Elust ja olust - palju pilte

Nii palju oleks muljetada, aga ei jõua kõike jooksvalt kirja panna. Siis tekib selline olukord, et ei tule enam seda kirjutamistuhinat peale ja äkitselt - poof! - ongi kaks kuud möödas ja sa ei mäletagi enam, mida sa kirjutada tahtsid :)

Heh. Mul on ilmselgelt mingi probleem.

Katsun siis kusagilt pihta hakata ja natukene oma elust ja olust kirja panna. Selline tunne, nagu poleks kuid juba bloginud, kuigi tegelikkuses on vist ainult nädalake viimasest postitusest möödas.

Iiiiiiiigatahes . . .

Esmaspäevast olin jälle trennilainel ja startisin Kayla kava kuuenda nädalaga. Regiina juba hoiatas ette, et nüüd läheb jõhkraks, pangu ma oma tagumik valmis. Ta ei valetanud. Tagumik mäletab siiani selle nädala õudusi.

Võtan lühidalt oma teguderohke nädala kokku -

Esmaspäeval:

• Pidi olema ühistrenn lugejatega, kuid kedagi ei tulnud, seega jooksin soojenduseks 5,88 km ajaga 38:39, tempo 6:35 min/km, pulss 147 bpm
• Kayla kava käed ja kõht ajagab 32:33, pulss 118 bpm

Tahtsin graatsiliselt hüpata, aga näe, mis välja tuli

Oeh, need kõhulihased

Teisipäeval:

• Käisime Printsessiga Cinamonis beebikinos ja õhtul jalutamas. Trenni ei teinud.

Kolmapäeval:

• Jooksin 4,46 km ajaga 30:46, tempo 6:53 min/km, pulss 145 bpm
• Kayla kava kõht ja kardio ajaga 30:42, pulss 123 bpm

Neljapäeval:

• Sõitsime perega Lätti, ööbisime kaks ööd Riias. Peatusime neljatärnihotellis Rixwell Elefant. Hotelliga jäime igati rahule. Toas oli kolm üheinimesevoodit ja lisaks siis beebivoodi. Tuba oli väga maitsekalt sisustatud, seinal oli lameekraaniga televiisor, toas levis võrdlemisi kiire wifi.

  

  Sain kah punasele vaibale 

  
  
  
  
  

  

  Poja valis oma voodi välja

  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  Hotell asus kesklinnast ja vanalinnast võrdlemisi kaugel. Kui ma hotelli broneerisin, siis tundus mulle, et sinna on ainult natukene vaja jalutada. Tegelikkuses oli linna saamiseks vaja kõndida üle kolme ülipika silla. Esimesel sillal oli kõnnitee täpselt sama lai, kui meie käru rattad. Väikene vääratus ja me oleks Printsessiga autoteele kukkunud. Päris pingeline oli see sillaületus. 
  

Järgmisel päeval läksime autoga linna ja jalutasime kesklinnas 4 tunnikest ringi. Riia vanalinn on hingematvalt ilus ja ma oleks suurima rõõmuga seal veel tunde ringi vaadanud, aga minu suureks üllatuseks selgus, et mõlemad mu mehed (poeg ja abikaasa) ei jaksa väga palju kõndida. 

Noh, minu kaitseks nii palju, et me ei kõndinud neli tundi järjest. Me ikka lõunatasime ka ja šoppasime/seisime poeriiulite vahel rumala näoga. Ausõna, ma mõtlesin, et ma saadan oma poisid kohe kusagile treeninglaagrisse. Kurjam küll! :D 

Lihtsalt venisid mul seljataga. Mees veel kirus, et pidi ta endast noorema naise võtma :D :D 

Laps muidugi ähvardas kohe ja sealsamas maha surra. Lisaks ähvardasid ta jalad lihtsalt küljest kukkuda. Lõpuks poeg lihtsalt rääkis oma jalgadega: "ärge valutage, kõnnime, lihtsalt kõnnime veel ja veel ja veel..." :D

Toomkirik

per se

Praegu tundub jah naljakas, aga kujutage ette, et te tahate vinge arhitektuuriga tutvuda ja mingid lihtsalt kiunuvad sul kõrval. Oeh. Ma ei jõudnud isegi šoppama, kuna mehed olid juba veidi näost ära ja ma ei tahtnud ka nende reisi ära rikkuda. 

Minul oli aga jaksu küll ja veel ning tagasi hotelli jõudes otsustasin üles otsida hotelli jõusaali. 

Olin kenasti trenniriided kaasa pakkinud, lisaks ostsin Olimpia kaubanduskeskuse SportsDirectist endale 5,50 eest uue trennipluusi. Tosse muidugi kaasa ei võtnud, kuid õnneks olid mul mu kõndimise tennised kaasas. 

Jõusaal oli pisike, kuid täiesti piisav minu Kayla kava jaoks.

