reede, 27. mai 2016

Krt, lõpeta see õgimine!


Nagu ka pealkirjast võib välja lugeda, siis raseduse ajal toidukordade piiramine ja kalorite lugemine on raskem, kui ma arvasin.
Ma olen toitu alati armastanud. Mõnikord teeb mu halva tuju heaks juba pelgalt see, kui keegi mind kohvikusse kutsub. Ma mõtlen juba enne uksest välja astumist, mida head ma kõike endale tellin. Ja lisaks ka magustoit. Magustoit on must have!







Vanasti ma pidasin suhteliselt rangelt järge, mitmes toidukord on, kui palju kaloreid ma sellest sain jne. Kui vahepeal tuli nälg, siis jõin vett või teed ja kõht püsis tsutike kauem täis. Tugevat nälga tundsin üliharva.

Enam see asi aga nii lihtsalt ei käi.

Kõht on kogu aeg tühi!

Mul on lisaks ka uus lemmik hommikusöök. Ma ärkan sellele mõeldes ja pooltel õhtutel ma uinun sellele mõeldes - Pehmik toorjuustuga! Jep. Ma leidsin peale aasta pikkust otsingut lõpuks laktoosivaba toorjuustu meie oma Eedeni Maksimarketist. Ma pidin hulluks rõõmustama ennast. Ja see pehmik. Mmmmmmmmm. Pehmik.





Hommikuks võin vabalt ära süüa 2 pehmiku kuklit (need kaks viilu moodustavad ühe nö pätsi) kerge toorjuustu kihiga ja siis otsa veel kaks viilu Südame sepikut Nutellaga.
Selline jõhker sepiku tarbimine käib viimasel ajal. Ja mul ei püsi sellest hoolimata kõht täis. Kaks tundi peale hommikusööki olen ma jälle näljane. Vahel ikka üritan veega oma kõhtu ära petta, aga seal sees elaks justkui mingi näljane deemon, kes vajab toitu, et suuremaks kasvada ja siis mu keha üle võtta ja maailm vallutada.
On hetki, mil mu kõht teeb juba poolteist tundi peale sööki sellist hädakisa, et avalikus kohas võib olukord piinlikuks kakkuda.

Olen üritanud tselluliidi ja liigse rasvakihi vältimiseks vahepaladena tarbida tomatit ja kurki, aga mu kõhtu see ära ei peta. Nälg on ikka.

Ülesöömise ohu reaalsus jõudis mulle kohale, kui ma ükspäev otsustasin proovida süüa oma isude järgi. Mitte ei söönud rämpsu, vaid koguselises mõttes lasin ennast vabaks.

Pühajumal!


Selle kogusega toidaks väiksema riigi.
Toitude ja koguste sisestamise MyFitnessPal'i jätsin ma pooleli siis, kui päevakaloraaž oli juba 2600 kcal ületamas. Ma ei tahtnud rohkem teada.
Nüüd olen üles kirjutanud oma toidukorrad ja katsunud ikkagi vett juua ja juurvilju süüa, kui kõht liiga varakult endast märku annab.

Täna olen täitsa tubli olnud. Käisin küll äia sünnipäeva tähistamas ja sõin tüki torti, kuid luban, et täna rohkem magusaid saiatooteid ei tarib. Magusaisu rahuldamiseks söön mureleid ja maasikaid.

Oeh. Need kalorid.

Päev on siis (plaanitud) selline -



Võimalik, et ma juurviljade ja kanafilee kogused veidi liialdasin, aga väga suurt rolli see ei mängi.

Üleüldiselt tundun ma endale ikka paks ja vedel ja inetu.
Samas, ma täna proovisin oma suvepükse ja nad kõik lähevad mulle endiselt jalga ja ei pigista ka kuskilt otsast.
Pluusidega on muidugi teine teema, sest tiss on ikka kahekordseks paisunud.







Samuti kukuvad mu sõrmused endiselt kõndides allapoole ja ma pean neid ikka vahel tagasi lükkama. Seega ei ole mul veel turseid ega väga suurt kaalutõusu.

Loodan, et ka järgnevad kuud püsib kaalutõus kontrolli all.

Minu liikumisest ka.

