Eesti Blogiauhinnad 2017

Ja ongi möödas see  ainus tähtsündmus aastas, mille tarvis ma oma BB kreemi jumestuskreemi vastu vahetan. Nagu te teate, siis mul ei ole palju sõpru ja kusagil traditsioonilises mõistes pidutsemas ma ei käi. Ma siukene sauna ja kalja naine. Ja seda mitte suures seltskonnas, vaid pigem 1-2 inimesega.

Aga mis ma nüüd siin niisama endast pläran - EBA 2017!!!
Hurraaa! (proovin vilistada, ei õnnestu)

Outfit'i sain ma õnneks paar päevakest varem kokku sobitatud ning valmis pakitud, seega jäi ainult üle laupäeva oodata.

Tallinnasse sõitsime kogu perega juba kell 11. Panime oma kodinad renditud korterisse ära, sõime veidi ja läksime Viimsisse Atlantis H2O Aquapark'i.
Kõige rohkem oli sellest üritusest rõõmu vist minule, kes ma polnud ammu ühestki torust alla sõitnud või midagi kreisit teinud. Viimati veekeskuses käies olin täiega rase ja torudesse ei roninud. Sel korral katsetasin ära ka kõige kiirema, pikema ja vingema liutoru EVER.

http://aquapark.ee/gallery/veekeskuse-galerii/

Huuuhh!
Süda põksus pärast tükk aega veel kiiremini. Lisaks tekitas meeletu kiirus mu trikootagumikku ka korraliku augu. Mina end sellest väga häirida ei lasknud ja liputasin nõndamoodi veel ca tunnikese seal :D Sorry, lapsed :)


Veekeskusest jõudsime tagasi korterisse kella 19 paiku ja mina kiirustasin Printsessi täis tankima ja uinutama.

Kuna veekeskus oli teise päris ära väsitanud, siis võttis see üritus kokku aega ca 10-15 minutit. Vedas!

Tirisin siva riided selga, sättisin soengu pähe, mukkisin siit sealt ja valmis ma olingi. Abikaasa kahjuks minust pilti teha ei jõudnud, aga lisan siia kodus tehtud pildid, kui ma soenguid katsetasin.

Kuna me rentisime korteri ca 800 meetri kaugusele Venus Club'ist, siis läksin ma pittu jala.
Õnneks olin suutnud väga mugavad platvormid endale osta ja jõudsin kenasti õigeks ajaks kohale.

Maris oli meile broneerinud laua VIP-tsoonis, saime kinkekotikese ja laud oli toidukraamist lookas. Tegelt ka.
Uhkelt võin öelda, et kuna meie lauas olid tervise-ja trenniblogijad ja spordiblogijad, siis näiteks krõpsud laual jäid pea täielikult puutumata. See-eest tegid kiiret minekut maasikad ja viinamarjad. Ja juust :)

Me hakkasime muidugi kohe muljetama, kuna oleme enamasti ainult blogide vahendusel suhelnud. Selgus, et me kõik oleme päris ägedad!

Regiinaga - https://regiinatrennijutud.wordpress.com/

Kati (Katjonok), Maris (Maris ja maailm), Viigi (Viigi 9 kuud) ja Regiina (Regiina trennijutud)

Helena, Regiina ja mina

Eks enne ametliku osa algust see Zenja jutt natukene segas, kuna me ju tahtsime muljetada, aga raske oli õhtujuhist üle rääkida. Samas, ma mõtlen, et kui ta poleks taustaks jutustanud, siis äkki oleks olnud selline laialivalguv kaos seal. Vähemalt ta hoidis inimesi nö õiges tujus ja teemas.

