Käruost

Pühapäeval saime lõpuks ära ostetud lapsevankri.

Arvasin küll, et selle ostuga ootan septembri lõpuni vähemalt, aga läks seekord nii, et kannatust ei jätkunud nii kauaks.

Kuna kuskil nädal-kaks tagasi suutsime perekondlikult paika panna, et soovime ilmselt Roan Maritat ja ilmselt nahast või tekstiil/nahk verisooni, siis hakkasime juba kuulutusi sirvima. Kuna antud mudelit oli erinevates portaalides päris palju üleval, siis mõtlesime, et oh, kui aeg õige, siis ostame.
Mingi hetk ütles mees, et kui juba kindel variant välja valitud, siis võiks varakult ära osta, et saaks kulusid ühtlasemalt kuude peale jaotada.

Davai. Mõeldud-tehtud. Hakkasin siis käru ostma.

Nagu ka eelmises postituses kirjutasin, siis paraku nii lihtsalt see asi ei läinud. Kuulutusi oli küll mitmeid, aga enamus kärudest olid juba müüdud. Osadel oli juba vaatamisjärjekord ja osad müüjad pole siiani mulle tagasi kirjutanud. Telefoninumbrit pole kuulutustel juures olnud.

Olime juba natukene käega löönud ja otsustasime oodata, äkki tuleb edaspidi mõni kuulutus juurde ja jõuame esimesena reageerida.

Nii läkski, et reedel tööl olles logisin end vahel Buduaari sisse ja panin otsingusse märksõna "roan" ja vaatasin, kas mõni kuulutus on juurde tulnud. Kuskil lõuna paiku nägin, et oli lisatud üks uus kuulutus. Tolleks ajaks oli kuulutus üleval olnud kuskil 40 minutit ja kuulutuse juures oli toodud ka telefoninumber. Ega ma kaua ei mõelnud, vaid helistasin kohe, leppisin vaatamise aja kokku ja palusin veel, et ta kellelegi teisele ära ei lubaks, kuna meie ostusoov oli päris kindel.

Niimoodi me siis pühapäeval lõuna paiku kogu perega Võrru kärutretile läksimegi.

Tagasiteel. Tagaistmel jalutuskäru iste.

Müüja ise oli üliarmas tütarlaps. Näitas ette, kuidas käru kokku käib jne jne.

Käru ise on alla aasta kasutuses olnud ja uuena ostetud. Piisavalt kaua kasutatud, et esimesed vead välja tuleksid.
Noh, eks see hele (kunst)nahk on selline, et natukene määrdub kindlasti ja kogub tolmu, aga lapiga saab puhtaks. Mingit vakstulõhna küljes ei olnud, suuri vigu me ei märganud ja nii me ta enda Jeep'i pagasnikusse viskasimegi. Maksin tütarlapsele 250 eurot peo peale ja tulime rõõmsalt tulema.

Koju jõudes olime kõik maru elevil, kui käru autost välja võtsime. Kõik tahtsid sõidutada. :) Nagu väikesed lapsed, ma ütlen.

A, miks me ei või, eksole.

Mees pani vankrikorvi raamile ja rallimine võis alata.
Esimesena sai rallida meie poja. Tema läks kohe maja taha liivakastide ja murututtide vahele. Päris muljetavaldavalt lendas käru üle takistuste ja mügarike ja 8-aastane sai kenasti ka manööverdamisega hakkama. Vedrustus on ikka ülipro. Vanker ise on üllatavalt kerge. Paistab välimuse järgi olevat ikka raskemapoolne käru, aga polnud hullu midagi.

Poja tegi paar tiiru ümber majataguse mänguplatsi ja siis sai rooli ka emme.

Täiega sobib mu tennistega

Ma olin ikka vähe praktilisem ja vaatasin üle ka kaasa pandud putukavõrgu ja vihmakile. Kõik on kenasti sanga küljes olevas ilusas kotikeses olemas.

Miinustest tooksin välja selle, et kaarvari võiks käia natukene madalamale ja õmblused lähevad ilmselt õige varsti hallikaskollaseks. Samas, hallikaskollane lisabki veidi kontrasti, eksju :)
Samuti oleksin ma eelistanud mustade ratastega versiooni, aga eks neid saab ilmselt osta, kui olemasolevad väga rõvedaks lähevad. Esialgu jätame need.

Muidu oleme kõik käruga väga rahul. Laps siiani ikka sõidab sellega toas. Temaga on võrdlemisi lihtne manööverdada, kui kedagi sees pole. Eks see muutub, kui peab arvestama ka väikese põnniga, keda ei tohi kärust välja visata :D

Täpsustuseks veel nii palju, et me igapäevaselt käru viiendale vedama ei hakka. Plaan on vähemalt raam jätta esimesel korrusel asuvasse vaheruumi, mis käib lukku. Seal seisab meil praegugi ühe lapse vanker. Korvi vedamise kohapealt teen otsuse jooksvalt. Kui vaja, siis vean üles, kui saab ilma, siis ei vea.

Ja nii saigi see kõige suurem ja tähtsam ost ära tehtud. Ülejäänu ei ole enam nii huvitav ja suurejooneline. Mis sa sellest turvahälliostust ikka vaimustud. Kama, milline ta välja näeb.

Nüüd samas tuleb mulle meelde, miks ma ei tahtnud väga varakult titeasju valmis osta - nüüd ei jõua ära oodata, millal saab kellegi sinna sisse panna. Tahaks ju kohe kasutama hakata, aga meie suur poiss sinna enam ei mahu.

Plaanin ülejäänud suuremad ostud jätta ikka dekreedi ajaks. Dekreet jään ma 16.september.
Samal päeval peaksime saama ka kinnituse lapse soole. Eks näis, kas lubab endiselt tütart, või on tütrekene läbinud kasvuspurdi ning hankinud endale poisile omased tunnused.

Käru iseenesest oligi eelnevalt just poisi kasutada, seega sobib vajadusel ka meesterahvale. Sinine lehvikene külge ja ajab asja ära küll :)


Tänan tähelepanu eest!


Mariliis (juba 29+5)

Kärufrustratsioon

"Let's do this baby thing" faas on täistuurid sisse saanud. Mann istub lõuna ajal, enne tööd, peale tööd  (krt isegi töö ajal vahel) ninapidi internetis ja otsib soodsaid titeasju.