Reedel:

• Soojenduseks 10 minutit jooksu hotelli jõusaalis lindil, siis Kayla kava jalad ja kardio, lõdvestuseks 10 minutit velotrenažööril. Oeh, seekordne Kayla oli jõhker. Ma üks hetk lihtsalt istusin jõusaali põrandale maha ja katsusin oma hingamise normi saada. Reaalselt tekkis korra paanika, et ma lämbun lihtsalt ära. Õnneks oli jõusaalis ka veeaparaat olemas, kust ma siis endale turgutuseks vett võtsin. Mul on muide tänase päevani tagumik nii hell, et igas poosis istuda ei tahagi. Need jalapäevad Kayla kavas on mu surm. Aga pepu hakkab nende tagajärjel ka vaikselt vormi võtma. 

Reedel käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses šoppamas ja poisid muidugi olid jumalast laibad juba. Ma lubasin koju jõudes kohe Aliexpressist neile mõlemale aktiivsusmonitorid osta, et saaks nende päevast aktiivsust monitoorida. No, ei ole normaalne, et nad nii siva ära väsivad. Pean sellega nüüd tegelema hakkama :) Liigume rohkem!

Laupäeva õhtul tulime juba Eestisse tagasi, kuna abikaasa pidi täna tööle minema. 

Printsess muide pidas end terve reisi aja väga hästi üleval. Ei mingit jorinat, ei mingit üleväsimust.  

Magas kenasti hotellitoas oma voodis, sõi, jõi jooksu pealt kõike, mida anti ja oli rõõmus ja rõõsa.

Riias õppisin ma kuidagi ootamatult oma keha rohkem armastama. Ma tundusin endale isegi täitsa vormis juba. Kandsin julgelt lühikest seelikut või lühikesi pükse. Ei lasnud end oma venitusarmilistest kintsudest üldse häirida. Las lopendavad siis, ma ise vähemalt tean, et selle naha all on jumala vonksud jalad. 

Lätti võtsime kaasa kingituseks saadud jooksukäru, kuna jalutuskäru on meil müügis ja ma isegi naiivselt lootsin, et äkki jõuan Riias jooksmagi.

Noh, jooksma ei jõudnud esiteks juba ajaliselt, aga tegelikkuses on Riias need teed ikka päris nukras seisukorras, seega ei kutsunudki väga käruga jooksma. 

Käru paremale kakkumisest sain ka lahti. Sättisin seda esiratast natukene teise nurga alla ja enam ei kaku kummalegi poole. Ideaalne käru. Oleks see kaarvari ainult pikem :)

Nonii, saite nüüd enam vähem järje peale, et kus ma olen olnud ja mida teinud.

Plaanin muide teha augustis ühe Endomondo väljakutse. Kirjutan sellest oma blogi Facebook'i lehel ka. Hoidke silm ja kõrv lahti. Kellel neid mitu, võib ka kõik lahti hoida ;)

Nädala kokkuvõte ja esimene jooks uue käruga

Olen oma masendusega kaevatud sügavast august hakanud vaikselt välja ronima.

Jooksmisega oli sel nädalal jätkuvalt natukene pahasti, kuid nüüd uue käruga peaks olukord oluliselt paranema.

Jätkasin Kayla Itsines'i Bikini Body kavaga ja tehtud sai juba viies nädal. Kokku on seda õudust lausa 12 nädalat, seega üle poole veel minna.

Nii palju oskan märkuseks öelda, et see Kayla kava teeb kehaga imelisi asju. Kaal mul väga ei muutu, kuna toitumine on endiselt selline, nagu ta on, aga keha tahkus on küll juba uuel tasemel. Ma joostes lausa tunnen, et mul on lihased. Päriselt.

Kaalust nii palju, et kaal kõigub jätkuvalt 67,2 ja 68,0 vahel. Sõltub reaalselt sellest, kui hilja ma eelmisel õhtul sõin. Olen täitsa rahul, kuigi ideaaliks võetud 64 kg on veel mõne kilo kaugusel. Loodan, et kui laps enam rinda ei saa, siis saan paastupäevadega asja korda. Hetkel paastuda ei julge, kuna piim võib täitsa ära kaduda.

Nädala trennid:
E: Kayla kava jalad -  29 minutit ja 236 kcal. Keskmine pulss 128, max 158.
T: Puhkasin, jalutasin beebiga 6 km.
K: Kayla kava käed ja kõht - 32 minutit ja 140 kcal. Keskmine pulss 99, max 135.
N: Puhkasin, jalutasin beebiga 12 km.
R: Jooks 5 km ajaga 34:41, kaloreid 395, keskmine pulss 152. Lisaks Kayla kava kõht ja kardio - 31 minutit ja 202 kcal. Keskmine pulss 125, max 158.
L: Puhkus, jalutasin beebiga 11 km.
P: Esimene jooks uue käruga! 11 km ajaga 1h 10min. Keskmine pulss 155, kalorikulu 834 kcal.

Kokku jooksin 16 km, jõutrenni 1 tund ja 32 min.

Tegelikkuses oleksin tahtnud veel joosta, kuid vorm ei ole enam see, mis ta oli. Viimase nädala-kahega on toimunud päris korralik taandareng. Ilmselt oli natukene asi ka selles, et eile oli väljas lauspäike ja 22 kraadi sooja. Palav oli. Pulss ronis kohe alguses nii üles ja alla enam naljalt ei läinud.