Nägin muide sisenemisel ka Mari-Leenu ja tänasin teda, et ta EBA-ga jageleda viitsib ja meile igal aastal vinge peo korraldab. Kaisutasin teda ka ikka mehiselt ja selle peale ta muidugi teatas, et tal pole õrna aimugi, kes ma olen :) häšštääg piinlik!
Ma siis vuristasin koolipoisi kombel ette, et "maolenmariliisiseoledpaksblogist". Naeratasin ja lasin varvast.
Armas on see Mari-Leen. Tillukene kah :)

Mallukas tundis mu kah ära. Jumalolgutänatud! Ma olen KUULUS! :D
Kiitis mu riietust, mille peale ma lollakas andsin kohe teada, et tema proovitud roheline seelik oli küll hirmus (Facebookis jagas pilte ennist).
Nagu, Mariliis! Kuradi kasvatamatu eit! Nii ei öelda!
Ma tegelikkuses ei mõelnud miskit halba, ma lihtsalt ei osanud selle tähelepanuga miskit paremat kohe peale hakata, kui inimesi solvama kukkuda. Mallu, anna andeks. See roheline seelik polnud tegelikult hirmus. Ära vihka mind :D

Aga üritusest endast kah.

Mulle meeldis!

Mulle küll tundus, et rahvast oli sel korral vähem, kui eelmisel aastal, aga see-eest oli nänni justkui rohkem.
Pakuti nuudleid, jäätist, VIP-lauad olid toidust lookas. Oli olemas ka mukinurk, kus said lasta oma põsed ära punatada ja huuled ära värvida. Peenelt muidugi.
Lisaks ka täielik edevate inimeste lemmik - pildiputka! Me surusime end seitsmekesi sinna sisse ja muudkui klõpsisime. Meie taga järjekorras seisnud blogijad vist natukene ei armasta meid nüüd.

Ametliku osa juures häiris natukene see, et ülemisele korrusele ei olnud väga hästi kuulda, mida Zenja räägib. Kuidagi kajas tema jutt ja pool ajast ma ei saanud aru, kellest ta räägib. Samas, enda kategooria kuulsin küll ära :)

Võitjate juurde siis ka.
Ma tegelikult ei loe väga paljusid blogisid, seega ei oska ka kommenteerida, kas nad minu meelest olid nüüd võitu väärt, või ei olnud. Kommenteerin siinkohal neid kategooriad, millest ma ka midagi tean.

Mari-Leen ja Zenja

TRENNI- JA TERVISEBLOGIJAID ehk kategooria, kus ka mina kandideerisin.

• Kolmanda koha sai meie oma armas Helena. Olime tema üle väga uhked ja saatsime ta lavale auhinda lunastama mõnusa kisa saatel. You go girl!
• Teise koha sai meie kõigi üllatuseks Paljas porgand, kellele me kõik olime ennustanud esikohta. Mitte, et me marudalt teda loeksime, vaid ta lihtsalt on kõige rohkem nö pildid. Isegi mina tean ta rinnaopist ja tema poiss-sõbrast ja tema oma trenniriietest. Kuigi ma ei loe ta blogi :)
• Esimese koha sai Fitloora. Ma täiesti siiralt ja ausalt arvasin, et ta ei blogi enam :D :D Ta võitis eelmisel aastal ka ja juba siis ma olin suhteliselt üllatunud, et mingi uus ja tundmatu nimi. Sel aastal teadsin ma teda puhtalt ainult seetõttu, et ta eelmisel aastal võitis :D Ausalt! #piinlik Vaatasin ka nüüd taas ta blogi üle ja ...  noh ... I don't get it. Ma ei oska isegi lugeda ta blogi. Tekst hüppab ühest kohast teise. Ma olen vist liiga vana for this.

Aga liigume edasi ...

SPORDIBLOGIJAD

• Kolmanda koha sai meie oma Eesti naiste rekordiomanik 24h jooksus - Karmen! Mul on siiralt hea meel, et Karmen selle koha napsas. Karmen on mulle kuidagi südamesse pugenud ja ma olen talle alati kaasa elanud. Viimasel ajal on tal aga olnud natukene raske ja üks keeruline olukord teise otsa. Ma tahan teda alati aidata, aga lõpuks ei ole sellest minu heast sõnast enam abi. Kaua ma ikka pläran, et küll sinu tähetund tuleb. Parem oleks, et nüüd läheb Karmenil kõik ülesmäge ja meie oma rekordiomanik saab väärilise tähelepanu. Sa oled tubli, Karmen. Pisara võttis silmanurka. Hästi!

