Uus aadress

Mul on rõõm teatada, et minu armas blogi kolib omanimelisele domeenile iseoledpaks.ee ning siit uusi postitusi alates 2.12.2017 enam ei leia.

Tulge mulle uude koju külla!

KLIKI LIHTSALT SIIA


Vanad postitused jäävad avalikuks ja alles muutmata kujul. Uued postitused hakkavad aga ilmuma juba uuel lehel.

Näeme seal!

Mis minu blogis erilist on?

Mul on blogimises mingi meeletu motivatsioonipuudus. Blogida mulle tegelikult meeldib, kuna mulle meeletult meeldib oma arvamust avaldada ja oma mõtteid teistele selgitada.
Mina kirjutangi oma blogis sellest, mida ma ise lugeda sooviksin. Kirjutan oma elust ja olust ja mõtetest nii ausalt, kui on sünnis.

Minu jaoks on blogid nagu head sõbrad. Mitte blogijad vaid just blogid. Blogija on ikkagi inimene koos oma tujude, soovide ja harjumustega, aga blogi on täpselt see, mis sul temast parasjagu vaja on.
Blogi kaudu saad sa teada, millised on blogija tõekspidamiseda ja mis talle meeldib või ei meeldi. Saad samastuda või just vastanduda. Samas, ei pea sa blogisid lugema, kui sul parasjagu selleks tuju pole. Sa ei pea olema blogi jaoks olemas, kuid blogi on sinu jaoks alati olemas.
Eksju.

Segane jutt, aga mul on lihtsalt nii palju mõtteid korraga peas ja ma hirmsasti tahan need kõik kirja panna. Sest blogi on minu eneseanalüüsi ja nö hingelt ära rääkimise koht.

Jäin eile mõtisklema, et mis siis minu blogi juures nii erilist on, et keegi üldse seda lugeda peaks tahtma.

Mul ei ole nagu oma nišši. Ma olen ...  amm . . .trenniblogija?
Ometi ei tee ma just üleliia trenni. Hetkel on nii kiired ajad, et isegi jõusaali ei jõua. Trenni teen kodus ja 3 korda nädalas. See on pigem vähe kui palju.

Äkki siis saab minu blogist motivatsiooni peale rasedust ja sünnitust end vormi ajada?
Eh. Eks neid blogijaid tuleb ka järjest peale, kes oma "beebikilode" kaotamisest kirjutavad. Pole ka see enam midagi erilist. Lisaks pole mu transformatsioon olnud just midagi ulmelist. Sellest suhtes, et ma võtsin täpselt normi järgi kaalust juurde ja kaotasin need kilod ilma suurema rahmimise ja pingutuseta.

Kaalublogiks mu blogi enam ka pidada ei saa, kuna kaalu alandamisega ma enam aktiivselt ei tegele. Kusagil kuklas tiksub ikka, et peaks nii 3 kilo veel langetama, kuid see 3 kilo on juba kaotatud 16 kilo kõrval nii naeruväärselt vähe, et ma sellele eraldi keskenduma ei hakka.

Jooksublogi ma ka ei pea. Võrreldes Karmeni ja Viigi blogidega on minu blogis jooksmisest sama palju juttu, kui kiilaka blogis oleks juuksemaskidest.
Jooksmine ei ole enam ammu ka mu eelistrenniks. Mu süda kuulub paratamatult jõusaalile. Andestust, jooksmine.

Miks siis üldse minu blogi lugeda?
Krt, ma kah ei tea. Miks mina teiste blogisid loen?

Hmmm. Vaatan üle, enda blogrollis olevad blogid.

Noh, Malluka blogi loen ma puhtalt Mallu pärast. Ta meeldib mulle. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab ja toob alati ka negatiivsed asjad välja, mitte ei kirjuta ainult roosamannast ja ei vabanda iga kord, kui ta mõne kommenteerija arvamusega ei nõustu.

Marimelli loen ma puhtalt draama pärast. No joke. Öeldakse, et kas su enda elu on nii igav, et teiste omas surgid. Jah. Ausalt. Mu elu kipub vahest ikka naeruväärselt igavaks kätte ja nende blogis saab alati midagi "magusat" lugeda. Mas ise draamat ei õhuta ja ei kommenteeri ka seal anonüümsel igasugu jama. Minu jaoks on enamasti kõik inimesed ilusad ja head. Kui loen Marimelli, siis mõistan tema seisukohta. Kui loen kellegi teise vastust nende blogis, siis mõistan ka nende seisukohta. Eks tõde ongi seal kusagil keskel, aga põnev on jälgida, kuidas erinevad inimesed erinevates olukordades käituvad. Lugedes kasvõi postituste kommentaare. Noh, issanda loomaaed on väga kirju.

Regiina blogi hakkasin ma millalgi lugema üldse seoses rinnavähiga. Mul oli valulik klomp rinnas ja günekoloog suunas mind onkoloogi vastuvõtule. Vastuvõtu aega oodates ma suutsin muidugi ennast hulluks guugeldada ja ma olin oma peas juba võitlust vähiga kaotamas. Regiina blogi lugedes töinasin nii, et hing kinni. Lõpuks vastuvõtul selgus, et lümfid on lihtsalt umbes ja ma jään ellu :) Aga Regiina blogi jäin edasi lugema, kuna avastasin, et ta blogib ka kaalulangetusest. Nüüd loen puhtalt seetõttu, et ta meeldib mulle inimesena ja ma tahan ta eluga kursis olla.