Jooksin mööda Emajõe äärt kulgevat kergliiklusrada, millel on paar päris korralikku tõusu. Viimane neist enne Salvestit, kohe linnapiiri ääres. Seal näitas pulsikell lausa müstilist 198-t. Ise arvan, et ta pani veits pange, aga mine sa tea. Oma enesetundest tulenevalt jooksin seekord vaid 11 kilomeetrit.

Kärust ka.
Ahh, ta ikka meeldib mulle täitsa. Ta on nii kerge, kuid samas kindel. Ei oska seda kuidagi paremini selgitada.
Kerge on ta selles mõttes, et ma vedasin käru viiendalt korruselt niimoodi alla, et beebi oli ühes käes ja käru teises. Ta on suur, aga kerge. Ja raam ei logise kuidagi. Nagu oleks ühes tükis.
Printsessil ei ole ka käru vastu mitte midagi. Jäi kenasti kohe magama, kui jooksma hakkasin, ärkas pool tundi hiljem ja tšillis rahulikult kuni jooksu lõpuni. Isegi rihmad ei paistnud teda väga ärritavat. Talle muidu üldiselt ei meeldi kusagil niimoodi kinni olla. Turvahäll on pahas tujus Printsessile justkui piinapink. Viskab sinna pannes end vibusse, et keegi jumala eest rihmasid kinni ei saaks panna. Jooksukärus rihmadega probleemi polnud.

Annan X-Lander X-runile kaheksa punkti kümnest. Miinuseks lühike kaarvari ja topsihoidja puudumine. Õnneks on mõlemad miinused võimalik likvideerida ostes juurde organisaatori sangale ja universaalse päikesevarju.

Ahjaaa, see küljele kakkumine ka. Noh, ütleme nii, et käru kakub tõesti veidi paremale. Keskmiselt nii 10 sentimeetrit 100 meetri kohta.
Guugeldasin "sümptomeid" ja sain päris mitu nippi, mida proovida. Vean end täna Printsessiga jalutama ja katsun paika timmida. Hoidke mulle pöidlaid :)


Kui kellelgi on kogemusi kolmerattalise käru esiratta timmimisega, siis võib julgelt kaasa rääkida. 

Kärudraama lõpp - lugeja kinkis mulle jooksukäru

Ilmselt võiksin ma selle postituse ka kirjutamata jätta ja ainult pealkirja avaldada, onju. Pealkiri annab üpris selge ülevaate praegusest olukorrast :D

Peale eelmise postituse avaldamist rahunesin veidi maha. Otsustasin mitte kodus masetseda vaid käruolukorra unustada ja suve nautida.

Õnneks kirjutas mulle peale halapostituse avaldamist ka mu jooksusõber, kes üle pika aja jälle Tartusse sattunud oli, ja pakkus välja, et masetseme koos ja proovime muuhulgas ka natukene joosta.
Hoiatasin ka, et ma ilmselt nutan terve aja. Talle sobis :)

Jooksma läksime reede hommikul kell 9:30.
Fikseerisin sel korral varakult juba käru rattad ära ja jooksmine ei tundunudki nii hull, kui ma mäletasin. Mõtlesin veel, et polegi kiiret selle jooksukäruga, saan oma Smart Luxiga ka hakkama.
Tegime 5 km jooksu ja lõpetuseks Kayla kava viienda nädala reedet.

Jooksusõber on mul samasugune mölalõug ja terve aja me mõlemad lubasime suurest pingutusest korduvalt vedru välja visata. Valusam kiunumine käis :) Tuju läks kohe heaks. Tänks, Berli! (teen suuga musitamise häält)

Peale trenni kodus mehega vesteldes jõudsime jutuga nii kaugele, et tema käskis mul kohe mingi jooksukäru ära osta. Tal vahet pole, kas uus või kasutatud, peaasi, et ma enam selline ei ole. Noh, kurvameelne või nii. Ta ei saa hakkama, kui ma kurb olen. Seda ei juhtu väga tihti ja ilmselt on veidi harjumatu.

Ma kohe elavnesin. Noh, kui juba mees käseb, siis mehe käsku peab ju täitma.
Panin beebi magama ja istusin arvuti taha erinevaid variante uurima.

Silma jäid Thule Urban Glide 

ja Bumbleride Indie. 

Thule oleks saanud odavamalt - 499 €, Bumbleride oleks maksma läinud nii 599€.

Uurisin ja puurisin ja mõtlesin ja ei raatsinud kohe uut osta. Panin KärusSõltlaste gruppi (jah, see minu lemmik grupp) kuulutuse, et ostan heas korras jooksukäru. Lootsin, et äkki saan natukene soodsamalt mõne hea pilli.
Jäin pakkumisi ootama.

