahtnud vähemalt 15 kilomeetrit teha. Leppisime kokku, et teeme 90 minutit ära ja siis vaatame.
Jutt meil jooksis ja pulsid püsisid ka enam-vähem õiges vahemikus, mistõttu panime hullu ja tegime 16 kilomeetrit.
Kerstinil oli see esimene nii pikk jooks. Siiani on ta jooksnud maksimaalselt 12 kilomeetrit, seega on ta eriti vapper, et minuga selle jooksu kaasa tegi.
Geele ma sel korral muidugi kaasa ei võtnud, mis on eriti totter, kuna poolmaratonini on vaid kaks nädalat ja mul ainult kaks geeli katsetatud. Oeh.

Jooksu ajal hakkas mul pea kergelt tuikama, kuna mul oli endiselt päris tugev nohu ja pea oli paks ja uimane. Jooks ise raske ei tundunud ning sel korral oli ka pulss täitsa madal, mistõttu ei teinud sellest peavalust väga suurt numbrit.

Jooksime 2 tundi ja 16 kilomeetrit. Keskmine tempo 7:36 ja keskmine pulss 149 lööki minutis.

Mul oli peale jooksu enesetunne täitsa hea. Ma tundsin, et ma olen ebaharilikult väsinud, kuid muidu ei olnud häda miskit. Käisin veel toidupoes ja vedasin raske toidukoti koos beebiga viiendale.

Kui ma aga koju jõudsin ja tossude jalast võtmiseks kummardasin, lõi mulle pähe selline vastik terav valu. See valu ei läinudki enam üle, vaid saatis mind kuni õhtuni.
Lisaks peavalule tuli mulle peale raske rammestus. Viskasin diivanile pikali ja ei jaksanud end enam püsti ajada. Õnneks oli mu abikaasa selleks ajaks üles ärganud (oli öösel tööl, seega magas päeval) ja ma jätsin beebi kantseldamise tema hooleks.

Lamasin oma higiste jooksuriietega suures toas diivanil ja lubasin mehele, et ma kohe annan otsad.
Nina läks täiesti kinni, pea valutas, jõudu ei olnud, silmad vajusid kinni.
Jäin diivanile paarikümneks minutiks magama, kuid ärkasin selle peale, et ma ei saanud hingata.

Pea ikka lõhkus.

Võtsin ühe valuvaigisti, jõin mitu tassi kuuma teed ja läksin koos beebiga lõunauinakut tegema.
Magasin vast kuskil tunnikese ja peale seda läks olemine tiba paremaks küll.

See oli siis pühapäeval.

Täna on juba teisipäeva hommikupoolik ja mu pea ikka valutab vahelduva eduga. Nohu on ka meeletu. Öösel magasin suu lahti ja nina tatist umbes.
Õnneks otsustas meie imeline imik terve öö rahulikult põõnata ja alles kell 7 süüa nõuda. Võtsin ta enda kõrvale, söötsin kõhu täis ja magasime edasi.

#wokeuplikethis 

See oli üle pika aja esimene hommik, mil mul oli vabadus ise üles ärgata. Luksus!

Lubasin endale täna, et sellel nädalal ma puhkan.
Ma PEAN puhkama, muidu venib see haigus veel pikemaks. Seda aga väga ei tahaks, kuna enne seitsmendat oktoobrit tahaks paaril korral veel täie väega jooksma jõuda. Et saaks oma piirid kätte ja mingi tegevuskava paika. Noh, tempovalik, joogipunktide strateegia jms.
Ilmselt jooksen ma selle maa ära ka ilma suurema ettevalmistuseta, aga ma nagu tahaks, et esimene ametlik poolmaraton oleks mõnus. Et ei jääks selliseid "kui ma oleksin" asju kripeldama.

See tegevusetus saab raske olema. Ma juba tunnen oma kontides, kuidas ma tahaksin ennast liigutada. Mu tagumik tahab piinamist ja kõht pingutamist, aga sunnin end puhkama.

Kas teistel on ka nii, et kui juba kaks-kolm päeva pole trenni teinud, tundub keha palju lodevam ja paksem?
Ma reaalselt vaatasin end täna hommikul peeglist ja tundusin endale paksem. Lodevam.
Hirmuga astusin kaalule, kuid õnneks ei ole msikit juurde tunud. Vana hea 66,8 kg vaatas vastu.

Kes mind sel nädalal sportimas näeb, see võib mulle vastu kukalt anda ;)

Kuidas teil tervis? 

Kuidas sa nii palju jõuad?

Ega nalja pole. The struggle is real.

Ma ei tee nalja, kui ütlen, et trennide, beebi ja kooli kõrvalt on päris raske näiteks koristamiseks ja kokkamiseks aega leida.
Mitte, et ma väga üritaks koristamiseks aega leida . . .

"Ma lihtsalt panen need kamapallid siia, siis on hea võtta..."

Minu päev algab kuskil kell 7, mil ma ärkan, et oma kolmanda klassi poiss kooli saata. Beebi ärkab kella 7:30 paiku. Enne seda üritan ma enda hommikusöögiga ühele poole saada, kuid alati ei vea välja.


Vahel söön ma hommikusööki pea 2 tundi, kuna beebi tahab igale poole jalutada ja vajab minu toetavaid nimetissõrmi.
Kui hommikusöök söödud, siis üritan endale teha ka veel ühe tassi teed, et natukene sooja ka saada.

Selleks hetkeks on kell saanud harilikult juba 9 ja beebile tuleb puder/püree/näputoit ette anda.
Seoses viienda hamba tulekuga on beebi söögiisu selline, nagu ta on, seega teinekord pakun ma ühe söögikorra ajal kõiki eelmainituid.

