Vaatan peale jõulusööminguid kaalule näkku

Suur  nuumapüha on nüüdseks seljataga ning on aeg kaalule astuda.

Ütlen ausalt, et jõulude ajal end tagasi ei hoidnud. Pidusööma oli kahel järjestikusel päeval ja võrdlemisi rammus. Sõin üle saja aasta kartulit, verivorsti, makaronisalatit, sülti ning magustoiduks piparkooke, šokolaadikomme ja vahukoorega valmistatud magustoitu. Mõnus oli :)
Nii julgelt sõingi just seetõttu, et kavatsen uuest aastast oma toitumist taas jälgima hakata. Ma ei luba magusavaba elu või ainult kanafileed ja salatilehti, vaid mõistusega söömist.

Aga nüüd juba konkreetsemalt asja juurde.
Sünnitama minnes kaalusin ma 82 kg. Sünnitusmajast koju tulles oli kaal 76 kg.
16.12 oli mu kaal 73,9 kg, täna hommikul näitas kaas 73,0 kg. 
Kahe nädalaga kaotatud 900 grammi. 
Pole ju tegelikult üldse paha. Ma juba kartsin, et pühadesööming tõmbas kaalulangusele kriipsu peale. Õnneks nii ei läinud.

Liigutanud olen ennast ka natukene. Kuna liitusin väljakutsega kõndida iga päev vähemalt 5 kilomeetrit, siis olen ikka iga päev üritanud lapsega jalutamas käia. Esmaspäev jäi sel nädalal vahele, kuna meil olid külalised, aga muidu olen eeskujulik olnud.
Eile meelitasin abikaasa ka tiirule kaasa.

Kehakaaluga olen ma hetkel täitsa rahul, loodetavasti püsib ta languses. Eriti rahul olen muidugi siis, kui raseduseelne kaal 69 kg taas käes on.
Välimus on aga oluliselt õnnetum, kui varem. Käsivarred on lodevad, puus ja kintsud on laiad ja vormitud, rind on vedel ja liiga suur. Oeh. Nüüd saan aru, et kaalunumber ei ole see kõige tähtsam.

29.12.2016 - 6 nädalat sünnitusest

Laps on mul nüüdseks juba 6-nädalane, mis tähendab seda, et vaikselt võib hakata ka lihastrennile mõtlema. Minu plaan näeb ette, et keha tahkusele hakkan mõtlema uuel aastal.
Plaan on igapäevaselt jätkata jalutuskäikudega, kuid lisada ülepäeviti kergem HIIT treening 15-20 minutit. Võtan interneti appi ja siplen siis, kui laps lubab.

Otsisin juba youtube'ist ka, kas üldse on värskele emale ka mingeid treeningvideosid olemas ja leidsin päris mitu. Jagan neid teiega ka, kui juba asjaga pihta hakkan. Enne ei oska ju soovitada, kui ise pole läbi teinud.

Üle pika aja paluksin ka teie arvamusi/teadmisi.

Kas on mu lugejate seas veel värskeid lapsevanemaid? Kuidas peale sünnitust treeninguga alustasite? Kuidad leidsite lapse kõrvalt aega? 

Minul on kokkulepe abikaasaga, et nädalas vähemalt ühe korra soovin ma endale ühe tunnikese. Ülejäänud liigitamised katsun ära teha koos lapsega, et saaks ka mehega koos peale tööpäeva aega veeta.

Selle aasta viimased päevad võtan veel vabalt. See on justkui minu kingitust mulle endale.

Olge teiegi endaga vahel veidi leebemad ning lubage kasvõi paar päeva kõige söömist ja lõunani magamist. Trenn ja dieet pole jänesed, kes eest jooksevad.



Kaunist aasta lõppu!

Mariliis

See põnev kaks tuhat kuusteist

Ongi juba jõulud ja kohe- kohe ka aastavahetus. 2016 jääb seljataha ja 2017 ootab ees.
Meie pere jaoks oli 2016 elumuutev aasta. Meie kolmeliikmelisest leibkonnast sai lõpuks ometi neljaliikmeline leibkond - sündis meie pisikene Loviisa.
Terve aasta mööduski enamasti rasedusega seotud tegevuste ja heietuste saatel.