Mõni tunnike hiljem kirjutati mu blogi Facebooki messengeri. Kirjutajaks oli blogi värske lugeja Kerstin. Ta olevat ka mu blogis üritanud endast märku anda, aga ei õnnestunud kommenteerida.
Kirjutas, et on tahtnud ühistrennidesse tulla, aga siiani pole ajad sobinud. Tal olevat üks jooksukäru üle. Samasugune, nagu temal. Pakkus, et äkki ma tahan endale. Noh, mul oli kärude plusside ja miinuste vaagimine pooleli ja ma vastasin, et ma pole veel otsustanud, millist tahan, aga ta võib pildid ikka saata.
Ta siis täpsustas, et ta pakkus nagu tasuta mulle seda käru. Tal hakkas minust nii hale, kui mu postitust luges.

Einoh, ma kohe vastu, et davai! Saada pildid ja kui sigakole pole, ma lendan kohe laivi. Ta tõmbas kohe pidurit, et käru maru must ja ta peab veel kõik vidinad üles otsima ja, et ma äkki tahan enne ikka proovida. Mina aga kibelesin juba uut käru näppima ja ei lasnud end väga hirmutada. Sain pildid, mulle sobis, seega leppisime kokku, et ma lähen kohe järele ja puhastan kodus ise.

Käruks on siis X-lander X-Run. Veidi vanem mudel küll.

Poleks olnud mu esmane valik, kuna kaarvari on võrdlemisi lühike ja esiratast ei saa pöörlema panna, aga tasuta saadud käru kohta on käru rohkem, kui rubla eest!

Aaahhh! Ma olen nii rahul.

Kulumist on minimaalselt. Rattakummid on nagu uued, käepide on kriimudeta, raam puhas, roosteta.

Kaasa tulid vankrikorv ja vihmakile, soojakott, kõhukott (jep, sama värvi ja puha) ja istmepehmendus..

Plussid:
* käsipidur (nüüd saab oma rulluisud kapist välja otsida);
* hiiglaslikud rattad;
* veereb hästi (juba mu mõtte peale hakkab liikuma);
* kerge - kaalub 10,5 kg. Printsess kaalub 9,9 :D ;
* jalatoe sees on tumedat värvi putukavõrk, mis vajadusel toimib ka päiksesirmina;
* kaarvarju sees on vilkuv tuluke, mille saab pimedatel sügisõhtutel joostes vilkuma panna;
* kaasa tuleb ka istmepehmendus, mida saab masinas pesta.

Homme viime jooksusõbraga mu uue käru tiirule kah. Eks siis näis, mis vead välja tulevad. Kerstin küll hoiatas, et käru tema meelest kakub ühele poole. Ta enda oma pidavat sama nalja tegema. Eks ma saan omal nahal järele katsetada. Hetkel kommenteerida ei oska.

Ma ei suuda tegelikult siiani uskuda, et see olukord nii hästi lahenes. Mees ka veel küsis, et miks ta sulle selle tasuta annab :D

Otsustasime mehega, et nüüd teiste kärude müügiga ei kiirusta. Just selle Phil & Teds Smart Lux'iga. Tollega saan ma poes ja jalutamas käia ja jooksukäruga saan jooksmas käia. Las siis olla kaks käru.
Jätame nii Roani kui ka Phil & Teds'i müüki ja, kui mõlemad müüdud saavad, siis ostame väiksema jalutuskäru. Praegu on aga kõik timm.
Minul tuju hea, mees ei ole enam paanikas ja laps ei pea tavalises jalutuskärus oma hoolimatu emaga kaasa loksuma.
Elagu!

Suured suured tänud veelkord toredale lugejale, kellel must hale hakkas. Teinekordki! :D

"Puhkenädal" ja kergemat sorti masekas

Kergem masendus on jõudnud meie õuele.
Ilm on ka vastav. Krt, kuhu see ilus juuli nüüd jääb? Kurat küll!

Eelmine nädal oli puhkenädal. Ma ei plaaninud seda kuidagi ette ega teinud otsust puhata oma enesetunde põhjal või mingil muul väga targal põhjusel. Ma lihtsalt ei viitsinud ennast liigutada. Motivatsioon sai otsa.
Esmaspäeval oleksin pidanud alustama Kayla kava viienda nädalaga, aga tunnid muudkui läksid ja läksid ja ma ei suutnud endas isegi seda jaksu leida, et trenniriided selga panna. Läbi, mis läbi.

Mõtlesin, et teen siis esmaspäevase trenni hoopis teisipäeval. Lähen välja ja sörgin veits ja siis teen Kaylat ka. Noup. Käisin hoopis ühe teise novembribeebi emmega jalutamas. Olin ma ju värskelt uue käru saanud ja oli vaja see testimiseks välja vedada.

Okey. Õhtul lubasin endale, et kui ma nüüd kolmapäevast pihta hakkan, siis mahutan kolm trennipäeva nädalasse ära küll. Pole hullu.
Õnneks oli kolmapäevaks plaanitud ka kolmas ühistrenn lugejatega.

Kedagi ei tulnud. Olin üksi.