• Teise koha sai keski http://ujumismaailm.blogspot.com.ee/. Täiesti tundmatu. Ei saagi aru, kas Priit on ise spordiga tegelev noormees või ta kirjutab ainult sellest? Mina kuulsin esimest korda. 
• Esimese koha napsas ei keegi muu kui Margit. Minu meelest täielikult välja teenitud esimene koht. Tubli, tegus, põhjalik, mõistlik. Hästi kirjutatud blogi, piisavalt nö numbreid, kuid sekka ka emotsiooni ja pilte. Mulle meeldib. 

Meesteblogide kategoorias hoidsin ma muidugi pöialt Henryle. Ta siuke muhe mees, muhe naine on tal ka. Ja parajalt pöörased lapsed, et oleks ikka, millest blogisse kirjutada.

Pere- ja beebiblogidel ma väga silma peal ei hoia, kuna mind tegelikult ei huvita väga teiste lapsed. Kui just blogi pole väga vaimukalt või väga huvitavalt kirjutatud. Ometi hoidsin ma pöialt Lipsukesele ja Lillile. Nemad on erinevatel põhjustel mulle silma jäänud. 

Minu rõõmuks said nad mõlemad koha esikolmikus. Palju õnne!

Eluliste blogide kategoorias hoidsin ikka pöialt Mallule. Öelge, mis ütlete, aga mulle ta meeldib. Kirjutab ausalt ja ilustamata. Vahel ma mõtlen, et ma mõtlen ka tegelikult nii, aga ma lihtsalt ei julgeks sellest kirjutada :D Ta on täpselt selline inimene, kellega ma oleksin nõus isegi sõber olema, kui me lähestikku elaksime ja ma talle meeldiksin :D See on see kalade värk - need hoiavad kokku. 

Mallu pani selle kategooria kenasti kinni ka.

Ma tegelikult lootsin ja arvasin, et ta saab aasta blogija tiitli ka, aga ei saanud. Tegelikkuses pole mul üldse kahju, et Henry selle tiitli sai, ma lihtsalt ei osanud seda oodata. Miskipärast arvasin, et läheb Mallukale.

Kui ma nüüd aus olen, siis ma tegelikult oleksin tahtnud ise ka midagi saada. Kasvõi "Ah, anname sulle niisama" auhinna. Midagigi! Eelmisel aastal ma ei oodanud üldse mingit tähelepanu või toetust, aga sel aastal mulle tundus, et mul on mingi võimalus isegi midagi saada. Ma natukene lootsin sellele kolmandale kohale. Ma arvasin, et meie kategoorias saab esimese koha ikka Porgand, teise nt Helena või Maris ja siis kolmanda saangi mina. Loogiš ju. A ma ei arvestanud sellega, et Fitloora endiselt olemas on :) Ma polnud lihtsalt temast üldse midagi kuulnud vahepeal. 

Mõru maik on suus, tuju on natukene nukker, aga ma olen leppinud sellega, et kõik ei saagi esimesed, teised või kolmandad olla. Meil on vaja ka neljandaid, viiendaid ja miks mitte ka kaheksandaid. Las ma siis olla see kaheksas või viies, kui lugejad nii on otsustanud.

Tegelikkuses loeb ju ikkagi see, et ma päris üksi ei ulu siin netis, vaid keegi loeb, kirjutab vahel toetuseks mõned read, vahel isegi kiidetakse. Päriselt!

Oeh.

Auhinnad said jaotatud, käisime tegime veel all fotoseina juures pildi ja läksimegi laiali. 

Foto: Kalev Lilleorg

Ahjaa, tegelikkuses astus mulle ligi ka üks lugeja, kes tahtis lausa koos pilti teha ja värki. 