Katsun igapäevaselt oma LG health'i eesmärgiks seatud 12 000 sammu täis saada. Nukker on see, et ma alati ei võta oma telefoni kaasa, kui ma nt koeraga õue lähen või lapse ratast keldrisse panema. Ma käin ikkagi viiendalt korruselt alla ja üles tagasi. See on päris mitu sammu! Tegelt ka!

Lisaks olen nüüd käinud ülepäeviti väljas pikemal tiirul !"sporti" tegemas. Minu jaoks on hetkel ka natukene kiirem kõnd juba räige sport. Katsun seda rütmi hoida ja nädalas kolm korda õues pikema tiiru teha.

Mõned päevad tagasi näiteks käisime terve perega jalgratastega sõitmas. tempo küll polnud miskit erilist ja ka kilomeetreid saime ainult 9,2, aga meie esimese rattatreti kohta päris hea tulemus.

Poja muidugi suutis vahepeal viriseda ka, aga mitte pikalt, sest tal tegelikult oli tore :)




Täna olen oma päevase aktiivsuse täis kõndinud ja päevamenüü paika pannud. Nüüd ei jäägi muud üle, kui aeg maha võtta, rasedajalad seinale visata ja mõnda head sarja vaadata. Elagu koduperenaise õhtutunnid! Jei!

Teie aga olge mõnusad.

Ja, kui tekkis jube tahtmine minu blogi poolt hääletada, siis seda saab endiselt teha siin -
LINK
Minu blogi on tervise -ja kaalulangetusblogide all. 


Tsauks!


raseMann (nädalaid 16+2)



teisipäev, 24. mai 2016

Neli kuud rasedust seljataga - mis see minuga teinud on?


Täna, 24.05.2016 saab mul täis umbes-täpselt 16 nädalat rasedust. Rahvakeeli 4 kuud.
Internetiavarused annavad raseduse suuruse kohta järgmist infot -


Sinu laps Neljanda raseduskuu lõpp on käes ja loode kaalub nüüd 70-100 g ning on 16 cm pikkune. Loode põtkib jalgadega, mis on praegu kätest pikemad ja oskab kätega vehkides hõljuda teda ümbritsevas lootevedelikus nagu väikeses ookeanis. Võib juhtuda, et tunned juba loote väga õrnu liigutusi – umbes nagu liblikatiiva puudutus kõhus. Mõned esmarasedad hakkavad loote liigutusi tundma hiljem – umbes 24. rasedusnädala paiku.
Arenevad kuulmine, haistmine, nägemine, puute- ja maitsetundlikkus. Meelte areng on ettevalmistus sünnijärgseks eluks, kuid juba üsasiseselt kogeb laps meelte vahendusel nii iseennast kui ka teda ümbritsevat. Lapsel on sõltuvalt ema elustiilist välja kujunenud aktiivsed ja passiivsed perioodid – ta tunnetab öö ja päeva rütmi.

Sinu keha Sinu kehas kasvab vere- ja lootevedeliku hulk, rinnad suurenevad, emakas laieneb ning platsenta areneb – see kõik põhjustab kaalutõusu, ehkki teised ei pruugi seda veel märgata. Mõne nädala pärast paistab rasedus kindlasti ka teistele välja.

Tekst on pärit siit - http://perejakodu.ohtuleht.ee/ajajoon/2._trimester/16._rasedusn%C3%A4dal/194F5

Mis selle ajaga siis tegelikult muutunud on?

Esiteks muidugi kõige põnevama juurde - kehakaal.
Enne rasedust olin 69 kg raske. Kaal täna hommikul 72 kg. Juures 3 kg. Ma võiksin vanduda, et vähemalt pool sellest on mu tissides. Pffftttnnnggg (frustratsiooni hääl).

Mõõdud

Keskkoht enne 72 cm, nüüd 77 cm.
Naba enne 81 cm, nüüd 88 cm
Kints enne 52,5 cm, nüüd 52,5-53 cm
Käsivars enne 27,5, nüüd 27,5.
Rinnad enne 84 cm, nüüd 91 cm.


Oeh. Terve torso on lai. Rinnad nigu lehmal. Üleüldse olen maru suur. Kaalu nagu ei olegi nii palju juurde tulnud, et võiks nii palju cm juures olla. Onju?

