Vaatame tõele näkku - bikiinikeha enne ja nüüd!

Heihopsti!

Mina siin, niisama rase viimaseid päevi. Tähtaegadeks siis 6.11 ja 9.11 ehk kohe varsti!

Reedel käisin ämmaemanda vastuvõtul. Panen siia ka kaaluvõrdluse eelmise rasedusega.

Eelmise rasedusega samal ajal olin 10 kg raskem.

Reedel oli rasedust 38+2 nädalat.
Kaal sai kirja 81 kg.
Kõhuümbermõõt 99 cm ja
EPK 33 cm.

EPK oli väiksemaks jäänud hea 1-2 cm. Ämmaemand arvas, et laps on nii sügavale vaagnasse laskunud ja seetõttu on kõht väiksem. Kahtlustab, et laps sätib ennast juba väljapoole.
Loodetavasti kahe nädala pärast ämmaemanda vastuvõtule enam minema ei pea ja pääsen ka sellest tüütust topsi pissimisest.
Ämmakas ennustas ka, et ilmselt väga suurt last siit tulemas pole. Kusjuures, mõni aeg tagasi mu kõht tegi mõnusa kasvuspurdi ja siis arvati, et tuleb ikka neljakilone imik. Nüüd pakutakse max 3,3 kg sünnikaaluks. Mulle sobivad mõlemad suurepäraselt. Esimene laps oli sündides 3,7 kg, kui raske see neljakilonegi olla saab :)

Heh.
Igal juhul sain kiita ämmaka juures, et ilus kõht, ilus vererõhk ja üleüldse hädadevaba rasedus siiani. Ei ole turseid, ei ole valusid ega miskit muud. Lihtsalt paks :)
Muide, eelmise raseduse ajal olin samal ajal kõhuümbermõõduga 107 cm ja EPK 36 cm, mõnusalt turses ja piinlesin vana hea tutiluuvalu käes. Sel korral olen ikka kõvasti pisem, hädasid ei ole ja üllatavalt kerge on olla. Liikumine, mu naised. Liikumine!

Nagu juba alguses ka mainitud sai, siis käivitumas on viimane rasedusnädal (tähtaja järgi). See, millal laps tulla otsustab, on juba iseasi. Hetkel on nii, et õhtuti käivad juba esimesed ettevalmistavad valuhood. Nii 20-25 minuti tagant kerged torkivad kokkutõmbed. Harilikult kaovad siis ära, kui ma pikali heidan. Olen kindel, et õiged valud tunnen ma ära, seega ma nende üksikute valude peale veel pöördesse läinud ei ole. Samas on kuidagi lohutav teada, et miskit seal juba toimub. Äkki selle võrra läheb õigel hetkel kiiremini? Eks näis.

Aga nüüd selle postituse põhiteema juurde.
Sattusin üleeile vaatama oma eelmisel aastal blogi jaoks tehtud pilte. Kurjam küll, kus ma olin suutnud ilusaks süüa ennast! Ausalt. Ma ei mäletanudki enam, milline ma enne rasedust välja nägin. Pildid õnneks natukene aitasid meenutada.

Otsustasin teha endast ka raseduse viimastel päevadel bikiinides pildid, et siis hiljem oleks hea vaadata, kui suure töö ma olen suutnud ära teha. Kuna pildid on päris hirmsad, siis esialgu ei julgenud ma neid siia üles panna. Mingi hetk aga jõudis mulle kohale, et ma käin ju iga nädal selle sama kehaga Auras ujumas, kus mind näevad sajad suvalised inimesed. Hull asi siis oma blogisse teistele võrdluseks tuua.
Ülakeha üle ma väga ei põegi, aga mu kintsud võiksid küll oluliselt ilusamad olla. Samas, sellise toitumise juures ei oska ma kedagi peale enda süüdistada ka. Las nad siis olla sellised vedelad ja vormitud tselluliidihunnikud. Küll ma nad jälle vonksu saan, eksju.

Esiteks siis enne pilt. Tehtud 29.veebruar 2016, mil ma tegelikult olin juba natukene rase. Ma lihtsalt ei teadnud seda veel. Esimese positiivse rasedustesti tegin 5 päeva peale nende piltide tegemist.

Ja võrdluseks üleeile tehtud pildid!

Nagu näha, siis mu kintsud on mu murekoht olnud juba mõnda aega. Nüüd rasedusega olen kummalegi kintsule juurde kasvatanud 2,5 cm pekki. Halleluuja, ausõna!

Aga olgu need pildid lohutuseks ka teistele rasedatele. Ma kavatsen millalgi teha ka enne-raseduse ajal-pärast pildiseeria. Eks siis ole näha, kuidas kogu see trall lõppkokkuvõttes mu kehale mõjub.

Kaal viimastel piltidel siis 80,6 kg. Enne piltidel 68,4 kg.