Regiinaga spordiblogijate kokkutulekul

Kati blogi loen ma vanast harjumusest. Millalgi ma samastusin tema blogiga veidi rohkem, nüüd ei ole seal paraku enam mulle väga huvipakkuvaid teemasid. Ta on minu klassist natukene väljas. Jookseb kiiresti, treenib palju ja ostab igasugu põnevat vegantoitu kokku :)  Ei oska samastuda ühegagi neist aspektidest. Blogrollis on  ta harjumusest ja tema postitused on ajaviiteks igati mõnusad.

Marise blogi hakkasin lugema seetõttu, et ma samastun temaga kõige rohkem. Meil mõlemal on väljaveninud nahk, venitusarmid, vähemalt üks väikene laps, kellega kärujooksudel käia (Marise pesamuna küll häbematult kasvab). Samuti on ka minu jaoks aktuaalne teema ajanappus laste ja kooli kõrvalt. Tänks, Maris!

Marisega  Foto: Margit Partei

Karmeni blogi loen juba sellest ajast, mil ta kaalulangetusega tegeles. Tal on olnud kehvemaid aegu ja paremaid aegu. Tema teekonda ultrajooksuni on olnud põnev jälgida. Lisaks elab ta mulle päris lähedal ja temaga oleme reaalis kõige rohkem kokku puutunud.

Lauriita blogi hakkasin omal ajal lugema just seetõttu, et tema muutus oli minu jaoks kõige uskumatum. Tema enne ja pärast pilt oli nagu kaks erinevat inimest. Suur kaalukaotus reaalse inimese peal nähtuna on minu jaoks meeletult huvitav. See, kuidas ta järjest enesekindlamaks muutub. Nüüd loen edasi juba puhtalt seetõttu, et tean teda ka reaalis ja tegemist on ülimalt vinge inimesega. Tervitused, Laura! Muahti!

Lauriita :) Foto: Margit Partei

Helena blogi loen ka juba suhteliselt oma kaalulangetusteekonna algusest saadik. Sain sealt palju retseptiideid. Nüüd käin end tema eluga kursis hoidmas, kuna tegemist on minu jaoks äärmiselt sümpaatse inimesega.

Viigi blogi loen, kuna pean teda toredaks inimeseks. Samuti saan sealt jooksumotivatsiooni. 

Mu blogrollis on veel ka Katjonok'i blogi, kuid see on nüüdseks avatud vaid valitud lugejatele. Kati on mulle kuidagi hinge pugenud. Ta on armas inimene, kellel kahjuks on tulnud rinda pista keerulise toitumishäirega. Huvitav ja emotsionaalne blogi.

Miks inimesed aga minu blogi loevad?
Ma kahjuks ei suuda välja mõelda, mis minu blogis nii erilist on. Ainus, mis minu blogis on sellist, mida mujal ei ole, olen mina ise.

Mis mind siis nii eriliseks teeb?
Ma kah ei tea. Issand. Kes sellisele küsimusele vastata oskab.

Ma millalgi analüüsisin ka, et mis oleks minu unistuste amet. Mida ma teeksin, kui raha ei oleks oluline? Mida ma väga hästi oskan?
Ma ei teagi. Ma pole milleski väga hea. Kurvaks teeb. Ma tegelikult olen endast päris heal arvamusel. Ma leian, et ma olen igati väärtuslik sõber, sugulane või lihtsalt seltsiline. Aga, millise tulevikuni see mind viib?

Hmmm. Kas see loeb, et ma olen lihtsalt tore inimene? Millised karjäärivalikud on toredatele inimestele?

Siinkohal palun mitte segamini ajada toredat ja alati sõbralikku. Kui mulle ikka liiga tehakse, siis kaob see toredus sama kiiresti, kui ta tekkis.

Äkki on minu eriline omadus see, et ma olen aus? Selles suhtes, et ma katsun ikka ja alati jääda nii enda kui teiste suhtes ausaks. Kui keegi ikka tõbras on, siis ma võimaluse tekkides annan neile teada, et nad on natukene tõprad.

Ahh. Maru segane on see postitus. Ilmselgelt olen ma mingis suuremas eksistentsikriisis :D
Kogu see postitus on maru diip. Andestust nende ees, kes siit tavapärast huumorit otsivad. Ei saa ju nalja teha, kui kriis on käes :)

Miks Teie minu blogi loete? 

Issake, aga äkki ma lähen jälle paksuks!?

Koolis sai esimene õppeperiood kenasti viitega lõpetatud ning nüüd on mul nädalake hingetõmbepausi enne, kui uute teemadega edasi tuleb minna.
Ainuke lisakohustus on mul hetkel see õigusteaduse e-kursus, mis kestab kuni kolmanda detsembrini.
Sellest tulenevalt oli mul aega natukene oma hinges ringi sobrada ja mõningates asjades selgusele jõuda:

Esiteks, ma ei soovi õigusteadust õppima minna.
Antud e-kursus ongi nö sissejuhatav ja tutvustav kursus koolilõpetajatele, et neil oleks lihtsam otsustada, kuhu edasi õppima minna. Minu jaoks on see kursus olnud ainuõige valik, kuna muidu oleksin ma naiivse peaga läinud õigusteaduskonda sisse astuma ja sisse saamise korral ka sinna õppima asunud. Nüüd olen ma aga täiesti kindel, et õigusteadus ei ole mulle.

Teiseks, ma jõudsin hirmutava tõdemuseni, et mu toitumine on sama kohutav või isegi hullem, kui siis, kui ma veel ülekaaluline olin. No joke!
Ma söön hommikusöögiks enamasti midagi magusat ja siis tunnike hiljem on mul kõht tühi ja ma võtan kiirelt veel midagi magusat ja siis mõtlen, et ma pole midagi soolast söönud ja võtan veel soolase toidu ka peale. Ilmselt saab mul juba hommikusöögiga päevane kaloraaž napilt täis.