Näputoit - kookosõlis praetud kartulid

Kui beebil söödud, siis enamasti läheme välja jalutama ja esmast uinakut tegema. See toimub nii 10-11 paiku. See on see kellaaeg, mil ma ka tavaliselt jooksma lähen.

Jooksutiirult tulles

Kuna meil on ka koer, siis ma harilikult teen nii, et võtan esialgu koera ka kaasa ja jalutan temaga ümber maja mõnda aega, siis viin ta tuppa ja lähen ainult beebiga jalutama/jooksma.
Tundub iseenesest lihtne, aga kui arvestada asjaolu, et ma elan viiendal korrusel, siis pikapeale tüütab see treppidest edasi-tagasi marssimine ära. Beebi ühes käes, beebitarvete kott teises käes ja koera jalutusrihm seal, kuhu parasjagu mahub.

Kui me jalutamast/jooksmast tagasi jõuame, siis olen ma harilikult maru näljane. Selleks ajaks on kell saanud juba 13:00.

Kui olen jooksmas käinud, siis terve mõistus ütleb, et peaks ennast pesema ka. Heh. Jee rait!
Pesta ennast küll kuidagi ei õnnestu, kuna beebile tundub, et see voolav vesi seal vannitoas on üks õudus. Isegi, kui ta seisab kohe minu kõrval, kui ma ennast pesen, siis ta nutab nii hüsteeriliselt, et kogu see asi ei ole seda väärt.
Enamasti puhastan niiske salvrätiga higisemad piirkonnad üle ja häbenen käisesse, et ma siuke siga olen. Pesema jõuan harilikult alles siis, kui beebi on ööunne jäänud.
Muide, ma tean usaldusväärsest allikast, et ma pole ainus imelik, kes peale sportimist beebi kõrvalt ennast pestud ei saa - meid on veel ;)
Vahemärkusena lisan, et ma ei haise #justsayin 

Peale seda teen kiiruga endale miskit süüa, kuid pean sealjuures arvestama, et seda sama toitu sobiks ka beebile pakkuda, sest tal on käsi koguaeg püsti ja muudkui "õh" ja "õh". Kui ma talle miskit "ette ei viska", siis ei ole lihtsalt võimalik süüa.
Endal söödud, siis pakun ka beebile veel püreed/putru/näputoitu. Peale sööki katsun meeleheitlikult täislagastatud köögi ka ära koristada, kuid iga kord see ei õnnestu.
Kui väike diktaator tahab ikka tagatubadesse seiklema minna, siis ei saa ka mina köögis passida. Miks, küsite?
Noh, sest neiu roomab poole koridori peale välja ja hakkab siis hüüdma: "emmemmemeeee!" ja nii senikaua, kuni ma tema juurde lähen. Kui ma kuskil seitsme hüüdmise peale kohale ei lähe, siis on kisa ja ta tuju on mitmeks tunniks rikutud.

Umbes sellel ajal saabub koolist ka suur venna. Kuna ma olen ka tema ema (ma tean, eks), siis katsun ka pojale natukene tähelepanu pöörata. Uurin, kuidas koolis läks, mis õppida jäi, kas ta miskit süüa tahab.
Seda viimast küsin ma küll rohkem moe pärast, kuna ma tean, et mu laps sööks ainult friikartuleid või pitsat, aga üritama ju peab.

Veel kuu aega tagasi asusin ma peale koolilapse saabumist taas kööki süüa valmistama, aga nüüd on ka selliseid päevi, mil poja saab ise endale muna praetud või võileivad tehtud.

Kell on selleks hetkeks ootamatult saanud 15:00.

Kui mul on koolipäev, siis hakkan ma end kooli sättima. Kella 16st kella 19:30ni olen kodust ära. Beebit valvab lapsehoidja.

Kui mul ei ole koolipäev, siis käin enamasti toidupoes, teen sooja söögi valmis ja vihun toas natukene trenni teha.
Ja see trenni tegemine ei ole ka selline lihtne värk, et panen trenniriided selga ja teengi. Ma pean jälgima, mis tujus see beebi on. Kui tema pole nõus omaette mängima, siis ei ole mingit trenni tegemist. Vahel on ka nii, et ma juba alustan trenniga, selg juba higine ja trennituju sees ja äkitselt käib neiul mingi plõks ja ta lihtsalt kisab, kuni ma ta sülle võtan.
Kõiki harjutusi paraku beebi süles teha ei saa, seega pean vahel ka kogu ürituse katki jätma.
Ma ei tea, kas ma pean veel eraldi mainima, et peale trenni pesta ei saa? Igatahes - ei saa.

Fotopommm!

Kell 19:30 vannitan beebi, söödan ja panen ta magama. Siis lähen uurin, kas suuremal lapsel on koolitükid tehtud.
Kella 20-paiku saabub töölt koju abikaasa. Soojendan talle päeval tehtud toitu, muljetame päevast ja ongi aeg magama minna.
Voodis katsun veel natukene õppida või kohustulikku kirjandust lugeda ning Facebook'i, Blogger'i ja Instagram'i üle vaadata.

Blogimiseks leian aega kõikide nende tegevuste vahepeal. Mõnikord teeb beebi hommikul esimese une hoopis toas ja ma mõnuga persetan terve selle aja ja ei liiguta lillegi. Olengi lihtsalt bloggeris ja blogin või vahin niisama internetis ringi. Kvaliteetaeg.

