BEEBIBLOGI: Oot, a mis lapsele ikkagi selliste ilmadega selga panna?

Seda küsimust esitatakse erinevates beebigruppides ja foorumites juba sellest ajast, mil ma oma esimest last ootasin. See oli 9 aastat tagasi.
Ja ma pole siiani asja käppa saanud!

Olin just enam vähem selgeks saanud, kuidas laps pluss kümnega riidesse panna, kui juba tuli tali ja ma olen taas totaalses segaduses. 

Pluss kümnega oli beebil seljas lühikeste varrukatega bodi, retuusid, dressipluus ja õhukesed sokid. Peal voodriga k/s kombekas, peas kahekordne puuvillane müts+kapuuts, käes õhukeses kindad ja jalas k/s saapad. 

Kärus oli istumise alla pandud lambavill. Kui ta magama jäi, siis panin jalakatte ka tuule eest kaitseks peale.

Lapsel ei olnud palav. Vahel olid käed isegi külmad, siis panin järgmisel päeval paksud kindad kätte. 

Okey. Mõtlesin, et pole siin mingit teadust. Loogiliselt tuleb mõelda.

Rumal mina, eks.

Kõmdi! Sügisesoe kadus kus kurat ja väljas läks külmaks.

Meie hommikuse jalutuskäigu ajal kella 11 paiku on väljas keskmiselt -2 kuni 0 kraadi. Ükspäev oli isegi -5.

Jooksutiirul pluss kahega 

Panin siis lapsele natukene rohkem riideid selga. 

Seekord läksid kombeka alla samad riided, mis varem, aga pealmiseks kihiks talvekombekas. Selline kohev sulekombekas. Pähe tuuletõkkemüts, jalga paksud Hummeli talvekapukad ja kätte õhukesed kindad ja keerasin kombeka käiseotsad peale. Käised on neiule veidi pikad ka, seega käed on päris sügaval käises.

Hummeli kapukad, Lassie kindad, fliiskindad, müts, paksud sokid

Kärus taaskord istumisaluseks lambavill ja peale panin Roani jalakatte.

Jalutasime tunnikese, laps magas kärus terve aja ja tuppa jõudes olid lapse jalad ja käed jääkülmad. 

Ma ei tee nalja. Täiesti jäised!

Ma flippisin vähe ära.

Järgmisel päeval läksime välja ja ma panin lapsele kapukate alla paksud froteesokid, lisaks panin  paksud kindad ja käiseotsad keerasin peale. 

Sel korral panin vankrisse lambavillase soojakoti, mille tõmbasin lapsele ninani kinni, kui ta magama jäi. Tuule eest kaitseks panin peale ka jalakatte.

Arvake, kas lapse jalad ja käed olid külmad?

Jap. Külmad. Mitte nii jäised, kui eelmisel korral, aga ikkagi täiesti külmad. 

Ahhhh!

Ma olin täitsa nõutu. 

Kirusin mehele, et krt ma ei oska last riidesse panna. Mees hämas midagi vastu, a ta on veel hullem lammas, kui mina, seega ma väga ta pobinasse ei süvenenud.

Mõtlesin, et pean ilmselt villased sokid jalga panema lapsele. Kinnaste kohapealt olen endiselt nõutu. 

Läksin siis Facebooki, et kõiksugustest imelistest ostu-müügi gruppidest lapsele vähe asjalikku talvevarustust hankida.
Mulle jäi aga silma mingi postitus, kus keegi oli uhkusega oma talvevarustust näidanud ja pildil oli rõõmus laps kärus soojakoti sees.
Ja all kommentaarides tehti maha, et laps talvekombekaga soojakotis. Pidi lapse ära hautama seal sees. Üks veel pistis vahele, et mis te siis veel päris külmaga teete.

Einoh, ma mõistan muret. Ma kah ei tea, mis minu imikust päris külmaga saama hakkab. See aga ei tähenda, et ei tohiks jumala eest enne krõbedamaid miinuskraade oma last soojakotti panna. Mu imik oleks kopsupõletikus juba ilmselt. Kui lapsel on ikka külm, siis ma panen või kaks soojakotti talle ümber.

Oeh. Nõutu olen. Päriselt.

Ostsin beebile Facebookist meriinovillase bodi, püksid ja sokid. Kinnastega ei teagi, mis saab. Samas olen ka natukene mures, mis nendest jalatsitest saab. Hummeli talve kapukad jäävad õhukeseks, peaks uusi talvesaapaid vaatama.

Keha ja pea on lapsel alati soojas olnud, seega kombeka ja mütsiga muret pole.


Kallid lugejad ja väikelaste vanemad, muljetage!
Mis teie lastel miinus kahega seljas on? Kas käed-jalad püsivad soojad?

BEEBIBLOGI: Aga . . . osta käru ära! (tegelt ka)

Meie beebi saab juba vähem kui kuu aja pärast aastaseks. Eelmisel nädalal hakkas ta ka juba iseseisvalt samme tegema. Ei saa päris öelda, et ta nüüd täitsa kõnnib, kuid ühest toa otsast teise kakerdab ära küll. Videot saab näha minu instagrami lehel, millele saate kiiresti ligi siit.

Aga seoses uue avastatud oskusega ei taha meie beebi enam väga kärus magada. Ikka vaja sahmida ja ringi vaadata.

Roan Marita Prestige

Seega olen otsustanud, et müün meid truult teeninud Roan Marita maha ja ostan mõne väiksema jalutuskäru asemel.


Meie ise ostsime Roani eelmisel suvel, kui ma veel täies vinnas rase olin. Tol ajal maksime selle eest 250 eurot. 


Käru oli ühe lapse poolt kasutatud ning heas seisukorras.

august 2016

August 2016

Mäletan, et minu jaoks oli tegu kõige ilusama lapsevankriga EVER!
Me hoidsime teda kuni neiu sünnini tagatoas ja ma käisin seda ikka vahel kiigutamas. Ise silitasin kõhtu ja ei jõudnud ära oodata, millal saab juba päriselt jalutama minna.
Beebiga. Päris oma enda beebiga. Ahhh, mälestused.

