Kergem masendus on jõudnud meie õuele.
Ilm on ka vastav. Krt, kuhu see ilus juuli nüüd jääb? Kurat küll!
Eelmine nädal oli puhkenädal. Ma ei plaaninud seda kuidagi ette ega teinud otsust puhata oma enesetunde põhjal või mingil muul väga targal põhjusel. Ma lihtsalt ei viitsinud ennast liigutada. Motivatsioon sai otsa.
Esmaspäeval oleksin pidanud alustama Kayla kava viienda nädalaga, aga tunnid muudkui läksid ja läksid ja ma ei suutnud endas isegi seda jaksu leida, et trenniriided selga panna. Läbi, mis läbi.
Mõtlesin, et teen siis esmaspäevase trenni hoopis teisipäeval. Lähen välja ja sörgin veits ja siis teen Kaylat ka. Noup. Käisin hoopis ühe teise novembribeebi emmega jalutamas. Olin ma ju värskelt uue käru saanud ja oli vaja see testimiseks välja vedada.
Okey. Õhtul lubasin endale, et kui ma nüüd kolmapäevast pihta hakkan, siis mahutan kolm trennipäeva nädalasse ära küll. Pole hullu.
Õnneks oli kolmapäevaks plaanitud ka kolmas ühistrenn lugejatega.
Kedagi ei tulnud. Olin üksi.
Oeh, egas midagi. Eks see pidi ka millalgi juhtuma, et ma üksi ühistrenni teen. Vahet ju pole, mina saan ikka oma trenni tehtud.
Olin esimest korda oma uue käruga jooksurajal ja olin suhteliselt elevil, et kuidas selle käruga siis see jooksmine kah on. Printsess on selles kärus igatahes rahulikum.
Noh, juba peale poolt kilomeetrit olin ma nii läbi kui läbi. Oeh. Seda käru ei anna ühe käega lükata. Kaks kätt lenksul on aga väga raske joosta. Pulss oli mitu triljonit, nägu oli punane, hingamist korda ei saanud. Käru lükkav käsi väsis täiega ära, lihas oli lausa valus suurest pingutusest. Õlg tõmbas krampi.
Otsustasin 30 minutit ikkagi sörkida, kui ma end juba välja olin vedanud.
Terve jooksu aja oli mul nutuklomp kurgus, kuna ma alles olin selle käru ostnud. Mulle meeldib mu uus käru! Mis ma nüüd teen, kui ma sellega jooksmas ka käia ei saa?
Ausõna, mulle tol hetkel tundus, et kõik on maailmas valesti. Endast hakkas nii hale.
Peale jooksu olin omadega täiesti räbal. Hingamine oli nii raske, nägu punetas, kõrvus tuksus.
Otsustasin, et Kaylat ma ei tee, kuna ma lihtsalt ei jaksa. Tegin oma jõusaalikava, kus kasutasin oma keha raskust.
 |
| Printsess näksis kamapalle, kuni emme trenni tegi |
 |
| Kohustuslik hüppepilt ka |
Kedagi ühistrenni ei tulnud, käru ei kõlba kuskile. Meest polnud ka kodus, et oleks saanud talle oma mure ära kurta.
Porisesin ja torisesin terve õhtu omaette.
Siis tuli mul aga geniaalne idee, et panen selle uue käru müüki ja ostan endale kergema ja jooksmiseks mugavama käru. Jooksukäru päris ei tahaks, kuna need on nii suured, et šopata on nendega sama keeruline, kui mu Roaniga.
Uurisin ja uudistasin natukene omal käel ja siis panin KäruSõltlaste gruppi Facebook'i üles teema, et soovitage mugavat jooksmiseks sobilikku käru.
See ei olnud kõige õigem otsus.
Nimelt, joosta tohib AINULT sellise käruga, mille tootja on jooksmiseks sobilikuks märkinud. Iga käruga joosta EI TOHI!
Kui ma selle peale andsin teada, et ma siiani jooksin Roan Maritaga, siis paluti mul austada grupi põhimõtteid(???) ja mitte paluda inimestel pakkuda kärusid, mis ei ole spetsiaalsed jooksukärud.