Ahjaa, kuus vähemalt korra käin ma ka õhtul üksinda kinos. Panen beebi tuttu, jätan abikaasa valvesse ja lähen naudin mitte kellegi eest vastutamist ning vahin suure nacho hunniku taga mõnda õudukat või muud mitte-multifilmi. Ahhhh, õnnis aeg.
Muide, film, mida ma vaatan, ei oma suurt tähtsust. Ma lähen kinno igatahes. Ka siis, kui ma ei taha tegelikult ühtegi kavas olevatest filmidest näha.
Mõte loeb.

Kokkuvõtteks võin öelda, et rahmeldamist on palju ja sellist paigalseismist/istumist ei ole pea üldse. Vahel ma tunnen natukene puudust sellest, et ma sain mõnda saadet otsast lõpuni vaadata. Enam seda luksust ei ole.

Ometi on kõik tehtav ning minu päevaplaani mahub mõnikord ka jõusaal, sõbrannadega kohtumised ja poodlemine. Pole nii hullu midagi.

Elu on ilus!

BEEBIBLOGI: Meie beebi juba 10-kuune

Esiteks, kõik, kes arvavad, et oma tütre kutsumine Printsessiks on imal ja absoluutselt öäk!, nendega ma natukene nõustun. Tegelikkuses sai see paika pandud väikese irooniaga, kuna printsessilik pole meie beebi teps mitte. Kahjuks seda irooniat enam keegi ei mäleta ja minust on saanud see kanaemme, kes oma võsukest nii ideaalseks peab, et teda lausa Printsessiks kutsub.
Vabandan kõigi ees, kes on pidanud oma okserefleksi alla suruma mu postitusi lugedes. Parandame selle vea ja kutsume teda edaspidi lihtsalt beebiks.
Võtke heaks :)

Siin ta siis on, meie kümnekuune beebi!

Vanus: 10 kuud (sünd 16.11.2016)
Pikkus: 72 cm (sünd 48 cm)
Kaal: 10,5 kg (sünd 3070g)
Hambaid: 4 (viies on kohe-kohe lõikumas)
Juuksed: olemas! punakaspruunid
Silmad: pruunikasrohelised
Uued oskused:

Seisab ca 10 sekundit ilma toeta püsti, kõnnib täiskasvanul kätest kinni hoides. 

Oskab lusikaga endale toitu suhu panna (kui selleks parasjagu tuju on, muidugi mõista). 

Viskab palli. Enamasti meie koerale, kes selle tema juurde tagasi veeretab. Niimoodi võivad lausa kümneid minuteid mängida. Need on need hetked, mil ma katsun siva vetsus ära käia :D

Üldiselt meie beebist:

Varasemast rahulikust ning pigem laisast beebist on saanud püsimatu ja närviline rahmeldaja. Ausõna! Tema süles hoidmine on sama lihtne, kui varvastega pudingu söömine. 

Päeval teeb 2-3 uinakut, mis kõik kestavad ca 30 minutit. Vahel harva, kui ta on väga unine, võib üks uinak venida ka tunniajaseks, kuid pikemaks kindlasti mitte. 

Mõnel päeval magab ta vaid korra ja siis ka ainult tunnikese. 

Ämm naiivselt arvas, et siis ta jääb äkki varem ööunne. Ei. Ei jää. 

Aga magab hommikul kauem? Ei, ei maga.

Lamavasse asendisse saab käru panna siis, kui ta juba sügavalt magab

Ööunne jääb ca 20:30 ja ärkab 7:20 ja seda olenemata sellest, kui väsinud ja magamata ta päeval on olnud.

Iseloomult on meie beebi kohutavalt kange ja häälekas.

Kui veel paar kuud tagasi ei olnud beebiga poodlemas käimine mingi probleem, siis nüüd on see pea võimatu.

Seoses dieedi ja trenni intensiivistumisega on mu püksid hakanud mulle suureks jääma. Ilma naljata, mu püksid kukuvad kõndides alla. Ma koguaeg sikutan neid ülepoole ja ma kujutan ette, kui nõme see kõrvaltvaatajale paistab. Piinlik on. 

Mõtlesin ükspäev, et lähen käin sipsniuhti Eedenis Lindexis ära ja ostan kasvõi ühe paarigi parajaid pükse. 

Beebi kärus magama ei jäänud, sahmis ja vingerdas seal. Kui olin poes suutnud meeldivad püksid välja valida ning suundusin riietuskabiini poole, läks tõeline trall lahti. 

Laps lihtsalt karjus. Ei nutnud, ei mingeid pisaraid, vaid kiunus. Pikalt lihtsalt "öööööäääääääää", "mememememememeeeeeeeeeee". 

Oeh.

Kuna ilma proovimata ma pükse osta ei julge, kuna mul on perse ja kintsud ilmselgelt vale koha peal (elukogemus näitab), siis mõtlesin, et tõstan beebi kärust välja ja võtan endaga kabiini kaasa.

Hakkan siis last välja tõstma ja see pistab veel kõvemini karjuma. Ise samal ajal keerutas ja väänas ennast nigu vihmauss,

Tal on haiglane huvi igasugu kinnituste ja klambrite vastu ja ta oli parasjagu oma käru turvarihmade kinnitust häkkimas, kui mina teda ebaviisakalt sülle krabama hakkasin.

Okey.

Katsusin last rahustada ja panin ta kärru tagasi, aga meie imeline beebi oli selleks ajaks endast juba nii väljas, et karjus veel kõvemini. Ma kahlustan, et esimese korruse Maksimarketi lihaleti teenindaja oli ka suurest hirmust kangestunud, kui ta seda kisa kuulis.

See trall toimus siis kuskil minuti vältel Lindexi riietuskabiinide ees.