Ka tänast hommikut alustasin ma kohvi ja piparkookidega, kuni mulle meenus, et ma olin eile õhtul endale lubanud, et tänasest ma hakkan korralikuks. Ikkagi esmaspäev ju.
Sõin paar piparkooki ja siis ühe hurmaa. Võtsin veel teed ka kõrvale ja otsustasin, et sellest mulle hetkel piisab. Oleksin muidu tahtnud omletti, kuid ma olin piparkookidega oma kaloraaži juba nii kõrgele ajanud, et omletti sööme järgmise toidukorra ajal :)


Peale seda, kui ma otsustasin, et mu blogi ei ole enam kaalulangetusblogi ja mina ei ole enam kaalulangetaja, on kogu see toitumine kuidagi hukka läinud. Ma nagu päästsin kõik endale seatud piirid valla ning otsustasin, et ma söön kõike, mida tahan ja täpselt nii palju, kui mahub.

Mul kahjuks ei ole seda moraalset kompassi, mis mu vaid õigete valikuteni juhatab. Ma armastan magusat ja sardelle ja juustu ja küpsiseid. Ma usun, et ainukene põhjus, miks ma juba pea sajakilone pole on see, et ma teen trenni ja liigutan piisavalt.

Käisin täna ka kaalu peal ja, üllatus-üllatus, kilo on juurde tulnud.
Tänaseks siis kaalu 68,2 kilogrammi minu 173-sentimeetrise pikkuse juures. Seda pole üüratult palju, kuid minu keha rasvaprotsenti arvestades on see ilmselgelt natukene liiga palju pekki, kui üks tütarlaps kaasas kanda võiks.

Ma ei näe muide enda meelest üldse halb välja. Pigem just vastupidi - ma näen järjest parem välja. Ometigi ei ole tõenäoline, et ma olen endale tervelt kilo jagu lihast juurde kasvatanud, kuna mu toitumine paraku seda ei toeta. Seega, kõik lohutajad teemal "lihas kaalub rohkem kui pekk" - ma tänan lohutamast, kuid see pole paraku reaalne. Nuux!

 Suures hirmus jälle paksuks minna olen ma seega otsustanud midagi ette võtta ja vähemalt rohkem oma toitumisega tegeleda. Mingit kaalueesmärki ma ei sea ja ühtegi dieeti esialgu pidama ei hakka, kuid kaloreid kavatsen küll üles märkima hakata. Seda selleks, et oleks umbkaudnegi ülevaade oma õgardlusest olemas. Tahaks ju olla ikka ilus ja terve, mitte pidevalt kõht ja magu täis pugitud ja õnnetu.

Mõni toitumisnõustaja võiks nüüd teha mõne uue projekti, nagu Orgul oli, et aitame blogijad saledaks  vms :D Ma kohe liituks. Ma lihtsalt ei raatsi ise hetkel küll näiteks Fitlap'i eest maksta.

Minu jaoks peab kava järgimine olema lõbus ja värviline ja interaktiivne. Sellised A4 formaadis kuivad kavad hirmutavad mind. Need on nagu mingid raviminimekirjad vms. Jätavad natukene nukra mulje mulle. Orgul vist on mingi äpp nüüd isegi?

Oeh, eks peab seda asja kaaluma. Lisaks endale :D :D Get it? Kaaluma? Noh, sest ma kaalun ennast ja saan teada, kui raske ma olen.
Ahhh, ei tulnud hea nali. Vabandused :D

 Igastahes, ma tegelikkuses saaksin ju ise ka mingi mõnusate kalorivaeste toitude retseptid kokku koguda ja siis neid katsetada. See tundub mõnus ja huvitav projekt.
Teie võite ka mind suunata kusagile või sheerida mingeid retsepte. Selliseid, kus on ainult head asjad sees :)
Sel nädalal on mul ajakest ka natukene rohkem, et äkki saan normaalselt süüa tegema hakata ja sellega ka oma toitumise ree peale.
Jõulud on tulemas, enne seda võiks mõnda aega inimese moodi süüa, et siis saaks paar päeva looma kombel õgida :D

BEEBIBLOGI: Aasta kõhuta ehk meie beebi juba aastane

Aasta tagasi samal ajal olin ma Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus sünnitusjärgses ühispalatis ja lihtsalt vaatasin, nuusutasin ja musitasin seda väikest pampu, kes mu kõrval nohisedes magas. Ahhhh, vastsündinud on imelised. Nad lõhnavad nagu armastus, kallistused ja vaniljesõõrikud moosiga. Selline soe lõhn, mille peale tahaks kohe kallistada või siis ampsu võtta :D

Me abikaasaga siiani meenutame seda päeva, mil ta sündis. Kui me sünnitusmajja sõitsime, siis oli veel lumi maas, aga kuskil 2 plusskraadi ja järgmisel päeval oli porine ja pluss 6 kraadi.
Lumi oli läinud ja ilusast talvest polnud jälgegi.

November ongi selline "meh" kuu. Ses mõttes, et liiga külm, et olla sügis, ent liiga soe, et olla talv. November oli siiani lihtsalt see tüütu kuu enne jõule.