Eelmise aasta lõpus seadsin endale eesmärgiks läbida 2016. aastal poolmaraton ning jõuda suveks ideaalkaalu, milleks on 65 kg.
Ilmselgelt ma oma eesmärke sel aastal ei täitnud. Jooksnud pole ma juba hea 8 kuud ja kaal on ka ideaalist hea üheksa kilo kaugusel. Tubli töö Mann!

Mõned minu jaoks olulised sündmused aastal 2016:

* aasta alguses leidsin, et blogimine on end ammendanud ning plaanisin blogimisest loobuda;
* märtsi alguses sain teada, et olen rase;
* märtsi lõpus jätsin lugejatega hüvasti ja lõpetasin blogimise (loe siit);
* mai alguses tulin bloggerisse tagasi  uudisega, et ootan last (loe siit);
* juuni alguses kolisin blogiga Anne & stiili veebikeskkonda ja lõin blogile Facebooki lehe (loe siit);
* kuna Anne & stiili lehel blogimine läks natukene raskelt, siis augusti keskel kolisin bloggerisse tagasi (loe siit);
* novembri keskel sündis Loviisa (loe sünnilugu siit);

... ja ongi kõik. Selline aasta oligi. Kokkuvõtvalt võib öelda, et huvitav ja teistsugune aasta oli. Sain EBAl mõned uued tuttavad, Karmen jooksis mustmiljon kilomeetrit ja on nüüd Eesti rekordiomanik, mina olin valdavalt paks ja sain lõpuks ka sünnitada :)

Uue aasta eesmärgid on suhteliselt samad, mis olid eelmisel aastal:

* läbida poolmaraton;
* kaotada kaalu vähemalt 6 kg;
* suveks bikiinivormi.

Eesmärkideni jõudmiseks alustan uuest aastast taas tervisliku ja teadliku toitumisega, jätkan igapäevaste kõnnitiirudega tõstes pidevalt tempot ja intensiivsust ja alustan vaikselt lihastrenniga. Märtsis ideaalis juba jookseksin vähemalt 5 km ülepäeviti.

Võtan nüüd juba hea nädal aega ka imetavale emale mõeldud vitamiine, mis loodetavasti toetavad mu plaane.

Hetkel ei olegi muud, kui pühade ajal pereseltsis head-paremat vitsutada ja siis juba uuele aastale vastu minna.

Kaunist pühadeaega, kallid lugejad!

Mariliis

Kuu aega kahes tükis - kaal, mõõdud, pildid

Ja ongi meie pisikese mugula esimene kuu elatud. Jah, ka mina olen see lame titeemme, kes kavatseb iga kuu kooki osta ja pilte teha lapse minisünnipäeva puhul. Sorri. See käib emmendusega kaasas.

Päevakangelane ise on täna päris heas tujus. Vist teab, et sünnipäev.

Kuna kuu on ikkagi möödas, siis otsustasin ka ennast uuesti kaaluda ja mõõta.

5.12 oli kaalunumber 74,1 kg, täna kaal 73,9 kg (pikkus 172 cm). Kaotatud pooleteise nädalaga 200 grammi. Noh, midagigi.

Rü 94 cm, muutus 0 cm.

Keskkoht 76 cm, eelmisel korral ei mõõtnud.

Naba 85 cm, muutus 0 cm.

Reis 55 cm, eelmisel korral 56 cm. 

Käsivars 27,5 cm, muutus 0 cm.

Nagu näha, siis erilist muutust ei paista. Ega ma tegelikult oma toitumise juures väga suurt mõõtude vähenemist oodata ei saagi. Ma lasen lapsel veel veidi suuremaks saada ja siis katsun kalorilugemisega pihta hakata jälle. 

Ideaalis hakkaksin aga hoopis paastudieediga uuesti kaalu langetama. Too tõbras oli kõige efektiivsem. Imetamise ajal paastuda ei julge, kuna võib piima ära kaotada. Parem karta, kui kahetseda.