Antud pilt on tehtud esimesel pikemal jalutuskäigul. Sünnitusest oli möödas umbes kaks nädalat ja me olime lausa 50 minutit väljas. Beebi magas kärus.

Meie Roanil on suured täiskummist rattad. See tähendab seda, et pole vaja karta, et kummid tühjaks lähevad. Lisaks lõikavad antud rattad kenasti läbi lume, pori ja liiva. Veereb nagu unelm. Ausalt!
Talveks ideaalne sõiduvahend.

2017 aasta algus

Minu jaoks oli oluline ka see, et poes käies oleks, kuhu toidukotid panna. Roanil on suur ja mahukas metallist pakikorv. Lahtiselt sinna toidukraami ei paneks, aga kaks poekotti mahuvad vabalt sinna alla.
Lisaks on kärul kaasas ka beebitarvete kott, mis kinnitub sangale. Seal sees hoian ma sääsevõrku, vihmakilet ja telefoni/rahakotti/kindaid.

Esimesed kaks-kolm kuud käisin ka Roaniga jooksmas.
Veereb kergelt, aga mäest üles annab teda ikka lükata. Kaalub 15 kg pluss beebi kaal.

Käru vankrikorvil on pestav valgest kangast vooder ja reguleeritav seljatugi. Seega saab beebi seljatuge kasvõi natukene üles tõsta, et ta natukene paremini korvist välja näeks.

Korviosa üles tõstetud seljatoega

Kärul on eraldi ka istumisosa, mis on meil hetkel veel kasutuses. Kuna istumisasas sõidavad juba aktiivsemad lapsed, siis on ka istumisosal rohkem kulumist. Turvarihmade pehmendused tahavad masinapesu saada ilmselt. 

Käru istumisosal on olemas ka jalakate, mis kaitseb vihma ja tuule eest. Meil see hetkel kasutuses.

Roaniga laulupeol

Kuna käru 12" rattad on vahtkummist, siis on neisse oma jälje jätnud kõik terevamad kivid, millest me selle aasta jooksuloleme üle veerenud.
Ma tahaks uskuda, et see vankri väärtust ei vähenda. Tegemist on korraliku tööloomaga, mis on ilmselt sadu kilomeetreid meiega koos läbinud.

Rattad

Vankrikorviga 

Istumisosaga

Meie neiu oma sõiduriistas

Kui beebi veel tunde kärus magas, siis oli Roan ainuõige valik, kuna ma jalutasin tihti ka Emajõe luhal, kus väiksemate ratastega jääks kindlasti jänni. Lisaks veeresime me teinekord hea kolm tundi erinevatel teedel, mistõttu oli lapse ja ema mugavus väga oluline. Ja Roan veereb tõesti kergelt.
Nüüd käin ma käruga pigem nii pooletunnistel jalutuskäikudel ja enamasti lõpetan kusagil kohvikus või toidupoes. Ja vot, toidupoes on selle käruga päris kitsas. Vanasti see mind ei häirinud, kuna poeskäik oli mitmetunnise jalutuskäigu lõpus. Nüüd on see aga enamasti suurem osa minu jalutamisest ja natukene hakkab ära tüütama.
Lisaks ei ole enam ammu oluline see, et käru käiks täislamavasse ja/või oleks nii seljaga kui ka näoga sõidusuunas.

Ütlesin abikaasale, et ostame uue käru. Jalutuskäru. Väiksema.
Mees selle peale: "Oota, NELJANDA käru või?!!"

Ah?
Neljanda?

Ahjaaaaa!

Noh, meil on ju autokäru Quinny Zapp, millega me käime kaubanduskeskustes. Siis on mul mu X-lander X-run jooksukäru ja siis meie Roan. Mei ei oleks lihtsalt seda neljandat käru kusagil hoiustada. Lisaks oleks ebanormaalne omada nelja käru, millest ainult ühte igapäevaselt kasutame.
Oeh.
Mul tõmbas kohe motivatsiooni miinusesse.

Ega siis miskit - tuleb Roan maha müüa!

Olen üritanud meie vankrit vahelduva eduga juba suve algusest maha müüa.
Esialgu panin käru müüki 180 euroga. Laikijaid oli, küsiti ka lisainfot, aga keegi vaatama ei tulnud.
Siis lasin hinna alla 150-e peale. Paar inimest käis isegi vaatamas, kuid müügiks ei läinud.

Siis otsustasin, et meie käru on natukene liiga hea, et seda võileivahinnaga müüa. Ausõna. Ilus ja töökorras lapsevanker.

Kasutasime edasi, kuniks mulle jõudis kohale, et meie beebi on kohe-kohe aastane ja kui ma nüd ei vaheta, siis ma jäängi Roaniga sõitma. Ja siin ma siis nüüd olen.

Kui sina, mu kallis lugeja, oled lapseootel või lapsevankri otsingul ning tahaksid minu Roanile armastavat kodu pakkuda, siis kirjuta või anna endast kommentaarides märku. 


Eelistan müüa käest-kätte, et ostja saaks käru enne ka üle vaadata. Käru asub Tartus Annelinnas. 

Lisaks käru vaatamisele saab mind ka vaadata ;) Võin teed pakkuda ja nalja teha.

Hinnasooviks on 100€

Käru omadustega saab tutvuda siin 

Kui kellelgi lugejatest on aga pakkuda ühte jalutuskäru, mille hind on pigem tagasihoidlikku laadi, siis võib ka sellest teada anda. 

Ei julge jõusaali minna? Mine ikka!

Olen nüüdseks vahelduva eduga 8 kuud jõusaalis käinud. Suvel oli kaks kuud pausi ja sügisel on kooliskäimise tõttu natukene harvemaks jäänud, kuid korra nädalas jõuan Arcticusse ikka.