Esimese aastaga on meie 3,07 kilogrammine beebi kasvanud 10,9 kilogrammiseks purakaks. Sündides oli pikkust 48 sentimeetrit, nüüd 73 sentimeetrit. Eakaaalastega võrreldes pigem lühike ja priskemat laadi tütarlaps. Emmesse :)

Arengult on meie neiu ka igati tragi ja tubli.
Üheteistkümnenda kuu sünnipäeva paiku hakkas ettevaatlikult kõndima, nüüdseks tatsab nagu vana mees. Noh, ses suhtes, et konarlikumal teel oleks käimiskeppe vaja.
 Sõnadest tulevad mam-mam ja emme täitsa teadlikult. Ja muidugi "õh-õh", mis tähendab: "Ema, kas sa oleksid nii armas ja ulataksid mulle selle eseme, mille nimetus mulle kohe ei meenu, kuid mille poole ma väga püüdlikult oma nimetissõrmega näitan."

Öösiti ta enam ei söö, aga hommikul kell 6 saab veel rinda, et emme saaks natukenegi kauem magada. Enamasti uinub süües ja lõplikult ärkab kella 7:30-paiku.

Õhtune magamajäämine on nihkunud sinna 21:30 kanti varasema 20 asemel.

Päeval enam rinda ei paku, saab korra pudelist rpa-d ning ülejäänud söögikorrad on tahke toit.
Sööb püreesid või siis meiega sama toitu.
Putrusid ei armasta. Isegi siis ei lähe peale, kui ma sinna kuhjaga magusat püreed peale pigistan. Ta meil rohkem "soolase" toidu sõber.

Potilkäimist oleme hakanud vaikselt harjutama. Hommikul peale ärkamist panen potile ja sinna teeb ta iga kord kenasti oma häda. Raske on ainult sellega, kui tal on tudukombe öösel seljas, siia potile panemiseks pean ta pmst paljaks võtma. Lapsel hakkab ju jahe. Alles sai luugid lahti ja juba topitakse alasti kuskile külmale plastikule istuma.
Peaks hakkama kaheosalisi pidžaamasid vaatama vist.
Päeval olen mõelnud, et panen ta kakamise ajal potile, aga ma ei saa iga kord jaole. Ta on selline sahmerdis nüüd, et muudkui tuiab mööda korterit ja ma taban ta number kahe teo alles poolepealt. Siis on juba pointless teda sinna potile panna. Tekitab rohkem mustust, kui mõistlik oleks.

Meil on nüüd juba kaks ja pool kuud olnud ka lapsehoidja, kes on meie beebiga õhtuti kodus, kui mina olen koolis ja issi on tööl. Algus oli päris hirmus, aga nüüdseks olen juba ära harjunud, et ma pole ainus, kes temaga hakkama saab :)

Hambaid on tal juba 7 või 8 (ta ei lase vaadata väga). Tulemas on ka üks purihammas. Hammaste tuleks on siiani olnud päris vaevaline, kiun ja palavik on tavapärased nähtused hammaste lõikumise eel.

Iseloomult on ta kangekaelne, kuid muretu ja lõbus laps. Nalja oskab teha, kuid kui teised naeravad ja tema naljast aru ei saa, siis ta hakkab nutma. Ma küll üritan talle selgitada, et me ei naera tema üle, aga alati ei õnnestu.

Selle aasta kokkuvõtteks ütlen ma nii palju, et peale esimest last arvasin ma, et ma rohkem lapsi ei taha. See vastutus ja väsimus olid lihtsalt palju rohkem, kui ma olin oodanud. Nüüd aga olen ma suhteliselt kindel, et millalgi tuleb ka kolmas laps. Seda kindlasti mitte enne, kui neiu on juba inimeseks kasvatatud ja nii viie-kuueaastane. Aga ma ei tahaks küll, et see kogemus mu viimaseks jääks.

Lapsed on imelised!

Kuhu see aeg küll kaob

Lapsehoolduspuhkus my ass. Nii kiire on kogu aeg, et lausa hirm tuleb peale.

Koolis on käsil esimese õppeperioodi lõpp, mis tähendab seda, et põhimõtteliselt iga päev on mingi arvestus. Arvake, kas ma saan kodus enne arvestusi põhjalikult õppida?
Noup!
Kui muidu õppisin õhtul oma unetundide arvelt, kui beebi magas, siis nüüd jääb beebi nii hilja magama, et ma ise kukun ka ära.
Vanasti jäi ta nii 20-20:30 magama. Eile ta reaalselt uinus kel 22:34.
Peale seda tühjendasin nõudepesumasina, panin uued nõud sisse, käisin koeraga jalutamas, panin suures toas mänguasjalaata kokkupoole ja üritasin matemaatika koduse tööga hakkama saada. Kell oli selleks hetkeks 00:14 ja mu mõistus lihtsalt enam ei võtnud.
Viimases ülesandes on mingi viga sees ja ma ei suuda seda üles leida. Ahhh, esitan niimoodi, ma ei oska seda parandada.

Minu eilne üritus matemaatika õpimapp kokku saada (tuleb hindele esitada)

Lisaks matemaatika kodusele tööle, mille esitamistähtaeg on täna, on täna veel ka matemaatika arvestus ja inglise keeleks tuleb ette valmistada loetud raamatu tutvustus. Ja homme on eesti keeles arvestus ja siis neljapãeval on inglise keeles perioodi viimane arvestus.
Mina ei tea, kes minu eest sel nädalal trenni teeb. No, pole aega lihtsalt.

Hommikupoole on asjatoimetusi beebiga, kuna ta toas enamasti väga pikalt ei maga. See tähendab, et 11 paiku me jalutame paar tundi, tuppa tuleme nii 13 paiku. Siis ma teen süüa, sest suurem laps tuleb ka koolist, siis me sööme ja ongi kell 15. Siis hakkan ma kooliasju kokku panema ning üritan ennast nii korda teha, et ma võõraid ei ehmataks, ja kell 16 algabki juba kool.