Ta on hetkel 28 nädalat rase ja loeb minu blogis just seda osa, kus ma rasedusest ja trennidest kirjutan. Ei tea, kas asi on minu heas eeskujus (:D :D) või mitte, aga see rase nägi küll vapustav välja oma pisikese kõhukesega. 

Ma ei jõudnud ta käest luba küsida, seega hetkel siia meie pilti üles ei pane, aga te võite oma peas ette kujutada, kui kaunid me olime.
Edit: kena neiu lubas pildi ka üles panna - siin me oleme :)

kes kõhtu näeb? Mina kohe ei näinudki :)

Kui ma korterisse tagasi jõudsin, siis Printsess magas veel sügavat und, mees oli sauna sooja pannud, kapis ootas külm kali ja ühtkomateist näksimist - mida veel võiks hing tahta. 

Viskasin kingad ja peorõivad nurka ja ronisin sauna. 

Järgmise aastal jälle. 

Ahh, ma ei lähegi! Ehk, mida EBAle selga panna?

Sellistel hetkedel ma tahaks väga olla üks nendest naistest, kellel on kleite ja kingi terve kapp täis.
Minul on kaks paari kontsakingi - ühed neist 5-euroga kuskilt kahtlasest poest saadud, millega ei kannata seistagi (konts on kuidagi ebastabiilne) ja siis kingad, millega ma tööjuures kontoris olin. Töökingad on aga jube koledaks kantud ja ilmselt tuleb varsti minema visata.
Kleitidega on olukord umbes sama nukker - on paar sellist halli kontorikleiti ja siis suvekad. Puuvillased ja triibulised :D Nendega oleks ka narr EBAle minna.

Õnneks mulle tegelikult täitsa meeldib šopata. Olengi nüüd viimastel päevadel poodides sellise pilguga ringi vaadanud, et leida midagi ilusat selga.
Minu kurvastuseks ei ole minu stiilile omaseid kleite väga saada. Tegelikkuses ma meeleldi ei kannakski kleiti. Ma lihtsalt olen olekult juba pigem püksikandja naisterahvas. Kleit ei ole väga minulik ja ma tunnen ennast kleidis alati vanemana. Nagu läheks vanatädi juubelile või midagi.

Aga käisin siis šoppamas ära ja ausalt - mitte midagi pole saada! Nigu nõukaaeg.

Mul tegelikult mõlgub peas mingi idee sellest, milline ma tahaksin välja näha, aga selliseid riideid ei müüda. Või siis müüakse hirmkallilt.

Proovisin ka mõningaid riideid selga ja näitan teile ka oma valikut. Palun aidake ja rääkige kaasa. Kas peaks üldse paljalt minema? Mitte ükski ei sobi?

Aga ... (trummipõrin) ... siin on valik asjadest, mida ma selga olen proovinud.

1. Õrnroosa kleidike 

2. Sinine pluus ja seelik

3. Valge pitspluus + lõheroosa püksseelik

4. Seesama valge pitspluus (ostsin ta ära) + need sinised püksid 

5. Valge pitspluus + mustad pitspüksid

6. Valge pitspluus + must seelik 

 ... või lähen kodustes riietes :D

Peegel on mul veits rokane, sest põhjused :D

Aga meeleheitel olen ma endiselt.

Kingadega on nii, et mu jooksusõber (tsau Berli) laenab mulle kaks paari, millest ma siis pean endale sobiva välja valima. Nondel on aga mingi jõhkramat sorti konts all ja ma ei ole kindel, kas ma nendega seistagi suudan. Varuvariandina võtan valged plätud kaasa :D

Ilmselt ma lõpuks panen ikka need riided, millega ma end mugavalt tunnen, aga te võite ju ka sõna sekka öelda, eksju.