Liikunud olen nüüd palju tublimalt, kui eelmistel nädalatel. Olen juba lapse söögi- ja unegraafikule pihta saanud ja julgen kodust ka veidi kaugemale jalutada. Lisaks käin julgelt poodides ja koeraga jalutamas. Kui ilm lubab, siis käin lapsega iga päev kaks korda jalutamas. Talle kohutavalt meeldib vankris. 

Lihastrenni olen kodus teinud väga vähesel määral. Enamasti jalgadele ja kätele lapsega koos lihtsamad harjutused. Kõhulihased olen rahule jätnud. 

Meeleheitel ma oma paksuse tõttu õnneks ei ole. Mulle kuidagi tundub, et praegu ma võin jämedam olla. Vahet pole.

 Kuna söögitegemisega väga jännata ei jaksa/taha, siis näksin päevad läbi. See on minu meelelahutus ja teeb mu tuju heaks. Ja ega ma siis kilode kaupa kommi ja piparkoomi ei söö. Ma näksin igasugu manti, ilmselt päevane kaloraaž nii üüratu polegi, kui arvata võiks, kuna nn korralike söögikordi mul enamasti polegi. Vahel harva saan sooja toitu ja laua taha sööma. Suurem osa toitu lendab suhu püsti seistes. 

P.s. sain eile üle miljoni aja ka oma Polari altiivsuse täis. Halleluuja!

Aga, okey praegu. Üks siin sööb just ja siis tuleb lõunauni vankris. 

Tsaukaplauka!

Mariliis

Inimene õpib kogu elu

Olen nüüd juba pea kuu aega pidanud ühe imelise imikuga hakkama saama. Tegemist on küll minu teise lapsega, aga see ei tähenda sugugi, et ma kõike teaksin ja oskaksin. Seda enam, et eelmise lapse imikueast on möödas hea 8 aastat.

Eelmisel korral ma väga ei süvenenud sellesse, kuidas asjad käima peaksid. Toimetasin nii, kuidas oskasin. Sel korral on elu mulle sokutanud aga sellise lapse, kellega enam niisama hakkama ei saa. Asja peab mõistusega võtma, asja tuleb teha targalt. Asja all mõtlen ma siis selle pisikese mugula kasvatamist.

Mõned näited uutest teadmistest titemajanduses:

* Iga nutt ei ole gaasid.
Kuidagi on kujunenud sedasi, et iga imiku nutt liigitatakse koheselt gaasideks. Õige varakult antakse lapsele kõikvõimalikke gaasirohtusid, vahetatakse d-vitamiine ja loobudakse kõikidest toitudest peale sepiku ja tatra. Mina olen ka moodne naine ja olin ka peale esimest nutuhoogu veendunud, et Loviisal on gaasid. Masseerisin ja kussutasin ja võimlesin ja mässasin. Miski ei aidanud. Lõpuks andis lapsele süüa, kuna see pidi last lohutama. Laps aga sõi sellise õhinaga, nagu oleks nädalaid näljas olnud. Peale seda pakkusin rinda iga suure nutu peale, seda ka siis, kui laps just oli söönud, ja saime nutuhoogudest jagu. Vahel võib laps tõepoolest peale söögikorda näljane olla.
Lisaks sellele ei ole keegi veel suutnud tõestada, et gaasirohid imiku kõhuvalu vastu aitavad. Nad vist midagi võivad leevendada, kuid guugeldades leiab gaasirohtude mõju kohta väga ebamääraseid vastuseid. Umbes sama tabavad, kui ülekantud lapse välja meelitamiseks mõeldud saun-šampus-seks kombinatsioon. Natukene selline joppamise asi rohkem.