Enne rasedust olin selline (veebruaris)




Nüüd olen selline -







Keskkoht ja puus on kuidagi eriti laiemaks läinud. Puusa ma vahepeal mõõtnud ei ole, seega ei teagi, kust ma seda nüüd mõõtma peaks. Aga visuaalselt olen ma igatepidi laiem. Võeh.
Õilsa eesmärgi nimel, eks? :)

Eelmisel nädalal olin täitsa tubli. Käisin tööl, lisaks sai kahel õhtul tehtud kergemat lihastrenni 35 minutit (jalad, kõht, käed). Kahel korral käisin kepikõnnil ja igapäevaselt käisin jalgrattaga tööl.

Viimane kepikõnd oli küll suht raske. Kõndisin veidi üle 10 kilomeetri. Kui muidu kulus mul sellise maa läbi kõndimiseks ca tund ja 25 minutit, siis nüüd tulin napilt pooleteise tunniga toime. Jooksumaratonil tegin eelmisel aastal oma rekordi - 10 km ajaga 1:19. Seda aega ei näe ma nüüd ilmselt kaua :)



Toitumisega on nii ja naa. Ma söön kummikomme nagu hull. Viimasele kepikõnni tretile läksingi puhtalt süümekate pärast. Sõin nimelt kummikomme pea paki järjest ära (terve pakk ca 700 kcal).


Täiega oli seda väärt!

 Pooltel päevadel suudan oma toidu ka kenasti kirja panna, aga on päevi, mil ma lasen lihtsalt minna.

Teen jätkuvalt poes pigem tervislikke valikuid. Suvalist makaroni ja pihvi igapäevaselt ei söö. Samas, olen hommikusöögiks pistnud kinni järjest mitu juustukuklit (84 kcal tükk).

Õnneks on lähenemas suvi ja arbuusi-herne-mureli-maasika aeg. Hurraaa! Loodan, et neid süües suudan oma kehakaalu normi piires hoida.

Eelmise rasedusega võtsin ma juurde 28 kg. Ei olnud mõnus. Sünnitusmajja jätsin sellest ca 12 kg, kodus paari kuuga läks veel 8 kg. Ülejäänu jäigi püsima, kuni eelmise aastani.

Kuu peale eelmist sünnitust olin ma selline -


Usun, et sel korral terve raseduse aja aktiivselt toimetades ja enam-vähem teadlikult toitudes suudan kaalutõusu hoida kontrolli all. Eks näis muidugi.

Ideaalis võtaksin ma juurde kuni 12 kg. Tagasi algkaalus oleksin siis, kui laps saab 6 kuud vanaks. See on see, mille poole ma püüdlen ja, mille nimel ma siin siplen. Kõige suurem eesmärk on muidugi see, et ma suudaksin olla aktiivne kuni sünnituseni. Siis on sünnitus kergem ja taastumine kiirem.


Oh, toon siia ka võrdluspildi oma suurenenud büstist.
Samad riided on seljas. Esimene pilt enne rasedust -




Ja eelmisel nädalal tehtud pilt -



Selle pildiga tuli meelde, et ma proovisin rasedate joogat!
Väga tšill oli. kestis vist 35 minutit umbes (Youtube'i vahendusel). Lõpus pidi lõõgastuma ja külili lamama. Mõtlema häid mõtted ja olema selles asendis täpselt nii kaua, kui vaja. Mina, vana paks, jäin ju magama. :D :D :D
Ärkasin poolteist tundi hiljem selle peale, et joogamatt oli ilane. Ma olen ikka täiega daam.

Seega tegin eelmisel nädalal joogat kah. Koos uinakuga lausa kaks tundi :D

Praeguseks jätan oma rasedahala ja lähen teen ennast korda. Läheme mehega uut fäänsit kaubanduskeskust "Kvartalit" tšekkama. Ma ilmselt istun kusagile maha ja söön ka midagi (tõstab energiliselt kulme).




Tsukaplauka!


raseMann




neljapäev, 19. mai 2016

EBAlev EBA 2016


Minu kord siis jutt lahti lüüa! Hellõu!

