Hoolimata eelnevatest kõhklustest ja hirmust keset metsa sünnitama või oksendama hakata, käisin ära ka Suvekõnnil. Rada oli 10,3 km pikk ja enamasti tahkel pinnasel.
Eelmisel aastal käisin jooksmas ja sain täitsa asjalikult hakkama - lõpetasin 10 km ajaga 57:44. See oli mu tolle aja 10 km rekord. Loe ka postitust SIIT.
Sel aastal ma jooksule ennast kirja panna ei kavatsenudki, kuna paljalt mõte jooksmisest paneb vaagna krambitama ja ajab pistma ja kõrvetama :) Mõtlesin veel pikalt, et kas ka kõnni jaoks olen ma äkki selleks ajaks juba liiga rase. Kuna korra nädalas olen ikka kiirkõnnil ka käinud ja igapäevaselt ka tööle ja koju marssinud, siis otsustasin, et kõnni peaksin üle elama küll.
Ainus ametlik kõnni aeg, mille ma endale kirja olen saanud, oli 33. Tartu Jooksumaratonil 2015 aasta mai kuus. Siis kõndisin enda rekordi 10 km ajaga 1:19.
Ilmselgelt sellist aega ma püüdma ei läinud, kuna olud on hetkel vähe teised, kuid üle 1,5 tunni ei tahaks küll kümmet kilomeetrit kõndida. Seega saigi eemärgiks 1:30.
Päev algas suhteliselt hilise ärkamisega kell 9:30. Tegin endale keskmise portsu kaerahelbeputru ja kõrvale kolm viilu sepikut avokaadoga. Peale näpuotsatäis soola. Söögi kõrvale jõin kohvi. See kohv oleks võinud sel korral joomata jääda, kuna täiesti lambist peale pikka külmaperioodi oli väljas suvi ja 27 kraadi sooja ja kohv ajas mu higi jooksma juba pelgalt seismise peale. Nagu, mismõttes? Ma natukene lootsin väikest uduvihma ja värki. Kerge vihmaga on ülimõnus sporti teha.
Kui õde ja ema olid minu elamise suutnud pahupidi pöörata oma riietumise ja telefonide ja kõrvaklappide juhtmete sättimisega, siis asusime jala A. Le Coq'i spordihoone poole teele. Elan sealt kuskil 600 meetri kaugusel, seega ei mingit eneseületust.
Rahvast oli sel korral küll kõvasti rohkem, kui inimesi. Parkla oli sagivaid sportlasi täis. Me muidugi suutsime nii viimasel hetkel kohale jõuda, et inimesi kamandati juba stardikoridori. Krt, ma ütlen! Polnud meil ju veel numbreidki.
Vutt-vutt saime numbrid ja siis selgus minu suureks üllatuseks, et T-särgid, mille jagamine pidi reklaami kohaselt olema finišis, tuleb enne starti ära võtta. Lisaks sellele ei olnud seal mingit nimekirja, mille alusel särke jaotati. Ses suhtes, et registreerudes pidi ära märkima, mis suurust tahad. Ma kirjutasin sinna M suuruse. Kohapeal selgus aga, et naiste suurustest oli järel ainult S-id. Onukene muidugi lahkelt pakkus mulle meeste M suurust. Ma hormonaalse rasedana kohe küsisin, et kas te viitate mu suurenenud kõhule. Väidetavalt ta lihtsalt täpsustas. Jee, right. Ma olen nigu vaal ja ilmselgelt ta mulle seda S suurust anda ei tahtnud :D
A krt, me lõpuks kõik võtsime need S suurused ja ma pressisin kenasti selle kodus ka selga. Take that, särgionu :D
Särke me kõnni ajaks selga ei pannud, kuna väljas oli põrgukuumus. Eelistasime oma nappe spordisärke.
Kõnnist endast nii palju, et jubedalt palav oli, liikuda oli raske.
Eks ma salaja lootsin ikka, et saan kuskil 1:25-ga näiteks hakkama, aga nii hästi kahjuks ei läinud. Palavus ja seitse kuud rasedust tegid ikka oma töö ja mingit ülihead aega ma välja ei pigistanud.
Kõhutita muidu pidas ennast kenasti üleval. Ainult korra laiatas mulle põide, aga ma õnneks sain sulgurlihase õigel ajal pingule ja ennast täis ei lasnud. Halleluuja!