* Usalda oma last, ta teab, mis värk on.
Minu puhul puudutab see ennekõike imetamisega seotud muresid. Mulle tundus, et lapsel on vale imemisvõte ja ta ei tee suud piisavalt palju lahti. Seda siis juba sünnitusmajas. Seal vaatas ämmakas üle ja soovitas ise hakata lapsele rinda kurku suruma. Noh, muidugi mitte päris tuimalt, et tiss kurku, vaid anti näpunäiteid, et tõmmake ise lapse lõuga alla ja muud säärast. Selle nõu järgi toimetasin hea 3 nädalat. Nibud olid ülihellad, üks lausa lõhenes ja veritses. Last toitsin läbi pisarate ja iga kord lapse näljakisa kuuldes tahtsin plehku panna. Peaasi, et ei peaks oma viimase piirini valusaks imetud nibusid enam lahingusse saatma.
Olin juba meeleheitel ja uurisin imetamisnõustajate kohta. Oh, kuidas mulle käis vastu see mõte, et ma pean saba jalgevahel mingi spetsialisti juurde sõitma ning ette näitama, kui saamatult ma oma lapsele tissi suhu topin. Ei. See ei tundunud tore. Guugeldasin ja uurisin siis, kus saab tisse näitamas käia, kui ma sattusin Malluka imetamisnõustaja postituse peale. Sain sealt nii palju targemaks, et laps tuleks kõrgemale tõsta, nibu tuleks panna lapse nina juurde, et ta pea kuklasse lükkaks ja jälgida, mil lapse suu on piisavalt lahti. Noh, teisest kohast ma jälle lugesin, et enamus lapsi haarab rinnast kohe õigesti, tuleb lihtsalt lasta lapsel toimetada. Mõeldud-tehtud. Panin imetamispadja alla veel ühe padja, sättisin lapse õigesse asendisse ja otsustasin ise mitte sekkuda. Laps haaras rinnast nii kenasti kinni, et ainult korraks oli valus. Asendit ja lapse suud ma enam sättima ei pidanud. Nüüdseks imetan juba hea nädal aega peaaegu ilma igasuguse valuta. Halleluuja! Tark laps mul :)

* Ma võin terve päeva ilma vetsus käimata mööda saata.
Müstika. Kui raseduse ajal käisin ma vetsus kuskil 2689 korda päevas, siis nüüd juhtub seda haruharva. Kui laps magab ja ma saan vabalt toimetada, siis viimane asi, millele ma mõtlen, on vetsuskäik. Enamasti ma magan, söön, koristan või istun arvuti taga. Põie tühjendamisele aega raista ei taha. :)

* Lapse vannitamine on rahustav.
Eelmise lapsega läks nii õnnetult, et esimesed vanniskäigud ta lihtsalt karjus. Ei meeldinud talle vannis. Äkki oli vesi vale temperatuuriga, äkki ma ise rahmeldasin palju , kes teab. Loviisaga on asi lausa lust. Eelmist last vannitasin lõpuks vist ainult korra nädalas ja siis ka suure kisaga. Loviisat vannitan ülepäeviti, vahel ka iga päev. Ta on vannis nii rahulik ja peale vanni nii mõnus emmekas. Sööb pikalt ja peale sööki, kas jääb mulle sülle tuttu või uudistab rahulolevalt ringi ja jääb siis ööunne. P.s. sel korral ma vannitermomeetrit ei kasuta. Vee temperatuuri reguleerin tunde järgi.



Sel korral ei esinenud mul ka sünnitusjärgset kurvameelsust. Samuti pole ma täheldanud väga möllavaid hormoone. Äkki on asi selles, et ma ei puutu väga ärritavate teguritega kokku. Enamasti olen kodus poja ja abikaasaga. Nemad on mul mõistlikud ja nunnud. Äkki olen ma lihtsalt sel korral nii vana ja väsinud, et ei jaksa närvitseda :)

Üldiselt on lapsega kodus olemine hetkel veel suhteliselt mõnus. Laps enamasti magab või sööb. Poes ja šoppamas saab ka kenasti käia, kui lapsel enne kõht korralikult täis tuupida. Väljas jalutamas saan ka käia, kuna lapsele kärus väga meeldib.  Nõme on ainult see, et vara läheb pimedaks. Pimedas mulle lapsega jalutada ei meeldi. Kuidagi kõhe on, kuid vajadusel saab tehtud.

Ainus, millest ma hetkel puudust tunnen on söögitegemine. Ma lihtsalt ei raatsi oma vaba aega toidutegemisele kulutada. Lisaks kipub laps just siis ärkvel olema, kui kogu pere kodus ja näljane on. Ostan poest valmistoitu või keevitan kiirelt mõne omleti või portsu pelmeene. Mehed saavad söönuks küll :)

Elu on üldiselt ilus.

Nii, imik tahab tähelepanu.