Kui ma nüüd natukene maha rahunenud olen ja neid pilte ikka ja uuesti vaatan, siis ei tundugi asi üldse nii hull. Rasedus on ikkagi rasedus. Keha kipubki rasva talletama ja just seda on ka minu keha teinud. Ometi ei ole kaalutõus üldse suur ning mingit meeletut titekilode hulka ma ei karda. Imetamine on üks imeline kalorikulutaja ja kaloritesse mina usun!

Nüüd ei olegi muud, kui sünnitegevust ootama jääda ning siis juba kaalulangust nautida.

Kõikidele rasedatele soovin siinkohal mõnusat kulgemist ja katsuge asja positiivselt võtta. Mina võin küll öelda, et kogu see rasedus on meeletu kiirusega läinud. Juba on viimane nädal käimas ja ma pole isegi veel ära tüdineda jõudnud. Lühike aeg on see 9 kuud tegelikult. Sups ja läinud!

Ma nüüd kööki midagi küpsetama. Mul mingi tuhin peal :)

Tsaukaplauka!


Mariliis

Nii, mis edasi?

Titeasjad on olemas, pesa on punutud, mis edasi?

Raseduse viimane kuu kipub kõigil rasedatel venima. Ootamatult selgus, et ka mina pole erand ja ka minu viimane kuu juba paar päeva venib nigu tatt.
Laps kõhus on tänaseks valmis küpsetatud, nüüd ta peaks siis ainult veidi veel pekivarusid täiendama. Ideeliselt täna sündides ei oleks ta enneaegne, vaid täiesti õigeagselt sündinud laps.

Kuna laps võib iga hetk sündida, siis kusagile Tartust kaugemale, kui 1 tund ma sõitma ei ole nõus. Meelt tuleb lahutada lähemates sihtkohtades. A mis meelelahutust sa ühele rasedale ikka pakud.

Jalutuskäigud enam väga naudingut ei paku. Ilm on kõle ja kõht kakub maru tugevasti toonusesse juba peale kahte kilomeetrit.
Olen nüüd võtnud eesmärgiks nädalas vähemalt korra Aurasse ujuma jõuda. Siiani läheb hästi ja kaks korda olen seda ka teinud. Esimesel korral põdesin hirmsasti oma keha pärast. Oleks siis see kõht, mida ma häbenen. Oh ei! Kõhu üle olen ma maru uhke. Kintsud! Need pekised kintsud on need, mis muret tekitavad. Viimasel korral Auras käies oli mul aga ka nendest jumalast savi.
Vees on ennast nii lihtne liigutada. Enne ma ei osanud nagu nautida seda tuima ühest basseini otsast teise ujumist, aga nüüd, mil iga kuival astutud samm tuletab meelde, et ma olen 11  kg raskem, tundub see basseinis liiklemine eriti lihtne.
Peale ujumist veel sopsuke kuumas saunas (ei, ma ei käi oma last küpsetamas) ja siis rampväsinuna koju. Ahhh, lõõgastus.

Oma Polari aktiivsuse olen ikka kenasti täis saanud. Erandiks mõni üksik päev, nagu nt pühapäev. Käisime perega kinos ja kohvikus ja õhtuks olin ma laip. Samme täis ei saanud. Oli küll piinlik, aga ma ei jaksanud õhtul enam miskit ette võtta, et seda aktiivsuse eesmärki täis saada. Rase, noh.

Üldiselt olen endiselt tubli.
Korra nädalas ujun. Päevas samme vähemalt 13 000 ja toiduportsjonitel katsun ka silma peal hoida. Kuigi pean tunnistama, et raseduse viimastel nädalatel on see eriti raske.

Isudest nii palju, et mul on viimane nädal aega meeletu piparkoogitaigna isu. Mitte nii väga piparkookide, vaid just taigna.
Kui ma suure kisaga Facebookis välja hõikasin, et rase tahab nüüd piparkoogitainast, siis armas Helena (blogi link) tegi ekstra mulle 1,2 kg piparkoogitainast ja tõi selle mulle möödaminnes ka Tartusse ära. Samuti oli väga abivalmis mu sõbranna Viljandist, kes küpsetas ühe laari ja tuli nädalavahetuseks külla piparkoogivaagnaga.

Rase on igavesti mõnus olla. Ikka poputatakse.

Tainast nosimas

osa ikka küpsetasime ka :)

Need piparkoogid ja taigna sain ma eelmisel nädalal ja esmaspäevaks oli kõik juba ajalugu. Minu isud aga olid endised, mistõttu olin sunnitud ise endale ühe laari piparkoogitainast tegema.

Sain täitsa hakkama. Hetkel tainas laagerdub veel külmikus, aga olen vaikselt nokkimas käinud. Kärab küll ;)
Retsepti sain siit - http://www.nami-nami.ee/retsept/1428/nami_nami_joulupiparkoogid

Kaalust pole ka ammu rääkinud. Vabandused ette-taha.
Ma ise ikka esmaspäeviti kaalun, aga ma pole üldse kindel, kui huvitav see raseda mass teie jaoks enam on.
Esmaspäevase seisuga rasedust 37+5.
18.10 kaal 80,5 kg, sel esmaspäeval 24.10 kaal 80,6 kg. Nädalaga paisunud 0,1 kg. Hurrraa!
Jääb vaikselt pidama see kasv.
Kogu rasedusega tänaseks juures 11,6 kg.

