Raske oli. Motivatsioon tahtis pidevalt kaduda. Viimastel nädalatel tegin harjutusi läbi viha. Et saaks lihtsalt tehtud ja selle asjaga ühele poole. Tahtsin kangesti, et see juba läbi oleks, kuna selline käsu peale trenni tegemine ei ole mulle väga meeltmööda.
Tahtsin täna teha suure postituse, kus ma näitan võrdlevaid pilte ja kekutan kaotatud sentimeetrite või kilodega, aga see jääb paraku sel korral ära.
Miks?
Sest mitte essugi pole muutunud (pühib koogitükiga rasvapisaraid).
Olen hetkel veits kurb, kuna tundub, et see ei tasunud end ära.
Teisalt ma ise ju tunnen, et ma olen tugevam. Ma enne ei jaksanud kolme kätekõverdustki varvastel teha, aga nüüd tuleb juba hea 10-15 ära.
Lisaks mulle endale tundub, et tuharatelt ja reitelt on tselluliit hakanud kaduma.
Kui enne ma ikka häbenesin oma jalgu, siis nüüd enam mitte väga.
Jah, joostes või hüpates näeb see venitusarmides ja väljaveninud nahk seal välja, nagu suurem kogus lodevat pekki, kuid ma ise ju tean, et see on pelgalt nahk. See enam tagasi ei tõmba. Liiga armiline.
Ma ei teagi, mida ma siia nüüd kirjutama peaksin. Pole tuju midagi kirjutada. Lasen olla lihtsalt.
Vuristan tuimalt numbrid kah siia ritta:
Kaal enne 68,4 kg, kaal täna 66,7 kg
Rinnaümbermõõt enne 90,5 cm, nüüd 89 cm
Keskkoht enne 71 cm, nüüd 72 cm
Naba enne 79 cm, nüüd 79 cm
Puusaümbermõõt enne 96 cm, nüüd 96 cm
Reie keskosa enne 52 cm, nüüd 51,5 cm
Põlv enne 41 cm, nüüd 41 cm
Käsivars enne 27,5 cm, nüüd 27,5 cm
Muutust ei ole.
Pildid (pärast):
Kava ise oli sellise ülesehitusega, et esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel on HIIT tüüpi lihasvastupidavuse treening 4*7 minutit, teisipäeval ja neljapäeval on kergem kardio 90 minutit (kõnd, sörkimine vms) ja siis laupäeval on selline taastav venitamine.
See kardio oli minul enamasti jooksmine, kuid viimastel nädalatel pigem jalutamine, kuna ma olin veidi väsinud sellest kavast. Venitamist ma ei teinud üldse. Sorri :)
Algul mõtlesin, et oh, mul keha juba jumala ilus, teen ühe tiiru veel seda sama kava, aga hetkel on küll siiber. Ei taha.
Dieeti ei taha ka enam pidada. Täna sõin krõpsu ja kooki.
Teate, kui kaua ma pole krõpsu söönud?
Noh, hea 5-6 aastat. Mulle nimelt ei maitse krõpsud. Täna aga juhtus midagi. Mingi krõks käis sees ja ma tahtsin kõike. Abikaasa oli just õhtuseks filmivaatamiseks suure paki ostnud ja ma lihtsalt võtsin sealt peotäie. Kurjam, kui hea oli.
Selline nukker on see minu elukene hetkel. Ma loodan, et homme ma jaksan oma kere jooksma vedada, kuna ega see poolmaraton ennast oktoobris ise ära ei jookse.
Hetkel on kõht koogist ja krõpsust punnis, piinlik ja hale on olla.
Lähen loen veidi rahustuseks raamatut ja kobin ära tuttu.
Olge muhedad.