Tsaukaa!


Mariliis

Mis mulle täiega närvidele käib vol 2

Polegi ammu virisenud. Ega väga ei julge ka, kuna kohe seostatakse seda sünnitusjärgsete möllavate hormoonidega ja eeldatakse, et ma ühtlasi ka vihkan oma last ja kogu oma elu.
Äkki tõesti on asi hormoonides, aga no kurat!

Kõigepealt - imetamisrinnahoidjad!
Kurat võtaks. Ma ostsin endale 4 paari imetamisrinnahoidjaid. Ennetavalt veel hiiglasuured DD korviga elajad. Kahed ostsin H&Mist ja kahes Lindexist.
Pühajumal, kui ebamugavad võivad ühed rinnahoidjad olla!
Kui panen rinnahoidjad nii, et ei sooniks, siis on nad liiga lõdvalt ja liiguvad paigast. Tõusevad üles ja tissid loksuvad välja ja paelad vajuvad õlgadelt maha. Kui ma panen nad kõvemini ümber, siis on tunne nagu kägistaks keegi mu torsot jõhviga. Reaalselt on valus.
Vähe sellest, et nad on siga ebamugavad, ei hoia nad ka mu tisse kinni. Kui ma olen püsti ja üldse ei liiguta, siis jah. Kummardamine tuleb üldse ära jätta või siis tuleb kummardades oma tisse kätega kinni hoida. Vastasel juhul voolavad mu vedelad piimarinnad lihtsalt kopsukate vahelt välja.
Nad on kuidagi sellise kujuga, et rinnad vajuvad keskele kokku ja järsu liigutamise tagajärjel tulevad täitsa kopsukatest välja. Ja see pole ainult ühe mudeli viga. Mul neid 4 paari ja kõik on häirivalt ebamugavad.
Üleeile ärkasin öösel selle peale, et ma olin külili magama jäänud ja nö ülemine rind oli gravitatsiooni mõjutustel rinnahoidjast välja vajunud ja terve rinnahoidja ja voodi piimast läbi leotanud. Päris räige.
Ärge nüüd arvake, et mu tissid nii lodevad ja õnnetud on, et neid rulli saab keerata vms. Täiesti keskmiselt pehmed tissid on. Aga näed, imetamisrinnahoidja sees ei püsi. Külili magamist pean nüüdsest vältima või siis ülemist tissi ühe käega toetama. Kuradi kurat ma ütlen!!
Tellisin eile endale relaxmom.ee-st 45 euroga kaks paari uusi rinnakaid. Eks näis, kuda need mu udarat toetavad.

Teiseks mureks on riietus. Ma ei ole palju suurem, kui enne sünnitust ning mulle lähevad 97% vanadest riietest kenasti selga. AGA nendega ei ole võimalik imetada. Kummaline, et ma olen endale sellised riided ostnud, millest tisse kiiresti välja ei saa :D :D

Ma ei kujuta ettegi, mis riided ma jõulupeole selga panen. Avara maika? Haaah! Naljanumber!
Peab vist ennast šoppama vedama, kui lapse pärvagraafik vähegi lubab.

Viimaseks mureks on muidugi kehakaal ja enda liigutamine. Ühest küljest on mul ilgelt tahtmist ja pealehakkamist, et oma kehaga väikestviisi tegelema hakata. Teisest küljest on mu päevad nii piisavalt sisustatud, et igal vabal hetkel ma koristan, teen süüa ja tegelen suurema lapsega. Või tegelen endaga - pesen ennast, vähendan loomulikku karvkatet või kasvõi panen puhtad riided selga. Kõigeks peab ekstra aega võtma, kuna beebi on ärkveloleku ajal nõus omaette olema max 5 minutit korraga. Siis ta muutub juba ärevaks ja mina närviliseks. Enamasti käingi ringi laps süles.

Dieeti ma hetkel pidada ei taha. Lihtsalt ei tahagi. Uue lapse ja elukorraldusega harjumine on piisavalt stressirohke, mul pole mingit tahtmist end depressiooni dieeditada. Ma olen nimelt üks nendest, kelle jaoks söömine on nauding. Paraku on vastsündinu kõrvalt raske tervislikku ja maitsvat toitu vaaritada. Enamasti söön võileibu, jogurtit või Maksimarketi valmistoitu. Lisaks muidugi muljetavaldav kogus maiustusi :)
Sest nii on hea. Tuju on kohe parem, kui miskit head hinge alla saab.