Täna olen ma siis täpselt 38 nädalat rase. See tähendab seda, et tähtajani on täpselt 2 nädalat. Eks elu näitab, kas imik trügib väljapoole õigeks ajaks, või istub seal mõnusalt üle tähtaja. Vahemärkuseks, et poja oli väljas 40+3, seega suhteliselt täpselt.

Rasedahädadest oskan endiselt kurta kõrvetiste üle, kuid neid tundub ka juba vähem olema. Ilmselt on kõht alla vajunud (nii juhtub raseduse lõpus) ja enam ei ole magu nii kokku surutud. Päeval Renniet väga võtma ei pea. Öösel ikka ühe kuni kaks olen võtnud.
Kõndimine on raskem, kui varem, aga mingit valu sellega ei kaasne. Ma lihtsalt ei jaksa liigutada ennast enam nii kiiresti.

Silma on jäänud ka see, et mida aktiivsem ma päeva jooksul olen, seda kergem on mul õhtuti olla.
Näiteks see sama pühapäev, kus ma hommikul ainult veidi koristasin ja koeraga väikesel tiirul käisin ja hiljem kinos ja kohvikus istusin. Õhtuks oli olemine KOHUTAV. Raske oli olla. Istudes ei olnud hea. Seista ei jõudnud. Uni nagu oli, aga und ei tulnud. Kõht tundus raske ja jalad tundusid paksud ja tuimad.
Samas, need päevad, mil ma oma aktiivsuse kuskil 120% peale olen saanud, on mul ülihea olla. Seega hoolimata tugevast "ma ei viitsist" peaks ma ennast ikka maksimaalselt (rasedale sobilikult) liigutama. Teeb enda elu kergemaks,

Eile oli üle Eesti esimene lumi maha sadanud. Tartus oli lumehulk võrdlemisi muljetavaldav. Lumevaip ulatus kohati ikka üle hüppeliigese. Käisime peni ja lapsega väljas mässamas.

Päevase aktiivsuse sain kiiresti täis (ca 14 000 sammu tuli).
Tänaseks on enamus lumest ära sulanud ja plaanime lapsega lauamängude päeva. Eks näis, kuidas ma selle aktiivsuse täna täis saan. Lõpetangi hetkeks siin arvutis istumise ja katsun koeraga jalutama minna.

Teile aga mõnusat koolivaheaja jätku ja tegusat kolmapäeva.


Mariliis (juba 38+0)

Kolm nädalat veel titani. Mis see kaal kah teeb?

Noh, eks ta ikka tõuseb, mis muud. Päris hirmutavalt kohe.
Nüüd on kindel, et kaalutõus 10 kiloga ei piirdu.

Eelmise nädala kaal 79,0 kg. Selle nädala kaal 80,5 kg. Pühajeesusmaria!! Ma olen nädalaga suutnud kasvada 1,5 kg võrra. Kokku juures 11,5 kg. 
Rasedust täna 36+6, tähtajani jäänud 22 päeva.

Ai-ai-ai-ai!

Kõht hakkab juba täiesti raseda kõhu mõõtmeid võtma. Ma ei jaksa enam kõndida. Treppidest viiendale ronimisest ma ei räägigi.
Kummardada ei saa. Kükitada ei jaksa. Magada ei näe.
Viimased kaks päeva olen ma muudkui halanud, et ma ei viitsi mitte midagi enam teha. Tahaks lamada. Ei, krt. Lamada ka ei taha, sest lamamine on ebamugav. Kõht on nii raske, et selili olles jääb hing kinni. Külili lamades surevad kõikvõimalikud kohad ära ja pärast on tükk tegemist, et jälle normaalselt funktsioneerida saaks.

Nagu vaal kuival, ausõna.

Abi pole ka sellest, et mu söögiisu on neljakordistunud viimasel nädalal. Ikka mõtlen, et ma ei saa valesti süüa, kui ma valesid asju poest koju ei too. Onju?
Ei! Kuidagi need valed asjad lihtsalt tekivad mu kööki. Need on need hormoonidest pimestatud silmad ja mõistus, mis poes arvavad, et ma söön need maiused ära nädala jooksu. Iga päev ainult natukene.
Haaah! Suurim vale üldse!

Katsun ennast veenda, et mu kaal tõuseb nii kiiresti seetõttu, et laps peaks viimasel kuul oma kaalu meeletult kasvatama. See kaal on kõik lapse kaal. Kahjuks mu pekised kintsud kipuvad vastu vaidlema.
Mul pole kedagi teist süüdistada ka. Vaatan nukralt neid soodukaga Prismast ostetud küpsiseid ja ohkan. Miks see normaalne toitumine nii raske peab olema?

Olen üritanud oma mõtteid toidust eemale saada erinevate tegevuste abil. Panin kokku ühe jubedalt keerulise 1000 tükiga pusle.