Kõige suurem mure oli mul sellega, et ma ei suutnud otsustada, millist lapsevankrit ma tahan. Mul oli veits suva.
Mingi hetk hakkasid tuttavad ja kolleegid mulle oma seisma jäänud kärusid pakkuma ja ma muidugi vaatasin kõik pakkumised üle. Seoses sellega sai mulle ka selgeks, mida ma tegelikult tahaksin ja, mis mulle meeldib.
Olge tänatud, mu armsad kolleegid :)

Selgeks sai see, et ma eelistaksin pigem heledat tooni vankrit. Samuti ei ole ma vaimustuses keerlevatest ratastest. Tahaksin ka, et vankrikorv oleks võimalikult kõrgel, mis tähendab seda, et eeldatavasti peaks olema kärul eraldi istumisosa ja vankrikorv.

Käisime siis nii muuseas Lõunakeskuses olles läbi sealsest BabyLand'ist, kuna seal on päris mitmeid kärusid katsumiseks välja pandud. Katsuda meile meeldib (if you know what I mean).
Mulle jäi koheselt silma üks ilus Roan Marita, ja otseloomulikult praeguse trendi kohaselt valge ja kunstnahast.

Pilt lehelt 101lapsevanrit.ee

 

Sest muidu sa ei ole oma last armastav ema, kui sul pole valget nahast vankrit. Saite aru, jah?

Nali naljaks, aga mulle tõesti meeldis see Roan.
Kuna ma olen aga natukene kooner ja uuest peast käru osta ei raatsi, siis jätsime käru endale meelde (panime kõrva taha) ja kodus hakkasin siis internetis erinevaid müügiportaale läbi kammima.

Leidsin esimese ropsuga kohe Buduaarist kaks tükki, Okidokist ühe ja kuskilt vist veel ühe. Kirjutasin Buduaari omadele kohe, teised jätsin ootele, et ma kõiki müüjaid jalgele ei ajaks, kui esimeselt ilmselt kohe ära võtan. Kõik ju täitsa ilus, mis? Ma juba rõõmustasin, et heh, nii lihtsalt käiski.

Jaaaaaaaaaa siis hakkas jebimine pihta.

Buduaarist üks müüja kohe vastas, et ma olen juba mitmes sooviavaldaja ja ta näitab enne teistele ära ja, kui alles jääb, siis annab teada.
Noh, ei ole siiani andnud.

Üks müüja saatis lisapildid, aga andis teada, et kärul on juba üks soovija olemas ja vaatama saab minna alles uuel nädalal.

Kolmas müüja mulle ei vastanudki ja päev hiljem vaatasin, et kuulutus ei ole enam aktiivne. Ilmselt müüdud.

Okidoki müüja pole mulle vastanud, kirjutasin talle eile hommikul.

Okey. meeleheide.

Leidsin siis Viljandimaal veel ühe ilusa Roani ja kirjutasin kohe talle ka. Kuulutus oli lisatud 25.08 (täna on 26.08), seega olin suhteliselt optimistlik, et see käru tulebki lähipäevil minuga koju.
Tutkit!
Müüja oli väga kiire vastaja (tänud sulle), aga andis teada, et kaks inimest on enne mind juba soovi avaldanud.

 



Nagu, mismõttes?!

Praeguseks on asi võtnud juba tragikoomilise suuna. Kuidas saab nii olla, et ühte konkreetset käru tuleb üle Eesti tikutulega taga ajada. Ma tahaks kellelegi oma raha ära anda. Kas keegi tahab? Anyone? Vastu võtaks ühe käru.

Idee poolest pole see käru ka uuest peast nii üüratult kallis, aga kuna järelturul on ta ikka hea 200 € soodsam, siis minu käsi paraku ei tõuse seda täishinda maksma. Kindlasti mitte.
Mõelge, kui palju muud  titenänni selle raha eest saab. Nagu, a lot!

Siin ma nüüd siis olen. Näpud sügelevad ja tahaks titeasju osta, aga universum töötab minu vastu.
Õnneks ma pole hormonaalne ega midagi, onja.

 Leidsin lisaks maritale ühe enam vähem samaväärse käru, millel polnud veel ühtegi tahtjat - Roan Rialto. Ikka valge ja nahast, eksole. Pidime täna vaatamagi minema, aga kõhus oli selline kurbus, et miks ma pean pean leppima enam vähem õige käruga. Ei peagi!
Otsustasime vaatamisest loobuda ning anda võimaluse mõnele kindlale tahtjale.
Seega olen endiselt kärutu, aga katsun säilitada rahuliku meele ning lihtsalt silmad käruturul lahti hoida.

Panin paari Facebook'i gruppi juba ka ostusoovi üles. Äkki näkkab.

Huh. Saingi südamelt ära.

Kui kellelgi on kodus seismas üks minu nõudmistele vastav vanker, siis ära unusta endast märku anda ;)

Mina katsun elu helgema külje üles leida ja mitte sattuda masendusse. Kui muud üle ei jää, siis võtan ajutiselt mõne tasuta vankri Taaskasutus Tartus grupist ja ostan kasvõi pärast lapse sündi selle õige :)

Seniks vaadake rõõmsat mind.
Nimelt saatsid kolm ülitoredat autojuhti (töötan logistikuna) mulle enda poolt "väikese" kingituse tööjuurde. See tuli mulle nii suure üllatusena, et ma punastasin pärast mingi tunnikese.
Meil on siin tööjuures üks ülimalt mõnus seltkond. Nagu üks suur pere.

Aitäh!

Praeguseks kõik.

Kütke siia siis odavaid vankreid, eks. Ja saatke head karmat ;)



Mariliis (juba 29+ 2)



 

Miks nii paksud, kintsud?

Olen alati oma kintsude ja tagumikuga hädas olnud. Enne rasestumist võtsin kindlalt plaani oma kintsud saada nii piisavalt viisakaks, et ma julgeks lühikeste pükstega jooksmas käia.
Üllatus-üllatus - sinna ma tänaseks jõudnud pole. Otse vastupidi. Mu keha on enamuse rasedakilodest talletanud just tagumikku ja kintsudesse.

Nagu ma enne polnud juba õnnetu oma tsellukogumike üle. Võeh.

Mu kintsupaksus on jõudnud uue madalpunktini - mu kintsud hõõruvad käies üksteise vastu. Nagu mul veel vähe hädasid oleks (noh, riiete valik), nüüd pean veel seelikut kandes muretsema ka marraskil kintsude pärast? Jääb ära. Püksid jalga ja asi vask.

Noh, oleks siis asjaga korras. Pükstega on ju eriti konkreetselt näha, kui paksud mu kintsud on.