Mäletan, kuidas ma veel kaks aastat tagasi ei olnud nõus jõusaali oma jalgagi tõstma. Küll ma kirusin, et kallis on või tegin maha neid jõusaali-tibisid, kes käivad seal ainult oma keha näitamas ja nii edasi. Tegelikkuses oli asi selles, et ma ise  ei julgenud minna ja olin natukene kade nende peale, kelle jaoks see mingeid probleeme ei tekitanud.

Tänasel päeval ma tänan rasedusjärgset Mariliisi, kes kartis lodevaks jääda ning seetõttu astus välja oma mugavustsoonist ning pöördus eratreeneri poole.
Ma olin küll enne rasedust omast arust päris heas vormis ja sain kenasti ka ise hakkama, kuid ma pean tunnistama, et jõusaaliga on kogu värk ikka oluliselt lihtsam ja kiirem.

Kes nüüd mõtleb, et trenni tegemine on niiiiiiiii tüütu ja iial ei lähe vabatahtlikult ennast piinama, siis teadke, et kui te kuskil kaks-kolm nädalat ennast sunnite, siis saab sellest juba selline harjumus, et ilma ei oska enam kuidagi olla. Päriselt!

Kuidas ennast motiveerida trenni minema?

Noh, naisterahvale annab motivatsiooni enamasti šoppamine. Mina soovitan enese motiveerimiseks endale ilusad trenniriided soetada. Äkki isegi pulsikell või kõrvaklapid. Ka uus fäänsi joogipudel võib abiks olla. Räägin omast kogemusest.

Nii lamedalt, kui see ka ei kõla, siis ilmselt motiveerib veidi ka see, et saad endast spordiklubi riietusruumis pilti teha ja check-in'i teha häšštäägiga #minaviitsin või muud sellist megaimalat.
Töötab!

Lisaks saad sa peale jõusaali sõbrannadele/mehele "kurta", kuidas mõni kehaosa on trennist nii kange ja seeläbi kiitust norida. Harilikult kiidavad sõbrannad takka, et sa oled ikka nii tubli ja nemad tahaksid ka jõusaali jõuda, aga ... (ja järgnevad suvalised vabandused). Sina võid sealjuures end tubli ja eeskujulikuna tunda.

Kindlasti teeb trenn sulle ka head ja aitab kaalu langetada, aga kui sa oled niigi mugav inimene, siis ainult sellest motivatsiooniks ei piisa.

Annan siinkohal ka natukene soovitusi häbelikele ja algajatele jõusaali külastajatele. Need ilmselt ei ühti üldtuntud soovitustega, kuid mul on kama. Mina ei saanud abi nendest "ära karda abi paluda" ja "ole julge" soovitustest. Kardan ikka abi paluda ja ei ole julge. Lööge või maha.

Kuidas häbelik algaja peaks jõusaali minnes käituma?

Kui trenni/jõusaali minek jääb selle taha, et te pole varem käinud ja kardate, et ei oska seal midagi teha, siis ma kinnitan, et paraku on teil õigus. Mina ei oleks üksi osanud jõusaalis midagi teha peale enda lolliks tegemise.

Stiilinäide:

Enne jõusaali käisin kõigi soovitusel (sest rühmatrennis on algajal palju julgem??!!) ära ka rühmatrennis, kus ma suutsin endal margi maani teha. Rohkem pole ma oma jalga rühmatrennidesse tõstnud. Öelge, mis te ütlete, aga ühest negatiivsest kogemusest mulle piisas. Seega, mina rühmatrennist hirmudest üle saamiseks abi ei saanud ja ei soovita seda ka teistele häbelikele.

Küll aga sain ma abi spordiklubi pakutavast tasuta treneri konsultatsioonist. Seda pakutakse uue klubiga liitumisel kõigile ja seda minu meelest igal pool, olenemata klubist. Kes varem pole jõusaalis käinud, sellel ma soovitan KINDLASTI see ära kasutada.
Treener enamasti küsib, mille vastu huvi on ja siis ütlegi, et tahaksid jõusaali erinevate masinatega tutvust teha. Treener näitab põhilised aparaadid ära, kuid kõiki ta paraku selle tasuta konsultatsiooni ajal ei jõua näidata. Alustuseks piisab aga sellestki.

Kui esmane tiir koos treeneriga jõusaalis tehtud, siis esimestel kordadel üksi jõusaali minnes soovitan nende masinate juurde jääda, mille kasutamises sa kindel oled. Küll aga soovitan jälgida teisi külastajaid ning seda, kuidas nemad mingeid masinaid kasutavad. Kui harjumuspärased masinad juba käpas, siis proovi iga kord mõnda uut masinat, mille kasutamist sa oled näinud ja jälginud.
Eks peab olema ka natukene kriitiline ning oskama vahet teha kogenud kasutajal ja samasugusel algajal nagu sa isegi.

Muidugi soovitavad kõik kogenud jõusaalikad, et mine ikka küsi teiste käest või treeneri käest, kes parasjagu nö saalivalves on, kuid kui te olete vähegi nii häbelikud, kui mina, siis seda ei tee te ka raha eest mitte. Mina ei suuda minna võõra abi küsima, öelge mis tahate. Ei suuda. Ei lähe!

Kindlasti tuleb kasuks ka see, kui sul on mõni sõber/sõbranna, kes on jõusaalis natukene kogenum ja saad end temaga kaasa sokutada. Koos on kindlasti julgem. Minul seda luksust kahjuks polnud, aga näed, jäin ellu.

Praeguseks on jõusaal minu jaoks nagu maiuspala. Puhkus. Lõõgastus. Ja see, et mu keha järjest vingem välja näeb, on ainult boonuseks.
See tunne, mis sind valdab, kui värisevate jalgadega peale jalapäeva jõusaali treppides alla üritad minna - mmmmmmm. Mõnsaaaa.
Harilikult lähen ma peale trenni veel ka sauna ja lõõgastun seal mõnikümmend minutit. Ahhh, õnnistus.