Trenniga olen nüüd rahulikult võtnud. Liitusin ühe novembribeebide grupi emme loodud Endomondo challenge'iga, mille eesmärk on iga päev läbida jala vähemalt 5 kilomeetrit. Olen selle eesmärgi kenasti täitud ning lapse lõunauinakute ajal kärutiirul ära käinud.

 Kui päevad valgemaks ja pikemaks lähevad, siis kavatsen lapsega pikemalt jalutamas käima hakata. Mingi hetk on plaan ka käruga jooksmas käima hakata, aga selle olen esialgu plaaninud märtsikuusse.
Kodus olen vahel vabal ajal katsunud kükke ja väljaasteid teha, kuid ka need on rohkem nii tilulilutamine, kui trenn.

Ma enamasti katsun sellele mitte väga mõelda, et ma nüüd vormitu ja vedel olen, kuna mul on tegelikult sada muud asja, millele mõelda. Ma ei suuda lihtsalt otsustada, kumb oleks õigem - lasta minna, võtta vabalt ja nautida täiega oma tuttuut beebit või olla vastutustundlik ja teadlik toituja ja kaalujälgija ning hakata ennast rohkem piirama.

Palun öelge, et on okey vabalt võtta! Et küpsised ja kommid ei tähenda automaatselt allaandjat. Et küll ma jõuan dieeditada ka, eks?

Eriti hale olen :)

Laps on alles kolmenädalane ja mina alles harjun uue olukorraga. Luban endal veidi laiselda ja puhata. Las ma olla.

Võib, eks?


Mariliis 

Sina ei pea mitte veel trenni tegema!

Ma siin suure hurraaga kiitsin, et vaikselt juba liigutan ja tugevdan lodevaid lihaseid, aga sain palju tagasisidet, et selliste asjade jaoks on veel vara.
Ma ikka mõtlesin, et kui jaksad ja tahad, siis võib enesetunde järgi ikka ühtekomateist teha. Boy, was I wrong!
Guugeldasin siis usinalt fraasi "trenn peale sünnitust" ja muud taolist.
Jep. Päris trenni moodi trenni ei lubatagi teha hea 6-8 nädalat peale sünnitust. Kõhule soovitatigi ainult välja hingates lihaseid pingutada ja selili ühe jala tõstmist korraga. Kõike muidugi aeglases tempos ja rahulikult. Liigne trenn ja koormus pidi isegi rinnapiima koostisele mõjuma. Ei tea, kui tõsi see muidugi on ja kuidas täpselt ta seda koostist mõjutab, aga sellise artikli leidsin siit - LINK
Oeh.
Treening peaks olema väga tagasihoidlik ja rahulik. Ei tea, kas minu kõnnitiirud on okey? Ma ei kõnni käruga ja lumel küll nii kiiresti, kui muidu, aga naha tõmbab ikka märjaks ja pulsi suhteliselt kõrgele. Üleeile tegin pea 9 kilomeetrit kerge lumega ja koju jõudes oli jope vooder ka higist märg. No, vaja ju viimastest titekilodest lahti saada.

Internetiavarustest sain teada, et dieeti pidada ei soovitata enne, kui laps vähemalt 6 kuud vana. Ja kehakaal võiks endine olla ca 9 kuud peale sünnitust. Siis on rinnapiima tootmine kõik kogutud peki kenasti joogiks meisterdanud. Heh. Ma tegelikult tahaks ikka varem vanas kaalus tagasi olla. Ideaalis kusagil oma sünnipäeva paiku, mis on 21.veebruar.

Kaloreid ma hetkel piirama ei hakka, kuna see võib rinnapiima tootmisele kehvasti mõjuda. Jumal hoidku selle eest, kui ma öösel iga kolme tunni tagant peaksin ennast püsti ajama, et lapsele piimasegu teha, seda jahutama ja siis pärast lutipudelit pesema.  Pfffttt. Tundub kurnav. Katsuks seda vältida ja mugavamalt läbi ajada.
Lisaks kulutab rinnapiima tootmine 500-700 kcal päevas. Luksus ju!