No, tšekkige seda sinki! :O

A noh, ega see kiunumine kusagile ei vii. Minu saiasöömise juures ei tohiks ma sugugi üllatunud olla, et kintsud juba kolossaalseid mõõtmeid võtavad. Ausalt. Ma enne rasedust ei söönud küpsiseid, kooke, saia, saiakesi jms üldse. Mõnikord sünnipäevadel võtsin tüki kooki, aga iganädalaselt seda ei juhtunud. Nüüd viskan ikka mitu korda nädalas mõned saiakesed või küpsised hinge alla. Ja siis imestan, et kintsud paksud on. Loll on ikka loll.
Eile õhtul sõin präänikuid jõhvikamoosiga. Selle pärast, et (siia lisa põhjendus).

Kaaluga on kah nii, et tõuseb lausa iga päevaga. See viimane trimester, ma ütlen. Pffftttnnnngggg.

Olen otsustanud natukene oma "ah, söön, mida tahan" hoogu maha tõmmata. Põhitoidukorrad kulgevad mul üldiselt probleemideta. Hommikuks söön ma harilikult täisteramüslit või sepikut avokaadoga. Lõunaks supp või salat või nt riis (täna sõin riisi kanaga). Õhtuks olen viimastel nädalates söönud kodujuustu õlita praetud kukeseente või šampinjonidega. Vahel ka juurvilja vokki hapukoorega vms. Ühesõnaga, täitsa okeyd toidud on olnud.
Aga vahepealne näksimine on see, mis mu tagumendile liiga teeb. Ma ei oskagi kohe ära nimetada kõiki asju, mida ma viimase nädala jooksul näksinud olen. Tahaks öelda "kõike"?

Olen katsunud magusa ostmist vähendada või üldse vältida, aga poes võtab mu rasedamõistus juhtimise üle ja kassas pean igaks juhuks oma nägu varjama, et keegi tuttav ei näeks, mis sodi ma kokku ostan.

Tegelikult ma liialdan veidi, sest šokolaadi ja torti ma päris lambist kokku ei osta. Minu magusaks on enamasti näiteks jäätis või erinevad magusad laktoosivabad jogurtid. Vahel viskan ka präänikud korvi.

Eile käisin ämmaka juures ja kirja sai kaal 76,7 kg. Eelmisel korral (19.07.2016) oli kaal 74,3 kg, seega olen kuu ajaga jurude võtnud 2,4 kg. Tegelikkuses oleks ilus, kui see kaalutõus jääks sinna 2 kg piiresse kuus, aga sel korral tulistasin sellest üle. Ämmakas ei öelnud selle kohta midagi. Tema meelest täitsa okey.

Titt ise on kõhus aga parajalt kasvanud. Eelmise mõõtmise tulemusena oli mu kõhuümbermõõt 90 cm, eile oli selleks lausa 96 cm. Kuu ajaga olen keskkohast paisunud 6 cm. Pidi pirakas plika tulema (sugu saab ilmselt lõpliku kinnituse 16.september).

Kuna ma tean, et lihtsalt virisemine midagi ei muuda ja praeguse tempoga jätkates olen ma varsti sajakilone, siis alates tänasest olen jälle kalorilugemise lainel.
Ustav MyFitnessPal on ära õlitatud ning esimene sissekannegi tehtud. Loodetavasti kasvab edaspidi vaid meie tita, mitte minu tagument.

Trenniga pean natukeseks ajaks tagasi tõmbama, kuna peale Suvekõndi pole ma ühelgi päeval veel nö jalgu seinale visanud, et puhata ja üleeilsest saadik on kõht olnud pidevalt toonuses ja valulik. Ämmakas käskis puhata ja No-Spa-d neelata.
Igapäevaselt käin jala tööle ikka ja, eks see peni ju tahab ka jalutamist, aga muud trenni nüüd mõned päevad ei tee. Puhkan.

Kokkuvõtvalt on nii:

24.08.2016
Rasedust 29+0 (III trimester)
Pikkus 173 cm
Kaal 76,7 kg
Kü 96 cm
Kintsud rämedalt paksud


Olge muhedad!


Mariliis



 

Suvekõnd 2016

Hoolimata eelnevatest kõhklustest ja hirmust keset metsa sünnitama või oksendama hakata, käisin ära ka Suvekõnnil. Rada oli 10,3 km pikk ja enamasti tahkel pinnasel.

Eelmisel aastal käisin jooksmas ja sain täitsa asjalikult hakkama - lõpetasin 10 km ajaga 57:44. See oli mu tolle aja 10 km rekord. Loe ka postitust SIIT.

Sel aastal ma jooksule ennast kirja panna ei kavatsenudki, kuna paljalt mõte jooksmisest paneb vaagna krambitama ja ajab pistma ja kõrvetama :)  Mõtlesin veel pikalt, et kas ka kõnni jaoks olen ma äkki selleks ajaks juba liiga rase. Kuna korra nädalas olen ikka kiirkõnnil ka käinud ja igapäevaselt ka tööle ja koju marssinud, siis otsustasin, et kõnni peaksin üle elama küll.

Ainus ametlik kõnni aeg, mille ma endale kirja olen saanud, oli 33. Tartu Jooksumaratonil 2015 aasta mai kuus. Siis kõndisin enda rekordi 10 km ajaga 1:19.
Ilmselgelt sellist aega ma püüdma ei läinud, kuna olud on hetkel vähe teised, kuid üle 1,5 tunni ei tahaks küll kümmet kilomeetrit kõndida. Seega saigi eemärgiks 1:30.

Päev algas suhteliselt hilise ärkamisega kell 9:30. Tegin endale keskmise portsu kaerahelbeputru ja kõrvale kolm viilu sepikut avokaadoga. Peale näpuotsatäis soola. Söögi kõrvale jõin kohvi. See kohv oleks võinud sel korral joomata jääda, kuna täiesti lambist peale pikka külmaperioodi oli väljas suvi ja 27 kraadi sooja ja kohv ajas mu higi jooksma juba pelgalt seismise peale. Nagu, mismõttes? Ma natukene lootsin väikest uduvihma ja värki. Kerge vihmaga on ülimõnus sporti teha.

Kui õde ja ema olid minu elamise suutnud pahupidi pöörata oma riietumise ja telefonide ja kõrvaklappide juhtmete sättimisega, siis asusime jala A. Le Coq'i spordihoone poole teele. Elan sealt kuskil 600 meetri kaugusel, seega ei mingit eneseületust.

Rahvast oli sel korral küll kõvasti rohkem, kui inimesi. Parkla oli sagivaid sportlasi täis. Me muidugi suutsime nii viimasel hetkel kohale jõuda, et inimesi kamandati juba stardikoridori. Krt, ma ütlen! Polnud meil ju veel numbreidki.