P.S. see masin, mis mind napilt nutma ajas eelmisel korral, sellega sain ma nüüd sõbraks. Masin oli sel korral minu pikkuse jaoks parajalt seadistatud ning sain mõnuga tuharale valu anda. Tegin seekord pilti ka. Näete, see -

Ma tahaksin enne selle aasta lõppu ka ühe lugeja endaga Tartu Arctic Sporti kaasa võtta, aga ma pean veel välja mõtlema, kuidas kogu see protsess välja võiks näha. 

Kas üldse oleks huvi sellise asja vastu?

Vaikselt kasvab üle pea . . .

Stress.
Stress on jõudnud minuni ja on hakanud vaikselt mu positiivsest ja rõõmsameelsest meelestatusest läbi närima.

Vaikselt- vaikselt saab kõigest villand. Järjest vähem tahan ma suhelda, järjest vähem viitsin teha asju, mis mulle mingit otsest kasu ei too.
Tahaks lihtsalt olla.

Millest selline meeletu stress?

Noh, koolis on esimesed arvestused, kuna esimene õppetsükkel hakkab otsa saama.

Matemaatikat põen ma kõige rohkem. Tehtud ta sai, aga hiljem klassikaaslastega vastuseid arutades selgus tõsiasi, et viimane ülesanne (kolmest) läks mul veits nihu.
Oeh. Ma ise olin veel maru enesekindel, kuna tunnis olen nagu kõigega hakkama saanud.

Siis oli eesti keeles arvestus. Tulemust veel ei tea, kuid minu kirjastiil on siin blogides maru nigelaks muutunud. Laisaks. Eks näis, mis hinde saan.

Teisipäeval tuleb inglise keeles arvestus. Noh, ma olen omast arust ilge inglise keele boss, kuid minu inglise keel on natukene liiga mõjutatud filmidest ja Youtube'ist. Ameerikalik ja liiga mugav.

Kui ma matemaatika arvestuseks õppida üritasin, otsustas mu beebi, et ta ei maga korraga rohkem, kui 15 minutit. Mu närvid olid täiega krussis. Ei jõudnud teemasse süvenedagi, kui juba pidin lõpetama.
Arvestusele läksingi õppimata ja lootsin oma heale mälule. Tulemuse saan vast uuel nädalal.

Lisaks koolistressile ja sellele, et kooliks õppida pole võimalik, panin ma end kuu aega tagasi kirja Tartu Ülikooli e-kursusele "Õiguse alused", mis peaks idee poolest andma mulle aimu, kas õigusteadus on mulle sobilik eriala või mitte.
E-kursus on võrdlemisi mahuka lugemisvaraga, lisaks on igas moodulis (iga nädal) vaja vaadata paar videoloengut ja siis sooritada nädala teemade põhjal koostatud test.
Keskenduda teaduslikule tekstile pole beebi kõrvalt väga võimalik. Täna lugesin Euroopa Inimõiguste Kohtu kohta koostatud õppeteksti pea tund aega. Vahel olin ma lause lõpus juba suutnud unustada, millega lause algas. Tekst oli 13 lehekülge pikk ja mulle tundus, et see ei saagi läbi.
Lõpuks palusin suuremal lapsel veidi beebiga mängida, et saaksin selle mooduliga ühele poole, kuna esmaspäevast tuleb juba uus teema peale.

Noh, ja kogu selle õppimise kõrvalt tuleb ju trenni ka teha.
Jõusaali jõudsin eile sel kuu esimest korda. Otsustasin, et annan ruharale ja jalgadele sellist valu, et ikka on antud.
Nagu Kaisa Abner kirjutas, et kui sa suudad peale teatud jalamasinate kasutamist jõusaalist kindla jalaga välja astuda, siis tegid sa midagi valesti :D
Noh, mina tudistasin peale trenni Arcticu trepist alla reaalse hirmuga ninuli kukkuda. Jalg värises all umbes nagu siis, kui jalad on pikast istumisest ära surnud. Lippadi-lappadi tahtis põlv järele anda. Mõnus tunne.

Ahjaa, kui keegi näeb kuskil gym fail'ides videot minust jõusaalis, siis andke mulle ka teada. Ma nimelt suutsin ennast vist veidi lolliks teha jõusaalis. 
Ma tegin jalapäeva või siis pigem alakeha, kuna tuhar sai ka ikka vatti.
Kuna mulle koostatud jõusaalikavad on mõlemad mõeldud kogu kehale, siis otsustasin, et teen nendest kavadest jalgadele mõeldud harjutusi ja siis proovin mõnda uut masinat ka.

Ma kunagi olin näinud, kuidas üks kauni tuharaga näitsik kasutas mulle siiani tundmatut masinat. Umbes nagu antud videos alates 0:27

... aga Arcticus ei ole neid küünarnuki tugesid ja selle lükatava toru asemel on plaat.
Noh, ma arvasin, et kui raske see ikka olla saab, see masina kasutamine, noh.

Üritasin enda jalgu siis sinna plaadi ja selle lauakese vahele mahutada ja ma lõin esiteks oma põlve täiega ära. Ja ma lihtsalt ei mahtunud sinna vahele.
Krt. Mõtlesin siis, et äkki kuskil on mingi nupukene, millega saab plaadi eemale? Siis ei suutnud ma välja mõelda, kuhu ma selle teise jala peaksin panema. Panin siis maha. Seisin ühe jala peal püsti, toetasin kõhu sinna lauakesele ja hakkasin jalga taha suruma. Krt, liiga palju raskust sai. Peale nelja kordust olin juba võhmal. Võtsin raskust vähemaks.
Tundsin, kuidas ma hingeldasin.
Ma kahjuks ei kuulnud, kui hirmsaid hääli ma seal masinal tegin, kuna mul olid kõrvaklapid peas, kuid ma kujutan ette, et see sarnanes sünnitavale hülgele.
Seda seetõttu, et ühel hetkel ma avastasin, et kõik mehed jõusaalis vaatavad mind. Ma ei tea, miks! Ausõna!
Ma niigi olin suhteliselt paanikas selle masina juures ja need veel vahtisid kah! Krt. Olin sekundiga näost punane.
Katsusin manada pähe näo, et keegi just kirjutas mulle telefoni miskit, millele ma KOHE vastama pean, võtsin telefoni pihku ja kukkusin guugeldama, kuidas siukse masinaga ümber tuleb käia.