Mingit soengut või meiki ma teha ei lase. Panen juuksed patsi ja värvin ripsmed ära. Abikaasa arvates olen ma niimoodi ilus :) 

Kuidas ma ennast tähtsusetuna tundsin ehk EBA eellainetus

Chilli.ee on otsimas endale spordi-ja kaalublogijate seast koostööpartnereid. Ka minuga võeti ühendust ja uuriti, kas oleksin sellisest asjast huvitatud.
Hell yeah, muidugi ma oleksin! Seal on igasugu kasulikku kraami, mis minusugusele koonerdisele ära kuluks.
Olin kohe maru õhinas, et ka mind on märgatud ja ma olen nagu "päris blogija" juba.
Saatsin õhinas kirja vastu, et saatke aga oma tavaar siia ja ma muudkui katsetan. AGA. Chilli.ee on nii piisavalt suur ja mainekas veebileht, et nad niimoodi viisakalt ikka uurisid minu blogi statistika kohta ka.

Arvake, kas mul on piisavalt lugejaid?

Noup! Ei ole.

Ilmselt loevad mu blogi mu ema, mõned sõbrannad ja siis paar blogijat, kes natukene nagu kohustusest seda teevad, kuna mina loen nende omasid ka (blogijate värk).
Tuleb välja, et sellest jääb natukene väheks, et niinimetatud populaarsete blogidega konkureerida.
Mulle anti väga armsalt teada, et küllap ma veel kasvan ja saan tublimaks, aga esialgu koostööd ei soovita. See on nagu öelda oma naisele, et noh, vähemalt sul on hea iseloom. :) :) selline lohutus, mis tegelikult nagu üldse ei lohuta.

Õnneks on Chilli.ee-s ilmselt tööl oma ala asjatundjad, kuna nad said aru, et ma olen natukene kurb ja tahan ennast maapõhja häbeneda, et ma nii mõttetu olen, kuna nad lisasid kohe, et saadaksid mulle sellegipoolest väikese üllatuspaki.

Einoh, hurrraaa! Üllatuspakid mulle meeldivad.

Läks päevake mööda ja Omnivasse prantsatas selline kaunis pakikene:

Sees olid sellised asjad:

Lohutusauhinnaks sobib ju küll. Aitäh, Chilli!

Kuhu ma aga selle jutuga jõuda tahan on see, et varsti-varsti hakkab jälle pihta EBA hääletus.
Kes on blogikaugemad inimesed, siis selgitan, et EBA on pikalt välja kirjutades Eesti Blogiauhinnad.

Üritust korraldab täitsa oma initsiatiiivil blogija Mari-Leen Albers (suured tänud talle!) -  BLOGI . Tegemist on üritusega, kuhu tuleb kokku Eesti blogijate koorekiht ja siis need ülejäänud blogijad ka :) Kohapeal jaotatakse auhindu iga kategooria esikolmikule ning veedetakse koos mõnusalt aega. Harilikult kajastatakse üritust ka erinevates meediakanalites.

Eelmise aasta galerii - http://elu24.postimees.ee/3729603/elu24-galerii-eesti-blogiauhinnad-2016-vaata-kes-kohal-kaisid

Mina kah siin
http://elu24.postimees.ee/3729603/elu24-galerii-eesti-blogiauhinnad-2016-vaata-kes-kohal-kaisid?gallery=78551&image=5501911
ja siin
http://elu24.postimees.ee/3729603/elu24-galerii-eesti-blogiauhinnad-2016-vaata-kes-kohal-kaisid?gallery=78551&image=5501913


Eelmisel aastal läks mul isegi täitsa hästi ja sain oma kategoorias kuuenda koha. It's something! 

Auhindade galal tundsin ennast aga üpris võõrkehana, kuna ma ei teadnud kedagi. Õnneks armas Regiina tuli mulle seltsi ja edasi läks juba lihtsamalt. Tänks, Regiina! :)
Lisaks vahetasin paar sõna ka tol ajal kaasraseda Mallukaga , kallistasime ka (ma ei pese end enam mitte kunagi). Minu õhtu tipphetked, ma räägin :)

Sel aastal arvasin, et ma olen juba nii tegija ja tubli blogija, et ei pea üldse ennast ebakindlalt tundma. Lendan kohale ja teen näo, nagu just minusugustele see gala ongi. Ma olen ju ikkagi BLOGIJA. Kohe lausa suurte tähtedega ja värki.