Koolist jõuan tagasi 19:30. Ideaalis ma siis ka õpiksin, kuid see on see aeg, mil beebi tahab oma emaga ka koos aega veeta ja nii me siis istume ja mängime ta mängumatil. Siis tuleb õhtune vann ja ongi juba aeg minna magamistuppa voodis edasi tagasi sõeluma (tema magamajäämisrutiin).

Ja ongi juba järgmine päev.

Blogima ei jõua ka enam. Mõtteid on nii palju, kuid mul ei teki nii piisavalt palju vaba aega, et ma suudaksin oma mõtted loogilisse järjestusse seada ning üles kirjutada. Ikka kipub sada mõtet korraga tulema ning blogima hakates kaovad need mõtted kogu selle segaduse sisse ära.

Mõnikord ma jõuan õhtu lõpuks voodisse ja siis meenub mulle, et mul on veel vaja kohustuliku kirjanduse lugemisega ühele poole saada ja lausa nutt kipub peale. Tahaks niiiiii palju, aga ei jõua. Ei ole piisavalt tunde ööpäevas.

Mehis Heinsaar "Artur Sandmani lugu"

Ilmselgelt võib asi olla ka selles, et ma ei oska oma aega planeerida, kuid see aasta beebiga on minu mõistuse ja loogika nii ära hekseldanud, et ma ei suuda ratsionaalselt mõelda.

Tegelikkuses ei ole asi päris tuksis, kuna koolis läheb mul endiselt hästi. Näiteks eile saime me tagasi eelmise nädala hinnatud arvestused eesti keeles ja matemaatikas ja mul polnud kummaski ÜHTEGI viga. Päriselt. Matemaatikas olin ma ainus, kes sai maksimaalsed punktid pluss 3 punkti lisaülesannete eest :) #justsayin

Mu abikaasa väidab, et ma olen lollakas, et niimoodi punnin. Ma võiksin vabalt lõdvemalt võtta seda asja, kuid ma nagu ei oska. Kui juba, siis täiega.
Kõige naljakam on see, et ma isegi ei tea, miks ma neid hindeid nii taga ajan, kui mul juba 12. klassi hinded olemas on. Mu töid hinnatakse, kuid mulle Täiskasvanute Gümnaasiumis hindeid ei panda, kuna mul on hinded juba olemas. Inglise keele õpetaja juba uuris, et kas ma üldse tahan arvestustel käia. Muidugi tahan, ma ju tahan teada, mis tasemel ma olen. Mul on plaan eksamil niimoodi rokkida, et paha hakkab :D

Trenniga on nii, et mu plaan iga nädal vähemalt 3 trenni teha on siiani päris edukas olnud.
Eelmisel nädalal tegin teisipäeval kodus kõht/käed trenni võimlemispalli ja hantlitega. Tõdesin taaskord, et mul on ikka raskemaid hantleid vaja.
Neljapäeval käisin jõusaalis jalgadele ja tuharale valu andmas. Seekord andsin ikka sellist valu, et peale tuttavate masinate läbi tegemist tundsin, et jalg juba väriseb all.

Läksin venitamis/vabavõimlemisalasse, et venitada, kuid selle asemel tegin veel kangiga kükke, sangpommiga sumokükke pinkidel ja kummilindiga erinevaid harjutusi tuharale.
Peale venitamist oli kogu alakeha tuline. Trepist sain alla puhtalt jumala armuga. Päriselt.
Järgmine ja ülejärgmine päev oli liigutamine võrdlemisi vaevaline. Lausa naer tuli peale, kui vibalikult ma liikusin oma hellade tuharate ja reitega :D

https://i.imgur.com/rJ00HHG.gif

Minu puhul aitab lihasvalu vastu kõige paremini sörk/jooks. Õnneks oli laupäeval Novembrijooks ja sain oma lihased normaalseks joostud.

Novembrijooksul jooksin 5 km netoajaga 27:13. Raske oli, nagu jooksuüritused ikka. Jooksin end alguses veidi kinni ja siis lihtsalt üritasin ellu jääda ja finishisse jõuda.

Natukene nagu suremas, mis? Seal oli pikk tõus. Päriselt!

Foto: Ardo Säks

Selleks aastaks on jooksuhooaeg lukus. Ma äkki veel lähen mõni päev jooksma ka, kuid see on pigem selline mõnus kulgemine, kui jooksmine.

Tegelikkuses on asi nüüd nii, et oleks viimane aeg tänaseks matemaatika arvestuseks õppima hakata, seega tõmban otsa nüüd kokku. Hoidke mulle pöialt!

Jooksuhooaja lõpp

Novembrijooks on juba selle nädala lõpus ja ma ei ole viimasel kahel nädalal jooksma jõudnudki.
Esiteks oli koolivaheaeg ja mul oli võimalik lausa kolmel korral nädalas jõusaali minna. Sellist võimalust ei saa ju ometi käest lasta. Siis tulid külmad ilmad ja mu põlv hakkas endast märku andma, mistõttu otsustasin talle natukene puhkust anda.

Noh, laupäeval käisin jooksutiirul, kuid kord  nädalas ei ole kindlasti piisav, et enda jooksuvormi hoida või isegi parandada.