Vutt-vutt saime numbrid ja siis selgus minu suureks üllatuseks, et T-särgid, mille jagamine pidi reklaami kohaselt olema finišis, tuleb enne starti ära võtta. Lisaks sellele ei olnud seal mingit nimekirja, mille alusel särke jaotati. Ses suhtes, et registreerudes pidi ära märkima, mis suurust tahad. Ma kirjutasin sinna M suuruse. Kohapeal selgus aga, et naiste suurustest oli järel ainult S-id. Onukene muidugi lahkelt pakkus mulle meeste M suurust. Ma hormonaalse rasedana kohe küsisin, et kas te viitate mu suurenenud kõhule. Väidetavalt ta lihtsalt täpsustas. Jee, right. Ma olen nigu vaal ja ilmselgelt ta mulle seda S suurust anda ei tahtnud :D

A krt, me lõpuks kõik võtsime need S suurused ja ma pressisin kenasti selle kodus ka selga. Take that, särgionu :D

Särke me kõnni ajaks selga ei pannud, kuna väljas oli põrgukuumus. Eelistasime oma nappe spordisärke.

Kõnnist endast nii palju, et jubedalt palav oli, liikuda oli raske.
Eks ma salaja lootsin ikka, et saan kuskil 1:25-ga näiteks hakkama, aga nii hästi kahjuks ei läinud. Palavus ja seitse kuud rasedust tegid ikka oma töö ja mingit ülihead aega ma välja ei pigistanud.
Kõhutita muidu pidas ennast kenasti üleval. Ainult korra laiatas mulle põide, aga ma õnneks sain sulgurlihase õigel ajal pingule ja ennast täis ei lasnud. Halleluuja!
Kõht krampi ka ei kakkunud ja muid hädasid ka välja ei löönud. Lihtsalt palav oli ja mu jalad ei liigu selle kõhu alla enam nii käbedalt, kui varem. Iga samm nõuab ikka veidi rohkem energiat, kui omal ajal.
Joogipeatustes ma juua ei julgenud, kuna karstin, et hakkab pistma. Pidasin kenasti ilma veeta lõpuni vastu ja siis kulistasin 0,5 liitrit ühe hingetõmbega.

See oli muide mu ema esimene rahvaspordi üritus, esimene ametlik sportimine täiskasvanueas. Tema oli enda üle küll maru uhke.

Stardikoridoris

Meie seltskonnast sai parima aja minu vanem-väiksem õekene, kes lõpetas ajaga 01:26. Mis tal häda vudida, pole ta ju ei rase ega ka vana, nagu me emaga omaette kaagutasime.

Mina sain ametlikuks 10 km ajaks 01:27, sama aja sai ka mu ema, kes vudis oma jupikeste jalgadega kogu aja minu kõrval.

Lõpetades oli emotsioon muidugi hea. Tundsime ennast kohe päris hästi, et ikkagi terve naispere niimoodi koos sportimas ja puha.

Emaga. Kints on mul küll muhe juba.Võeh.

Õekese ja emakesega. Mõlemad parajad nublud minu kõrval :)

Finišis

Järgnevatel aastatel loodan muidugi ikka jooksjate ridades olla. Kõndijaid ei hinnata väga sellistel üritustel. Ütle, mis sa ütled, aga 10 km kõndimine ei ole sellistel üritustel väga tähtis saavutus.
Seda tõestab juba see fakt, et nt meie numbrid on jumalast segamini jooksjate omadega ja keegi pole midagi ette võtnud. Suva!
Mina sain enda seitse kuud rasedale kõhule numbri 7, aga sama numbri sai ka üks jooksja. Ja nüüd Sportfoto.com lehelt oma pilte otsides ei tule minu nime järgi otsides ühtegi Suvejooksu pilti välja. Kui numbri ja ürituse nime järgi otsida, siis tulen mina ja mingi natukene karmilt karva kasvanud härrasmees. Meil on sama number!

Kae siit - LINK

Eriti nõme! Olen natukene isegi solvunud.

Sama on kõnni tulemustega. Mul pole õrna aimugi, mitmenda koha ma just kõndijate seas sain, kuna 10 km läbijad on kõik ühes arvestuses. Jooksjad ja kõndijad on kõik koos ühes järjestuses.

Kõndijad ei ole olulised, ma räägin. Kui joosta ei jaksa, siis kao koju?

Tulemusi saab vaadata SIIT

Kokkuvõtteks ütlen nii palju, et olen ülirõõmus, et ma seal ikkagi ära käisin, kuna olen terve raseduse aja kadedalt pealt vaadanud, kui teised blogijad erinevatest spordiüritustest osa võtavad. Sain natukenegi oma spordijanu kustutada ja ennast vähegi tähtsamana tunda. Ikkagi inimene.

Ema ja õde teevad muidugi juba suurejoonelisi plaane Linnamaratonil ja Sügisjooksul osaleda. Mina olen selleks ajaks ilmselt juba poolenisti sünnitamas ning pean paraku pealtvaatajaks jääma. Usun, et ma läbiksin tegelikult ka 39 nädalat rasedana selle 10 km, aga mis ajaga, see on omaette küsimus. Niisama jalutama ei tahaks sinna minna. Seda teen oma vabast ajast :)


Kuna täna on ka esmaspäev ja ma olen siin esmaspäeviti oma kaalu fikseerima hakanud, siis karjun ka selle nädala numbri välja.
Eelmise nädala kaal 75,4 kg, sel nädalal kaal 75,9 kg. Juurde tulnud nädalaga 0,6 kg. Kokku olen rasedusega juurde võtnud 6,9 kg.
Pikkust endiselt 173 cm.

Homme lähen ämmaka juurde ja seal kaalun ennast ka. Eks näis, kuidas see number sinna rasedakaardile kirja saab.

Praeguseks minu poolt kõik. Kes käis veel Suvejooksul? Muljetage ka.
Kas keegi on veel kõndija ja veidi solvunud?


Järgmise lugemiseni!


Mariliis (28+5)

Hädad

Kui sa oled juba silmnähtavalt rase, siis kõigi eelduste kohaselt oled sa endale suutnud külge pookida ka mõningad rasedahädad. Ja hädade all ei pea ma mitte silmas number ühte ja number kahte. Noh, mitte ainult.
Guugeldasin siis süviti fraasi "rasedusaegsed vaevused" ja teen nüüd siis väikese ülevaate oma hädadest.

Rasedust täna 28 + 0 nädalat.

Iiveldus ja oksendamine
Noh, esimesed 12 nädalat olid retsid. Oli päevi, mil ma õhtul istusin diivanil, vaatasin telekat ja nutsin. Sest süda oli paha ja ükski asend ei tundunud mugav. Oksendanud pole selle raseduse ajal kordagi. 

Peapööritus ja nõrkushood
Jah, seda tuleb ette siis, kui ma liiga järsult püsti tõusen, kuid ei saa öelda, et iga päev selliseid hetki ette tuleb. Nädalas korra vast teen äkilisemaid tõusmisi.