Ideaalis võiksin ma nüüd lihtsalt natukene vähem magusat süüa ja natukene rohkem juurvilju.

Jõudsin täna ära käia ka kaalu. Eelmise nädala kaal 74,5 kg.
Tänane kaal 74,1 kg. Nädalaga kaotatud 400 grammi. Langeb, kuid maru aeglaselt. Loodetavasti saan rohkem jalutamas käia ja kaal hakkab mühinal nüüd langema. Hetkel tundub küll, et seisan paigal.

Võrdleme ka ümbermõõte:

05.12.2016
Rind 95 cm (eelmine nädal 98 cm) -3 cm
Keskkoht (naba) 85 (enne 87,5 cm) -2,5 cm
Reied 56 (enne 56 cm)
Käsivars 27.5 (enne 27,5 cm)
Söögiisuga on küll asjalood hetkel sellised, et ma ainult magusat söökski. Vahel saab magusaisu justkui täis. Siis joon pool liitrit vett, kuna janu võtab silmanägemise ja kuskil pool tundi hiljem on magusaisu jälle tagasi. Soolasest toidust ma väga ei hooligi. Pugistaks muudkui süsivesikuid ja rasvu. Ja siis kurvastan, kui kaal ei lange. Heh. Nii loll on ka loll olla, mis?

Natukene pilte ka hetkeolukorrast.
Pildid tehtud sekund tagasi, sünnitusest möödas 19 päeva.

Täna olen teinud käruga kaks kusagil kahekilomeetrist tiiru. Rohkem pole jõudnud, kuna hommikul tuli sõbranna külla ja lõuna paiku läksin lapsele kooli vastu ja võtsin koera kaasa. Koer aga on veendunud, et laste poolt paugutatavad paugud on kuri Putin, kes on Eestile sõja kuulutanud ning seetõttu ei ole ta peale paugu kuulmist nõus sammukestki kodust eemale astuma. Seega, jõudsin mina 2 kilomeetrit ära jalutada, kui keegi kusagil oma pisikese paugutite komplekti otsustas vasta maad lasta ning peni saba jalgevahel kodupoole punuma hakkas. Ma siis lohisesin käruga järel. No, on alles peni! Ma katsusin talle küll selgitada, et need on kõigest mudilased, kuid sama hästi oleksin ma võinud seinaga rääkida.

Viimasel ajal ongi olukord selline, et koer on nõus välja minema maksimaalselt kella 13-ni. Peale seda on ta juba maru skeptiline. Käi siis niimoodi jalutamas.

Ega muud põnevat mul blogida polegi. Mu elu on hetkel põhimõtteliselt titevaatamine. Vahel vaatan telekat ja söön kõike, mida ühe käega valmistada saab ja katsun oma 8-aastast mitte unarusse jätta. Ei miskit glamuurset.

Üks magav beebi teile veel lõpetuseks. Võtke heaks ;)

Järgmise korrani!

Mariliis

Uus elukorraldus

Täna saab meie pisikene tütarlaps juba kahenädalaseks. See aeg on läinud nii kiiresti, et pidin kalendrist üle kontrollima, kas on ikka kaks nädalat juba möödas.

Käisime täna ka perearstile oma vastvalminud beebit näitamas. Beebi käitus eeskujulikult ja saime kiita, kuna laps on mõnusalt kaalu kogunud. Sünnikaal 3070 grammi, kahenädalasena kaal 3580 grammi.

Aga aitab beebijuttudest. Mis see emme siis nüüd endaga siin kodus pihta hakkab?

Laps magab palju, aga mitte korraga. Ses suhtes, et sööb 20-30 minutit, siis magab 15-30 minutit, siis mähkmevahetus, uudistame ringi ja hakkab kogu trall otsast peale. Vahepeal pean veel koduste toimetustega hakkama saama ja suurema lapsega sotsialiseeruma. Pikemad uned teeb laps enamasti õues kärutades või öösel/hilisõhtul.
Hetkel kogu selle imetamise ja toimetamise kõrvalt väga vaba aega ei jää.

