Olen omadega jõudnud kolmandasse päeva kalorilugemise ja teadliku liigutamisega.
Enesetunne on hea ja kõht on täis. Elagu!
Toon siia ka natukene näiteid oma esmaspäevasest toitumisest. Kuna ma olen rase, siis paratamatult on seal ka mõned asjad, mida ma kaalulangetajana ei sööks.
Esmaspäeval sai kokku söögiga sisse aetud 1909 kcal. See on 391 kcal vähem, kui ma plaaninud olen, aga ei midagi nii hullu, et mind nüüd enda näljutajaks nimetada saaks.
Hommikusöök oli selline
Lõunaks sõin tööjuures selliseid asju -
Õhtuks selline valik -
Ja päeva jooksul sai näksitud selliseid asju -
Idee poolest täiesti ilus päev ja kõht oli õhtul ikka mõnusalt täis. 1900 kalorit on ikka 1900 kalorit :)

Katsun samas rütmis jätkata. Siis ei tohiks see paisumine ülekäte minna.
Aga nüüd minu sportimisest.
Ostsin endale ju mõned päevad tagasi uued käimiskepid, kuna mu eelmised on reguleeritava pikkusega ja kõrisevad nagu vanad plastikrulluisud.
Eile siis viisin oma kepid esimesele pikemale tiirule. Või noh, mis pikemale - 8,6 km kõndisin ainult. A teate, minu praeguse võhma juures on see VÄGA HEA tulemus :)
Tuju oli hea, muusika mängis kõrvas ja nii ma teele asusingi.
Esimesed 200 meetrit olin jumala heas tujus, AGA siis . . .
Oeh.
Kanali ääres tulid mulle vastu rulluisutajad, jooksjad ja titevankriga emmed. Ja neid jooksjaid ja rulluisutajaid oli eriti palju. Ja siis äkitselt ei tundnud ma ennast enam väga hästi. Ma tundsin, nagu ma olen alla andnud. Taandarenenud. Paks. Laisk.
Kõikide vastutulevate jooksjate pilgud tundusid ütlevat: "Noh, ei jaksa joosta jah? Käi oma keppidega edasi, sa laisk paks looder!"
Mul oli piinlik keppidega kõndida. Mul oli piinlik, et ma ei jookse. Ma olin eelmisel aastal suure töö ära teinud ja jookmisega pihta hakanud, kuid nüüd olin justkui algpunktis tagasi. Ma olin kurb.
Kui mul oleks ees juba hiigelkõht, siis oleksin ennast enesekindlamalt tundnud. Praegusel hetkel näen ma välja nagu harilik pehmema kõhuga eestlane. Kõht ei tundu rasedakõhuna, vaid lihtsalt istuva eluviisiga inimese polstrina. Oeh. Lisaks sellele, et ma paks tundun, möllavad ka mu hormoonid ja ma olen eriti tundlik selliste asjade suhtes.
Ma oleks tahtnud kanda särki kirjaga "Ma muidu jooksen ka, aga ma praegu olen rase ja ei jaksa. Don't hate!"
Raske see endise kaalulangetaja rasedaelu.
Täna katsun asja helgemast küljest vaadata ja mitte üle stressata oma paisuva kere pärast.
Mu ämmakas ütles, et ma olen väga sale naisterahvas ja oma muredega arstile pöördudes peaksin ma alati alustama sellest, et ma olen rase. Sest ma ei paista rase. Sest ma olen ju sale ja värki.
Oeh. Mul on nii lahe ämmakas. Jumal tänatud!
See oli veits random siia lõppu, aga ma olen rase, seega - don't hate!
Panen siia veel mõned pildid minu nädala algusest -
![]() |
Näks tööjuures |
![]() |
Turulkäik |
![]() |
Meie esiklaps. Loodetavasti on kõhuelanik sama lahe :) |
![]() |
Kohustuslik kirjandus |
![]() |
11.05 hommikusöök |
Selleks korraks kõik. Tänan tähelepanu eest!
raseMann