Oeh, egas midagi. Eks see pidi ka millalgi juhtuma, et ma üksi ühistrenni teen. Vahet ju pole, mina saan ikka oma trenni tehtud.
Olin esimest korda oma uue käruga jooksurajal ja olin suhteliselt elevil, et kuidas selle käruga siis see jooksmine kah on. Printsess on selles kärus igatahes rahulikum.

Noh, juba peale poolt kilomeetrit olin ma nii läbi kui läbi. Oeh. Seda käru ei anna ühe käega lükata. Kaks kätt lenksul on aga väga raske joosta. Pulss oli mitu triljonit, nägu oli punane, hingamist korda ei saanud. Käru lükkav käsi väsis täiega ära, lihas oli lausa valus suurest pingutusest. Õlg tõmbas krampi.
Otsustasin 30 minutit ikkagi sörkida, kui ma end juba välja olin vedanud.
Terve jooksu aja oli mul nutuklomp kurgus, kuna ma alles olin selle käru ostnud. Mulle meeldib mu uus käru! Mis ma nüüd teen, kui ma sellega jooksmas ka käia ei saa?

Ausõna, mulle tol hetkel tundus, et kõik on maailmas valesti. Endast hakkas nii hale.

Peale jooksu olin omadega täiesti räbal. Hingamine oli nii raske, nägu punetas, kõrvus tuksus.
Otsustasin, et Kaylat ma ei tee, kuna ma lihtsalt ei jaksa. Tegin oma jõusaalikava, kus kasutasin oma keha raskust.

Printsess näksis kamapalle, kuni emme trenni tegi

Kohustuslik hüppepilt ka

Koju jõudes oli tuju muidugi igati alla arvestuse.
Kedagi ühistrenni ei tulnud, käru ei kõlba kuskile. Meest polnud ka kodus, et oleks saanud talle oma mure ära kurta.
Porisesin ja torisesin terve õhtu omaette.

Siis tuli mul aga geniaalne idee, et panen selle uue käru müüki ja ostan endale kergema ja jooksmiseks mugavama käru. Jooksukäru päris ei tahaks, kuna need on nii suured, et šopata on nendega sama keeruline, kui mu Roaniga.
Uurisin ja uudistasin natukene omal käel ja siis panin KäruSõltlaste gruppi Facebook'i üles teema, et soovitage mugavat jooksmiseks sobilikku käru.
See ei olnud kõige õigem otsus.
Nimelt, joosta tohib AINULT sellise käruga, mille tootja on jooksmiseks sobilikuks märkinud. Iga käruga joosta EI TOHI!
Kui ma selle peale andsin teada, et ma siiani jooksin Roan Maritaga, siis paluti mul austada grupi põhimõtteid(???) ja mitte paluda inimestel pakkuda kärusid, mis ei ole spetsiaalsed jooksukärud.
Okey.
Kustutasin teema ära. Otsustasin, et ma ei lase sel enda tuju veel rohkem rikkuda ja ma lihtsalt proovin unustada, et ma nii s*tt lapsevanem olen, et eelnevalt mõrvarliku käruga jooksmas käisin.
Kahjuks ei tööta see nii, et sa lihtsalt otsustad, et ei lase sel end kõigutada. Onju :)

Tuju oli muidugi megakehv selleks hetkeks. Tekkis tahtmine lihtsalt kõigele keskmist sõrme viibutada ja keelt näidata. Lisaks veel natukene ropendada.

Paratamatult olen ma täiskasvanud inimene, kahe lapse ema ja eeskujulik maksumaksja ja seda endale lubada ei saa.

Hoidsin suu kinni ja sõrmed klaviatuurist eemal.

Siis jõudis kohale aga kolmas masenduse laine - ma pean siis kahte käru omama? Jooksukäru ja jalutuskäru? Tegelt?
Tarbimisühiskond much? Võidab see, kellel on surres rohkem asju?

Egas midagi. Ei saa ju vastutustundetu olla ja oma last vales kärus kärutades vaikselt ära tappa, onju.

Hakkasin siis uurima, kas on mõni kena välimusega jooksukäru ka saadaval? Mõni selline, mida kasutaks igapäevaste toimingute jaoks ka?
Otsing jätkub.

Ideaalse sportliku emana omaksin ma jalutuskäru, millega saab poes käia ja, mis mahub kenasti autosse, jooksukäru, millega ma käin jooksmas ja siis muidugi talveks nelja suure rattaga hea vedrustusega käru.
Iga käru hind on minimaalselt 300 eurot. 900 eurot kärudele kulutada tundub minu jaoks absurd. Tegelt ka.
Ja see 300 on selliste kärude hind, mis ei ole need kõige vingema välimusega kärud.

Praeguse seisuga on mul kaks käru - Phil & Teds Smart Lux, mille välimust ma absoluutselt jumaldan, aga millega ei saa sammugi joosta .

ja Roan Marita, millega ma jooksin (aga ei tohi), kuid mis on minu praeguse elustiili jaoks natukene liiga lahmakas.

Mõlemad tuleks maha müüa ja asemele osta korralik jooksukäru.

Siiani kummalegi kärule ostjat pole, jooksukäru ma ostnud ei ole, seega jooksmas ma ei käi.