Otsustasin, et lepin sellega, et mu kannikas püksist pidevalt välja tükib ning ei osta endale ühtegi paari pükse. Vähemal mitte koos beebiga.

Viisin püksid tagasi oma stangele ning kõndisin mossis näoga poest välja.

Elu paratamatused.

Kahjuks ei ole meie beebi selline pirtsakas ainult poodides, vaid ka kodus.

Viimane nädal on ta minu meelest ainult karjunud.

Mitte nutnud, vaid lihtsalt virisenud.

Pildil suur venna ilmselgelt sillas, et õekene seisab :)

Kuna ta on avastamas kõndimise imesid, siis on ju vaja koguaeg jalgadel olla, kuid üksi ta veel ei oska. See tähendab seda, et mina olen suure osa oma päevast kummargil ja jalutan meie imikut mööda neljatoalist korterit. 

Vahepeal ta muidugi avastab midagi fantastilist, mida ta tahab kangesti suhu pista, nagu näiteks venna Legod või emme kooliasjad. Oma suurt tahtmist väljendab ta fraasiga "õh". Kui kohe talle soovitud eset ei ulatata, siis läheb see õh lõpuks maru valjuks. Kui ma üritan ta tähelepanu mujale suunata, siis järgneb kisa. 

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis suuremalt jaolt on ta siis vait, kui mina talle asju ulatan. Kui ma aga otsustan, et ma nüüd taha näiteks vetsus käia või endale süüa teha, siis on taaskord pahameel.

See kiunumine ajab mu närvid õhtuks nii turri, et iga asi tundub ärritav.

Eile käisime Raekojas linnapea käest hõbedat skoorimas (Lusikapidu) ja minu meelest oli meie plika ainukene nii püsimatu hing. Istuda üldse ei tahtnud. Muudkui kakkus mu nimetissõrmi, et ma temaga mööda saali jalutaksin. Saal paraku oli rahvast täis ja liikumine raskendatud. Rääkimata sellest, et me ilmselt häirisime teisi pidulisi. 

Ma oleks võinud muidugi peale lusika kättesaamist koju minna, aga ma tahtsin ikka linnapeaga pilti ka teha, mis tähendas seda, et ma pidin ootama, kuniks kõigil lusikad käes on.

Vabandan kõigi ees, keda meie beebi siplemine ja sõelumine häiris. Mis sa teed, kui laps pudelis kah paigal ei püsi.

Ja söömine. Oeh, see söömine.

Söögiisu käib meie beebil täiesti periooditi külas. Viimased kolm päeva on mulle jäänud mulje, et ta sööks ainult venna tuppa peidetud magusat või siis rinnapiima.
Hommikune pudrutegu on rohkem selleks, et emme saaks köögis midagi teha. Sisse läheb sellest umbes pool ampsu.
Tal on kõht tühi küll, aga püreed ja putru ei taha. Äärmisel juhul läheb alla mõni lihapüree või siis emme toit. Katsun teha kõik oma toidud sellised, et saaks beebile ka ampsu pakkuda, aga vahest tahaks midagi vürtsikat või rõvedalt sukrurikast kah, eksju.
Võimalik, et isutus ja tissiarmmastus on teda painamas seetõttu, et tal on hetkel nohu ja ka üks hammas lõikumas. Aga tegelikkuses ei ole ma ka selles kindel.
Praegu tundub igatahes, et keskkoolini on ta mul rinnalaps.

Elu on mulle andnud ühe parajalt keerulise ilmakodaniku kasvatada. Esimese lapsega ei anna võrreldagi.

Blogima on ka üha raskem jõuda, kuna eelnevalt blogimiseks kulutatud beebi unetunnid kuluvad nüüd kohustusliku kirjanduse ja matemaatika peale.

Seda postitust olen nüüdseks kirjutanud umbes üheksas osas.

20 minutit tagasi tehtud pilt

Kirjutan paar lauset ära ja tuleb beebiga tegeleda. Kui beebi magama jääb, siis mõtlen, et panen ruttu pesu pesema ja maksan maksud ära ja siis blogin. Kui ma olen eelneva kirjutise läbi jõudnud lugeda, et saaks sama mõttega edasi kirjutada, kostub tagatoast juba nuttu ja tuleb minna beebiga tegelema.

Kes nüüd loeb ja mõtleb, et kus mees siis on, see võib teadmiseks võtta, et ta käib tööl :)
Need hetked, mil abikaasa on kodus, kasutan ma ära näiteks jõusaalis käimiseks või enda pesemiseks. Elagu!

Noh, sai lõpuks valmis see postitus. Ilmselt on ta natukene segane, kuna ma ise olen ka parasjagu natukene segane, aga elate üle.

Ma nüüd lähen katsun ühe tee teha, sest beebi tudub. Äkki jõuan isegi tee ära juua enne, kui beebi ärkab. Pöidlad pihus!

Täiskasvanuna koolipinki nühkimas

Tänaseks olen ma edukalt üle elanud oma esimese koolinädala Tartu Täiskasvanute gümnaasiumis. Käin eesti keele, inglise keele ja matemaatika tundides riigieksamiteks õppimas.
Idee kohaselt võiksin ma minna ka tuimalt lihtsalt kooli nimekirjas riigieksameid sooritama, kuid kuna ma ei mäleta ausalt gümnaasiumi matemaatikast mitte essugi, siis kulub see kooliaasta mulle igati ära.