Heegeldasin lapsele meriinovillase tekikese (turvahällis roosa-halli kirju).

Ostsin isegi ristsõnad endale koju, et lahendamisega mõtted mujale saada.

Tegevused hakkavad otsa saama. Igavusest söön.
Iga päev koristada ka ei viitsi. Jalutamas käin koeraga kaks korda päevas ja lapsel ka koolis vastas.

 Rohkem nagu ei jõuagi, ma väsin ära. Aga kööki küpsiste järele jõuan ikka :)

Täna näiteks saatsin lapse kooli, jalutasin koeraga ja siis läksin linna raamatukokku. Hüppasin tagasteel poest ka läbi ja oligi 13 000 sammu täis. Ütlen ausalt, et koju jõudes olin väga väsinud. Istusin ja sõin.
Kaks tundi hiljem läksin lapsele kooli vastu ja õhtupoolikul käisin veel korra koeraga tiirul. Väsimus tahtis niita. Ergutuseks sõin.
Hetkel istun siin arvuti taga ja kurdan. Polar näitab 18 716 sammu. Peaks ju piisav liikumine olema küll, aga ikka on süümekad ja ma kuidagi tunnen, kuidas see kaal ja keha käest läheb. Kui oleks miskit käepärast, siis sööks. (!!!)
Õnneks on lõpuni vaid 3 nädalat. Siis saan juba paremini sotti sellest, kus ja, miks mul kõige rohkem ülekaalu on.

Praegu ongi kõige suurem mure see tegevuse leidmine. Ja see tegevus peab olema midagi sellist, et ma pikalt paigal ei pea istuma, kaua seisma, kaua kõndima või raskusi tõstma. Lisaks sellele peab see tegevus mulle väga-väga meeldima. Noh, minu mõistus on otsas.
Ujuma saaks minna, aga seal ei viitsi ju ka igapäevaselt käia. Lisaks ei taha inimesi nii tihti hirmutada oma bikiinides rasedakehaga.

Ega muud ei olegi, kui tuleb üle elada need viimased nädalad. Teen juba vaikselt plaane, kuidas peale sünnitust jälle inimeseks saada. Iseasi on see, kui hästi ma tite kõrvalt kõigega hakkama saan. Eks elu näitab.
Praeguse seisuga ei kujuta ma üldse ette, kuidas ma koeraga jalutama, suurema lapsega kelgutama või näiteks šoppama saan minna. Ilmselgelt ma alahindan siinkohal oma abikaasat, kes saab ju ka lapsega tegeleda. Asi on lihtsalt selles, et ma ilmselt ei taha oma imikut väga kusagile maha jätta :)
Ma olen selline kadekops.

Hetkel olen lihtsalt rase. Loen heldimusega teiste blogidest, kuidas käiakse jalutamas, jooksmas, rattaga sõitmas ja jõusaalis, pühin saiakestega kadeduspisaraid ning kordan endale, et küll mina ka varsti jõuan. Siukeseks püssiks emmeks saan, et halb hakkab.

Järgmise korrani!

Mariliis (juba 36+3)

Kah mul kaalujälgija!

Istun siin, ise viimase vindini rase, söön Tõmmu kommi ja mõtlen, kui ilus see elukene ikkagi on.
Järgmisel hetkel jõuab mulle kohale, et ma blogin kaalust ja kaalulangetusest ja õgin juba viimane kuu aega valimatult kõike magusat, mis kätte satub.
Pole just väga eeskujulik või mis?

Terve selle raseduse olen endale pidevalt sisendanud, et ma ei tohi rohkem süüa, ma ei tohi magusat süüa, ma pean rohkem liigutama.

Must. Not. Get. Fat.

Kui viimane raseduskuu juba käega katsutav oli, siis otsustasin asja natukene lõdvemalt võtta. Esiteks seetõttu, et mu keha on juba piisavalt suur, et mind puhtalt eksisteerimisega ära väsitada. Teiseks seetõttu, et ma tean, et peale lapse sündi ei ole mul enda jaoks enam üldse aega. On viimane aeg natukene seda rasedust ka enda mõnuks ära kasutada.

Magustoitudest ma enam ei keeldu ning lihastrenni pole samuti juba nädalakese teinud. No, lihtsalt ei jaksa.

Igapäevased sammud kõnnin oma Polariga kenasti täis (aktiivsusaste I ehk ca 13 000 sammu).
Saadan hommikul lapse kooli, jalutan koeraga mõned kilomeetrid. Käin jala linnas või šoppamas ja lähen lapsele kooli vastu. Õhtul veel üks tiir koeraga ja ongi 14 000 sammu täis.

8. ja 9. on puudulikud, kuna olin sõbranna juures ja aku sai tühjaks. 

Kui ma peaks selle traalivaalitamise vahele veel oma viimaseid nädalaid rasedat kere trenniga koormama, siis ma vist kukuks kell 19:00 esimesele pehmele pinnasele ära ja ärkaksin järgmise päeva lõunaks.