Siit ka minu masenduse laine number neli - ma ei käi enam jooksmas.

Eelmisel nädalal jooksingi ainult ühe korra ja 4,75 kilometrit. Rohkem pole jooksuplaane teinud.
Sügisene poolmaraton tundub järjest vähem ahvatlev. Väga enam ei viitsigi minna seda poolmaratoni jooksma. Milleks? Vot, selline masekas on peal.

Õnneks sain nädalavahetusel natukene liigutada ka ja päris diivanil kanni laiaks ei istunud.
Laupäeval oli Pajusi mudajooks ja pühapäeval käisin sõbrannadega Tartu Seikluspargis ronimas.

Tänaseks on masenduse asemel mingi kergem tuimus. Mul on savi. Lasen asjadel minna.
Jalutan oma raske jalutuskäruga, kuna Roan Marita sai juba puhtaks tehtud ja kokku pakitud, et saaks kiirelt maha müüa. Haaaah. "Kiirelt".

Jooksmas ma ei käi, aga Kayla kava jätkan. Praeguseks käsil viies nädal. Loodetavasti saan omale vinge bikiinikeha, millega talvel ujulas eputada.

Tuju on hetkel natukene selline meeh. Loodetavasti läheb paremaks ja uus nädal on juba rõõmsam.

Ühistrenni ma sel nädalal ei plaani. Pole selleks lihtsalt tuju. Lähen ja siplen üksi oma keerulise käru ja kehva tujuga. Isegi nalja ei viitsi teha.


Olge muhedad.

Kaheksakuune Printsess + Bambo Nature mähkmeloos

Ja ongi juba kuu möödas ning Printsess on sirgunud veelgi tublimaks ja kaunimaks tütarlapseks.
Võtan taaskord kokku seljataha jäänud kuu ning panen kirja Printsessi oskused.

Vanus: 8 kuud (sündis 16.11.2016)
Pikkus: jätkuvalt umbes 70 cm (sünd 48 cm)
Kaal: 9,8 kg (sünd 3070 grammi)
Silmad: hallikasrohelised, nüüdseks on juba rohkem seda rohelist seal sees
Juuksed: pruunid

Hambaid: juba 2
Rõivasuurus: 74
Sööb: vist liiga vähe? Hommikul putru, lõunaks juurviljapüree lihaga ja ülejäänud ajast veel rp peal. Mulle muide tundub, et ta on veidi näljane, aga ta nagu ei võta väga lisatoitu enam. Dieedil vist.

Talle muide magusad püreed ja pudrud ei lähe üldse peale, lihapüreed see-eest lähevad ludinal.

Oskused: See kuu on olnud põnev kuu, kuna Printsess on nii palju arenenud. Esiteks kasvatas ta endale jaanipäevaks korraga kaks hammast suhu. Nüüd pistab maasikaid nii, et silm punnis. Kaks päeva enne kaheksakuuseks saamist hakkas ta lõpuks ka käputama. Läheb ise kenasti istuma, tõmbab end asjade najal põlvedele ja katsub juba püsti ajada. 

Kärus sõidab näoga sõidusuunas, kuna emme kubeme vahtimine tüütas uudishimuliku preili lõpuks ära. Muudkui kräunus kärus. 

Autos istub endiselt turvahällis. Ruumi on küll ja veel.

Lemmikud: maasikad, kõiksugu väikesed asjad, mida maast leiab, vesi, loomad

Üldine seikukord: Ööund on hästi magama hakanud. Jääb kenasti õhtuti kell 20:00 magama. Annan veel enne uinumist rinda ja siis tõstan ta enda voodisse. Seal ta sahmerdab veidi ja jääb ilma kisata täitsa ise magama. Luksus. Ei ole enam mingit võimlemist ja kussutamist ja tissitamist. 

Ärkab ka öösiti järjest vähem. Kui muidu sõi öösel nii 3 korda, siis eile näiteks sõi ainult ühe korra kell 4 hommikul. Äratus on iga päev kell 7:20.

Päevauned on aga jumalast horroris. Teeb korraga vast kuskil 30 minutit und ja nii kolm korda päevas. Vanasti lasi kärutades ikka hea 2-3 tundi magusat und, nüüd on peale poolt tundi silm lahti ja enam magama ei jää.

Lisatoiduga on ka pirtsutama hakanud. Vanasti läks kõik sisse, mis ette anti. Nüüd keerab pea ära ja üritab ennast söögitoolist välja vingerdada. Õudus. 

Kasvuspurt vist jälle :D

Aga nüüd räägime natukene asjast ka.

Seoses sellega, et Printsess suudab end juba igatepidi väänata, püsti ajada ja vedelaks teha, siis on järjest raskem talle mähkmeid jalga saada.

Phäh, mis jalga - jalast äragi on raske saada.

Oleme hakanud nüüd soodukaga ka erinevaid püksmähkmeid proovima. Ühed head ja soodsad on Pampersi omad. Printsessile kenasti sobivad, kuna nad on pehmed ja ei sooni kintsudesse.