Kui ma neljandal septembril üle kümne aasta oma esimesse koolitundi läksin, siis olid liblikad kõhus küll.
Mäletan, et ma ei teadnud, kuhu istuda võib.
Teised õpilased olid enamasti juba omavahel tuttavad ning kaks gümnaasiumiklassi koos läbi käinud, seega olid kõigil juba oma pinginaabrid välja kujunenud. Istutigi enamasti kohe kahekesti ja mina töllakas siis seisin seal ja ei julgenud esiti kusagile istuda. Lõpuks võtsin istet kõige esimeses reas, kuna arvasin, et sinna keegi väga istuda ei taha ja ma saan rahumeeli oma kurvas üksinduses vaikselt käisesse häbeneda.
Ei teagi, kas õnneks või kahjuks istus minu kõrvale üks vaikse olekuga noormees.
Tal tegelikult ei jäänud lihtsalt muud üle, kuna klass oli viimse istepingini täis saanud. Vaesekene.

Algas esimene koolitund. Matemaatika (dõn-dõn-dõn-dõnnnnnn).
Õnneks on sellest aastast TTG-s selline kord, et õppeaasta alguses on kolm nädalat kordamist, mille käigus siis tuletatakse terve gümnaasiumi tähtsamaid tarkusi meelde.

Jumal olgu tänatud. Kui ma oleks pidanud otse imetamise ja mäkhmete vahetamise kõrvalt teoreemide juurde hüppama, siis ma oleks ilmselt suurest hirmust sealt koolist jalga lasnud. Päriselt.
Õnneks alustati peast arvutamise, tasapinnaliste kujundite ümbermõõtude ja pindaladega. Nendes olin ma päris äss ja tundsin end kohe natukene paremi. Vana hea Pythagorase teoreem a ruut pluss bee ruut võrdub tsee ruut.
Kuna mingi liikumine seal hallolluses ikka toimub, siis on lootust, et saan ka need teoreemid käppa.

Teiseks tunniks oli inglise keel, kus me esiti pidime ainult ühe neljaleheküljelise testi tegema, et nad saaksid meid kahte gruppi jaotada. Mina, ofkoors, olen tugevamate grupis. Skoorisin 122,5 punkti 124-st. Tegin kaks õigekirja viga (üks puhtalt hooletusest).

Kui Matemaatika ja inglise keel on hetkel lausa kahel päeval nädalas, siis näiteks eesti keel on ainult ühel.
Eesti keeles sain esimeses tutvustavas tunnis teada, milline nägi välja eelmise aasta riigikeksam, kui palju punkte said eelmisel aastal TTG lõpetanud õpilased ning pidime endale vaikselt paika panema enda punktilise eesmärgi.
Noh, mina omal ajal sain eesti keele eksamil kõigest 68 punkti. Ma TEAN, et ma olen rohkemaks võimeline. Kuna TTG lõpetanute seas oli eelmisel aastal kõige kõrgem punktisumma 81, siis selle ma endale eesmärgiks võtsingi. Ideaalis saaksin muidugi rohkem, kuid eks see eksam võib närvidega trikke teha ja mine sa tea, äkki ei saa sedagi kätte. Pöidlad pihus igatahes.

Saime ka kohustusliku kirjanduse nimekirja, millest esimene on mul juba poole peal - Jaan Krossi "Keisri hull".

Ma pole nii ammu ilukirjanduslikku teksti lugenud, et hing lausa laulab sees, kui loen.
Viimasel aastal olen pidanud piirduma selliste kirjanduslike meistriteostega nagu "Rasedus. Sünnitus. Vastsündinu", "Näputoit" ja "Võimelmine beebiga" :D

Minu esialgsed hirmud seoses õppimisega on hakanud kaduma. Ma ei ole pooltki nii rumal, kui ma arvasin. Jumal tänatud, eksole :)

Muide, kui üldiselt arvatakse, et Täiskasvanute gümnaasiumis õpivad valdavalt need, kes on lihtsalt nii rumalad, et omal ajal ei saanud kooliga hakkama, siis siinkohal pean ütlema, et enamus õpilasi paistab vastupidiselt olema lausa targad. Ilmselt on elu mingeid vimkasid visanud, mistõttu on kool pooleli jäänud. Puhtalt kõva pea ja ja madala intelligentsi kaela seda ajada ei saa.

Ma olen oma klassis siiani vist ainult nelja inimesega juhtunud rääkima, seega ei saa väita, et kõik on ülimalt toredad ja sõbralikud, kuid need neli on siiani olnud küll väga sõbralikud.
Ja õpetajad on ka ülimalt toetavad. Nad nagu kohe tahavad, et sul hästi läheks. Ma tunnen, kuidas õpetajatel on huvi mind õpetada. Lisaks on nad heatujulised ja sõbralikud. Kõik tehakse sulle nii lihtsaks, kui vähegi võimalik.

Tegelikult on äge. Kool on äge.
Täiskasvanuna on see õppimine ka kuidagi teise kaaluga. Sa tahad aru saada, sa tahad asjad endale selgeks teha. Kui keskkooli ajal sai kontrolltöödeks õpitud nii, et läbi saaks, siis nüüd on mul eesmärk asjad selgeks saada.
Nii on täitsa mõnus õppida.

Okey, ma tegelikult saan aru, et minul on veidi lihtsam, kui teistel klassikaaslastel, kuna mina käin ainult kolmes aines ja ma ei pea arvestusi tegema, kuna hindeid mulle ei panda, aga ikkagi.

Praegusel hetkel on mul tunnid esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval, kuid see peaks muutuma, kui kordamisega ühel pool oleme ainekursused pihta hakkavad.
Loodetavasti jääb koormus enam vähem samaks, kui praegu.

