"Mis sinu pulss on?" ehk Mann käis abikaasaga jooksmas

Kuna mees sokutab end laupäevasele Heateo jooksule kaasa, siis vedasin ta üleeile endaga jooksma.
Mees pole minu teada meie koosoleku ajal kordagi teadlikult jooksmas käinud (oleme koos ca 8,5 aastat), seega olin veidi skeptiline.
Kodus sättisime end riidesse, vaim valmis ja jooks sai alata. Jooksime nagu ikka ümber Anne kanali, mõlemal kenasti pulsikellad käel. Jooksime võrdlemisi aeglaselt, kuna ei tahtnud oma meest esimesel korral väga ära väsitada. Esimene tiir oli peaaegu lõpuni joostud ja ma (hoolitsev naine nagu ma olen) uurisin mehelt, et, no kuda om? Mees arvas, et pole nagu midagi. Sealjuures sai ta kenasti rääkida ja ei lõõtsutanud ÜLDSE! Nagu, ah?

Hakkasime siis lobisema. Saate aru? Lobisema! Lobisesime täitsa palju, esimene tiir sai märkamatult läbi ja olimegi juba teisel tiirul. Ühtäkki vaatan oma pulsikella - pulss on 170!!!! Misasssja? Ma peaks surnd olema! Mees siis vaatas enda oma ka - oh, ainult 141. Ja siis äkki - põmm - sekundiga oli minu pulss 141 ja mehe oma 168! Ja niimoodi kuskil paar korda tiiru jooksul.

Mistoimubäää?

Meie pulsikellad lugesid üksteise pulsse :) Nagu, ülinumpser! 

Minu keskmine pulss oli nii vaikse tempoga sörkides siis 140-ringis ja mehe oma seal 160-165 ringis. 

Vahepeal ikka küsisime, et "kas sinu pulss on praegu 165?" jne. Ise kihistasime naerda. Naljakas oli. Nagu lapsed.

Lõpptulemus oli see, et jooksime ilusti kolm ringi ümber Anne kanali ja siis koju. Ma oleks vist neljandale tiirule ka veel läinud, aga mees arvas, et esimeseks korraks piisab ka kuuest kilomeetrist.

Kokkuvõte siis selline -

Kiirus ei ole suurem asi, aga meil oli väga tore. Saime pea tund aega ainult üksteise seltsi nautida (lapsevanemad mõistavad) ja rääkisime kõik maad-ilmad kokku. No, ikka väga hea tunne oli pärast!

Sportlik õhtupoolik musiga!

Esimese tiiru ajal tegime mehest pilti...

... viimase tiiru ajal minust

Täna käis mees veel iseseisvalt jooksmas - jooksis pea 5 kilomeetrit üksi ära. Ütles küll, et koos oli ikka lihtsam, siis ei rassinud mõtetult üle ja pulss püsis madalamal, aga sai ise täitsa hakkama.

Mina võtsin täna rahulikult. Käisin Lõunakeskuses oma võistlusnumbril järel ja veidi šoppamas, Peale šopingut käisin sõbrannaga kepikõnnil. Sõbranna oli üle mitme aasta esimest korda keppidega, seega võtsime asja rahulikult.

Homse kaalumise suhtes olen väga skeptiline - tunne on selline, nagu oleks kaalu juurde tulnud :(

Ei oota homset üldse, aga eks näis.

Nädalavahetus tuleb kiire, seega siia vast jõuan alles pühapäeva õhtul kribama. Katsun maratonil pilte teha ja Merlini ka kinni püüda :) Saaks äkki ühe ühispildi.

Seniks meeldivad dieeditamist!

Mann