Alates laupäevast hakkasin end aga teadlikumalt liigutama.
Tuletasin oma ära unustatud lihastele meelde, et tööd peab ka tegema ja siplesin 15-20 minutit kodus. Kõike tegin muidugi täpselt nii palju, kui jaksasin.

20×2 kükki
20 sumokükki
20 väljaastet ette

Kõhule kergemad harjutused 3×20
Erinevad harjutused 2 kg hantlitega 5×20

Lisaks käisin peniga kärutiirul.

Kõhulihased said küll korralikult ära väsitatud. Pole need ju tükk aega äksjonit saanud. Vaikselt katsun neid nüüd jälle tugevdada, kuid võtan suhteliselt rahulikult, et mitte neile liiga teha.

Kärutamise olen ikka iga päev katsunud ette võtta, kuid eile pikale tiirule ei läinud, kuna ilm oli maru krõbe ja mul endal hakkas külm. Käisin ainult lapsel koolis vastas käruga.
Ja see "pikk tiir" on siiani olnud ca 5 km. Ma ei ole julgenud veel nii väiksega väga kaugele minna, kuna ma ei tea veel täpselt, kui kaua ta kärus magab. Ta tihti teeb silmad lahti ja uudistab ilma. Kui ta peaks keset uudistamist äkitselt nälga tundma, siis on kööga, kui ma kodust väga kaugel olen :) Talvepakasega väljas imetama ju ei hakka.

Tänane kärutiir tundub eriti mannetu, aga väljas tuiskas ja lumes sumpamine võttis ikka korralikult läbi. Pulss oli kogu selle aja kenasti rasvapõletustsoonis. Ise olen ilgelt rahul, kuna trenn sai tehtud.

Kaalunud ma ennast vahepeal ei ole, kuna ei ole ausalt meeles olnud. Igal hommikul kiirustan suuremat last üles ajama enne, kui pisike süüa tahab. Ja siis joon juba kohvi ja söön ja ongi kaalumine tuksis :) nädalavahetusel vast saan jaole ja kaalun ennast jälle.

Toitumise kohta võib öelda kaos. Ma söön kõike, mida tahan. Nii palju, kui tahan. Siis, kui tahan.
Imetamine teeb isuga müstilisi asju ja on päevi, mil ma olen söönud rohkem magusat, kui soolast.
Otsustasin selle pärast mitte põdeda enne, kui kaalulangus pidama jääb. Kuniks kaal langeb ja titapekid rinnapiimaks ära kasutatakse, ei ole vaja ennast asjatult stressi ajada.

Plaanin nädalavahetusel uuesti kaaluda ja mõned pildid klõpsida, et näha ja võrrelda, kas nädalaga on keha ka mingi muutuse läbi teinud. Lisaks tuleks hakata vaikselt vanu riideid proovima. Vana jope läheb küll selga. Osad pluusid on kindlasti veel väiksed, kuna tiss on ikka hea kolm korvi suurem, kui vanasti. Ennemuiste kandsin B korvi, aga nüüd on D või DD. Ikka selline korralik lehmale kohane piimariiul. Prrrr. Paraku tuleb see lapsesaamisega kaasa ja ma olen nõus ära kannatama ;)

Olen oma Polari ka uuesti randmele sättinud. Paraku ei ole ma päeval enam piisavalt aktiivne, et aktiivsus täis saada. Katsun mitte nina norgu lasta ja lepin sellega, et mu elu lihtsalt on hetkel selline. Polari järgi sain ma eile öösel ainult 3 tundi sügavat und, seega saan ennast puhtalt sellega välja vabandada, et ma olen väga väsinud.

Hetkel tõmban otsad kokku, sest mu uus lemmik "Kallis sa oled kosunud" hakkab kohe :)
Siiani suhteliselt lootusetu üritus see värk. Keegi pole väga alla võtnud, mis siis veel eesmärkkaalust rääkida. Oeh. Ja see Orgu tundub nii vastik ja hukkamõistev olevat. Ma ei tahaks ka väga talle süüa teha ja aru anda. Ämairait?

Davaiks. Ma imetama ja telekat vaatama. Tsauks!

Mariliis