Suur oli aga minu üllatus, kui sain teada, et meie lemmikuid Bambo Nature mähkmeid on nüüd ka püksmähkmete kujul saada. Ohhoooo!

Ma veel katsetada pole jõudnud, aga kuna teipmähkmed on väga hingavad, kerged ja ebameeldiva lõhnata, siis usun, et need püksmähkmed kuidagi alla ei jää.

Et vingeid ökomähkmeid ise ka järgi proovida, siis võtke teadmiseks, et Bambo Nature mähkmed on Coop'i kauplustes ja E-poes kampaaniahinnaga perioodil 19.07-01.08. 

Kes ökomähkmetest lugu peab, see läheb vaatab üle! :)

Tartus on kampaaniamähkmed saadaval Maksimarketites ja Coopi kauplustes Lembitus, Ujulas ja Kivilinnas.

Kes ainult minu kiitmise peale Bambo Nature mähkmeid kohe ostma ei torma, aga hirmsasti tahaks proovida, nende vahel loosin välja ühe paki nr 5 püksmähkmeid ja paki niiskeid salvrätte.

Loosis osalemiseks anna kommentaarides teada, mis mähkmetes teie imelised imikud hetkel ringi patseerivad. Miks?

Võitja selgub juba järgmisel kolmapäeval 26.07.2017.

Pajusi Mudajooks 2017

Tegin ära selle hullu asja ja käisin mudajooksul.
Olin paar päeva enne jooksu ikka ammu ärevil ja tegelikkuses natukene kahetsesin, et ennast kirja olin pannud. Oleks mul kindel kaaslane rajale tulemas olnud, oleksin rahulikum olnud.
Üksi täiesti uut kogemust saama minna tundus hirmutav. Reede õhtul ei tahtnud isegi uni tulla, kuna selline sabin oli sees.

Laupäeva hommikul startisime Tartust Pajusi poole kell 10, kohal olime kella 11-paiku.
Infotelgist sain käe ümber kiibi ja õlavarrele kirjutati markeriga number. Mina olin nr 90. Ilus ja ümmargune :)

Kohe sattusime kokku ka Marise ja tema mehe Priiduga.

Oli rahustav mõnda tuttavat nägu näha.

Varsti kutsutigi osalejaid stardikoridor ja seal nägime ära ka kolmanda blogija - Ele.
Ele läks võistlema meeskonnaga, seega tal oli vähe julgem, kuigi tunnistasime mõlemad, et kõhus oli paras karussell.

Marisele ütlesin veel enne starti, et iga mees enda eest ja mind nad järgi ootama ei pea.

Kõlas stardipauk.

Marise ja Priidu kaotasin silmist juba teise takistuse juures, milleks oli mudaojas palgi alt läbi ujumine.

Noh, see muda oli ikka muda ja automaatselt ikka proovisid alguses mitte väga ära määrida ennast. See oli küll paras aja raiskamine :D aga katsu sa naistele selgeks teha, et plögane on okey ja pane ikka täiega oma nägu sinna mutta :D
Noup!

Mäletan, et algus venis meeletult. Kui läbitud oli kuskil 4 takistust, milledest vähemalt kahe ees oli suuremat sorti seisak, siis tundus mulle, et ma olen juba igavesti siin rajal olnud. Minu õnnetuseks näitas järgmine silt aga seda, et läbitud on alles 2 kilomeetrit. Appi!
Korra tõmbas seest õõnsaks. Kas seda muda on veel 8 kilomeetrit??

Rada kulges mööda mudast ja ülilibedat jõekallast. Pisteliselt suunati rada ka jõkke sisse ja siis tuli seal sumbata ja katsuda iga hinna eest püsti jääda.
Kui kauaks ühe koha peale seisma pidid jääma, siis tuli jalgu pidevalt liigutada, kuna muidu vajusid jalad nii sügavale mutta, et enam neid naljalt välja ei saanud.

Näide pinnasest, kus liikuda tuli - Foto: Eili Arula    postimees.ee

Siin ei saanudki näiteks püsti edasi liikuda. Jalad vajusid nii sügavale muda sisse, et lihtsalt ei suutnud ennast liigutada. Päris pika maa läbisin käpuli.
Keha väsis nii ära mingi hetk, et pidin keset mudaauku istuma ja hinge tõmbama.

Foto: Eili Arula   postimees.ee

Kõige mõnusam takistus minu jaoks olid heinapallid teel. Neile sai mõnusa hüppega peale ja siis maha veereda. Tundsin ennast nagu laps. Tuli meelde, kui lapsepõlves sai ikka iga künka peal ronitud ja roomatud.

Terve "jooksu" aja oli mul naeratus näol. Välja arvatud need hetked, kui ma parasjagu kusagile kukkusin, kuna muda on ju libe ja jõepõhi maru konarlik.


Peale seda kahe kilomeetri ehmatust läks rada nii kiiresti kuidagi.
Iga uus takistus tundus põnev. Ma juba ootasin, et mis siis nüüd järgmiseks tuleb ja, kas ma sealt üldse läbi/üle saan.

Takistused olid enamasti sellised, mis on jõukohased kõigile. Noh, kõigile, kellele on jõukohane 9-kilomeetrit raske pinnasega rada läbida.

Kaks takistust olid sellised, kus oli mul abi vaja. Mõlemad olid takistused, kust tuli üle saada.

Esimene oli palgi ümber pandud rehvidega takistus. Takistus oli mulle kuskil lõua kõrgusel ja rehvid seal ümber ju käisid ringi, seega lihtsalt peale hüpates ma sealt üle ei saanud. Veeresin tagasi.
Õnneks olin tolleks hetkeks üles leidnud ka Marise ja Priidu ja Priit viskas mu mängleva kergusega sealt üle. Tegelt ka. Nagu iga päev viskaks naisi üle palgi :D Tänks, mees!

Teine raskem takistud oli puidust sein. Kõrguselt ikka üle pea julgelt. Sinna ma ise hüpata ei suutnud ja olin juba valmis ümber takistuse jooksma, kui üks meesterahvas raja kõrvalt hüüdis, et ikka kogu raha eest tuleb rada läbida. Ma karjusin vastu, et ma ei jaksa hüpata nii kõrgele. Selle peale tuli meesterahavas kiirelt minu juurde, pani käed pätikaks kokku ja käskis peale hüpata.
Tõukasin jalaga end seinale, keerutasin teisele poole ja lasin rippu. Hops. Ja oligi tehtud.
Mina, kes ma üldiselt kõrgusi ei armasta ja tegelikkuses ei oleks tahtnud sinna peale üldse ronida, sai takistusest nii üle, et ma ei pannud tähelegi.
Kõik käis nii kiiresti ja kuidagi lihtsalt.

See, kui osav või kiire jooksja sa oled, ei mänginud rajal väga suurt rolli.
Takistuste vahel oli vaid paaris kohas nii piisavalt pikalt normaalne pinnas, et sai hoogsamat jooksusammu teha. Enamuse ajast oli muda, kust tuli jõuga oma jalgu välja tõsta või vesi või künklik metsarada. Lisaks olid tossutallad mudased ja libedad ja pidevalt kippus jalg valele poole libisema.
Tuhar sai korralikult tööd.

Lõpp tuli kuidagi eriti kiiresti.

Mäletan et ma jõudsin just öelda, et üle poole peaks läbi olema, kui juba üks rajamärkija hüüdis, et ainult 800 meetrit veel.
Ma küsisin, et kas ta üritab meisse positiivsust süstida või on tegelikult ka ainult 800 meetrit veel?
Ta kinnitas, et ongi ainult 800 meetrit veel.

Tolleks hetkeks olid mudased augud otsa saanud ja rada kulges mööda muru. See tundus tõeline puhkus.
 Siis avastasin, et mul on üks tossupael täiesti lahti, aga ma ei raatsinud seisma jääda. Jooksingi viimased 800 meetrit lahtise tossupaelaga ja ei käinudki ninuli. Hurraaa!

Enne lõppu oli korralik sprinkler keset teed, mis suurema muda maha loputas. Jumal tänatud, sest seda muda oli ikka kilode viisi seal kerel.

Foto: Eili Arula  postimees.ee 

Sain medali kaela, tõmbasin hinge ja läksin oma pere juurde.

Naeratus oli ikka näol ja tuju oli super. Mingit väsimust küll ei olnud.

Kui muidu on jooksu lõpus mul nägu alati punapeet ja kops koos, siis sel korral ei olnud mul häda midagi.
Isegi hingeldama ei võtnud.

Keha oli jahutatud ja tuju oli hea.

Noh, seniks, kuni keha maha jahtus ja tuli end pesema minna.

Need dušid, mis seal olid, olid jääkülma veega. Võeh.
Juba järjekorras seistes sain aru, et mina sinna pesema küll ei jõua. Abikaasa aga porisena mind autosse ei lubanud, seega tuli minna lähedalasuvasse tiiki end loputama.

Tiigivesi oli nii soe.

Sinna kogunes veel teisigi mudajooksulisi ja muidu ilus ja läbipaistev tiigivesi oli minutitega paras mudaauk.

Alguses üritasin ikka diskreetselt ennast loputada, aga lõpuks selgus, et absoluutselt kõik voldivahed olid muda täis ja ma lõpetasin spordirinnaka ja stringide väel seal tiigis.
Välgutasin pärast ka auto juures veel oma lumivalget kanni ja kuivatasin ja panin vahetusriided selga.

Alles siis hakkas kehal soe.

Võeh.

Peanahk oli ikka muda ja liiva täis, aga vähemalt lubas mees mu autosse.

Tagasiteel Tartusse võtsime Põltsamaa Olerexist sooja kakaod ja süüa ning koju jõudes viskasin riided masinasse ja läksin ise duši alla.

Üldine hinnang Pajusi mudajooksule - väga hea!
Läheksin igatahes uuesti ja soovitan ka teistele. Rada oli keeruline ja põnev, aga täiesti läbitav.

Kogusin ka mõnusa posu sinikaid ja marrastusi, kuid ilmselt paranevad lapse pulmadeks ära :)