Novembrijooksule erilist aega taga ajama ei lähe ja ilmselt peale seda on minu jooksud selleks hooajaks ka joostud.
Öeldakse küll, et talvel on isegi mõnusam joosta, kui suvel, aga ilma sobiliku talvevarustuseta ei ole talvel jooksmine kuigi turvaline/mugav. Mu praegused jooksutossud ei saa libedaga kindlasti hakkama ja ma pole veel leidnud endale sobiliku hinnaga talvejooksujalatseid. Sobiv hind = kuni 50 €. Kuna jooksmine ei ole minu jaoks suurima tähtsusega, siis ei ole ma ka nõus selle peale liialt raha kulutama. Ma pigem jooksen jõusaalis lindil ja ootan kevadet, et siis suure rõõmu ja jooksuigatsusega uue hooajaga pihta hakata.

Kuna jooksma jõuan ma nüüd järjest harvem, siis peaks tegelikkuses ju midagi asemele leidma. Midagi, mis pakuks enam vähem sama suurt koormust, kui 10 kilomeetri jooksmine.

Mul on kodus olemas ellipstrenažöör (või siis crosstrainer), aga ma enam väga ei viitsi seda vändata. Igav on kodus.
Mõtlesin, et äkki peakski oma kodust treeningvarustust täiendama ja selle koduse treeningu ikkagi tõsisemalt ette võtma.
Hetkel on mul olemas võimlemismatt, võimlemispall, 2 kg hantlid, hüppenöör ja ellipstrenažöör. Juurde tahaks 5 kg hantleid ja võimlemiskumme.

Ma peaks endale kohe konkreetse treeningplaani valmis mõtlema, et ei oleks nii lihtne edasi lükata või lausa vahele jätta neid trenne. A'la stiilis: "E- tuhar ja jalad, K - kõht ja käed, R- üldfüüsiline".

Muidugi käin ma eelisjärjekorras siiski jõusaalis, kuid sellega on täpselt nii, et mõni nädal saan ma sinna ühel korral, mõnel nädalal lausa kolm korda. Kõik sõltub abikaasa plaanidest ja töögraafikust.
Siis olekski nagu hea, kui oleks kodune plaan ka olemas, millest kõrvalehiilimiseks ei ole mingeid vabandusi.
No, tõsiselt. Ma ei suuda välja mõelda ühtegi põhjust, miks ma EI SAAKS kodus ise trenni teha.
Kui ma just meeletult haige pole. See vabandab välja küll.

Kes nüüd mõtleb, et kuidas ma tean, milliseid harjutusi kodus teha, siis võtke teadmiseks, et internetiavarused on erinevaid treeningvideosid täis.
Ma olen nüüdseks juba pea kaks aastat kodus ise trenni teinud, lisaks olen veel erinevatelt tuttavatelt ja treeneritelt erinevaid harjutusi juurde saanud, millest ma kokku kombineeringi just endale sobilikud rutiinid.
Üks mu lemmikuid on Alexa Jean Brown, keda ma jälgin Instagramis. Ta postitab sinna lühivideosid, mille järgi on imelihtne end ise kodus liigutada. Videotes on enamasti 4 erinevat harjutust ning postituse kommentaarides kirjas, kui mitu kordus ja kui mitu seeriat tuleks teha. Enamasti on kordusi 12 ja seeriaid 4.

Kuna mul on ka erinevat treeningvarustust koju tekkima hakanud, siis ma ka näiteks otsin Youtube'ist erinevaid videosid erinevate kehaosade treenimiseks.



Mõned näited: 


Võimlemispalliga kõhulihastele - 

Kogu keha fitnesspalli ja hantlitega  -

Võimlemiskummiga alakeha  -

Veel ideid tuharale -

Hantlitega kogu keha treening  -

Ühesõnaga, ideid ja juhiseid on küll ja veel. Algaja võiks esialgu mõned näidised läbi teha ning hiljem juba endale ise sobivatest harjutustest mõnusa kava kokku panna.

Kui mul trennituju ei ole, siis ma näiteks teengi ainult neid harjutusi, mis mulle meeldivad. Parem, kui mitte midagi, eksju.



Ma vaatan, et ma ei ole siia blogisse viimasel ajal just väga tihti jõudnud. Mul lihtsalt ei ole sellist hetke, mil ma saaks rahus maha istuda ja oma mõtteid koguda, et need siis mõistlikus järjestuses siia kirja panna. Kui ma muidu blogisin õhtul, kui beebi oli magama jäänud, siis nüüd kipub mu õhtu lõppema sealsamas beebit uinutades. Ma lihtsalt jään ise enne magama, kui beebi :)
Ja kui ma suudangi end ärkvel hoida, siis ma enamasti loen voodis raamatut sel ajal, kui beebi end ööunne vähkreb. Püsti ma end enam peale seda ajada ei viitsi ja arvuti (see üks ja ainus) on meie peres suures toas. Seda seetõttu, et meie koolipoiss internetis puhta rumalusi teha ei saaks ning karvaste onude küüsi ei satuks :D

Aga okey :) Katsun mitte nii pikka vahet enam jätta, muidu unustate mu üldse ära.


Senikaua võite muljetada, kuidas teie suhtute kodusesse treeningusse. Kas jagub motivatsiooni, et ise kodus trenni teha või eelistate pigem rühmatrenne, jõusaali, jooksmist?

BEEBIBLOGI: Oot, a mis lapsele ikkagi selliste ilmadega selga panna?

Seda küsimust esitatakse erinevates beebigruppides ja foorumites juba sellest ajast, mil ma oma esimest last ootasin. See oli 9 aastat tagasi.
Ja ma pole siiani asja käppa saanud!

Olin just enam vähem selgeks saanud, kuidas laps pluss kümnega riidesse panna, kui juba tuli tali ja ma olen taas totaalses segaduses. 