Väga austatud ja hinnatud iga-aastane blogijate mõõduvõtt "Eesti Blogiauhinnad" on taas tulemas.
Kõik edevamad blogijad on juba sellest ka kirjutanud ning tuletanud lugejatele ka meelde, et hääletama peab :)
Minul on hääled antud. Kellele? Noh, ikka lemmikutele ;)

Eelmisel aastal ükski lugeja minu blogi sinna üles ei andnud. Nigu ämber külma vett oleks selga tõmmatud. Olin kurb küll, aga sain endast üle.
Sel aastal tuli ennast ise üles anda ja ÕNNEKS on mul üks armas lugeja Karmen (kes ise ka blogib - tema blogi), kes ütles, et ma heaga ennast ise üles annaksin. Muidu ma oleks vist uhkusest jätnud osalemata.
Mitte, et ma mingi pirts eit oleks. Vastupidi. Ma lihtsalt ajan täitsa oma asja ja pool ajast on mul tunne, et ma kirjutan endale. Ainult.
Mul on omad lugejad, kes ei võta kommentaariumis väga sõna, kuid ma tunnen, et nad on olemas. Aitäh!

Ise oled paks :) on suhteliselt pisike üritaja. Omaette. Ma tunnen end nagu see tubli laps algkoolist, kellel nagu pole otseselt midagi viga, aga keda päris kõikidele sünnipäevadele ei kutsuta. See, kes saab kõigiga justkui läbi, aga ei ole kellegi sõber.



Ma kavatsen kindlasti auhindade jagamisele kohale minna ja Tartu blogijate lippu kõrgel hoida. Korraldajad teevad seda kõike ju MEIE pärast. Inetu oleks mitte minna. Kardan küll, et rasedana (loe: kainena) võib seal lõpuks päris kurvaks ja igavaks kakkuda, kuid kavatsen ise enda heaolu eest hoolitseda ja mitte lasta ennast sellest häirida, et ma kedagi ei tea.

Ma tean ametlikult ainult kahte blogijat - Merlinit ja Karmenit . Karmen paraku vist minna/tulla ei saa, kuna peab tööl olema. Merlin on vist minemas küll, aga temal on seal juba nii palju sõpru-tuttavaid, et too ilmselt rabatakse kusagile seltkonda kiiresti ära :)

Panen vaimu valmis, et ma veedan õhtu enamasti üksi laua taga virgin Bloody Mary't limpsides ja vahel üksikutele pinnapealsetele küsimustele vastates.

"Tere. Mis blogi sina pead?" . . .  "Aaaa. Äge." (kõnnib naeratades minema)
"Hei! Kas sina oled see Liina?"  . . . .  "Aaaa. vabandust."
"Kas see tool on vaba?"  . . .  (istub ja hakkab enda vastas istuva inimesega lobisema)

Ma tegelikult eelistan selliseid küsimusi teeseldud huvile.

Ma ise loen väheseid blogisid ja ma mõistan, kui keegi minu omast kuulnudki pole. It's all cool.

Samas, oleks ju tore ja ülimalt armas, kui need inimesed, kes tegelikult ka mu blogi loevad, ikka ligi astuksid. Kui midagi öelda ei oska, siis ütle kasvõi mjäu! Ma olen ise nii maakas, et ilmselt astun ka kellelegi ligi ja ehk teen isegi margi natukene täis. Elame näeme.

Aga nüüd ajame asja ametlikuks ka.


Kui Sina, kallis lugeja, arvad, et minu blogi on mingi täiega äge, siis oma hääle saad anda siin - ANNA HÄÄL. (sealt tegelt peab veel teisele lingile edasi minema, aga targemad saavad vast hakkama)




Aga, nägelemiseni! Osadega äkki kohtume 11.juuni!


raseMann





 

esmaspäev, 16. mai 2016

Rasedus pole haigus. Või?


Öeldakse, et rasedus pole haigus ja elu peaks raseduse ajal jätkuma enam vähem samaa tempos, mis ta oli varem. Ometi kipub igal asjal mingi aga küljes olema.