Huh. Aasta pärast olen ma ideaalis juba kusagil kõrgkooli hingekirjas. Põnna-põnna :)


Loodan, et minu jutt natukene julgustab neid, kes on samuti mõelnud tagasi kooli minna. Olgu siis keskkooli lõpetama, eksameid tegema või edasi õppima.
Tasub mõelda, et mis on see kõige hullem asi, mis juhtuda saab?

Edu ja jaksu kõigile, kes kusagil õppimas on!

12 nädalat valusat andmist ilma tulemusteta

Tänasega loen lõpetatuks oma 12-nädalase treeningkava, mis peaks bikiinivormi tooma.

Raske oli. Motivatsioon tahtis pidevalt kaduda. Viimastel nädalatel tegin harjutusi läbi viha. Et saaks lihtsalt tehtud ja selle asjaga ühele poole. Tahtsin kangesti, et see juba läbi oleks, kuna selline käsu peale trenni tegemine ei ole mulle väga meeltmööda.

Tahtsin täna teha suure postituse, kus ma näitan võrdlevaid pilte ja kekutan kaotatud sentimeetrite või kilodega, aga see jääb paraku sel korral ära.

Miks?

Sest mitte essugi pole muutunud (pühib koogitükiga rasvapisaraid).

Ma ise vaatan end oma videotest, et mu vorm on ikka palju parem, kui ta oli enne treeningkavaga alustamist, kuid võrdlevatel fotodel ei ole seda näha. Lausa vastupidiselt tundun ma uutel piltidel paksem. Päriselt.

Olen hetkel veits kurb, kuna tundub, et see ei tasunud end ära.
Teisalt ma ise ju tunnen, et ma olen tugevam. Ma enne ei jaksanud kolme kätekõverdustki varvastel teha, aga nüüd tuleb juba hea 10-15 ära.
Lisaks mulle endale tundub, et tuharatelt ja reitelt on tselluliit hakanud kaduma.
Kui enne ma ikka häbenesin oma jalgu, siis nüüd enam mitte väga.

Jah, joostes või hüpates näeb see venitusarmides ja väljaveninud nahk seal välja, nagu suurem kogus lodevat pekki, kuid ma ise ju tean, et see on pelgalt nahk. See enam tagasi ei tõmba. Liiga armiline.

Ma ei teagi, mida ma siia nüüd kirjutama peaksin. Pole tuju midagi kirjutada. Lasen olla lihtsalt.

Vuristan tuimalt numbrid kah siia ritta:

Kaal enne 68,4 kg, kaal täna 66,7 kg
Rinnaümbermõõt enne 90,5 cm, nüüd 89 cm
Keskkoht enne 71 cm, nüüd 72 cm
Naba enne 79 cm, nüüd 79 cm
Puusaümbermõõt enne 96 cm, nüüd 96 cm
Reie keskosa enne 52 cm, nüüd 51,5 cm
Põlv enne 41 cm, nüüd 41 cm
Käsivars enne 27,5 cm, nüüd 27,5 cm

Muutust ei ole.

Pildid (pärast):

Kava ise oli sellise ülesehitusega, et esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel on HIIT tüüpi lihasvastupidavuse treening 4*7 minutit, teisipäeval ja neljapäeval on kergem kardio 90 minutit (kõnd, sörkimine vms) ja siis laupäeval on selline taastav venitamine.
See kardio oli minul enamasti jooksmine, kuid viimastel nädalatel pigem jalutamine, kuna ma olin veidi väsinud sellest kavast. Venitamist ma ei teinud üldse. Sorri :)

Algul mõtlesin, et oh, mul keha juba jumala ilus, teen ühe tiiru veel seda sama kava, aga hetkel on küll siiber. Ei taha.

Dieeti ei taha ka enam pidada. Täna sõin krõpsu ja kooki.
Teate, kui kaua ma pole krõpsu söönud?
Noh, hea 5-6 aastat. Mulle nimelt ei maitse krõpsud. Täna aga juhtus midagi. Mingi krõks käis sees ja ma tahtsin kõike. Abikaasa oli just õhtuseks filmivaatamiseks suure paki ostnud ja ma lihtsalt võtsin sealt peotäie. Kurjam, kui hea oli.

Selline nukker on see minu elukene hetkel. Ma loodan, et homme ma jaksan oma kere jooksma vedada, kuna ega see poolmaraton ennast oktoobris ise ära ei jookse.

Hetkel on kõht koogist ja krõpsust punnis, piinlik ja hale on olla.
Lähen loen veidi rahustuseks raamatut ja kobin ära tuttu.

Olge muhedad.

Harju keskmine

Pealkiri on veidi eksitav, kuna ma ei ela teps mitte Harjumaal. Ma täitsa Tartu linna tütarlaps, born and raised. 
Millest ma aga tahtsin kirjutada on mulle viimasel ajal üha rohkem ja rohkem silma jäänud vajadus olla kõige parem.

Kogu teema algas siis, kui ma tegin Endomondosse väljakutse "Enim aktiivseid minuteid" ning imestati, et ma ise seal esikohal ei ole. Pffft! Ma esiti ei pannud seda ise tähelegi, aga mida rohkem küsiti (no, ikka hea 5-6 korda), seda rohkem hakkas see mind häirima. Ma ise ei hoolinud sellest esimesest kohast väga, kuna auhinda ma endale nagunii kinkima ei hakkaks, eksju.