 Väsimus
Ma väsin kiiremini küll, kui varem. Kui ma töölt koju jõuan, kõhu täis söön ja kusagile istuma jään, siis suure tõenäosusega jään sinnasamasse ka magama. Õnneks või kahjuks on mul kodus üks jutukas kaheksa-aastane, kes mind ärkvel hoiab. Pensionäride uneajal magama jäämist tuleb ette vast max korra nädalas.

Tundlikud rinnad
Rinnad mulle enam häda ei tee, aga esimesel trimestril olin täitsa hädas. Isegi käekoti sang tegi liiga.

Urineerimissagedus
Terve see rasedus tundub nagu pidev pissihäda, kui ma nüüd aus olen.
Vahel ma käin vetsus ära, astun buduaari uksest välja ja seisatan - hmmm, kas ma vetsus käisin ära? Mõnikord ma lähen tagasi.  :) :) Igaks juhuks.
Kõndimine on ka selline, nagu põis oleks viimase piirini täis, aga väljutamiseks vajalik avaus on puudu. Selline vee surve ja pistmine. Jei! Rõõm!

Kõhukinnisus
Khm-khm. Õnneks olen sellest pääsenud. Ei teagi, kas asi on mu ohtras sepiku (kiudained), ploomi ja avokaado söömises, või ma lihtsalt olen loomult kanalaadne.

Kõrvetised
Eelmise raseduse ajal olid kõrvetised üks mu suurim mure. Ööuni kannatas ikka tohutult selle all. Ei aidanud piim, Rennie ega ma muud vanarahva tarkused. Kõrvetas ikka mõnuga. Selle rasedusega on asi natukene leebem olnud. Kui ma väga rammusaid ja rasvaseid asju ei söö, siis kõrvetisi pole. Eks mul veel veidi vähem, kui 3 kuud minna, seega võib veel hullemaks minna. Pöidlad pihus, et seekord läheb leebemalt.

Krambid jalgades
Nendest ei tea ma küll miskit. Pole siiani ette tulnud. (Märkus: kirjutasin selle eile ja öösel nagu kiuste läks sääremari kaks korda krampi. Murphy! Seega, jah - krambid ka. )

Seljavalu
Kusagil 20. nädala kandis läks mu alaselg väga pingesse. Asi tipnes sellega, et mul oli lausa raske kõndida. Ega ma kaua endal piinelda lasnud - kaks päeva vast oli valus, kuniks ma joogaga oma selja paika nihutasin. Olgu jumal jooga eest tänatud. Geniaalne asi!

Ebamäärane pingetunne alakõhus
Kurrja küll - ma olen selle puntki juba sinna saripissimise punkti alla kirja pannud. Aga jah, kiiremal jalutamisel kipub kõht kuidagi pingesse minema küll. Ei ole valus, vaid selline ebamugav.

Vedelikupeetus (tursed)
Turseid mul ei ole. Sõrmed ja varbad püsivad normaalsuuruses. Sõrmused käivad sõrme ümber kenasti ringi.

Veenilaiendid
Nõup!

Hemorroidid
Jumalolgutänatud - nõup!

Rasedusarmid
Heh. Eelmise rasedusega saadud vöödid on ikka uhkelt omal kohal. Uusi veel ei ole. Eelmise lapsega sain ka armid alles viimasel kuul, kui ma nüüd ei eksi, seega aega veel on. Pöidlad pihus, et pääsen kergemalt sel korral. Kreemitan ennast igapäevaselt Sohvy hoolduskreemiga .

 

Igemete veritsemine
Äkki ma pesen liiga lohakalt oma hambaid? Olen sümptomiteta. It's a negative.

Hädad pärit siit http://www.kliinikum.ee/naistekliinik/naistenouandla/rasedusaegsedvaevused/83-rasedusaegsed-vaevused


Kokkuvõtteks võib vist öelda, et suurematest hädadest olen ma siiani pääsenud. Teine trimester on kohe-kohe läbi saamas ja ma olen veel täiesti inimene. Nüüd täistuuril rasedaks ja hormonaalseks enne, kui on hilja.

Nali naljaks, aga mulle tõesti tundub, et ma pole veel oma rasedusest maksimumi kätte saanud.

Pisike printsess teeb kõhus parajalt joogat küll. Mulle tundub, et ta lemmik on warrior II pose

Mu siseorganid arvavad sedasama.

Hoolimata sellest, et iga kord, kui tibu ennast kõhus sirutab tekib mul hirm, et ma pissin püksid täis, olen ma sellest tundest absoluutselt vaimustuses.
Enamasti istungi ma õhtuti diivanil teleka ees, lollakas naeratus suul ja mõlemad käed püksis. Mitte pornograafiliselt muidugi, vaid üks käsi alakõhul ja teine naba juures. Nigu natukene tüsedam Al Bundy. Nii ma tunnen pisikese liigutusi kõige paremini.

 Irooniline on see, et iga kord, kui abikaasa oma käed kõhu peale paneb, siis pisike jääb jumala paigale. Mis värk sellega on?!
Ma kompan ennast tükk aega ja rõõmustan ja säran ja kurdan, et üks teeb joogat ja kohe, kui mees käed külge saab, olen ma valetaja!

Kaval on see väike printsess seal kõhus.

Väga hormonaalne ma ka veel pole. Tõsi, ma ärritun vahel suht lambi asjade peale, aga isegi mees arvab, et ma olen täiesti mõistlik rase.
Lambi asjad on näiteks need, kui keegi trepst üles kõndides mul maru kannul on. Kuidagi ärritab mind. Mine mööda või anna asu! Ära hinga mulle tasakaaluorganisse.

Teiseks ärritab mind viimasel ajal see, kui just siis, kui mina peniga jalutama tahan minna, on terve majaesine erinevaid penisid täis. Mu koer on vahel teiste koerte peale täitsa kuri, mistõttu ei saa temaga siis kuidagi jalutada, vaid peab teda jõuga kinni hoidma. Lisaks on ta peale teiste isaste nägemist tihti nii ähmi täis, et ei tee oma hädasid enam. Siis kannatab kusehäda terve öö.

Kolmandaks ärritavad mind viimasel ajal need äkiliselt foori tagant uttu tõmbavad mootorrattad ja muud sõidukid (traktorid?). No, ausalt - sa ei tundu lahe, kui ümberkaudsetel inimestel kõrvad su pläriseva mootori tõttu lukus on. Vahel ma lausa hüppan suurest ehmatusest. Mine plärise kusagil teismeliste geelküünte-kunstripsmete-erkroosade stringide ees. Jäta tavainimeste hinged rahule!