Ei leidnud ÜHTEGI pilti ega videot. Appi!

Mehed ikka vaatasid. Mitte ei jõllitanud, aga niimoodi ikka korra vaatasid, siis pöörasid pea ära ja siis jälle vaatasid. Miks? Appikene. Piinlik.



Kange olen ma ju ka, lisaks sellele, et ma natukene loll olen. Ei andnud alla.
Katsusin ennast uuesti masina otsa saada. Põlved ikka ei mahtunud plaadi ja laua vahele. Surusin jõuga end sinna.
Sain end enam vähem paika ja hakkasin siis harjutustega pihta, kui avastasin, et see tugi, millele ma põlve toetasin, on natukene liiga kõrge ja jalga algasendisse tagasi tuues lõin ma põlve niiiiii valusasti vastu seda pinki, et ma mõmisesin valust. Siuke jõhker sinikas on seal nüüd. Võeh.
Tegin kummalegi tuharale 3*12 kordust ja kõndisin silmad maas järgmise masinani.

Mul on kange plaan järgmisel korral natukene täpsemalt seda masinat uurida. Loodetavasti pole peale minu mitte kedagi jõusaalis. Üksinda on vähe julgem endal marki täis teha, saan rahus omaette häbeneda.

Ahjaa, kui juba kurtmiseks läks, siis meie beebi ei maga enam. Lihtsalt ei maga.
Eile jäi ta ööunne alles kell 23:20 ja ärkas otseloomulikult ikka kell 7. Ma pidin õppima õhtul, kui beebi on magama jäänud. Arvake, kas ma kell 12 öösel jaksasin veel õppida? Noup! Kukkusin voodisse ja magasin sekundiga.
Jalad on ka epileerimata. Ma olen varsti nagu Lumeinimene :(
Nuuks.

Ma pean reaalselt paluma mehel vaba päeva võtta, et ma saaks epileerida, natukene koristada ja kooliasjadega tegeleda. Elagu mu elu!

Ahjaa, ma ju olen lisaks kõigele ka stressisööja. Täna ma istusin lihtsalt beebiga mängumatil, kodune lohvakas t-särk seljas ja sõin pilgutamata 235 grammi martsipani. Pärast võtsin veel jäätist peale.
Ma ei tea, mis minust niimoodi saab.

Oeh.

Saatke palun veidi jaksu ja motivatsiooni siiapoole.

BEEBIBLOGI:11-kuuse lapse söömisharjumused

Meie beebi saab 16. oktoober juba 11 kuud vanaks. See on juba napilt aasta. Saate aru, minu beebi on juba 11-kuune.

Laps areneb rausa päevadega. Alles nädal aega tagasi ei julgenud ta isegi toe najal väga liikuda, kuid nüüd sõidab oma roosa auto najal mööda elamist ja teeb juba ka iseseisvaid samme.
Jah, meie beebi suudab täiesti ilma toeta kõndida kuskil 10-12 sammu. Ilmselt enne aastat saab selle kõndimise kenasti käppa ja sünnipäeva veedame juba püstijalu.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse tema kõndimisest rääkida, vaid muljetada või isegi natukene kurta, kui kaootiliseks on meie beebi söömisgraafik muutunud.

Kusagil aastaseks saades hakkavad lapsed enamasti ise rinnast või siis lutipudelist loobuma. Üha rohkem pakub huvi tahke toit, mida saab ise oma kätega või lausa kahvliga süüa.

Noh, meil see asi päris nii lihtsalt pole läinud.

Ma ei teagi, kas asi on minu saamatuses või lapse jonnakuses, aga minu meelest meie beebi veel rinnast loobuda ei taha. Isegi, kui enne on tühja kõhu peale tahket toitu pakutud, küsib ta hiljem rinda peale.
Kuidas ta küsib, mõtlete?
Noh, ta nõuab sülle, siis tuleb ja poeb mulle niimoodi nunnult kurgu alla ja hakkab pluusi sakutama. Vahel ka nohiseb ja hõõrub oma nägu vastu mind. Siukene pugejas on ta siis. Mul ei ole ka südant last keelata ja nii on ta siiani pea igale toidukorrale ka rinda peale saanud.

Sel nädalal otsustasin, et hakkan meie söögikordadega natukene rangemalt ümber käima ja katsun talle ikka kolm korda päevas tahket toitu anda.

Meie päevakava on hetkel siis umbes selline:

6:00 saab rinda ning magab edasi
7:30 äratus
9:00 hommikupuder - tavaline täistera kaerahelbepuder või siis neljavilja vms (magusaid beebiputrusid ta ei söö üldse!)
11:00 lõunauni (vahel jääb rinna otsas magama)
13:00 lõunasöök - soolane püree või mõni enda tehtud toit, kuhu ei ole soola lisatud
15:00 saab rinnapiima ja harilikult teeb uinaku
17:00 õhtusöök + rinnapiim - siin olen igasugu käepäraseid toite pakkunud
19:30 vann
20:30 rinnapiim ja magama

Hommikupuder in da äksjon. Minu pudrul peal muide beebipüree :)

Neid tavalisi toite ta alati väga hea meelega ei söö. Tähendab, ta maitseb kõike suurima hea meelega, kuid kõhtu ta nendest alati täis ei saa. Siis ma pakun peale kas mõnda smuutit või mingeid beebisõbralikke snäkke. Noh, puuviljad või suhkruta maisikepikesed jms.

Nüüd käin ma ju õhtuti ka koolis, mis tähendab aga seda, et õhtusöögi peab beebile andma meie lapsehoidja.
Ta on tegelikkuses selline igavesti hakkaja noor neiu, kuid ometi pole ma tal palunud näiteks soolaseid püreesid vesivannil soojendada või meie enda toitu pannil soojaks lasta. Olen ikka otsinud mingeid mugavaimaid variante, et mõlemad, nii laps kui lapsehoidja, oleksid rahul.