Pluss kümnega oli beebil seljas lühikeste varrukatega bodi, retuusid, dressipluus ja õhukesed sokid. Peal voodriga k/s kombekas, peas kahekordne puuvillane müts+kapuuts, käes õhukeses kindad ja jalas k/s saapad. 

Kärus oli istumise alla pandud lambavill. Kui ta magama jäi, siis panin jalakatte ka tuule eest kaitseks peale.

Lapsel ei olnud palav. Vahel olid käed isegi külmad, siis panin järgmisel päeval paksud kindad kätte. 

Okey. Mõtlesin, et pole siin mingit teadust. Loogiliselt tuleb mõelda.

Rumal mina, eks.

Kõmdi! Sügisesoe kadus kus kurat ja väljas läks külmaks.

Meie hommikuse jalutuskäigu ajal kella 11 paiku on väljas keskmiselt -2 kuni 0 kraadi. Ükspäev oli isegi -5.

Jooksutiirul pluss kahega 

Panin siis lapsele natukene rohkem riideid selga. 

Seekord läksid kombeka alla samad riided, mis varem, aga pealmiseks kihiks talvekombekas. Selline kohev sulekombekas. Pähe tuuletõkkemüts, jalga paksud Hummeli talvekapukad ja kätte õhukesed kindad ja keerasin kombeka käiseotsad peale. Käised on neiule veidi pikad ka, seega käed on päris sügaval käises.

Hummeli kapukad, Lassie kindad, fliiskindad, müts, paksud sokid

Kärus taaskord istumisaluseks lambavill ja peale panin Roani jalakatte.

Jalutasime tunnikese, laps magas kärus terve aja ja tuppa jõudes olid lapse jalad ja käed jääkülmad. 

Ma ei tee nalja. Täiesti jäised!

Ma flippisin vähe ära.

Järgmisel päeval läksime välja ja ma panin lapsele kapukate alla paksud froteesokid, lisaks panin  paksud kindad ja käiseotsad keerasin peale. 

Sel korral panin vankrisse lambavillase soojakoti, mille tõmbasin lapsele ninani kinni, kui ta magama jäi. Tuule eest kaitseks panin peale ka jalakatte.

Arvake, kas lapse jalad ja käed olid külmad?

Jap. Külmad. Mitte nii jäised, kui eelmisel korral, aga ikkagi täiesti külmad. 

Ahhhh!

Ma olin täitsa nõutu. 

Kirusin mehele, et krt ma ei oska last riidesse panna. Mees hämas midagi vastu, a ta on veel hullem lammas, kui mina, seega ma väga ta pobinasse ei süvenenud.

Mõtlesin, et pean ilmselt villased sokid jalga panema lapsele. Kinnaste kohapealt olen endiselt nõutu. 

Läksin siis Facebooki, et kõiksugustest imelistest ostu-müügi gruppidest lapsele vähe asjalikku talvevarustust hankida.
Mulle jäi aga silma mingi postitus, kus keegi oli uhkusega oma talvevarustust näidanud ja pildil oli rõõmus laps kärus soojakoti sees.
Ja all kommentaarides tehti maha, et laps talvekombekaga soojakotis. Pidi lapse ära hautama seal sees. Üks veel pistis vahele, et mis te siis veel päris külmaga teete.

Einoh, ma mõistan muret. Ma kah ei tea, mis minu imikust päris külmaga saama hakkab. See aga ei tähenda, et ei tohiks jumala eest enne krõbedamaid miinuskraade oma last soojakotti panna. Mu imik oleks kopsupõletikus juba ilmselt. Kui lapsel on ikka külm, siis ma panen või kaks soojakotti talle ümber.

Oeh. Nõutu olen. Päriselt.

Ostsin beebile Facebookist meriinovillase bodi, püksid ja sokid. Kinnastega ei teagi, mis saab. Samas olen ka natukene mures, mis nendest jalatsitest saab. Hummeli talve kapukad jäävad õhukeseks, peaks uusi talvesaapaid vaatama.

Keha ja pea on lapsel alati soojas olnud, seega kombeka ja mütsiga muret pole.


Kallid lugejad ja väikelaste vanemad, muljetage!
Mis teie lastel miinus kahega seljas on? Kas käed-jalad püsivad soojad?

BEEBIBLOGI: Aga . . . osta käru ära! (tegelt ka)

Meie beebi saab juba vähem kui kuu aja pärast aastaseks. Eelmisel nädalal hakkas ta ka juba iseseisvalt samme tegema. Ei saa päris öelda, et ta nüüd täitsa kõnnib, kuid ühest toa otsast teise kakerdab ära küll. Videot saab näha minu instagrami lehel, millele saate kiiresti ligi siit.

Aga seoses uue avastatud oskusega ei taha meie beebi enam väga kärus magada. Ikka vaja sahmida ja ringi vaadata.

Roan Marita Prestige

Seega olen otsustanud, et müün meid truult teeninud Roan Marita maha ja ostan mõne väiksema jalutuskäru asemel.


Meie ise ostsime Roani eelmisel suvel, kui ma veel täies vinnas rase olin. Tol ajal maksime selle eest 250 eurot. 


Käru oli ühe lapse poolt kasutatud ning heas seisukorras.

august 2016

August 2016

Mäletan, et minu jaoks oli tegu kõige ilusama lapsevankriga EVER!
Me hoidsime teda kuni neiu sünnini tagatoas ja ma käisin seda ikka vahel kiigutamas. Ise silitasin kõhtu ja ei jõudnud ära oodata, millal saab juba päriselt jalutama minna.
Beebiga. Päris oma enda beebiga. Ahhh, mälestused.