Neljandaks on mulle muutunud vastumeelseks toidupoes käimine. Mul on tunne, et kõik inimesed tahavad alati just täpselt seda puuvilja osta, mida minagi. Ja just siis, kui mina seda osta soovin. Näiteks, otsustan mina, et oh, tahaks täna pirni. Terves puuviljaosakonnas on minuga koos vast 2-3 inimest. Sean oma sammud siis pirnide poole ja PÕMAKI! Äkitselt on pirne valimas 7584 inimest. Ja nad kõik muidugi valivad igat pirni väga hoolikalt, mistõttu läheb kilo pirnide välja valimiseks poolteist ööpäeva.
Sama seadus kehtib ka piimaletis. Mulle on selgeks saanud, et kõige paremad piimatooted on just täpselt seal riiulis, kus on laktoosivabad jogurtid. Ja kohe, kui minul tekib huvi jogurti vastu, läheb terve poetäis rahvast piimaletti uusi tooteid uudistama. Jess!

Mulle tegelikult meeldib vahel natukene ärrituda. Ajab vererõhu üles ja toob puna palgele :) Ma olen muidu üldiselt selline rõõmsameelne ja pigem rahumeelne inimene. Vihastamine ja sellest pärast mehele rääkimine kuidagi vabastab. Kergem hakkab kohe. Seega, hormonaalne mina meeldib mulle.


Rasedus on üldse üks väga ilus aeg ja seda tuleks nautida nii kaua, kui jaksu on.
Rase ollakse enamasti võrdlemisi väike osa oma elust ja peale rasedust on elu mingi aeg natukene keerulisem. Imik nõuab ju oma osa tähelepanust ja ajast ja muu elu jääb tahaplaanile.

Mina tean, et novembris pean ma oma senisele elustiilile nägemist ütlema ja uue eluga harjuma hakkama. Ma tean, et ma ei saa enam suvalisel ajal välja jooksma minna, kinno, kohvikusse, sõbrannadega puhkemajja.
Esimene aasta peale lapse sündi olen ma ilmselt enamasti lapsega kodus või vähemalt lapsega koos. LapsehooldusPUHKUS oma täies hiilguses.

Usun, et ma ei liialda, kui arvan, et vähemalt kinno ma küll järgnevad 2 aastat oma jalga ei tõsta. Kui ma suudangi oma lapse teise inimese hoolde jätta, siis oma vaba ajaga teen ma ilmselt midagi vingemat, kui kinoskäik.

Siinkohal mainin kohe ära, et ma olen üks nendest emadest, kes oma last naljalt kusagile hoida ei jäta. Seda siis esimesed kaks eluaastat. Mure on nimelt selles, et üldiselt minu tutvusringkonnas ja perekonnas ei ole keegi väga vaimustuses teiste väikelaste hoidmisest. Ma pole nõus jätma oma last inimese hoolde, kes teda tegelikult hoida ei taha. Mul ei ole hea mõelda, et mu laps parasjagu ärritab kedagi ja mind ei ole juures. Mu lapsed võivad ainult mulle närvidele käia (ja mu abikaasale). Noh, sest ma pole neid lapsi ju ometi üksi saanud. :)
Aga jah, kui ma näen, et inimene hea meelega teeks midagi muud, kui hoiaks mu last, siis ma teda sinna sokutama ei hakka. Mul on lapsest kahju.
Seetõttu käisingi ma oma esimese lapsega esimesed paar aastat igal pool kahekesi. Sõbrannadega kohvikus ka. Vahel sai mees ka lapsega koju jääda ja emme sai tuulutama, kuid kuna mu abikaasal on kaks töökohta, siis neid hetki ei olnud väga tihti. Ilmselt läheb sel korral samamoodi. And I am okey with that. Ma olen sellega juba arvestanud. Minu laps, mina kasvatan.

Läkski lappama see teema. Vabandused. Sattusin soone peale.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kavatsen rasedusest maksimumi võtta, sest peale rasedust olen ma mingi aeg ilmselt natukene omast elemendist väljas ja veidi hädas. Hetkel olen ma omaenda aja perenaine ja ma kavatsen seda nautida, kuniks saan.
Ja novembrist olen ma siis jälle emme ja kavatsen kõik postitused teha stiilis "meie juba roomame/seisame/kõnnime" :D :D Palju õnne teile, lugejad :D

Nali naljaks. Tõmban nüüd otsad kokku, enne kui asi täiesti käest läheb.

 

 

Järgmise lugemiseni.


Mariliis







 

Täitsa rase!

Ei teagi, kas asi on nüüd selles, et ma olen otsapidi ilgelt rase, või olen ma lihtsalt alla andmas, aga MA TAHAN KOGU AEG SÜÜA!
Jumalhoidku. Söögiisu on viimase nädalaga kahekordistunud.
Tunnistan ausalt, et ma lõpetasin kalorite lugemise ja toitude üleskirjutamise kusagil 3 nädalat tagasi. Otsustasin, et ei tekita endale lisastressi ja katsun lihtsalt süües õigemaid valikuid teha. Mõtlesin, et mul on asi juba nii käpas küll, et suudan ka ilma MyFitnessPal'ita ülesöömist vältida.

Hetkel on mul käsil raseduse 28.nädal. Mu jube tark telefoni app ütleb, et just nüüd hakkab laps kahekordse kiirusega kasvama. Kogub rasva ja kaalu nii, mis hirmus. Äkki läheb kõik mu liigne toit otse titale?

Idee poolest ei ole ma siiani ilmselt väga üle ennast söönud, kuna kaalu pole vahepeal meeletutes kogustes juurde tulnud

01.08 kaalusin ma 75,1 kg, täna hommikul näitas kaal 75,4 kg. Seega olen ma kahe nädalaga kasvanud ainult 300 grammi võrra. See on väga vähe! Päriselt ka on! :)

Käisin muide pühapäeval üle piiiiika-piiiika aja oma vanaema juures ja isegi tema ütles, et ma pole üldse priskeks läinud. Ta pole mind rasedana näinudki. Vanaema on muidu meie peres see konkreetse ütlemisega tädi. Kui lapsel on mähkmes kaka, siis tema ütleb, et laps vist s*ittus. Ei mingit "oi, tibu vist tegi väikese kaka" vms. Selline vanakooli memm :) Ja vanasti oli just vanaema see, kes mu kaalu kohta kõige rohkem märkusi tegi. Alates sellest, et hirmutas koogisööjaid minu kehakaaluga ja lõpetades sellega, et ta pakkus mulle endale suureks jäänud rinnahoidjaid. Teate küll, neid, mille õlapaelad on umbes 5 cm laiused. Halleluuja. Kui see pole otsene vihje suurele kehakaalule, siis mis on.
Nüüd ma tean, kust ma oma terava keele saanud olen :)

Vähe sellest, et ma enam oma kaloreid ei loe - ma ei tee enam regulaarselt kiirkõndi ka.
Vanasti sai ikka kaks korda nädalas kepikõnnil käidud ja tempokalt kõnnitud ning lisaks 2 korda tubaseid trenne tehtud. Nüüd olen napilt ühel korral nädalas kepikõnnile saanud ja toas teen trenni ka korra nädalas.
See ei tähenda muidugi, et ma nüüd ainult istun ja lebotan koguaeg.
Kes ei tea, siis Maris korraldab Facebook'is sellist vahvat üritust, nagu Aktiivne August ja selle raames olen ma ikka iga päev oma 12 000 sammu vähemalt täis saanud.