Ma mõtlesingi, et jätkan oma trennidega ja käin ikka rattaga tööl ja . .  Sest raseduse ajal tuleb olla võimalikult aktiivne. Esimesed kuus kuud tohid sa põhimõtteliselt teha kõike, millega oled varem tegelenud.
AGA.
Kogu raseduse ajal ei tohiks tegeleda järgmiste aladega  (raamatust "Beebi, looduslikult ja loomulikult")
- auto-, moto-, kardisõit
- rulluisutamine
- jalgrattaga sõitmine konarlikul või auklikul teel
- kõik alad, kus tuleb tõsta raskusi
- võitluskunstid, ratsutamine, lumelauasõit, surfamine jms
Alates kuuendast raseduskuust ei tohi enam teha kõhu pikilihastele mõeldud harjutusi, kuna lihased võivad pingutusest rebeneda. Sest nad on jubedalt pingul seal punu ees.

Oeh.
Soovitatakse kõhulihaste treenimiseks sügavat kõhuhingamist. Pmst hoiad oma kõhtu sees veits aega ja lased vabaks. Ammm... õugei!

Soovitatakse muidugi rasedate joogat. Peab järgi kaema, kas juutuubis on häid paksudejoogasid.



Joosta ma ei jaksa enam. Süda hüppab kurku ja pilt tahab eest kaduda.
Mulle siis jääbki ainult kõndimine?

Lisaks see väsimuse värk. 
Tark raamat ütleb, et kui rasedal on väsimus, siis tuleb puhata. Rase peaks õppima laisklema. Noh, ma peaks siis põhimõtteliselt terve päeva horisontaalis olema.

Eilsest saadik on mul ka mingi imelik kannivalu. Lihase olen vist ära venitanud vms. Need on need kükid ühel jalal. Tõmbasin oma pee paigast ära :D :D

Rasedus on üks ilus aeg!


Liigutamisest kah.

Neljapäeval sain oma päevase aktiiivsuse täis lapsehoidmisega - jalutasin 2,5 aastase õetütrega kanali ääres. Lisaks muidugi vahel ajasin teda taga ja ennetasin ta vette kukkumist. Samme sai 17000 tehtud. Pärast olin nigu Läti raha - läbi.

Reedel väikest lihastrenni ka, aga tõesti VÄIKEST.

Kannile.
Tegin 20 kükki.
10 kükis pumpamist (lased alla kükki ja natukene surud allapoole 10 korda)
kummalegi jalale 10 väljaastet tagumise jala tõstega.
kummalegi jalale 10 tõstet koeraasendist

Kõhule.
Kuna päris selili ei tohi ennast lasta, siis teen harjutusi poolistukil.
20 korda V asendis jalad ette sirgu ja kõhu peale krõnksu.

20 korda russian twisti
20 korda wall climberit

Peale veel 2 kg hantlitega neli erinevat harjutust 20 kordust. Et käed ikka tahked püsiksid.

See, et ma pärast higine olin on vähe öeldud :) Ma olin suht läbi. Piinlik lausa. 

Tundub, et trenni ma kaloripõletamise eesmärgil väga kasutada ei saa. Trenn on puhtalt selleks, et ma suudaks raseduse ja jämenemise ajal oma keha liigutada.
Kaal tuleb kontrolli all hoida ikkagi toitumisega.

Paaril päeval pole jõudnud kõiki toite üles märkida, kuid ülesöömist ei paista olevat. Samuti ei ole massiivset rämpstoidu õgimist. Rohkem isutavad murelid, maasikad ja herned. Suvi on südames juba.

Hetkel kaalu lisandunud pole, kui eelmise kaalumisega võrrelda. Kaalun seal 70,6 kuni 71,2 vahel. Olenevalt sellest, kui palju ma eelmisel õhtul olen suutnud vett sisse kaanida.

Katsun järgmise postituse ajaks ära proovida ka mõne raseda trenni. Äkki sõber Youtube tuleb appi. Jagan siis teiega ka ;)

Nüüd natukene pilte.

Hommikusöök. Magustoiduks kohupiimakreem kakaoga, veidi müslit ja maasikad

Seljanka

Tegin rõdule veidi pahandust :D 

15 nädal

Kasvab. P.S. punased laigud on päikese ja kaamera koostöö.