Antud pilt on tehtud esimesel pikemal jalutuskäigul. Sünnitusest oli möödas umbes kaks nädalat ja me olime lausa 50 minutit väljas. Beebi magas kärus.

Meie Roanil on suured täiskummist rattad. See tähendab seda, et pole vaja karta, et kummid tühjaks lähevad. Lisaks lõikavad antud rattad kenasti läbi lume, pori ja liiva. Veereb nagu unelm. Ausalt!
Talveks ideaalne sõiduvahend.

2017 aasta algus

Minu jaoks oli oluline ka see, et poes käies oleks, kuhu toidukotid panna. Roanil on suur ja mahukas metallist pakikorv. Lahtiselt sinna toidukraami ei paneks, aga kaks poekotti mahuvad vabalt sinna alla.
Lisaks on kärul kaasas ka beebitarvete kott, mis kinnitub sangale. Seal sees hoian ma sääsevõrku, vihmakilet ja telefoni/rahakotti/kindaid.

Esimesed kaks-kolm kuud käisin ka Roaniga jooksmas.
Veereb kergelt, aga mäest üles annab teda ikka lükata. Kaalub 15 kg pluss beebi kaal.

Käru vankrikorvil on pestav valgest kangast vooder ja reguleeritav seljatugi. Seega saab beebi seljatuge kasvõi natukene üles tõsta, et ta natukene paremini korvist välja näeks.

Korviosa üles tõstetud seljatoega

Kärul on eraldi ka istumisosa, mis on meil hetkel veel kasutuses. Kuna istumisasas sõidavad juba aktiivsemad lapsed, siis on ka istumisosal rohkem kulumist. Turvarihmade pehmendused tahavad masinapesu saada ilmselt. 

Käru istumisosal on olemas ka jalakate, mis kaitseb vihma ja tuule eest. Meil see hetkel kasutuses.

Roaniga laulupeol

Kuna käru 12" rattad on vahtkummist, siis on neisse oma jälje jätnud kõik terevamad kivid, millest me selle aasta jooksuloleme üle veerenud.
Ma tahaks uskuda, et see vankri väärtust ei vähenda. Tegemist on korraliku tööloomaga, mis on ilmselt sadu kilomeetreid meiega koos läbinud.

Rattad

Vankrikorviga 

Istumisosaga

Meie neiu oma sõiduriistas

Kui beebi veel tunde kärus magas, siis oli Roan ainuõige valik, kuna ma jalutasin tihti ka Emajõe luhal, kus väiksemate ratastega jääks kindlasti jänni. Lisaks veeresime me teinekord hea kolm tundi erinevatel teedel, mistõttu oli lapse ja ema mugavus väga oluline. Ja Roan veereb tõesti kergelt.
Nüüd käin ma käruga pigem nii pooletunnistel jalutuskäikudel ja enamasti lõpetan kusagil kohvikus või toidupoes. Ja vot, toidupoes on selle käruga päris kitsas. Vanasti see mind ei häirinud, kuna poeskäik oli mitmetunnise jalutuskäigu lõpus. Nüüd on see aga enamasti suurem osa minu jalutamisest ja natukene hakkab ära tüütama.
Lisaks ei ole enam ammu oluline see, et käru käiks täislamavasse ja/või oleks nii seljaga kui ka näoga sõidusuunas.

Ütlesin abikaasale, et ostame uue käru. Jalutuskäru. Väiksema.
Mees selle peale: "Oota, NELJANDA käru või?!!"

Ah?
Neljanda?

Ahjaaaaa!

Noh, meil on ju autokäru Quinny Zapp, millega me käime kaubanduskeskustes. Siis on mul mu X-lander X-run jooksukäru ja siis meie Roan. Mei ei oleks lihtsalt seda neljandat käru kusagil hoiustada. Lisaks oleks ebanormaalne omada nelja käru, millest ainult ühte igapäevaselt kasutame.
Oeh.
Mul tõmbas kohe motivatsiooni miinusesse.

Ega siis miskit - tuleb Roan maha müüa!

Olen üritanud meie vankrit vahelduva eduga juba suve algusest maha müüa.
Esialgu panin käru müüki 180 euroga. Laikijaid oli, küsiti ka lisainfot, aga keegi vaatama ei tulnud.
Siis lasin hinna alla 150-e peale. Paar inimest käis isegi vaatamas, kuid müügiks ei läinud.

Siis otsustasin, et meie käru on natukene liiga hea, et seda võileivahinnaga müüa. Ausõna. Ilus ja töökorras lapsevanker.

Kasutasime edasi, kuniks mulle jõudis kohale, et meie beebi on kohe-kohe aastane ja kui ma nüd ei vaheta, siis ma jäängi Roaniga sõitma. Ja siin ma siis nüüd olen.

Kui sina, mu kallis lugeja, oled lapseootel või lapsevankri otsingul ning tahaksid minu Roanile armastavat kodu pakkuda, siis kirjuta või anna endast kommentaarides märku. 


Eelistan müüa käest-kätte, et ostja saaks käru enne ka üle vaadata. Käru asub Tartus Annelinnas. 

Lisaks käru vaatamisele saab mind ka vaadata ;) Võin teed pakkuda ja nalja teha.

Hinnasooviks on 100€

Käru omadustega saab tutvuda siin 

Kui kellelgi lugejatest on aga pakkuda ühte jalutuskäru, mille hind on pigem tagasihoidlikku laadi, siis võib ka sellest teada anda.