Ma olen täiesti teadlik, et on naisi, kes ei söögi magusat ja saiakesi terve raseduse vältel. Ning on naisi, kes raseduse lõpuni teevad ülepäeviti trenni. Mina ei ole paraku üks nendest naistest. Ma olen üpris tavaline rase naine, kes natukene kardab maakeraks paisuda, mistõttu ma natukene jälgin, kui palju ma söön.

Kuna mu kaal on tõusnud igati plaanipäraselt ning mingeid tervisehädasid mul ei ole, siis usun, et pole see väikene magusaarmastus viimasel trimestril ka nii paha. Kaloraažilt ei ole mu päevane toit midagi üüratut, kuid peab paraku tõdema, et suurema osa mu viimase nädala toidust on moodustanud erinevad süsivesikud.
Katsun valkudega selle tasakaalu natukene paremaks saada :)

Ja, ei, ma pole oma last seitsmekiloseks söönud. Ausalt.

Tänase seisuga on mu teise tähtajani (esimene on 6.11 ja teine on 9.11) 26 päeva. Laps on kõhust valmis välja tulema aga juba siis, kui 37 rasedusnädalat täis saab. See juhtub siis järgmisel kolmapäeval. Alates 37.nädalast ei loeta last enam enneaegseks.

Kuna ma ei ole praeguseks veel suutnud sellest rasedusest tüdineda ning ma pole oma unevajadust suutnud täis magada, siis ideaalis võiks tibukene kõhus püsida ikka novembri alguseni.
Teisalt ma natukene kardan seda novembri algust ka, kuna 7.11 on mu pisikesel õetütrel sünnipäev. Ei tahaks küll igal aastal pead valutada, kuna kellegi sünnipäeva pidada. Lisaks tahaks ma sellel aastal õetütre sünnipäeval ka kohal olla. Ta on meil täitsa tädikas. :) Jumal tänatud. Ma olen ju eriti lahe tädi ka! :D

Minu käest on ka uuritud, kas ma sünnitust ka kardan.
Teate, ausalt. Ei karda.

Eelmine sünnitus kestis paberite järgi 9 tundi. Esimestest väikestest valudest arvestades 11 tundi.
Terve sünnituse aja ma põhimõtteliselt kõndisin ühest palati otsast teise, kuna ma tahtsin asjaga siva ühele poole saada. Püsti olles aitab gravitatsioon avanemisele kaasa ning kogu protsess peaks kiirem olema. Valud läksid tugevaks ca 2 tundi enne lapse sündi. Siis ma mäletan küll, et nõudsin igasugu valuvaigisteid, aga oli juba hilja.
Mingit traumat mul eelmisest sünnitusest jäänud ei ole. Mäletan ainult, et ma olin terve tolle päeva tähelepanu keskpunktis. Kõik sms-isid ja uurisid ja helistasid. Mulle tähelepanu lihtsalt väga meeldib. Ma täiesti nautisin seda, kui tähtis ja põnev ma tollel hekel olin. Ma olin uhkust nii täis. Kui laps ära sündis, siis oleksin tahtnud KÕIK inimesed sünnitusmajja last vaatama kutsuda. Et, sähke - mina tegin!

Sel korral lendan asjale peale missiooniga laps nelja tunniga kätte saada. See tähendab seda, et valudele tuleb ise kaasa aidata. Mida valusam, seda kiiremini see jõnglane tuleb. Kavatsen samamoodi püsti püsida, kuni ma jaksan. Eks näis, kuidas asi teoorias välja näeb, aga eesmärk on selline. Põhimõtteliselt tahaks hästi kõvasti ja lühidalt valudes olla. Jumal pidi naerma, kui inimesed plaane teevad ;)

Eelmisel korral olin noor ja natukene ehk isegi hirmul, et kas see või teine asi on okey. Sel korral ma juba tean, et kiire avanemise korral ma kindlasti oksendan mingi 145 korda. Tean ka, et mingit puudutamist (noh, alaselja massaaž vms) ma ei kannata. Suhelda ma ka ei taha sel ajal. Ma pean saama omas mullis rahulikult valutada.
Sünnitusmajaga tutvumas käies juba uurisin, et kus neil seal oksendada võib. Ilmselt samal tutvumistuuril olevad esmasünnitajad ehmatasin ära. Sorri.
Nad palusid sünnitustuppa minnes kohe kilekotte küsida.