Pffffttt. Boy, was I wrong!

See, kui tähtsusetu ja tundmatu ma blogimaastikul endiselt olen, jõudis mulle kohale siis, kui blogi postituste reklaamimise grupis Facebookis võeti üles teema, et blogijad peaksid ennast ikka rohkem väärtustama ja reklaampostituste eest raha küsima.
Need, kes ei küsi, pidavat tekitama olukorra, kus erinevate firmade turundusinimesed hakkavadki arvama, et saavad niisama reklaami.

Noh, mis ma oskan kosta. Mul on siiani vunts viiesaja peal, kui keegi üldse huvigi tunneb mu blogi vastu. Ma leian, et minust oleks lausa veider raha küsida, lisaks ei maksaks mitte keegi mulle sentigi. Krt, mulle ei taheta isegi tasuta asju saata, mis siis veel lisaks toodetele rahast rääkida! Nalja teete või?

Kui ettevõte pakub proovimiseks mingit uut või põnevat toodet/teenust, siis minu jaks on juba see suhteliselt suur asi. See tähendab, et mu blogi on piisavalt silma jäänud, et üldse mõne sellise turundusinimeseni jõuda.

Antud teemas Facebookis ma sõna ei võtnud ja seda just seetõttu, et ma tundsin, et ma ei kuulu sinna gruppi. Mulle ei pakuta tasuta asjugi.
Kas ma siis polegi päris blogija? Mis hetkest sa oled see "päris blogija"?

See, kes raha küsida ei saa ja, kellele firmad testimiseks asju saata ei taha, need ei ole päris blogijad?

Ilmselt siinkohal vastatakse ikka, et oled küll blogija, ega sa asjade pärast ei blogi jne jne. Jah, tõsi. Ma ei blogi selleks, et tasuta asju saada, kuid tundub, et KÕIK TEISED saavad?

Peale seda tundsin ennast kuidagi nirusti. Ma olen nagu wannabe blogija. Kirjutan nagu tervele Eestile, aga loevad vaid mu lähituttavad. Tõmbas kuidagi maa peale see olukord, kohe paraja matsuga maa peale.
Kes ma omast arust olen?! Ma ei ole tuntud. Mul ei ole palju jälgijaid, mul pole palju lugejaid. Kedagi tegelikult väga ei huvita, milline ma olen ja kuidas mul läheb, mida ma asjadest arvan või kus käin.
Kellele sa kurdad, ah?

Oeh.

Õnneks on meil tekkinud oma väike seltskond spordi-ja terviseblogijaid, kellega oleme plaaninud EBA galal ühes lauas istuda. Loodetavasti jätkub mulle seal lauas ikka ruumi, muidu tunnen ennast küll väga halvasti.

Ma tegelikult ei teagi, miks ma selle postituse kirjutasin. Tahtsin hingelt ära saada lihtsalt. Ma tunnen ennast nagu see ebapopulaarne ja kole tüdruk, kes üritab lahedate inimeste gruppi sulanduda. Kuidagi ei taha aga õnnestuda. Vahel mõtlen ikka, et ma olen täiskasvanud naine, mul on oma elu ja toimetused, ma ei peaks selliste väikeste asjade pärast üldse oma pead vaevama. AGA. Kusagil kuklas tiksub ikka "sa ei meeldi kellelegi", "miks sa üldse blogid".

Ma tean, et mul on mingi oma lugejaskond, kes ikka mu postitusi ootavad. Ma tänan teid väga, et te ikka vahest kommentaariumis sõna võtate ja endast märku annate.
See tundub imal, aga iga kord, kui keegi uus või võõras (kasvõi anonüümne) midagi mu blogis kommenteerib, siis ma olen ääretult tänulik. Aitäh teile!

Teid pole palju, isegi võib öelda, et teid on lausa vähe, aga vähemalt teid ON.