Eelmine nädal nägi karmilt võttes välja selline:

E -  11,45 km kõnnitud (aktiivsusmonitori aku oli tühi)
T - 22088 sammu
K - 20891 sammu, lisaks kodune trenn LINK
N - 16106 sammu
R - 19101 sammu, lisaks kodune trenn 20 minutit
L - 21705 sammu
P - 28418 sammu. Käisin ema ja õega kepikõnnil üle 11 km

Pole nagu päris paha nädal ka. Teadlikke trenne on lihtsalt maru vähe. Kuna ma kõnnin nüüd rohkem, kui vanasti, siis mul lihtsalt ei ole jaksu enam õhtul lisatrenni teha. Kui sammud täis ei tule, siis lähen koeraga jalutama või lapsega Pokemone püüdma. Pokemonitades teeme harilikult ikka 5-6 kilomeetrise tiiru. Mu meelest täitsa okey. Tempo on küll selline lapsesõbralik, kuid vähemalt ma liigun.

Tegelikult olen ma tubli ja ilmselt ei söö ma ka päris nii kohutavalt palju, kui ma ise arvan, kuna kaal ei ole märkimisväärselt tõusnud.

Paraku ikka tekib vahel selline tunne, et inimesed ümberringi mõistavad hukka ja peavad mind paksuks õgardiks.
Tööjuures on üks neiu, kes pidevalt teeb tähelepanekuid, et "oi, sa võtsid kukli ka söögi kõrvale? Tohoh". "Hmm, kas sa jõuad selle kõik ära süüa." "Raseda isud, jah?" jne jne jne.

Tegelt ka! Jätke mu hing rahule. Pole normaalne kommenteerida teise inimese toiduportsjonit. Ma olen niigi võrdlemisi arg seltskonnas sööja, kuna ei viitsi neid kommentaare kuulata ja mul pole tahtmist põhjendada iga oma ampsu.
Las ma nüüd söön normaalse inimese kombel ilma, et keegi uuriks, kas ma nüüd kavatsen paksuks minna ja kahe eest süüa.
Mu meelest on veel lollakam kolmel õhtul nädalas napsutada ja hot-dog'e süüa ja siis tööjuures teiste ees keefiripäevi teha ja "ranget dieeti" pidada. Igapäevaselt tuleb normaalselt toituda, mitte üle süüa, siis näljutada ja jälle üle süüa.

Ämairait?

Lähme nüüd mu üleliigsest söömisest natukene edasi muude teemade juurde.

20.august toimub Tartus A. Le Coq'i spordihoone juures Suvejooks.
Eelmisel aastal ma jooksin seal jõhkralt kuuma ilmaga 10 kilomeetrit. Sel aastal jooksma ma ennast ei pressi, kuid kuna üritus on põhimõtteliselt otse minu koduõuel, siis panin ennast 10 km kõnnile kirja. Seebitasin õekese ka sisse ja boonusena tuleb ema ka meiega kaasa.
Eile käisimegi siis rajaga tutvumas ning emale kümne kilomeetri läbimise võlusid tutvustamas. Päris uhke oli terve naisperega niimoodi sportida.

Kas me pole nunnud?

Minu kardetud vaagnaluu valu mind kimbutama ei hakanudki, aga alaselg oli täna hommikul kange küll. Loodetavasti see meeletu kõhutita paisumine ja kasvamine ei tee minust laupäevaks päris saamatut ning läbin 10 kilomeetrit vähem, kui 1,5 tunniga. Oma rekordit 1:19 ma isegi ei ürita üle lüüa. Siis ma olin väle mitterase kitseke, nüüd olen natukene tüse merihobu. Las olla. Meie pere lippu läheb kõrgel hoidma minu (vanem )õekene, kes üritab vähemalt 1:22-ga hakkama saada.

Kas keegi lugejatest on veel kõnnile minemas? Kas kõnnite keppidega või ilma?

Ma olen täitsa nõutu. Kas peaks kepid kaasa võtma või mitte. Otsest nõuet ei ole. On lihtsalt kõnd. Keppidega on veidi raskem kõndida, pulss läheb kiiremini üles ning ülakeha peab rohkem tööd tegema, kui ilma keppideta. Idee poolest oleks kergem ja ilmselt oleks tulemus ka parem. Tuleb vist kepid nurka visata selleks korraks :)

Nüüd mõned pildid minust hetkeolukorras kah. Keda rase naisekeha hirmutab, see võiks nüüd nendest piltidest üle hüpata. Ma ise olen oma punu üle küll hirmus uhke, lehvitaks igal pool palja nabaga, aga ma austan ka teisi inimesi ja katsun ennast avalikes kohtades ikka enam vähem kinni katta.

Let your pregnant flag fly! 

 Selline see seitse kuud rasedust minu seljas välja näebki. Nüüd siis hakkab suurem kasvamine ja venimine pihta. Pöidlad pihku, et ma sel korral suurematest venitusarmidest pääseksin. Elame-näeme.

Järgmise blogimiseni!


Mariliis

Tere tulemast tagasi koju, Mann!

Halleluuja ja sipsniuhti!
Sõrmekesed, pange ennast valmis - nüüd läheb blogimiseks.

Tegelt on hirm, et hõiskan ja rõõmustan siin, aga varsti hakkab jälle igav ja ideed saavad otsa. Õnneks olen ma juba 7 kuud rase ja on lootust, et blogi kirjutab ennast lausa ise :) Noh, sest rasedus, sünnitus ja vastsündinu on suhteliselt põnevad teemad.

Tänase seisuga olen ma 27 nädalat ja kaks päeva rase olnud. Neile, kes peast rasedad ei ole ja kõike rasedusest ei tea tähendab see seda, et ma olen 6,75 kuud rase. Uus ilmakodanik peaks sündima 09.11.2016.