Põhimõtteliselt kavatsen ma sünnitama minnes juuksed kuklasse kinni panna, hoolega ropsikotte hommikumantli taskutesse suruda ja siis lõpuni välja ühest palati otsast teise marssida. Kui joppab ja saame vanniga tuppa, siis puhtalt uudishimust roniksin ka sinna sisse. Need vannid seal Tartus on suuremad, kui mõne mehe magamistuba (tsutike liialdan).

http://www.kliinikum.ee/naistekliinik/suennitusosakond 

Uuritud on ka seda, kas ma oma mehe ka sünnitusele kaasa võtan. Noh, eelmise sünnituse juures ta küll oli. Enamuse ajast küll magas, kuid pressimise ja nabanööri lõikamise ajaks aeti ta üles. Väsis vaesekene sellest pikast päevast nii ära :)

Mulle tuli alles paar päeva tagasi pähe, et äkki peaks mehe käest ka küsima, kas ta üldse tahab kaasa tulla. Mina muidugi tahaks seltsi. Igaks juhuks.
Mee arvas, et ma olen puhta lollakas, kui arvan, et tema on nõus sellest pullist ilma jääma :)
Tema tahab ikka uues majas tugitoolis ka magada ja värki. Vihjas ka, et sel korral äkki isegi filmiks ja teeks pilte. Mehe jaoks on ka kogu see rasedus ja sünnitus nii põnev, et ei olnud nõus mitte mingil tingimusel koju jääma. Jumal tänatud! :) Me oleme endiselt samal lainel. Nagu oleks abielus või midagi :) :)

Tänase seisuga olen siis 36 nädalat ja 2 päeva rase. Hädadest kimbutavad mind endiselt kõrvetised ning väsimus. Öösel on uni häiritud, kuna ükski asend pole enam magamiseks mugav. Kui lõpuks uni maha murdma hakkab, siis hakkab kõrvetama või tuleb pissihäda. Lõunani ka magada ei saa, kuna pean oma teise tibutupsu (selle 8-aastase volaski) kooli saatma. Või, noh, ma tahan teda kooli saata.

Tekkinud on kerge unevõlg. Igal nädalavahetusel kavatsen magada nii kaua, kui jaksan. Peale lapse sündi olen ju igal juhul igavesti ärkvel.

Hetkel pean lõpetama, kuna istumine muutub juba vaikselt väljakannatamatuks. Laps on kõhus nii suur, et istudes surub mulle kopsud kurku. Ma nüüd lähen ja hingan natukene.

Rasedust 36+0

Järgmise korrani.


Mariliis (juba 36+2)

Veel vaid 30 päeva paks

Tänase seisuga on Mann juba pea 36 nädalat rase. Tavainimesele tähendab see seda, et hakkab pihta viimane kuu rasedust. Jeeeeeeeeeeee!

Tähtajaks on 9.11.2016. Ideaalis saaksin isegi varem selle sünnitamisega ühele poole, aga eks nad kavalpead ei kipu väga nõustuma alati oma emmedega.
Poiss sündis 3 päeva peale märgitud tähtaega. Loodetavasti ei lase ka tütarlaps end väga kaua oodata.

Reedel käisin ka ämmaemanda vastuvõtul.

Strateegilised näidud:

Kaal 79,0  kg (kolme nädalaga +0,7 kokku juures 10 kg)
Vererõhk 100/60
Kõhuümbermõõt 99 cm
EPK 34 cm

Rasedust tol hetkel 35+2

Täna hommikul oli kaal 78,9 kg. Nii infoks või nii, et ma ei ole nädalavahetusel ennast maakeraks suutnud süüa. Kuigi ma toitusin põhiliselt AINULT saiakestest. Don't ask.

Väljanägemine selline:

Rasedahädasid olen aga küll nüüdseks juba külge saanud.

Nüüd juba nädal aega kõrvetab pidevalt. Muidu tekkisid kõrvetised pigem õhtul ja siis, kui sõin miskit rasvast või vürtsikat. Nüüd tulevad kõrvetised suht lambist. Vahel piisab sellest, et ma järsult kummardan, mille käigus magu kokku surutakse ja maomahla igas kaares pritsima hakkab. Noh, minu sees. Söögitoru on leekides! Horror kuubis. Rennie on nüüd pidevalt käeulatuses.

Kes ei tea, mis need kõrvetised on, siis noh, põhimõtteliselt maomahl tungib sulle söögitorru ja tahab seda ära küpsetada. Nagu tulised krooksud.
Laps nimelt surub ema organid raseduse ajal kusagile kurku ja maomahlakesel ei ole enam ruumi. Siis ta trügibki välja sealt maost.

Täna öösel tabas mind esimest korda ka unetus. Reaalselt iga tunni tagant vähemalt vaatasin kella. Kell 6.00 käisin ennast kergendamas ja siis nagu väga enam und ei tulnudki. Silmad nagu on väsinud, aga und ka ei tule. Mis värk sellega on? Oeh.

Tahtsin siia tegelikult ilgelt pika nimekirja lisada oma hädadega, aga teate, ei tulegi nagu rohkem meelde. Eks see, et kõht on nii suur, et kummardada enam ei saa, on suht elementaarne. Saapad ja sokid lähevad jalga koos väikese endale suhu oksendamisega. Jei! Ja harilikult peale seda hakkab ka kõrvetama. Rõõmu nii palju ühest sokist, onja.

Eelmise raseduse ajal olin selleks hetkeks juba puhta sant. Mäletan seda kurikuulsat "tutiluuvalu". Reaalselt see luu jalgevahel valutas nii, nagu oleks metalltoruga hargivahele saanud. Vana hea naiste rebukas! Seda mul sel korral ei ole. Usun ise, et asi on selles, et sel korral olen liikuvam olnud. Lihased on tugevamad, kõht püsib paigal ja ei suru kubemesse.