Miks ma siis esimene ei olnud?
Noh, esikolmikus olid enamasti minu andmete kohaselt väikelaste emad, kes veetsid oma lastega väljas palju aega. Keskmiselt päevas 4-5 tundi. Ei olnud ka harv juhus, kui osalejal tuli päeva jooksul juurde 8 aktiivset tundi.
Kas te nüüd kujutate endale ette, kuidas ma 5 tundi järjest seda Kayla kava teen?
Kes on antud kava läbi teinud, see teab, et juba see 28 minutit on selline, mis võtab nutuklombi kurku ja veidi hingetuks. Vähemalt minuga enam vähem samas vormis olevad inimesed. Olen kindel, et ka Kayla ise ei pea viietunnist HIIT'i väga mõistlikuks.
Kokkuvõttes, on vahe, kui intensiivselt sa seda aega kasutad. Mina lootsin osalejate aususe ja mõistlikkuse peale ning kedagi eraldi kontrollimas ei käinud. Ei välista üldse võimalust, et inimene lihtsalt hängis värskes õhus ja kell tiksus aktiivsust kenasti mitu tundi. Läbitud vahemaad ma kriteeriumiks panna ei saanud, kuna jõusaali ja rühmatrenni inimestele ei oleks mu väljakutse siis miskit andnud.  Nii jäigi, et spordiblogijad jäid antud väljakutse pingereas suhteliselt kaugele maha.

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan on see, et mina ei tunne end kehvasti, et ma lõpetasin kuueteistkümnendal kohal. Ma ise tean, et ma teen piisavalt. Ma näen, kuidas pekk kaob, kõhulihas piilub vaikselt peki alt välja ja isegi mu kohutavad tselluliidised jalad on hakanud vormi võtma.
Ma näen, kuidas trenn mulle mõjub ja ma tean oma peas ja hinges, et see on piisav.

Väljakutse eesmärk oligi rohkem neid väheaktiivseid ja trennikaugeid inimesi end rohkem liigutama saada. On ju igati loogiline, et E-R tööl käivad inimesed ei saa nii palju jalutamas käia, kui kodused inimesed ja nii edasi. Võistlete ikkagi iseendaga. Kas te ise tundsite, et olite aktiivsemad? Kas kaal hakkas langema? Või paranes füüsiline vorm? Kui jah, siis olete ju igatahes võitjad.

Mina panin selle väljakutse enda peas küll kinni! Ma olen täiega paremas vormis, kui ma olin kuu aega tagasi. Hell jee! Olgugi, et minul tuli kõigest 1 päev 5 tundi ja 15 minutit aktiivsust kuu jooksul ning esimesel kohal oli lausa 5 päeva 3 tundi ja 40 minutit.
See muide tähendab seda, et IGA PÄEV on meie võitja teinud trenni või siis liigutanud 4 tundi. Ma olen rohkem, kui kindel, et ka meie tipus olev spordiblogija Paljas Porgand ei tee iga jumala päev 4 tundi trenni.
Saate vahest aru, jah?

Võitja, Reena, on väga tubli ema, kes veedab lastega õues olles väga suure osa oma päevast, kuid see ei tähenda, et ta on mingi jõhkram trennitibi. Ma tean, et ma ilmselt teen intensiivsemalt trenni, kui tema, aga see jälle ei tähenda, et tema pole tubli.


Ma muide avastasin, et ma pole milleski kõige parem. Ma ei ole millegi poolest eriline. Ma olen jumalast suvaline Tartu tibi, kes pole nagu tibi ka. Siuke .... ammm... lihtsalt keegi.

Ma ei ole kiire jooksja. Ma ei jaksa kaugele joosta. Puhtalt mõte maratoni jooksmisest lööb põhja alt.
Ma ei käi rühmatrennides, seega ei ole ma ei osav tantsija, pole painduv, pole väga vastupidav. Jõusaalis olen ma ka siuke "meh" - keskmine tädi. Pole kõige ilusam, pole kõige koledam. Pole kõige paksem, pole kõige peenem. Pole kõige paremas vormis, pole kõige kehvemas vormis. Täiesti tavaline.
Kas ma vaataksin endale järele, kui ma endale tänaval vastu tuleksin? Pigem vist mitte.

Ma tegelikult tahaks hirmsasti olla milleski hea. Tahaks olla selline, kellest seljataga rääkides on midagi arutada. Millegi üle imestada. Et oleks, mille järgi mind teatakse.
"Oh, Mariliis. See on ju see ...!"
Kes? Kes ma olen?

Ahhhhh, jõhkram identiteedikriis vist tulemas. Eks hirmutav 30 on ka juba uksetaga.

Issand, see teema läheb ilgeks heietamiseks lahti. Ma muide tegelikult arvan, et ma olen täiega vinge, aga kui keegi põhjendust tahab, siis jooksen küll veidi kinni. Amm, noh, vaata mind! Ma lihtsalt olengi vinge! :D


Tahtsin kõigile lohutuseks öelda, et ma kavatsen oktoobris teha sellise väljakutse, kus kõik on võimalikult aus. Te võiksite siinkohal natukene aidata mind selle juures.
Kas peaksin tegema sellise väljakutse, kus inimesed peavad mulle oma konkreetse tegevuse screenshotid saatma? Või peaks tegema enim põletatud kaloreid väljakutse? 
Enim treeninguid, mille keskmine pulss on üle 110 löögi minutis?

Kuidas peaks uue väljakutse üles ehitama, et saaksid kaasa lüüa jooksjad, jalutajad, rühmatrennilised ja jõusaali armastajad? Või teekski sel korral ainult pulsikellaga fikseeritud kulutatud kalorite väljakutse?
Jah, siis ei saaks paljud osaleda, kellel pole pulsikella, aga vähemalt ei tunduks osalejatele ebaausana.

Igatahes, ande nõu, rääkige kaasa ja teeme ära! Eksju?