Õnneks on tänapäeval olemas igasuguseid maitsvaid tuubipüreesid ja smuutisid ning meie beebi lemmikud on Hipp'i pirni- ja õunapüree ja Semperi jogurtismuutid. 

Kuna me oleme beebiga sel kuul mõlemad väga tublid lapsed olnud (eksole), siis saadeti meile kingituseks terve kastitäis Semperi putrusid ja smuutisid.

Oh seda õnnist hetke, kui ma selle kasti lahti sain. Beebi muudkui sahmis ringi ja ei suutnud otsustada, millist ta esimesena proovida tahab.

Mina, va blogija tahtsin ju ikka blogi jaoks ilusa pildi teha ja muudkui üritasin neid tuube ilusasti püsti saada, aga ei õnnestunud väga hästi, sest üks teatav neiu muudkui tahtis neid ära süüa.

www.semper.ee

www.semper.ee

Lõpuks pistsin talle ühe smuuti näpuvahele ja sain isegi mõned tuubid püsti :) ja paar klõpsu tehtud.
Enne, kui ma lõpetada jõudsin, oli smuuti juba otsas ja nõuti uut.

juba üks näppab head kraami :)

Täna õhtul on mul ka vaja paariks tunniks kooli minna ning beebi jääb lapsehoidja hoole alla. Õnneks on mul nüüd paras valik head-paremat, mida lapsehoidja saab ilma suurema vaevata beebile pakkuda.
Muide, otse tuubist lapsen ma lapsel püreesid imeda väga harva ja meie beebi sööb ka tuubipüreesid lusikaga. 


Siinkohal annangi kõigile emmedele-issidele teada, et Semper'i smuutisid saab just praegu (perioodil 3.10 - 16.10) osta soodushinnaga Selveri Laadapäevadelt!

Minge täiendage varusid! Vutt-vutt nüüd!

21,1 kilomeetrit - tehtud!

7. oktoobril kella 11-st kella 13:15ni jooksin mina oma esimest poolmaratoni.

Hommik algas suhteliselt kaootiliselt.

Tavaliselt söön ma enne jooksuüritusi hommikuks putru, kuid sel korral olin unustanud helbeid juurde osta ning pidin näruste võileibadega leppima.
Kogu hommik läks üldse nii kiiresti ja sahmides, et ma kartsin, et kõik vajalik jääb kaasa võtmata. Pidin kiirustama ja mõtted olid hajevil.
Nimelt oli mu poja klassil perematk Vapramäele, kuhu ei mina ega ka mu abikaasa minna ei saanud. Saatsime poja koos ämmaga hoopis, kuna abikaasa jäi ju beebivalvesse ja mina jooksin
.
Oeh.

Kell 8 oli äratus, panin koolipoisi matkakoti kokku, tegin võileivad, jõin kohvi ja kell 9:30 juba startisime rongijaama. Saatsin poja ämmaga rongile ja lasin abikaasal end Kaubamaja parklasse sõidutada. Sealt vantsisin edasi Enervit'i telgi juurde, kus pidime jooksusõbraga kokku saama.
Väljas oli räigelt külm. Olin selga pannud ainult õhukese pikkade käistega jooksusärgi ja k/s jope. Kätel ja kõrvadel oli ikka maru külm. Trükkisin veel emale telefonis, et räigelt külm on, pangu paksult riidesse. Ema läks mul kell 14 kepikõnnile.

Kõhus keeras. Selline liblikate kokkutuleku tunne oli. Kogunevat rahvamassi vaadates tahtis nutt peale tulla. Ma olin seal ju täitsa üksi ja kuidagi nukker hakkas...

Õnneks leidsin suhteliselt kiiresti üles oma jooksusõbra.

Käisime veel end välikäimlates kergendamas (tollel hetkel olid nad veel täitsa buenod) ja lasime endast enne starti veel mõned pildid klõpsida.
Mina kugistasin sisse ka Enervit'i pakist saadud energiabatooni. Maitses hää!

Enne starti

Stardis sättisime end 2:00 õhupalli lähedusse. Me olime need aeglased. Viimane ajavahemik, mis üldse ette antud oli, oli 2-3 tundi :D
Krt. Ma veel olin enne starti enesekindel, et ma ju päris tubli jooksja tegelt :D
Jee, rait!

Aga see selleks.

Start venis nagu ikka, kui oled rahvamassi tagumises otsas.

Esimesed 10 kilomeetrit läksid väga lihtsalt ja kiiresti. Päriselt.
Tõusudel katsusime esimestest mööda saada ja oma positsiooni parandada. Olime terve jooksu vältel siiski ühed viimased.
Ilmselt on asi selles, et poolmaratoni päris ilma jooksupõhjata ei tulda ja tase on päris muljetavaldav. Mina näiteks olin väga üllatunud, et ma teistest nii maha jäin.

Kui 10 km täis sai, siis vaatasin kella ja ennustasin umbkaudset finishiaega.
Läksime jooksma eesmärgiga 2:25, kuid poole jooksu pealt oli kindel, et nii kaua meil ei lähe.
Ütlesin Jooksusõbrale, et sellise tempoga tuleb alla 2:20e aeg.
Saime sellest indu juurde ja ei lasnud tempol langeda.

Teeninduspunktides võtsin juua. Kas spordijooki, vett või siis mõlemat.

Jooksusõbral tuli see kurikuulus "sein" ette kuskil 13. kilomeetri peal. Katsusin ta tuju üleval hoida, kuid olime mõlemad juba piisavalt väsinud, mistõttu väga pikalt lobisema ei kippunud.

Minul saab villand tavaliselt kuskil 17. kilomeetri paiku. Otsustasin seda ennetada ning 14+ kilomeetril võtsin sisse Enervit'i sidrunimaitselise geeli.
Siinkohal oleks ilmselt paslik tänada ja kiita Enerviti meeskonda - geel oli meeldiva maitsega, täpselt parajalt vedel ning pakendit oli jooksupealt kerge avada.
Pigistasin kogu geelipaki kohe suhu tühjaks, viskasin pakendi teel paiknevasse prügikasti ja jooks võis jätkuda.