Palun olge edasi, sest ma olen teiega juba nii ära harjunud, et ma ei saaks ilma teieta hästi hakkama :)
Eks?



Teie tühine blogija,

Mariliis

EBAlev EBA 2016

Minu kord siis jutt lahti lüüa! Hellõu!

Väga austatud ja hinnatud iga-aastane blogijate mõõduvõtt "Eesti Blogiauhinnad" on taas tulemas.
Kõik edevamad blogijad on juba sellest ka kirjutanud ning tuletanud lugejatele ka meelde, et hääletama peab :)
Minul on hääled antud. Kellele? Noh, ikka lemmikutele ;)

Eelmisel aastal ükski lugeja minu blogi sinna üles ei andnud. Nigu ämber külma vett oleks selga tõmmatud. Olin kurb küll, aga sain endast üle.
Sel aastal tuli ennast ise üles anda ja ÕNNEKS on mul üks armas lugeja Karmen (kes ise ka blogib - tema blogi), kes ütles, et ma heaga ennast ise üles annaksin. Muidu ma oleks vist uhkusest jätnud osalemata.
Mitte, et ma mingi pirts eit oleks. Vastupidi. Ma lihtsalt ajan täitsa oma asja ja pool ajast on mul tunne, et ma kirjutan endale. Ainult.
Mul on omad lugejad, kes ei võta kommentaariumis väga sõna, kuid ma tunnen, et nad on olemas. Aitäh!

Ise oled paks :) on suhteliselt pisike üritaja. Omaette. Ma tunnen end nagu see tubli laps algkoolist, kellel nagu pole otseselt midagi viga, aga keda päris kõikidele sünnipäevadele ei kutsuta. See, kes saab kõigiga justkui läbi, aga ei ole kellegi sõber.

Ma kavatsen kindlasti auhindade jagamisele kohale minna ja Tartu blogijate lippu kõrgel hoida. Korraldajad teevad seda kõike ju MEIE pärast. Inetu oleks mitte minna. Kardan küll, et rasedana (loe: kainena) võib seal lõpuks päris kurvaks ja igavaks kakkuda, kuid kavatsen ise enda heaolu eest hoolitseda ja mitte lasta ennast sellest häirida, et ma kedagi ei tea.

Ma tean ametlikult ainult kahte blogijat - Merlinit ja Karmenit . Karmen paraku vist minna/tulla ei saa, kuna peab tööl olema. Merlin on vist minemas küll, aga temal on seal juba nii palju sõpru-tuttavaid, et too ilmselt rabatakse kusagile seltkonda kiiresti ära :)

Panen vaimu valmis, et ma veedan õhtu enamasti üksi laua taga virgin Bloody Mary't limpsides ja vahel üksikutele pinnapealsetele küsimustele vastates.

"Tere. Mis blogi sina pead?" . . .  "Aaaa. Äge." (kõnnib naeratades minema)
"Hei! Kas sina oled see Liina?"  . . . .  "Aaaa. vabandust."
"Kas see tool on vaba?"  . . .  (istub ja hakkab enda vastas istuva inimesega lobisema)

Ma tegelikult eelistan selliseid küsimusi teeseldud huvile.

Ma ise loen väheseid blogisid ja ma mõistan, kui keegi minu omast kuulnudki pole. It's all cool.

Samas, oleks ju tore ja ülimalt armas, kui need inimesed, kes tegelikult ka mu blogi loevad, ikka ligi astuksid. Kui midagi öelda ei oska, siis ütle kasvõi mjäu! Ma olen ise nii maakas, et ilmselt astun ka kellelegi ligi ja ehk teen isegi margi natukene täis. Elame näeme.

Aga nüüd ajame asja ametlikuks ka.

Kui Sina, kallis lugeja, arvad, et minu blogi on mingi täiega äge, siis oma hääle saad anda siin - ANNA HÄÄL. (sealt tegelt peab veel teisele lingile edasi minema, aga targemad saavad vast hakkama)




Aga, nägelemiseni! Osadega äkki kohtume 11.juuni!


raseMann