Kaal ja mõõdud 03.10 ja klaarime arveid kepikõnnil jooksjatega

Heihopsti! Taaskord on üks kuu läbi saanud ja mina ladusin oma pekid letti ja mõõtsin ära ka. Et ikka maksimaalselt oma paisumisega kursis olla.

Tänaseks olen rase 34 nädalat ja 5 päeva. Tähtajani on jäänud 5 nädalat ja 2 päeva.
Selle napilt üheksa kuu jooksul olen ma natukene ka paisunud.

Esiteks võrdlen kaalu eelmise nädala kaaluga.
Eelmisel esmaspäeval kaalusin  78,0 kg, täna hommikul näitas kaal 78,2 kg. Nädalaga olen suutnud ennast paisutada 200 grammi võrra.

Nädal nädalaks. Kuda see kuu aega paisumist siis läinud on?

                     01.09              03.10           muutus              
Kaal            76,3 kg            78,2 kg         +1,9
Rü               95 cm               96 cm          +1
Naba           96 cm               98 cm          +2
Reis            54 cm               56 cm          +2
Käsivars     27,5 cm           27,5 cm        0

Kokku rasedusaegne kaalutõus 9,2 kg. Keskkohta olen paisutanud kokku 17 cm.

03.10 rasedust 34+5

03.10 rasedust 34+5

Nagu ka piltidelt näha, siis minu rasedusaegsed kilod talletuvad tagumikku ja kintsudesse. Võeh! 

Kõht on igati ilus ja selle üle olen ma uhke. Küll ei saa öelda, et ma oleks rõõmus selle üle, et mu kintsud näevad välja nagu loodusõnnetus. 

Kuidas on võimalik, et mul jalad, mis saavad igapäevaselt kõige rohkem vatti, on see osa minust, mis pekki kogub? Geenid, ma räägin :)

Aga nüüd aktuaalsemate teemade juurde. Kuigi minu kaal on ju ka absoluutselt tähtis, eksju.

Laupäeval 01.10.2016 toimus 5. Tartu Linnamaraton. 

Ma ise pidin suurenenud kõhu tõttu seekord vaid pealvaatajaks jääma, kuid ema ja õe saatsin uhkelt 10 km kepikõnni starti küll. 

Tunnistan ausalt, et tundsin ennast väga naljakalt seal võistluskohas. Nagu oleks bussist maha jäänud või sisse maganud vms. Selline ärevus tekkis, et tegelikult, kui ma nüüd siva riided saaksin ära vahetatud, siis ma jõuaksin ka veel starti. 

Kadedus, mis muu.

Tahtsin ka joosta ja medalit saada ja pildile jääda ja pärast muljetada.

Peale seda, kui soojenduse peale mu kõht meeletult toonusesse tõmbas, ma enam väga ei kibelenud sinna starti :D 

Kui stardipauk kõlas ja muusika helisema hakkas, siis tõmbas hormoonidest isegi silma märjaks. Sain stardi ka video pääle. Minu ema ja õde on need, kes lehvitavad :)

Ilusad, eksju?

Aga nüüd minu murest.

Kepikõnnil oli NII PALJU JOOKSJAID! Häbi!!

Kuna ma ise tervet distantsi kaasa ei teinud, siis ei oska öelda, kui tihti kepikõnni arvestuses inimesed jooksid, aga need lõigud, mida mina nägema sattusin kubisesid küll keppidega jooksjatest. Kahel inimesel olid kepid mugavalt kaenlasse surutud ja lidusid nii, et seda nägu. 

Nagu, WTF?!!

Ma täitsa ehmatasin ära. Minu teada on kepikõnni arvestuses jooksmine RANGELT KEELATUD!

"Ürituse rada kulgeb Tartu linna ja lähiümbruse teedel ja tänavatel. Rada on tähistatud. Rajal edasiliikumiseks auto, jalgratta vms. mootori- või inimjõul liikuva transpordivahendi kasutamise eest ning kepikõndijate puhul jooksmise eest osaleja diskvalifitseeritakse. Diskvalifitseerimise aluseks on ka ürituse foto või videosalvestus, mis vaadatakse üle enne ametlike tulemuste avaldamist."

Info siit - Linnamaratoni üldjuhend

Näiteks need uhkelt Herbalife'i logodega t-särke kandvad isendid seal kepikõnni stardis (mitte kõik küll). Need jooksid ikka päris mitmel korral, et teistele järele jõuda. Kuna ma olen kohmakas ja rase, siis ei suutnud neid kordi kõiki videole püüda. Telefoni kaamera käivitab ennast nii kaua ja sada muud häda.

Ühe hetke sain napilt peale, kus üle jõe Atlantise ees see sama Herbalife'i seltskond joostes üksteisele järele üritas jõuda. Tegelikkuses jooksid nad ikka päris tihti. Ma lihtsalt ei suutnud neid videole saada.