Kõht krampi ka ei kakkunud ja muid hädasid ka välja ei löönud. Lihtsalt palav oli ja mu jalad ei liigu selle kõhu alla enam nii käbedalt, kui varem. Iga samm nõuab ikka veidi rohkem energiat, kui omal ajal.
Joogipeatustes ma juua ei julgenud, kuna karstin, et hakkab pistma. Pidasin kenasti ilma veeta lõpuni vastu ja siis kulistasin 0,5 liitrit ühe hingetõmbega.
See oli muide mu ema esimene rahvaspordi üritus, esimene ametlik sportimine täiskasvanueas. Tema oli enda üle küll maru uhke.
 |
| Stardikoridoris |
Meie seltskonnast sai parima aja minu vanem-väiksem õekene, kes lõpetas ajaga 01:26. Mis tal häda vudida, pole ta ju ei rase ega ka vana, nagu me emaga omaette kaagutasime.
Mina sain ametlikuks 10 km ajaks 01:27, sama aja sai ka mu ema, kes vudis oma jupikeste jalgadega kogu aja minu kõrval.
Lõpetades oli emotsioon muidugi hea. Tundsime ennast kohe päris hästi, et ikkagi terve naispere niimoodi koos sportimas ja puha.
 |
| Emaga. Kints on mul küll muhe juba.Võeh. |
 |
| Õekese ja emakesega. Mõlemad parajad nublud minu kõrval :) |
 |
| Finišis |
Järgnevatel aastatel loodan muidugi ikka jooksjate ridades olla. Kõndijaid ei hinnata väga sellistel üritustel. Ütle, mis sa ütled, aga 10 km kõndimine ei ole sellistel üritustel väga tähtis saavutus.
Seda tõestab juba see fakt, et nt meie numbrid on jumalast segamini jooksjate omadega ja keegi pole midagi ette võtnud. Suva!
Mina sain enda seitse kuud rasedale kõhule numbri 7, aga sama numbri sai ka üks jooksja. Ja nüüd Sportfoto.com lehelt oma pilte otsides ei tule minu nime järgi otsides ühtegi Suvejooksu pilti välja. Kui numbri ja ürituse nime järgi otsida, siis tulen mina ja mingi natukene karmilt karva kasvanud härrasmees. Meil on sama number!
Kae siit - LINK
Eriti nõme! Olen natukene isegi solvunud.
Sama on kõnni tulemustega. Mul pole õrna aimugi, mitmenda koha ma just kõndijate seas sain, kuna 10 km läbijad on kõik ühes arvestuses. Jooksjad ja kõndijad on kõik koos ühes järjestuses.
Kõndijad ei ole olulised, ma räägin. Kui joosta ei jaksa, siis kao koju?
Tulemusi saab vaadata SIIT
Kokkuvõtteks ütlen nii palju, et olen ülirõõmus, et ma seal ikkagi ära käisin, kuna olen terve raseduse aja kadedalt pealt vaadanud, kui teised blogijad erinevatest spordiüritustest osa võtavad. Sain natukenegi oma spordijanu kustutada ja ennast vähegi tähtsamana tunda. Ikkagi inimene.
Ema ja õde teevad muidugi juba suurejoonelisi plaane Linnamaratonil ja Sügisjooksul osaleda. Mina olen selleks ajaks ilmselt juba poolenisti sünnitamas ning pean paraku pealtvaatajaks jääma. Usun, et ma läbiksin tegelikult ka 39 nädalat rasedana selle 10 km, aga mis ajaga, see on omaette küsimus. Niisama jalutama ei tahaks sinna minna. Seda teen oma vabast ajast :)
Kuna täna on ka esmaspäev ja ma olen siin esmaspäeviti oma kaalu fikseerima hakanud, siis karjun ka selle nädala numbri välja.
Eelmise nädala kaal 75,4 kg, sel nädalal kaal 75,9 kg. Juurde tulnud nädalaga 0,6 kg. Kokku olen rasedusega juurde võtnud 6,9 kg.
Pikkust endiselt 173 cm.
Homme lähen ämmaka juurde ja seal kaalun ennast ka. Eks näis, kuidas see number sinna rasedakaardile kirja saab.
Praeguseks minu poolt kõik. Kes käis veel Suvejooksul? Muljetage ka.
Kas keegi on veel kõndija ja veidi solvunud?
Järgmise lugemiseni!
Mariliis (28+5)