BEEBIBLOGI: Meie beebil on nüüd hoidja

Püsilugejad ilmselt juba teavad, et ma kavatsen 2018 aasta kevadel sooritada uuesti oma riigikeksamid, et siis sügisest kõrgkooli sisse astuda. Selleks asusin eksternina õppima Tartu Täiskasvanute gümnaasiumis, kus käin kuulamas/vaatamas matemaatika, eesti keele ja inglise keele tunde, et eksamiteks valmistuda. Arvestusi ma tegema ei pea ning hindeid mulle ei panda, kuna 12 klassi on mul juba läbitud ja lõpetatud.

Tunnid toimuvad õhtusel ajal ja äripäeviti. Töö kõrvalt oleks ju lausa ideaalne seal käia, kuid kuna mul on kodus üks nõudlik üheksakuune plika, siis on asjad natukene keerulisemad.

Mu abikaasa käib kahes kohas tööl ning üks on graafiku alusel ja teine on puhta öine töö, mistõttu ei saa ta iga nädal beebiga kodus olla, kuniks mina õppimas olen. Korra mõtlesin, et ma siis osades tundides lihtsalt ei käi, aga see kuramuse matemaatika on gümnaasiumis ikka parajalt keeruline, seega tahaksin võimalikult palju siiski kohapeal käia.

Mulle on silma jäänud, et paljudel ei ole vähimatki probleemi hoidjate leidmisega ja terve suguvõsa lendab vile peale kohale ning on valmis mis tahes vanuses lapsi kantseldama. Minul sellist luksust pole. Lähedal elab küll mehe perekond - vanemad ja õde, kuid ei ole mõeldav, et nad oma viimsegi vaba aja meie imikule pühendavad. Nad käivad täiskohaga tööl ning mul ei ole isegi südant neilt sellist asja paluda. Ses suhtes, et mina näiteks ei tahaks peale tööd kohe kella 21ni kellegi imikut hoida. Korra nädalas veel, aga oma aeg peab ju ka inimestele jääma.

See eellugu venib nüüd veidi pikaks, ma vabandan :)

Lühidalt - alguses otsisin hoidjat oma tuttavate seast Facebookis, kuid kuna keegi ei reageerinud, siis postitasin kuulutuse gruppi "Lapsehoidjad Tartus".

Soovijaid oli minu üllatuseks lausa üle kümne. Palusin potentsiaalsetel hoidjatel end paari sõnaga kirjeldada ning lisada ka oma tunnitasu soovi.
Mõni kiri oli juba nii lühike ja nagu äkiline stiilis "saan hoida reedel". Ei mingit "tere" ega "head aega", lihtsalt plärts ja kõik. Sellised kandsin kohe maha.
Meeldivaid kandidaate oli tegelikult päris palju, aga üks noor Tartu koolitüdruk jäi mulle kuidagi eriti erksalt meelde ja nii me ta endale täna külla kutsusimegi.

Tegime sellise vabas vormis töövestluse moodi asja. Pakkusin küpsiseid ja teed ja ajasime juttu.
Hoidjaneiu oli väga soe ja armas. Printsess naeratas talle kohe rõõmsalt.

Ajasime rahajutud ära ning rääkisime ära, mida kumbki osapool teiselt ootab ja siia otsustasime ka väikese katse teha. Jätsime Printsessi hoidjaga kahekesi ja ise läksime abikaasaga koera jalutama.

Kui ukse enda seljatagant kinni tõmbasime, siis kuulsime, kuidas beebi nutma hakkas. Oeh. Ema süda jättis kaks lööki vahele. Tagasi tuppa me siiski ei läinud.
Jalutasime koeraga maja ees nii 5-10 minutit, ma kibelesin kiirelt tuppa tagasi, kuid teadsin, et pean lapsehoidjale natukene aega ka andma, et nad saaksid meie beebiga rohkem tuttavaks.

Kui tuppa jõudsime, ei olnud nutvast lapsest enam märkigi ja nad mängisin kenasti suures toas põrandal. Printsess pakkus hoidjale kenasti oma mänguasju ja muudkui õh-itas.

Ma tundsin end uue hoidja seltsis ka väga mugavalt ning mulle ei jäänud midagi nagu kripeldama. Sisetunne ütles, et kõik on ok.

Kivi langes kohe südamelt ja ma teadsin, et lapsehoidja on leitud.

Noor hoidja on ise selline julge ja hakkaja. Ei karda nutvat last, kakaseid mähkmeid ega ka lapse magama panemist. Kõigega saab hakkama :) Lohutas mind, et ma ei muretseks ja lapsed enamasti lõpetavad nutu juba minutid peale ema lahkumist. Rahustas minu kenasti maha oma jutuga. Lisaks elab ta meile väga lähedal, seega saab tormata kohale ka väiksema etteteatamise peale.

Homme ongi tal meie juures esimene pikem hoidmine, kuna minul on õhtul kool ja abikaasa on tööl. Õnneks on mul suurem laps ka hoidmise ajal kodus ning saab vajadusel aidata ja nõu anda, kui noor hoidjapreili hätta peaks jääma.

Huh! Läks lihtsalt see lapsehoidja valimine. Loodetavasti sujub meie koostöö kenasti ning saan äkki mõni õhtu isegi abikaasaga koos kinno mindud. Mine meid hulle tea.

Kesse tulema pidi?

Aaaaaa, lapsehoidja! :)

Kui vanalt teie oma lapse võõra hoolde julgesite jätta? Kas olete üldse lapsehoidja teenuseid kasutanud? Kes teie lapsi hoiab?