Tegelikult puutusin ma selliste "kõndijatega" kokku juba Suvekõnnil 20.august.

Reaalselt lasime endast mööda ühe neiu, kes sörkis. Ema veel ütles mulle valju häälega, et "laseme jooksjad ikka mööda". Selle peale neiu ütles, et ei, ma tegelikult ei ole jooksja. Peale meist möödumist jooksis veel ca 300 meetrit ja siis kõndis rahumeeli edasi. Kurat küll!!

Asi on selles, et jooksusammuga on oluliselt lihtsam kiiresti teistest mööda saada, kui kõndides. Jah, jooksusamm kurnab rohkem, kuid kõnnil piisab ka vaid paarist minutist jooksust, et teiste kõndijate ees meeletu edumaa saada. 

Sellise loogika kohaselt võiksin ma ennast järgnevatel kordadel (mitterasedana) ka kõnnile registreerida, 90 protsenti rajast läbiks joostes ja paneks kinni selle asja. Nopiks muudkui poodiumikohti ja oleks enda üle uhke. Nii või?

Siin kohal hõikan välja, et kõik teie, keda ma kepikõndijate arvestuses jooksmas nägin - häbi teile!

Olete ära teeninud minu pahameele ja ma loodan, et teid diskvalifitseeritakse. 

Kui mitte sel korral, siis loodetavasti järgmisel rahvaspordiüritusel.

Järgmisel korral võtan täitsa missiooniks sellised "kõndijad" videole püüda ja ikka korralikult, et number ka näha oleks. Sel korral on mu video(d) natukene liiga kaugelt filmitud, et kedagi tuvastada saaks. 

Nii palju siis vingumisest.

Nägin muide enne starti ka Karmenit (blogi link), kes jooksis poolmaratonil oma uue isikliku rekordi.

Wooohhoooooo, Karmeniito!!! Tubli töö!

Tean veel, et Margit (blogi link) oli ka 10 km jooksu stardis, aga teda ma oma silmaga kinni püüda ei suutnud. Tervitused talle siiski.

Rohkem blogijatest tuttavaid ma kahjuks ei silmanud. 

Meie pere aktiivne nädalalõpp kulmineerus minu juures makaronisalati ja pavlova söömisega. Pavlova jäi keskelt natukene liiga lödiks, aga kuramuse hea oli küll.

Üks minu lemmikutest. Pere ka kiitis. Ei saa öelda, et oleks kõige figuurisõbralikum, kuid pole ka kõige hullem.

Retsepti leiate siit - LINK 

Tänaseks saigi kõik.

Järgmise kirjutamise-lugemiseni!

Mariliis (juba 34+5)

Piinlik on noh!

Olen selle postituse kirjutamisele juba kaua mõelnud, aga ei ole selleni kuidagi jõudnud. Põhiliselt just selle pärast, et ma ei tea, kui huvitav see teile on.

Ma nimelt ei ole avalik blogija. Selles suhtes, et mu blogi ei ole kinnine ning selle lugemiseks ei ole vaja luba, AGA ma ei kuuluta kusagil peale kahe kinnise grupi Facebookis, et ma blogin.
Olen kapis. Ma häbenen natukene oma blogimist ja oma teekonda.
Võõraste ees ma häbi tunda ei oska, aga vanade tuttavate ja sõprade ees küll.

Võib olla on asi sellest, et raske on tunnistada tervele maailmale, et ma kunagi nii rõve välja nägin.
Lisaks olen ma siia blogisse suhteliselt suvalt visanud pilte endast pesus ja nappides riietes. Ja seda juba alguses, mil ma olin valus rasvarull.
Ma ei taha, et mu tuttavad mu endisi pekke näevad.
Võehh!

Lisaks ei ole vaja, et kõik mu kolleegid täpselt teavad, milline ma pesus välja näen . . . ja milline pesu mul üldse on!

Oeh, Mariliis! Sa ei mõelnud seda blogindust ikka päris läbi mis?

Mu oma ema sai mu blogimisest teada kuskil kolm kuud peale alustamist ja sedagi kusagilt Facebooki kommentaaridest.
Õde sai teada peale seda, kui mu ema teada sai :)

Mehele rääkisin mingil hetkel ise, sest ta ikka tundis huvi, et kellele ma seal nii pikke tekste kirjutan.

Esialgu ei jaganud ma oma blogi üldse kusagil. Siis aga liitusin Facebookis kinnise grupiga "Trennijutud" ning hakkasin seal väga tagasihoidlikult oma postitusi jagama. Mitte kõiki, aga enda meelest paremaid.
Ma enne jagamist muidugi kontrollisin ega antud grupis ühtegi mu tuttavat pole :) Tol hetkel ei olnud.

