Aasta tagasi samal ajal olin ma Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus sünnitusjärgses ühispalatis ja lihtsalt vaatasin, nuusutasin ja musitasin seda väikest pampu, kes mu kõrval nohisedes magas. Ahhhh, vastsündinud on imelised. Nad lõhnavad nagu armastus, kallistused ja vaniljesõõrikud moosiga. Selline soe lõhn, mille peale tahaks kohe kallistada või siis ampsu võtta :D
Me abikaasaga siiani meenutame seda päeva, mil ta sündis. Kui me sünnitusmajja sõitsime, siis oli veel lumi maas, aga kuskil 2 plusskraadi ja järgmisel päeval oli porine ja pluss 6 kraadi.
Lumi oli läinud ja ilusast talvest polnud jälgegi.
November ongi selline "meh" kuu. Ses mõttes, et liiga külm, et olla sügis, ent liiga soe, et olla talv. November oli siiani lihtsalt see tüütu kuu enne jõule.
Esimese aastaga on meie 3,07 kilogrammine beebi kasvanud 10,9 kilogrammiseks purakaks. Sündides oli pikkust 48 sentimeetrit, nüüd 73 sentimeetrit. Eakaaalastega võrreldes pigem lühike ja priskemat laadi tütarlaps. Emmesse :)
Arengult on meie neiu ka igati tragi ja tubli.
Üheteistkümnenda kuu sünnipäeva paiku hakkas ettevaatlikult kõndima, nüüdseks tatsab nagu vana mees. Noh, ses suhtes, et konarlikumal teel oleks käimiskeppe vaja.
Sõnadest tulevad mam-mam ja emme täitsa teadlikult. Ja muidugi "õh-õh", mis tähendab: "Ema, kas sa oleksid nii armas ja ulataksid mulle selle eseme, mille nimetus mulle kohe ei meenu, kuid mille poole ma väga püüdlikult oma nimetissõrmega näitan."
Öösiti ta enam ei söö, aga hommikul kell 6 saab veel rinda, et emme saaks natukenegi kauem magada. Enamasti uinub süües ja lõplikult ärkab kella 7:30-paiku.
Õhtune magamajäämine on nihkunud sinna 21:30 kanti varasema 20 asemel.
Päeval enam rinda ei paku, saab korra pudelist rpa-d ning ülejäänud söögikorrad on tahke toit.
Sööb püreesid või siis meiega sama toitu.
Putrusid ei armasta. Isegi siis ei lähe peale, kui ma sinna kuhjaga magusat püreed peale pigistan. Ta meil rohkem "soolase" toidu sõber.
Potilkäimist oleme hakanud vaikselt harjutama. Hommikul peale ärkamist panen potile ja sinna teeb ta iga kord kenasti oma häda. Raske on ainult sellega, kui tal on tudukombe öösel seljas, siia potile panemiseks pean ta pmst paljaks võtma. Lapsel hakkab ju jahe. Alles sai luugid lahti ja juba topitakse alasti kuskile külmale plastikule istuma.
Peaks hakkama kaheosalisi pidžaamasid vaatama vist.
Päeval olen mõelnud, et panen ta kakamise ajal potile, aga ma ei saa iga kord jaole. Ta on selline sahmerdis nüüd, et muudkui tuiab mööda korterit ja ma taban ta number kahe teo alles poolepealt. Siis on juba pointless teda sinna potile panna. Tekitab rohkem mustust, kui mõistlik oleks.
Meil on nüüd juba kaks ja pool kuud olnud ka lapsehoidja, kes on meie beebiga õhtuti kodus, kui mina olen koolis ja issi on tööl. Algus oli päris hirmus, aga nüüdseks olen juba ära harjunud, et ma pole ainus, kes temaga hakkama saab :)
Hambaid on tal juba 7 või 8 (ta ei lase vaadata väga). Tulemas on ka üks purihammas. Hammaste tuleks on siiani olnud päris vaevaline, kiun ja palavik on tavapärased nähtused hammaste lõikumise eel.
Iseloomult on ta kangekaelne, kuid muretu ja lõbus laps. Nalja oskab teha, kuid kui teised naeravad ja tema naljast aru ei saa, siis ta hakkab nutma. Ma küll üritan talle selgitada, et me ei naera tema üle, aga alati ei õnnestu.
Selle aasta kokkuvõtteks ütlen ma nii palju, et peale esimest last arvasin ma, et ma rohkem lapsi ei taha. See vastutus ja väsimus olid lihtsalt palju rohkem, kui ma olin oodanud. Nüüd aga olen ma suhteliselt kindel, et millalgi tuleb ka kolmas laps. Seda kindlasti mitte enne, kui neiu on juba inimeseks kasvatatud ja nii viie-kuueaastane. Aga ma ei tahaks küll, et see kogemus mu viimaseks jääks.
Lapsed on imelised!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar