Heihopsti! Taaskord on üks kuu läbi saanud ja mina ladusin oma pekid letti ja mõõtsin ära ka. Et ikka maksimaalselt oma paisumisega kursis olla.
Tänaseks olen rase 34 nädalat ja 5 päeva. Tähtajani on jäänud 5 nädalat ja 2 päeva.
Selle napilt üheksa kuu jooksul olen ma natukene ka paisunud.
Esiteks võrdlen kaalu eelmise nädala kaaluga.
Eelmisel esmaspäeval kaalusin 78,0 kg, täna hommikul näitas kaal 78,2 kg. Nädalaga olen suutnud ennast paisutada 200 grammi võrra.
Nädal nädalaks. Kuda see kuu aega paisumist siis läinud on?
01.09 03.10 muutus
Kaal 76,3 kg 78,2 kg +1,9
Rü 95 cm 96 cm +1
Naba 96 cm 98 cm +2
Reis 54 cm 56 cm +2
Käsivars 27,5 cm 27,5 cm 0
Kokku rasedusaegne kaalutõus 9,2 kg. Keskkohta olen paisutanud kokku 17 cm.
 |
| 03.10 rasedust 34+5 |
 |
| 03.10 rasedust 34+5 |
Nagu ka piltidelt näha, siis minu rasedusaegsed kilod talletuvad tagumikku ja kintsudesse. Võeh!
Kõht on igati ilus ja selle üle olen ma uhke. Küll ei saa öelda, et ma oleks rõõmus selle üle, et mu kintsud näevad välja nagu loodusõnnetus.
Kuidas on võimalik, et mul jalad, mis saavad igapäevaselt kõige rohkem vatti, on see osa minust, mis pekki kogub? Geenid, ma räägin :)
Aga nüüd aktuaalsemate teemade juurde. Kuigi minu kaal on ju ka absoluutselt tähtis, eksju.
Laupäeval 01.10.2016 toimus 5. Tartu Linnamaraton.
Ma ise pidin suurenenud kõhu tõttu seekord vaid pealvaatajaks jääma, kuid ema ja õe saatsin uhkelt 10 km kepikõnni starti küll.
Tunnistan ausalt, et tundsin ennast väga naljakalt seal võistluskohas. Nagu oleks bussist maha jäänud või sisse maganud vms. Selline ärevus tekkis, et tegelikult, kui ma nüüd siva riided saaksin ära vahetatud, siis ma jõuaksin ka veel starti.
Kadedus, mis muu.
Tahtsin ka joosta ja medalit saada ja pildile jääda ja pärast muljetada.
Peale seda, kui soojenduse peale mu kõht meeletult toonusesse tõmbas, ma enam väga ei kibelenud sinna starti :D
Kui stardipauk kõlas ja muusika helisema hakkas, siis tõmbas hormoonidest isegi silma märjaks. Sain stardi ka video pääle. Minu ema ja õde on need, kes lehvitavad :)
Ilusad, eksju?
Aga nüüd minu murest.
Kepikõnnil oli NII PALJU JOOKSJAID! Häbi!!
Kuna ma ise tervet distantsi kaasa ei teinud, siis ei oska öelda, kui tihti kepikõnni arvestuses inimesed jooksid, aga need lõigud, mida mina nägema sattusin kubisesid küll keppidega jooksjatest. Kahel inimesel olid kepid mugavalt kaenlasse surutud ja lidusid nii, et seda nägu.
Nagu, WTF?!!
Ma täitsa ehmatasin ära. Minu teada on kepikõnni arvestuses jooksmine RANGELT KEELATUD!
"Ürituse rada kulgeb Tartu linna ja lähiümbruse teedel ja tänavatel. Rada on tähistatud. Rajal edasiliikumiseks auto, jalgratta vms. mootori- või inimjõul liikuva transpordivahendi kasutamise eest ning kepikõndijate puhul jooksmise eest osaleja diskvalifitseeritakse. Diskvalifitseerimise aluseks on ka ürituse foto või videosalvestus, mis vaadatakse üle enne ametlike tulemuste avaldamist."
Info siit - Linnamaratoni üldjuhend
Näiteks need uhkelt Herbalife'i logodega t-särke kandvad isendid seal kepikõnni stardis (mitte kõik küll). Need jooksid ikka päris mitmel korral, et teistele järele jõuda. Kuna ma olen kohmakas ja rase, siis ei suutnud neid kordi kõiki videole püüda. Telefoni kaamera käivitab ennast nii kaua ja sada muud häda.
Ühe hetke sain napilt peale, kus üle jõe Atlantise ees see sama Herbalife'i seltskond joostes üksteisele järele üritas jõuda. Tegelikkuses jooksid nad ikka päris tihti. Ma lihtsalt ei suutnud neid videole saada.
Tegelikult puutusin ma selliste "kõndijatega" kokku juba Suvekõnnil 20.august.
Reaalselt lasime endast mööda ühe neiu, kes sörkis. Ema veel ütles mulle valju häälega, et "laseme jooksjad ikka mööda". Selle peale neiu ütles, et ei, ma tegelikult ei ole jooksja. Peale meist möödumist jooksis veel ca 300 meetrit ja siis kõndis rahumeeli edasi. Kurat küll!!
Asi on selles, et jooksusammuga on oluliselt lihtsam kiiresti teistest mööda saada, kui kõndides. Jah, jooksusamm kurnab rohkem, kuid kõnnil piisab ka vaid paarist minutist jooksust, et teiste kõndijate ees meeletu edumaa saada.
Sellise loogika kohaselt võiksin ma ennast järgnevatel kordadel (mitterasedana) ka kõnnile registreerida, 90 protsenti rajast läbiks joostes ja paneks kinni selle asja. Nopiks muudkui poodiumikohti ja oleks enda üle uhke. Nii või?
Siin kohal hõikan välja, et kõik teie, keda ma kepikõndijate arvestuses jooksmas nägin - häbi teile!
Olete ära teeninud minu pahameele ja ma loodan, et teid diskvalifitseeritakse.
Kui mitte sel korral, siis loodetavasti järgmisel rahvaspordiüritusel.
Järgmisel korral võtan täitsa missiooniks sellised "kõndijad" videole püüda ja ikka korralikult, et number ka näha oleks. Sel korral on mu video(d) natukene liiga kaugelt filmitud, et kedagi tuvastada saaks.
Nii palju siis vingumisest.
Nägin muide enne starti ka Karmenit (blogi link), kes jooksis poolmaratonil oma uue isikliku rekordi.
Wooohhoooooo, Karmeniito!!! Tubli töö!
Tean veel, et Margit (blogi link) oli ka 10 km jooksu stardis, aga teda ma oma silmaga kinni püüda ei suutnud. Tervitused talle siiski.
Rohkem blogijatest tuttavaid ma kahjuks ei silmanud.
Meie pere aktiivne nädalalõpp kulmineerus minu juures makaronisalati ja pavlova söömisega. Pavlova jäi keskelt natukene liiga lödiks, aga kuramuse hea oli küll.
Üks minu lemmikutest. Pere ka kiitis. Ei saa öelda, et oleks kõige figuurisõbralikum, kuid pole ka kõige hullem.
Retsepti leiate siit - LINK
Tänaseks saigi kõik.
Järgmise kirjutamise-lugemiseni!
Mariliis (juba 34+5)