Kuhu see aeg küll kaob

Lapsehoolduspuhkus my ass. Nii kiire on kogu aeg, et lausa hirm tuleb peale.

Koolis on käsil esimese õppeperioodi lõpp, mis tähendab seda, et põhimõtteliselt iga päev on mingi arvestus. Arvake, kas ma saan kodus enne arvestusi põhjalikult õppida?
Noup!
Kui muidu õppisin õhtul oma unetundide arvelt, kui beebi magas, siis nüüd jääb beebi nii hilja magama, et ma ise kukun ka ära.
Vanasti jäi ta nii 20-20:30 magama. Eile ta reaalselt uinus kel 22:34.
Peale seda tühjendasin nõudepesumasina, panin uued nõud sisse, käisin koeraga jalutamas, panin suures toas mänguasjalaata kokkupoole ja üritasin matemaatika koduse tööga hakkama saada. Kell oli selleks hetkeks 00:14 ja mu mõistus lihtsalt enam ei võtnud.
Viimases ülesandes on mingi viga sees ja ma ei suuda seda üles leida. Ahhh, esitan niimoodi, ma ei oska seda parandada.

Minu eilne üritus matemaatika õpimapp kokku saada (tuleb hindele esitada)

Lisaks matemaatika kodusele tööle, mille esitamistähtaeg on täna, on täna veel ka matemaatika arvestus ja inglise keeleks tuleb ette valmistada loetud raamatu tutvustus. Ja homme on eesti keeles arvestus ja siis neljapãeval on inglise keeles perioodi viimane arvestus.
Mina ei tea, kes minu eest sel nädalal trenni teeb. No, pole aega lihtsalt.

Hommikupoole on asjatoimetusi beebiga, kuna ta toas enamasti väga pikalt ei maga. See tähendab, et 11 paiku me jalutame paar tundi, tuppa tuleme nii 13 paiku. Siis ma teen süüa, sest suurem laps tuleb ka koolist, siis me sööme ja ongi kell 15. Siis hakkan ma kooliasju kokku panema ning üritan ennast nii korda teha, et ma võõraid ei ehmataks, ja kell 16 algabki juba kool.

Koolist jõuan tagasi 19:30. Ideaalis ma siis ka õpiksin, kuid see on see aeg, mil beebi tahab oma emaga ka koos aega veeta ja nii me siis istume ja mängime ta mängumatil. Siis tuleb õhtune vann ja ongi juba aeg minna magamistuppa voodis edasi tagasi sõeluma (tema magamajäämisrutiin).

Ja ongi juba järgmine päev.

Blogima ei jõua ka enam. Mõtteid on nii palju, kuid mul ei teki nii piisavalt palju vaba aega, et ma suudaksin oma mõtted loogilisse järjestusse seada ning üles kirjutada. Ikka kipub sada mõtet korraga tulema ning blogima hakates kaovad need mõtted kogu selle segaduse sisse ära.

Mõnikord ma jõuan õhtu lõpuks voodisse ja siis meenub mulle, et mul on veel vaja kohustuliku kirjanduse lugemisega ühele poole saada ja lausa nutt kipub peale. Tahaks niiiiii palju, aga ei jõua. Ei ole piisavalt tunde ööpäevas.

Mehis Heinsaar "Artur Sandmani lugu"

Ilmselgelt võib asi olla ka selles, et ma ei oska oma aega planeerida, kuid see aasta beebiga on minu mõistuse ja loogika nii ära hekseldanud, et ma ei suuda ratsionaalselt mõelda.

Tegelikkuses ei ole asi päris tuksis, kuna koolis läheb mul endiselt hästi. Näiteks eile saime me tagasi eelmise nädala hinnatud arvestused eesti keeles ja matemaatikas ja mul polnud kummaski ÜHTEGI viga. Päriselt. Matemaatikas olin ma ainus, kes sai maksimaalsed punktid pluss 3 punkti lisaülesannete eest :) #justsayin

Mu abikaasa väidab, et ma olen lollakas, et niimoodi punnin. Ma võiksin vabalt lõdvemalt võtta seda asja, kuid ma nagu ei oska. Kui juba, siis täiega.
Kõige naljakam on see, et ma isegi ei tea, miks ma neid hindeid nii taga ajan, kui mul juba 12. klassi hinded olemas on. Mu töid hinnatakse, kuid mulle Täiskasvanute Gümnaasiumis hindeid ei panda, kuna mul on hinded juba olemas. Inglise keele õpetaja juba uuris, et kas ma üldse tahan arvestustel käia. Muidugi tahan, ma ju tahan teada, mis tasemel ma olen. Mul on plaan eksamil niimoodi rokkida, et paha hakkab :D

Trenniga on nii, et mu plaan iga nädal vähemalt 3 trenni teha on siiani päris edukas olnud.
Eelmisel nädalal tegin teisipäeval kodus kõht/käed trenni võimlemispalli ja hantlitega. Tõdesin taaskord, et mul on ikka raskemaid hantleid vaja.
Neljapäeval käisin jõusaalis jalgadele ja tuharale valu andmas. Seekord andsin ikka sellist valu, et peale tuttavate masinate läbi tegemist tundsin, et jalg juba väriseb all.

Läksin venitamis/vabavõimlemisalasse, et venitada, kuid selle asemel tegin veel kangiga kükke, sangpommiga sumokükke pinkidel ja kummilindiga erinevaid harjutusi tuharale.
Peale venitamist oli kogu alakeha tuline. Trepist sain alla puhtalt jumala armuga. Päriselt.
Järgmine ja ülejärgmine päev oli liigutamine võrdlemisi vaevaline. Lausa naer tuli peale, kui vibalikult ma liikusin oma hellade tuharate ja reitega :D

https://i.imgur.com/rJ00HHG.gif

Minu puhul aitab lihasvalu vastu kõige paremini sörk/jooks. Õnneks oli laupäeval Novembrijooks ja sain oma lihased normaalseks joostud.

Novembrijooksul jooksin 5 km netoajaga 27:13. Raske oli, nagu jooksuüritused ikka. Jooksin end alguses veidi kinni ja siis lihtsalt üritasin ellu jääda ja finishisse jõuda.

Natukene nagu suremas, mis? Seal oli pikk tõus. Päriselt!

Foto: Ardo Säks

Selleks aastaks on jooksuhooaeg lukus. Ma äkki veel lähen mõni päev jooksma ka, kuid see on pigem selline mõnus kulgemine, kui jooksmine.

Tegelikkuses on asi nüüd nii, et oleks viimane aeg tänaseks matemaatika arvestuseks õppima hakata, seega tõmban otsa nüüd kokku. Hoidke mulle pöialt!