Esimese šoki sain ma siis, kui üks mu kaugematest kolleegidest tuli kontoris mu juurde ja ütles: "Oled jah täitsa kõhnaks jäänud! Ma loen su blogi."
Krt, mul tõmbas junni suht jahedaks. Ei osanud suurest ehmatusest midagi kosta. Tänasin vaikselt ja naeratasin, endal soolane nutumaik suus. Häbi oli.

Sain esimesest ehmatusest üle ja otsustasin, et ma ei põe selle pärast, sest ta on selline suht tšill plika.
Siis oli pikalt vaikus. Olin rahulik, kuna tundus, et ümberringi keegi ei tea mu blogi-salaelust midagi.

Vahel keegi ikka tuttavatest küsis, et "mis blogi? keegi ütles, et sa blogid." Tavaliselt vastasin, et  jah, veidi kirjutan jah. A rohkem ei midagi -  üritasin jutu mujale viia.

Nüüdseks on mulle kirjutanud ka paar lähedasemat inimest ning teada andnud, et nad mu blogi loevad. Katsun olukorraga harjuda.

Pean tunnistama, et peale seda, kui sain teada, et mõningad mu tuttavad mu blogi loevad, olen ma veidi ettevaatlikumaks muutunud. Enam päris suvalt kõiki pilte üles ei pane, samuti mõtlen, et mida küll see või teine võiks sellest arvata jne jne.
Ma ei teagi, miks ma nii hullult põen, aga näed - põen.

Eile võtsin munad pihku (julguse kokku) ja panin instagram'i üles oma enne-pärast pildi -

Antud pildile sain ka paar kommentaari ja laiki ning mõningad nendest laikidest olid ka tuttavatelt, kes ilmselt mu blogimisest ei tea (vähemalt minu teada). Tundsin ennast veits alasti ja natukene paha maik oli manu. Oleksin tahtnud pildi ära kustutada, aga otsustasin mitte nii eit olla. Pilt on endiselt üleval.
Vahtige siis mu pekke!

Olen hetkel kahevahel - kas panna blogi täitsa kinniseks, et mitte end halvasti tunda või siis lasta asjal minna. Uhkelt endine paks ja kaalulangetaja. Ma ei tea samas, kas ma olen valmis avalikult endine paks olema.
Tahaks arvata, et paljud tuttavatest ei tea mu kaalust ja tselluliidist midagi. Äkki tuleks seda niimoodi ka hoida.
Huvitav, kas nende suhtumine minusse muutuks? Ma tunduksin äkki rõve?

Oeh, enesekindlus - miks sa mulle nii teed?

Ma ei tea, kui hästi ma ennast tunneks, kui kõik mu lapse lasteaiakaaslaste/koolikaaslaste vanemad, mu kolleegid, ülemused, mehe sõbrad ja muud inimesed, kellega otseselt igapäevaselt kokku ei puutu loeksid mu blogi ja näeksid mu nõmedaid meigita ja kodustes riietes pilte. Vanu pekipilte, trennipilte jms.

Äkki peaks kõik pildid ära kustutama? Mitte enam lisama selliseid pilte?

Oeh, oeh, oeh!

Blogger.com vahel ikka kirjutab mulle, et "tahad rohkem lugejaid? vajuta siia ja jaga oma blogi KOGU MAAILMAGA".  Amm, ei?

Teised blogijad - jagage oma kogemusi, avaldage arvamust. Mis saab Mannist ja tema pekkidest? Maha võtta kõik? Olla endiselt salajane blogija? Anonüümne blogihoolik :) Või minna avalikuks ja lasta kõik oma pekkide ja ihu ligi?

Ma tean, ma tean, et ma EI PEA endast pesupilte üles panema, aga asi on minu põhimõttes. Ma nimelt postitan selliseid asju, mida ma ise vaadata/lugeda tahan ja minu lemmik osa on just pildid. Just sellised pildid, kus muutusi näha on. Kui ma need ära jätan, siis sama hästi võiksin ju kõik pildid ära jätta? A siis ei tunneks ma ise enam rõõmu.

Raske on, teate.

Seda kirjutades olen ise ka nii segaduses ja natukene ärevil. Ma nagu tahaks olla natukenegi tuntud ja teatud blogija, samas ei julge ma kõike kõigiga jagada. Mis värk sellega on!

Siinkohal tõmban otsad kokku. Ei teagi, mida ma selle postitusega saavutada tahan. Äkki mingit kinnitust saada, et kõik juba nagunii loevad ja siiani olen ju elus.

Ei tea. Selline ta igal juhul sai. Sain hingelt ära ja kõigile lugeda. Olge siis õrnad :)


Mann