Olen praeguseks juurde võtnud 6,1 kg. Algkaal oli 69 kg, hetkel kaalun 75,1 kg, pikkust 173 cm.
Enda arust olen endiselt mittepaks, aga eks on kindlasti ka neid, kelle jaoks 6 kilo rasedusega juurde võtta on MAAILMALÕPP!

Minu jaoks pole.

Üleüldse pole enam miski minujaoks maailmalõpp. Rasedus on mulle kuidagi rahustavalt mõjunud.
Ma olen palju rõõmsam ja rahulikum, ma näen kõiges negatiivses ka positiivset ja üleüldse tundub see elu kuidagi eriti ilus. Kummaline.

Rasedusest ma praeguseks tüdinenud pole. Äkki ongi vara veel? 12 nädalat ju veel lõpuni minna.
Millal rasedus tavaliselt tüütuks muutub? Viimasel kuul vist. Hmmm. Vist jah.

Ma täitsa kannatamatult ootan seda aega, mil ma saan täiega rase olla ja kiunuda, kuidas kõik on ebamugav ja riided selga ei mahu ja magada ei saa jne jne. Siis oleks rohkem nagu päris raseda tunne. Hetkel on lihtsalt hästi natukene piiratud tavaelu. Piiratud seetõttu, et 12986453 korda päevas peab pissil käima ja treppidest käimine tahab hinge seest võtta. Muu on okidoki.

Alkoholist ja pidudest ma puudust ei tunne, kuna pole suurem asi peoeit. Õlut armastasin ma varem teleka vaatamise kõrvale limpsida küll. Vahel isegi mitu. Nüüd olen õlle asendanud vee ja õuntega.
Lärmakad koosistumised hunniku purjus inimestega, kes kõik tahavad sulle tõestada, kui kõvad tüübid nad on, pole mulle kunagi istunud. Olen alati olnud pigem see tütarlaps, kes tahab hubaselt diivanil istuda, tarkade ja huvitavate inimestega juttu ajada ja natukene iseenda üle nalja teha. Ideaalne õhtu ju! :) Siinkohal tervitan Kadrit, Helenat, Triinu ja Kaid, kellega just seda ideaalselt teha saabki. Musid ja kallid!

Rasedate riietest ka nii palju, et ma olen praeguseks isegi ühed rasedateksad endale soetanud. Sain need Sõbralt Sõbrale kaltsukast, maksid vist mingi 5 eurot. Mure on aga selles, et oma meeletut paisumist ennustades soetasin ma 40 suuruses rasedateksad ja need reaalselt vajuvad alla. Panin nad prooviks jalga, käisin koeraga tiiru väljas ja tuppa jõudes oli hargivahe põlvini. Einoh, halleluuja!
Praegu jäävad nad veel kappi minu viimaste raseduskuude meeleheidet ootama.
Pluusidega on nii, et soetasin endale Kvartali Vero Modast ülisoodsa hinnaga kolm pikka venivat maikalaadset pluusi, mis peaksid mu kõhu ümber mahtuma ka paari kuu pärast. Kontoris kandmiseks panen sinna viisaka pintsaku peale (need ei peagi ju eest kinni käima) ja saan sedasi ilma rasedariideid soetamata ennast sügisesse veeretada. Septembri teisest poolest olen kodune ja siis ei pea enam nii kasitud välja nägema :P

Siin on mul seljas Vero Moda kollane maika. Venimisruumi veel on ;) 

Üleüldiselt kaalujälgimisest ja sportimisest rääkides, siis olen selles vallas natukene tagasi tõmmanud küll. Ülepäeviti enam lihastrenni ei tee.
Marise korraldatava  Aktiivse augusti raames olen nüüd igapäevaselt kasutanud oma noname aktiivsusmonitori, et igapäevased sammud täis saada. Eesmärgiks seadsin endale vähemalt 12 000 sammu. Ütlen täiesti ausalt, et 12 000 ei ole väga keeruline täis saada, kui iga päev jala tööle käia. Hommikul ja õhtul käin veel koeraga ka väljas, vahel poes ja niisama asjatan ja 15 000 on igapäevaselt vähemalt täis tulnud.
Eelmisel pühapäeval veetsin aega sõbrannadega kohvikus ja autoga sõites ja vot siis oli jama. Õhtul kell 16 koju jõudes oli samme alles mingi 4000. Oeh.
sai siis appi võetud Xbox 360 ja Dance Central. Reaalselt mingi 40 minutit vehkisime lapsega tantsida, nagu napakad. Poja andis mingi hetk alla, kuna ta oli rõvedalt higine ja näost punaselaiguline. Mina aga ei pääsenud nii lihtsalt. Tahtsin ju 12 000 sammu täis saada. Vehkisin vapralt edasi, kuni minagi higine ja punaselaiguline olin.

Pärast seda sai veel peniga jalutamas käidud ja nii need vaevalised 15 000 sammu said täis. Kuhu ma selle pika jutuga jõuda tahtsin on see, et alguses mulle tundus, et mu aktiivsusmonitor valetab ja loeb liiga palju samme. Pühapäeval jälle tundus mulle, et mu aktiivsusmonitor valetab ja loeb liiga vähe samme :D Krt. 

Kuna mu noname aktiivsusmonitor veel tegelikult töötab ja on endiselt esindusliku välimusega, siis uut ei raatsi ma veel osta, aga viimasel ajal olen hakanud turul ringi vaatama küll. Praeguse kella aku saab maru kiiresti tühjaks. Poolteist päeva peab napilt vastu, kui nuppu vahepeal ei näpi, kui näpin, siis päevakese. Ja laadija läks ka veel lisaks kõigele katki, mistõttu peab laadimiseks kasutama abivahenditena juuksekummi ja palveid, sest iga kord ta laadima ei hakka :D 

Nüüd on mul uus missioon - skoori endale tasuta aktiivsusmonitor. Käib see nii, et ma agressiivselt osalen kõigis Facebooki jagamismängudes, kus lubatakse välja loosida mõni mulle sobilik isend. Kui septembri lõpuks ei skoori, siis hakkan ostmise peale mõtlema. Senikaua olen lootusrikas kooner ning jagan kõike, mida saab. Vabandust, mu facebooki sõbrad :)

Ega mul tegelikult väga asjalikku juttu hetkel enam ajada ei ole, ma lihtsalt tahtsin endale meelde tuletada, mis tunne on siin blogida. Täitsa mõnus on, kas teate :)

Lisan siia veel ühe eilase pildi endast, et te ikka teaksite, milline ma praegu välja näen.

27+1 nädalat paks

Tere tulemast tagasi bloggerisse, mu armsad lugejad!
Rõõmuhõisked ja agressiooniurinad postitage palun kommentaaridesse ;)


Tsauks!


Mariliis