Uusi venitusarme pole ma samuti veel suutnud hankida. Eelmine rasedus on mind kenasti õigetest kohtadest välja venitanud. Ei tea, kas nüüd rõõmustada või kurvastada :)


Seoses sellega, et rasedus hakkab vaikselt lõpusirgele jõudma, alustasin ka oma haiglakoti pakkimist.

Haiglakoti sain enamvähem kokku, kuid selgus, et tegelikkuses on veel mõningad asjad kodust puudu.
Mul oleks vaja veel hommikumantlit, ehk veel mõni imetamisrinnahoidja. Lapsele oleks vaja rohkem bodisid, beebimonitori, voodikarusselli (sest ma tahan), mähkimisalust vannituppa.

Tegelikkuses on asi nii, et see kuu aega tundub venivat küll, aga mul kuidagi ei jätku enam aega. Ma nagu ei jõua päevaga mitte miskit ära tehtud. Olen nüüd juba paar nädalat täiesti kodune, kuid enamus asju siiani tegemata. Köögikapid on endiselt sassis, mütside-sallide ja talveriiete riiul on sorteerimata. Enamus asju sealt läheb ilmselt annetusse. Kummuteid pole me kah magamistuppa veel ära jõudnud osta. Ei tea, mille taga see seisab. Üksi ma neid ostma ei lähe ja mees tõbrik kipub ju tööl olema pidevalt.

Hakkasin ka beebititale tekki heegeldama. Rohkem nagu ajaviiteks või nii. Selle vast saan enne tähtaega ikka valmis. Ma pole muide vähemalt 12 aastat kordagi heegeldanud. Viimati vist koolis. Ma guugeldasin ja tuletasin videote abil endale meelde. Ma pole suurem asi käsitööline tegelikult.

Mustri leidsin siit - LINK

Tekk tuleb veidi kitsam, kui ma lootsin, sest ma tola ei osanud ju arvestada, et sikksakk seda laiust natukene vähendab. Algaja, noh. Aga käib kah. Kasvõi kärus saab kasutada.

Selline natukene sisuvaene möla saigi. Pole ammu bloginud ja tegelikult on igasugu mõtteid peas. Teen lähipäevil veel mõne postituse, muidu valgub see siin maru laiali.

Ma nüüd lähen võtan ühe Rennie, sest põrgulikud kõrvetised on jälle platsis.
Teie olge mõnusad!

Tsaukaplauka!


Mariliis (juba 35+5)

Kaal ja mõõdud 03.10 ja klaarime arveid kepikõnnil jooksjatega

Heihopsti! Taaskord on üks kuu läbi saanud ja mina ladusin oma pekid letti ja mõõtsin ära ka. Et ikka maksimaalselt oma paisumisega kursis olla.

Tänaseks olen rase 34 nädalat ja 5 päeva. Tähtajani on jäänud 5 nädalat ja 2 päeva.
Selle napilt üheksa kuu jooksul olen ma natukene ka paisunud.

Esiteks võrdlen kaalu eelmise nädala kaaluga.
Eelmisel esmaspäeval kaalusin  78,0 kg, täna hommikul näitas kaal 78,2 kg. Nädalaga olen suutnud ennast paisutada 200 grammi võrra.

Nädal nädalaks. Kuda see kuu aega paisumist siis läinud on?

                     01.09              03.10           muutus              
Kaal            76,3 kg            78,2 kg         +1,9
Rü               95 cm               96 cm          +1
Naba           96 cm               98 cm          +2
Reis            54 cm               56 cm          +2
Käsivars     27,5 cm           27,5 cm        0

Kokku rasedusaegne kaalutõus 9,2 kg. Keskkohta olen paisutanud kokku 17 cm.

03.10 rasedust 34+5

03.10 rasedust 34+5

Nagu ka piltidelt näha, siis minu rasedusaegsed kilod talletuvad tagumikku ja kintsudesse. Võeh! 

Kõht on igati ilus ja selle üle olen ma uhke. Küll ei saa öelda, et ma oleks rõõmus selle üle, et mu kintsud näevad välja nagu loodusõnnetus. 

Kuidas on võimalik, et mul jalad, mis saavad igapäevaselt kõige rohkem vatti, on see osa minust, mis pekki kogub? Geenid, ma räägin :)

Aga nüüd aktuaalsemate teemade juurde. Kuigi minu kaal on ju ka absoluutselt tähtis, eksju.

Laupäeval 01.10.2016 toimus 5. Tartu Linnamaraton. 

Ma ise pidin suurenenud kõhu tõttu seekord vaid pealvaatajaks jääma, kuid ema ja õe saatsin uhkelt 10 km kepikõnni starti küll. 

Tunnistan ausalt, et tundsin ennast väga naljakalt seal võistluskohas. Nagu oleks bussist maha jäänud või sisse maganud vms. Selline ärevus tekkis, et tegelikult, kui ma nüüd siva riided saaksin ära vahetatud, siis ma jõuaksin ka veel starti. 