17.ndal kilomeetril tundsin, kuidas ind hakkab kaduma ja tuju läheb järjest lehvemaks. Sein, mis sein.
Selline allaandmise tunne tekib korraks.
Õnneks oli geelist nii palju abi, et keha ja jalad ei väsinud. Energiat oli ja paistis jätkuvat vabalt ka finishini.
Ilmselt just tänu sobival ajal manustatud energiageelile.

Sain oma seinast üle ja katsusin ka Jooksusõpra natukene oma jutuga turgutada.
Ausõna - ta vist natukene vihkas mind sel hetkel :D

Foto: Adam Illingworth

Kui lõpuks jõudsime viimase kilomeetrini ning ees ootas veel maailma jõhkraim tõus, oli minu tuju taas hea ja mäkke jooksin võrdlemisi reipalt.
Jooksusõber jäi sel hetkel minust natukene maha. Mitte palju, nii paarkümmend sekundit.

Tõus ületatud, ei olnudki enam muud, kui lõpuspurt üle elada ja medal vastu võtta.

Lõpuspurdil 

Nägin raja ääres paari tuttavat kaasa elamas ja andis jõudu juurde küll. Vaatasin kella - 2:13. Oh, vast jõuan enne 2:15, siis oleks ju eriti super esimeseks poolmaratoniks.

Katsusin jalgadega koostööd teha ja sammu veelgi kiirendada, kuid mida pole, seda pole.

Finishisse jõudsin 2:15:04!

Jooksusõber lõpetas pool minutit peale mind.

Kella andmed
Distants: 20,78 km (ametlik 21,1 km)
Aeg: 2:14:52 (ametlik 2:15:04)
Tempo: 6:29 min/km
Pulss: 150 bpm (max 202 bpm), ma tegelikult arvan, et kell pani segast, kuna tunne oli nii 170-kanti
Kalorikulu: 1577 kcal

Tegime medalitega veel ühe pildi ja läksime kumbki oma teed.

Nüüd aga minu poolmaratoni hädad alles algasid.

Jooks ise ei olnud minu jaoks teab mis raske. Päriselt. Mul ei olnud võhm otsas ja mu jalad kandsid mind kenasti.

AGA.

Ma sain aru, et midagi on nihu, kui ma osaletajele jagatud kapsasuppi süüa ei suutnud.
Mina, kes ma söö  KÕIKE. Ausõna, mulle ei torka pähe ühtegi asja, mida ma ei söö.
Esimene amps suppi ajas kohutavalt iiveldama. Mõtlesin, et venitan enne natukene ja proovin siis uuesti.
No, ei läinud alla. Ka morssi ei tahtnud. Isegi vesi ajas südame läikima.
Kuidagi surusin supi ikkagi alla, kuna ma ei osanud sellega muud pihta hakata.
Morsi valasin maha ja leiva, saiakese ja Gefiluse joogijogurti pistsin kotti.

Kui koju jõudsin, hakkas pea valutama.

Vastik.
Môtlesin, et lähen viskan mõneks ajaks pikali, aga selgus, et mu abikaasa oli lubanud tööle appi minna ja ma pidi  hoopis oma nõudliku imikuga jagelema hakkama.
Te ei kujuta ette, kui tige ma oma mehe peale olin.

Õnneks tuli mu õde mulle õhtul külla ning võttis mõneks ajaks beebi kantseldamise enda peale.
Mina lamasin lihtsalt diivanil ja katsusin mitte magama jääda.
Sõin kooki ja juustupulki ja iiveldus andis natukene järele, kuid meeletu uni ja peavalu jäid.

Kell 20 saatsin õe ära ja läksin oma beebit magama panema. Vajusin koos temaga meie suurde voodisse ja jäin magama.
Olin peale jooksu pesemata, täisriietes ja kasimata hammastega.

Kella 23-paiku tuli mu suurem laps mind otsima, kuna ma tavaliselt ikka kamandan tema hiljemalt 21:30 hambaid pesema ja magama.
Ta küsis vaikselt: "Emme, kas sa jääd magama?"
Ma ei saanud sel hetkel maailmast veel sotti, kuna uni oli nii sügav olnud, kuid vabandasin ja ütlesin, et ma olen väga unine. Mingu voodisse.

Järgmine selgushetk oli hommikul kell 7, mil minu kõrvale magama jäänud imik süüa tahtis.

Järgmisel päeval ei olnud väsimusest enam märkigi ja käisime päeval veel väikesel jooksu- ja välijõusaali tiirul.
Lihased on natukene tundlikud küll, kuid Kayla kava üheksanda nädala jalapäevaga ei anna võrreldagi :D

Poolmaratoni distants tundub täpselt selline paras. Ses suhtes, et mul ei ole enam küll tunnet, et ma nüüd midagi erilist tegin. Kõigi maratonide kõrval olen ma nüüd kuidagi mannetu siin oma poolmaratoni soigumisega :)
Ma enne ikka arvasin, et mul on kohe uhke olla peale jooksu, aga tegelikult ei ole.

Maratoni ma sellest hoolimata plaani ei võta.
Kui ma juba peale poolikut ära ähvaradan surra, siis mis veel peale maratoni oleks. Oksendaksin sisikonna välja?

Ei, maratonimõtted triivisid nüüd minust veelgi kaugemale, poolikut tahan aga kindlasti veel joosta.



Targemad võivad kaasa rääkida, miks mul nii paha hakkas? Kas kellelgi on veel nii olnud?

Mõtisklusi enne esimest ametlikku poolmaratoni

Juba homme, 7.oktoober kell 11:00 Tartu Raekoja platsis antakse start poolmaratoni distantsile. 21,1 kilomeetrit puhast jooksulusti. Loodetavasti.

