Lisaks on tööl raske :(
Ja kui ma ütlen raske, siis ma mõtlen ka, et "RASKE". Alates oktoobrist olen uues ametis ja töötan graafiku alusel E-P 7-19. 7 päeva järjest tööl, 7 päeva vaba.
Ma olen vaiskelt hakanud oma uut tööd vihkama. Kõik on vastik. Igal hommikul on raske voodist välja saada. Peas ketrab tuhandeid mõtteid ja ideid, kuidas ja, miks tööle mitte minna. Oeh :(
Eile oli meeletult kurnav päev, kontorist sain tulema 18:53. Panin kõrvaklapid pähe, et muusikaga vähe närvi rahustada ja hakkasin kiirel sammul läbi lume koju sumpama. Koormaks kaasas suur õlakott koos läpakaga, et saaks vajadusel kodus ka ikka tööd teha. Jei!
Olin nii läbi, et kui lõpuks suure tänava äärest eemale inimtühja kohta jõudsin, siis hakkasin lahinal nutma. Keset tänavat. Pimedas. Miinuskraadidega. Hea tunne oli.
Napilt sain aga nutuhoo üles, kui telefon helises - töömured taaskord. Lõpetasin kõne. Hakkasin uuesti nutma. Telefon heliseb. Töökõne. KURAT VÕTAKS! Nutmiseks ei leia ka aega?!
Vihastasin. Hakkasin uuesti nutma. Ja telefon helises!!!!
Saate imselt juba üldise pildi kätte - mul on stress.
(Ka praegu peaksin ma muide tööd tegema, kuid tegin väikese paiusi, et ennast tühjaks kirjutada).
Olen alati olnud üks nendest inimestest, kes stressiga rohkem süüa tahavad. Ma ainult sööks. Ma kardan, et kui tööjuures niimoodi jätkub, siis olen oma sünnipäevaks ideaalkaalu asemel 49,3 kilo raskem..
Teine variant on söömine üldse maha jätta ja jooma hakata. Hmmm. Pole paha idee.
Oeh, oeh ja oeh.
Tavaliselt suudan ma ka nukrates olukordades midagi head näha, kuid hetkel on pimedus. Lootuskiirt ei paista. Kergemaks töö ei lähe (see on fakt). Ma ehk harjun sellega mingiks ajaks, kuid kõigel on piir. Ma ei taha sellise asjaga harjuda.
Hetkel olen omadega täiesti ummikus. Trenni jaoks väga aega ei jätku, nälg võtab silmanägemise ja perse muudkui pakseneb. See lisab omakorda stressi juurde.
Loen ja kuulan neid inimesi, kes stressiga kaalust alla võtavad, kuna söögiisu absoluutselt pole.
Teate - sõitke te ka õige seenele! Olge tänulikud, et stressist midagigi head sünnib. Ma stressan, nutan ja paksenen! Kuratvõtaks!
Guugeldan siin stressisöömist ja leian igasugu huvitavat lugemist. Ehk uuel nädalal, kui minu töögraafik vabad päevad annab, jõuan neid sirvida.
Kas stressisöömise vastu on mingit head nippi? Kas keegi on suutnud oma stressikäitumist muuta. Hakata hoopis salenema?
Ootan teie arvamusi ja kommentaare ja otseloomulikult ka lohutavaid õlapatsutusi.
Hethel siinkohal lõpetan ja asun taas tööle. Oih. Enne pean koeraga ka väljas ära käima. Neetud.
P.S. kellel on head tööd pakkuda, siis nüüd oleks sobiv hetk sellest rääkida.
P.P.S. neid töid, kus ma end alasti pean võtma, pole mõtet pakkuda.
P.P.P.S. s*tta kah! Pakkuge neid ka.
 |
| Peni tuli ka lohutama |
Nuux,
Mann