Kadedus, mis muu.

Tahtsin ka joosta ja medalit saada ja pildile jääda ja pärast muljetada.

Peale seda, kui soojenduse peale mu kõht meeletult toonusesse tõmbas, ma enam väga ei kibelenud sinna starti :D 

Kui stardipauk kõlas ja muusika helisema hakkas, siis tõmbas hormoonidest isegi silma märjaks. Sain stardi ka video pääle. Minu ema ja õde on need, kes lehvitavad :)

Ilusad, eksju?

Aga nüüd minu murest.

Kepikõnnil oli NII PALJU JOOKSJAID! Häbi!!

Kuna ma ise tervet distantsi kaasa ei teinud, siis ei oska öelda, kui tihti kepikõnni arvestuses inimesed jooksid, aga need lõigud, mida mina nägema sattusin kubisesid küll keppidega jooksjatest. Kahel inimesel olid kepid mugavalt kaenlasse surutud ja lidusid nii, et seda nägu. 

Nagu, WTF?!!

Ma täitsa ehmatasin ära. Minu teada on kepikõnni arvestuses jooksmine RANGELT KEELATUD!

"Ürituse rada kulgeb Tartu linna ja lähiümbruse teedel ja tänavatel. Rada on tähistatud. Rajal edasiliikumiseks auto, jalgratta vms. mootori- või inimjõul liikuva transpordivahendi kasutamise eest ning kepikõndijate puhul jooksmise eest osaleja diskvalifitseeritakse. Diskvalifitseerimise aluseks on ka ürituse foto või videosalvestus, mis vaadatakse üle enne ametlike tulemuste avaldamist."

Info siit - Linnamaratoni üldjuhend

Näiteks need uhkelt Herbalife'i logodega t-särke kandvad isendid seal kepikõnni stardis (mitte kõik küll). Need jooksid ikka päris mitmel korral, et teistele järele jõuda. Kuna ma olen kohmakas ja rase, siis ei suutnud neid kordi kõiki videole püüda. Telefoni kaamera käivitab ennast nii kaua ja sada muud häda.

Ühe hetke sain napilt peale, kus üle jõe Atlantise ees see sama Herbalife'i seltskond joostes üksteisele järele üritas jõuda. Tegelikkuses jooksid nad ikka päris tihti. Ma lihtsalt ei suutnud neid videole saada.

Tegelikult puutusin ma selliste "kõndijatega" kokku juba Suvekõnnil 20.august.

Reaalselt lasime endast mööda ühe neiu, kes sörkis. Ema veel ütles mulle valju häälega, et "laseme jooksjad ikka mööda". Selle peale neiu ütles, et ei, ma tegelikult ei ole jooksja. Peale meist möödumist jooksis veel ca 300 meetrit ja siis kõndis rahumeeli edasi. Kurat küll!!

Asi on selles, et jooksusammuga on oluliselt lihtsam kiiresti teistest mööda saada, kui kõndides. Jah, jooksusamm kurnab rohkem, kuid kõnnil piisab ka vaid paarist minutist jooksust, et teiste kõndijate ees meeletu edumaa saada. 

Sellise loogika kohaselt võiksin ma ennast järgnevatel kordadel (mitterasedana) ka kõnnile registreerida, 90 protsenti rajast läbiks joostes ja paneks kinni selle asja. Nopiks muudkui poodiumikohti ja oleks enda üle uhke. Nii või?

Siin kohal hõikan välja, et kõik teie, keda ma kepikõndijate arvestuses jooksmas nägin - häbi teile!

Olete ära teeninud minu pahameele ja ma loodan, et teid diskvalifitseeritakse. 

Kui mitte sel korral, siis loodetavasti järgmisel rahvaspordiüritusel.

Järgmisel korral võtan täitsa missiooniks sellised "kõndijad" videole püüda ja ikka korralikult, et number ka näha oleks. Sel korral on mu video(d) natukene liiga kaugelt filmitud, et kedagi tuvastada saaks. 

Nii palju siis vingumisest.

Nägin muide enne starti ka Karmenit (blogi link), kes jooksis poolmaratonil oma uue isikliku rekordi.

Wooohhoooooo, Karmeniito!!! Tubli töö!

Tean veel, et Margit (blogi link) oli ka 10 km jooksu stardis, aga teda ma oma silmaga kinni püüda ei suutnud. Tervitused talle siiski.

Rohkem blogijatest tuttavaid ma kahjuks ei silmanud. 

Meie pere aktiivne nädalalõpp kulmineerus minu juures makaronisalati ja pavlova söömisega. Pavlova jäi keskelt natukene liiga lödiks, aga kuramuse hea oli küll.

Üks minu lemmikutest. Pere ka kiitis. Ei saa öelda, et oleks kõige figuurisõbralikum, kuid pole ka kõige hullem.

Retsepti leiate siit - LINK 

Tänaseks saigi kõik.

Järgmise kirjutamise-lugemiseni!

Mariliis (juba 34+5)