Okey.
Kustutasin teema ära. Otsustasin, et ma ei lase sel enda tuju veel rohkem rikkuda ja ma lihtsalt proovin unustada, et ma nii s*tt lapsevanem olen, et eelnevalt mõrvarliku käruga jooksmas käisin.
Kahjuks ei tööta see nii, et sa lihtsalt otsustad, et ei lase sel end kõigutada. Onju :)
Tuju oli muidugi megakehv selleks hetkeks. Tekkis tahtmine lihtsalt kõigele keskmist sõrme viibutada ja keelt näidata. Lisaks veel natukene ropendada.
Paratamatult olen ma täiskasvanud inimene, kahe lapse ema ja eeskujulik maksumaksja ja seda endale lubada ei saa.
Hoidsin suu kinni ja sõrmed klaviatuurist eemal.
Siis jõudis kohale aga kolmas masenduse laine - ma pean siis kahte käru omama? Jooksukäru ja jalutuskäru? Tegelt?
Tarbimisühiskond much? Võidab see, kellel on surres rohkem asju?
Egas midagi. Ei saa ju vastutustundetu olla ja oma last vales kärus kärutades vaikselt ära tappa, onju.
Hakkasin siis uurima, kas on mõni kena välimusega jooksukäru ka saadaval? Mõni selline, mida kasutaks igapäevaste toimingute jaoks ka?
Otsing jätkub.
Ideaalse sportliku emana omaksin ma jalutuskäru, millega saab poes käia ja, mis mahub kenasti autosse, jooksukäru, millega ma käin jooksmas ja siis muidugi talveks nelja suure rattaga hea vedrustusega käru.
Iga käru hind on minimaalselt 300 eurot. 900 eurot kärudele kulutada tundub minu jaoks absurd. Tegelt ka.
Ja see 300 on selliste kärude hind, mis ei ole need kõige vingema välimusega kärud.
Praeguse seisuga on mul kaks käru - Phil & Teds Smart Lux, mille välimust ma absoluutselt jumaldan, aga millega ei saa sammugi joosta .
ja Roan Marita, millega ma jooksin (aga ei tohi), kuid mis on minu praeguse elustiili jaoks natukene liiga lahmakas.
Mõlemad tuleks maha müüa ja asemele osta korralik jooksukäru.
Siiani kummalegi kärule ostjat pole, jooksukäru ma ostnud ei ole, seega jooksmas ma ei käi.
Siit ka minu masenduse laine number neli - ma ei käi enam jooksmas.
Eelmisel nädalal jooksingi ainult ühe korra ja 4,75 kilometrit. Rohkem pole jooksuplaane teinud.
Sügisene poolmaraton tundub järjest vähem ahvatlev. Väga enam ei viitsigi minna seda poolmaratoni jooksma. Milleks? Vot, selline masekas on peal.
Õnneks sain nädalavahetusel natukene liigutada ka ja päris diivanil kanni laiaks ei istunud.
Laupäeval oli Pajusi mudajooks ja pühapäeval käisin sõbrannadega Tartu Seikluspargis ronimas.
Tänaseks on masenduse asemel mingi kergem tuimus. Mul on savi. Lasen asjadel minna.
Jalutan oma raske jalutuskäruga, kuna Roan Marita sai juba puhtaks tehtud ja kokku pakitud, et saaks kiirelt maha müüa. Haaaah. "Kiirelt".
Jooksmas ma ei käi, aga Kayla kava jätkan. Praeguseks käsil viies nädal. Loodetavasti saan omale vinge bikiinikeha, millega talvel ujulas eputada.
Tuju on hetkel natukene selline meeh. Loodetavasti läheb paremaks ja uus nädal on juba rõõmsam.
Ühistrenni ma sel nädalal ei plaani. Pole selleks lihtsalt tuju. Lähen ja siplen üksi oma keerulise käru ja kehva tujuga. Isegi nalja ei viitsi teha.
Olge muhedad.