Tädi-business


Tänane hommikusöök

Ja saigi selleks korraks kõik.

Kõik kaasrasedad - pidagem vastu! 


Tsauka!


raseMann



kolmapäev, 11. mai 2016

Noh, paks! Ei jaksa joosta, jah?


Olen omadega jõudnud kolmandasse päeva kalorilugemise ja teadliku liigutamisega.
Enesetunne on hea ja kõht on täis. Elagu!

Toon siia ka natukene näiteid oma esmaspäevasest toitumisest. Kuna ma olen rase, siis paratamatult on seal ka mõned asjad, mida ma kaalulangetajana ei sööks.

Esmaspäeval sai kokku söögiga sisse aetud 1909 kcal. See on 391 kcal vähem, kui ma plaaninud olen, aga ei midagi nii hullu, et mind nüüd enda näljutajaks nimetada saaks.

Hommikusöök oli selline


Lõunaks sõin tööjuures selliseid asju -



Õhtuks selline valik - 


Ja päeva jooksul sai näksitud selliseid asju - 
Idee poolest täiesti ilus päev ja kõht oli õhtul ikka mõnusalt täis. 1900 kalorit on ikka 1900 kalorit :)

 

Katsun samas rütmis jätkata. Siis ei tohiks see paisumine ülekäte minna.

Aga nüüd minu sportimisest. 

Ostsin endale ju mõned päevad tagasi uued käimiskepid, kuna mu eelmised on reguleeritava pikkusega ja kõrisevad nagu vanad plastikrulluisud. 
Eile siis viisin oma kepid esimesele pikemale tiirule. Või noh, mis pikemale - 8,6 km kõndisin ainult. A teate, minu praeguse võhma juures on see VÄGA HEA tulemus :)



Tuju oli hea, muusika mängis kõrvas ja nii ma teele asusingi. 
Esimesed 200 meetrit olin jumala heas tujus, AGA siis . . .
Oeh. 
Kanali ääres tulid mulle vastu rulluisutajad, jooksjad ja titevankriga emmed. Ja neid jooksjaid ja rulluisutajaid oli eriti palju. Ja siis äkitselt ei tundnud ma ennast enam väga hästi. Ma tundsin, nagu ma olen alla andnud. Taandarenenud. Paks. Laisk. 
Kõikide vastutulevate jooksjate pilgud tundusid ütlevat: "Noh, ei jaksa joosta jah? Käi oma keppidega edasi, sa laisk paks looder!"

Mul oli piinlik keppidega kõndida. Mul oli piinlik, et ma ei jookse. Ma olin eelmisel aastal suure töö ära teinud ja jookmisega pihta hakanud, kuid nüüd olin justkui algpunktis tagasi. Ma olin kurb. 

Kui mul oleks ees juba hiigelkõht, siis oleksin ennast enesekindlamalt tundnud. Praegusel hetkel näen ma välja nagu harilik pehmema kõhuga eestlane. Kõht ei tundu rasedakõhuna, vaid lihtsalt istuva eluviisiga inimese polstrina. Oeh. Lisaks sellele, et ma paks tundun, möllavad ka mu hormoonid ja ma olen eriti tundlik selliste asjade suhtes. 

Ma oleks tahtnud kanda särki kirjaga "Ma muidu jooksen ka, aga ma praegu olen rase ja ei jaksa. Don't hate!" 

Raske see endise kaalulangetaja rasedaelu. 




Täna katsun asja helgemast küljest vaadata ja mitte üle stressata oma paisuva kere pärast.

Mu ämmakas ütles, et ma olen väga sale naisterahvas ja oma muredega arstile pöördudes peaksin ma alati alustama sellest, et ma olen rase. Sest ma ei paista rase. Sest ma olen ju sale ja värki. 
Oeh. Mul on nii lahe ämmakas. Jumal tänatud! 

See oli veits random siia lõppu, aga ma olen rase, seega - don't hate! 

Panen siia veel mõned pildid minu nädala algusest - 

Näks tööjuures

Turulkäik

Meie esiklaps. Loodetavasti on kõhuelanik sama lahe :)

Kohustuslik kirjandus

11.05 hommikusöök

Selleks korraks kõik. Tänan tähelepanu eest!




raseMann