Stardis on lisaks minule ka president Kersti Kaljulaid. Me oleme sellised ühte masti naised, noh :D :D
Oeh, ma natukene vist solvan selle lausega meie presidenti, aga ta paistab hea huumorisoonega, mistõttu ma usun, et ta andestab mulle.

Mulle jõudis täna kohale, et ma ei ole tegelikult ÜLDSE valmistunud selleks poolmaratoniks. Kui ma loen näiteks Marise või Helena või Viigi blogi, siis nende kõrval olen ma eriti hakkamasaamatu.

Esiteks, mis ma selga panen?

Eile õhtul vaatasin oma segamini riidekapis meeleheitliku pilguga ringi, et leida retuusid, mis jalas püsiksid.
Mina ei tea, mis pull on, aga retuusid on hakanud joostes alla vajuma. Ei tea, kas asi on nendest meeletutes kükkides, mis on mu kannikad vähe väiksemaks ja tahkemaks vorminud või siis hoopis nendes kommides, mis mu kintsud paksemaks on teinud.
Iiiiigatahes.
Otsisin ja tuhlasin ja leidsin ühed suhteliselt mittemidagiütlevad H&Mi mustad retuusid.
Oh. Kann püsib püksis. Need võtan.
Siis otsisin välja käisteta jooksusärgi ja pikkade käistega jooksusärgi. Kui on jahe ja tuuline, panen jooksumaika alla, kui on soojem ja päikseline, siis panen ainult sportrinnahoidja ja pikkade käistega pluusi.

Nii. Riided valmis.

Geelid?

Tean, et teoreetiliselt on igati võimalik ilma oma geelideta see 21,1 kilomeetrit läbida, aga MA JU TAHAN geele kah katsetada #tahankaägeolla
Ma lihtsalt tean, et alates seitsmeteistkümnendast kilomeetrist saab mul jaks otsa.
Kui ma oma esimese mitteametliku poolmaratoni jooksin, siis hakkasid kõik kohad valutama, kui 16,4 kilomeetrit sai joostud. Ma mõtlesin, et mu puusad ei kanna mind enam. Väsimus tuli ja siiber sai. See oleks see hetk, kus kasvõi platseeboefekti tarbeks oleks mõistlik üks geel sisse imeda.
Jõudsin kahjuks proovida vaid kahte geeli. Nimesid enam ei mäleta, aga Prismast ostsin.
Mõlemad olid okeyd. Tuleb välja, et ma pole väga pirtsakas.
Tahtsin kindlasti SiS geelid ära katsetada, aga jäin haigeks ning ei jõudnud enam pikale jooksule, mille käigus neid katsetada.
Tellisin viimases hädas selle Tartu Linnamaratoni energiapaketi, mida sai piiratud aja jooksul soetada vaid seitsme euro eest.

www.enervit.ee

Võtan kaks geeli kaasa ja panen need oma pisikesse kõhukotti #stiilnemutt #kõhukotidteevadcomebacki
Enervit'i geele ma varem testinud pole, seeg saan vaid loota, et need mul põhja alt ära ei löö :D :D hahahahahahaaa!
Noh, mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?
Okey, ärge vastake sellele küsimusele :D

Nii. Mis veel?

Ahjaa - pane pulsikell laadima! (teen kohe ära)

Oma numbri tõin täna ära, et ei peaks homme seal infotelgi juures trügima.

Puhanud olen ka piisavalt. Vist? Olen sel nädalal teinud 3x jõutrenni, kuid jooksma kahjuks ei ole jõudnud. Eile oli plaan minna, aga just siis tuli mingi jõhkram tuul ja vihm ja mul hakkas beebist kahju ja ei hakanud teda välja vedama.

Ajaline eesmärk?

Noh, meie presidendist jään ma kaugele maha. Ta selline 1:45 kanti jooksja, ma ikka oluliselt kehvemas vormis ja alla kahe tunni aega püüdma ei lähegi.
Minu eesmärk on lõpetada ajaga kuni 2:25. Kui ei tule, siis ei tule, aga stardis lähen sellesse tempogruppi.

Väikene ärevus on sees küll. Ei teagi miks. Jooks nagu jooks ikka.

Ma olen täna muide suhteliselt magamata, kuna meie imeline beebi jäi eile öösel alles kell 23:15 magama, ärkas kell 1;48, siis uuesti 2:35 ja siis uuesti nelja paiku. Kell 6 küsis süüa ja mul oli kell 7:00 äratus, et suurem laps kooli saata.

Ma tegin hommikukohvi silmad kinni. Päriselt.
No, ei suutnud neid lahti kangutada.
Ka praegu kipub uni silma.

Kes siin tahab jälle soovitada, et maga koos lapsega, see võib lahkelt selle kommentaari enda teada jätta.
Meie laps magab korraga max 30 minutit. Ma ei jõua selle aja sees korralikult padjalegi ilastama hakata, kui juba keegi kuskil vääksuma hakkab. See tundub juba eos nii ärritav, et ma parem ei hakkaks "koos lapsega magama".
Meie peres see ei toimi.

Ja abikaasa jätkuvalt käib tööl, kui mõtlete, et "issand, miks siis isa lapsega ei tegele?"

Siin ma nüüd siis olen. Täiesti ettevalmistamata, ilmselt s*itun end keset jooksu täis (võõrad geelid, noh), püksid ei püsi ka ilmselt jalas ja lisaks on mulle lõua peale tekkinud miski vinnilaadne olend. Oumaigaad!
Ma saan elu lõpuni vahtida Sportfotost pilte oma esimesest poolmaratonist ja hiiglaslikust vinnist #elagumuelu

Tegelikult on kõik hästi ja see vinn vist ei olegi vinn vaid hoopis meie neiu küünejälg, aga ikkagi.

Eks ma naiivselt loodan, et beebi täna öösel magab ilma probleemideta ja homme ma ärkan ilusa ja puhanuna ja jooksen poolmaratonil ka enda jaoks üllatavalt hea aja.
Tundub täiesti võimalik, eksju.

Oeh.

Kohtumiseni homme Linnamaratonil!