Mann jookseb! Saate aru. Jookseb!

Eile oli meil mõnus perekondlik volbriõhtu Põlvamaal koos mehe, lapse ja emaga. Tegime grilli, jõime veini ja olime niisama natukene totakad :)

Kaloreid ma eile ei lugenud ja lubasin endal end vabaks lasta. Kui nii saab öelda. Sõin sealiha, kanaliha, vorsti ja toorsalatit. Peo lõpuks lahendasime emaga ka ühe tumeda šokolaadi ära. ÕUDNE! Ise veel kaalulangetaja ja sööb šokolaadi?! Peksa sellisele!!

Kuhu ma jõuda tahan on see, et täna koju tulles tundsin eilse söömise pärast veidi süümekaid ja läksin põhimõtteliselt kohe peale kojujõudmist jooksma. 

Jooksin nagu ikka ümber Anne kanali.

Eelmisel korral suutsin joosta kaks ringi, üle-eelmisel kolm. Kolm tiiru jooksin küll ühe väikese kõndimise pausiga. 

Täna siis otsustasin, et katsun kolm ringi teha ja seda nii, et ma ei oleks jumalast läbi ja ei peaks vahepeal kõndima.

Mõeldud-tehtud, plaan paigas!

Hakkasin kodust välja astudes jooksma ja kui kanali äärde jõudsin, siis hakkasin oma pulssi jälgima.

Eelnevatel kordadel on pulss olnud 160-162  ringis, vahel harva 157-158. Sel korral näitas pulsikell 152. Voh! Hästi. Jooksin pool ringi (1 km) pulsiga 152.

Mingi hetk tuli väsimus peale, hingamine läks raskemaks ja võtsin hästi natukene hoogu maha. Pulsikell näitas 146!! Ohoh! Hästi!

Proovisin siis ennast ühes tempos hoida ja teise ringi alguseks oli pulss 144. Hurrraaa! See on juba minu rasvapõletustsoon. See kõige magusam. Ja see ei väsita ka niimoodi ära.

Pulss korda saadud jätkasin jooksmist.

Jooksin teise tiiru lõpuni ja otsustasin, et väga hea on olla - teen kolmanda ka. Kolmanda tiiru lõpuks oli mul veel jaksu nii palju, et otsustasin neljanda tiiru ka teha. NELJANDA!

Mul oli natukene palav küll, aga nägu ei olnud tulipunane, ainult põsed õhetasid. Jalad ei olnud väsinud, ei pistnud, hingata sain kenasti. Vahel isegi ainult nina kaudu (muidu hingan sisse ninast ja välja suu kaudu). Uskumatu! Pulss püsis stabiilselt magusas rasvapõletuses 142-147 vahel. 

Alles see oli, kui juba ühe kilomeetri jooksmine lõi veremaigu suhu. 

Kirjutasin sellest 2.märts

Nüüd olen jõudnud selleni, et jooksin suhteliselt vabalt 8 kilomeetrit!

Hurrrraaaaa! Ja isegi jalad ei ole läbi. Mõnsaaaaaa! Tunnen ennast nii hästi. Nagu omaette saavutus kohe. See kilometraaž kilometraažiks, aga ma ajaliselt JOOKSIN JÄRJEST ÜHE TUNNI! 

Olen endaga nüüd täitsa sõber. Tubli mina! (pats-pats) Saidki hakkama :)

Kõikidele hetkel mittejooksjatele - jah, ei saa lambist kohe jooksma hakata. Tuleb mingi põhi nö alla jalutada/kiirkõndida/rulluisutada. Kui nende tegevuste tarbeks juba võhma jagub ja näost lillaks ei võta, siis võtke jooksmine ette.

Seda soovituslikku "jooks-kõnd vaheldumisi" trikki mina ei teinud. Ei näe selleks vajadust. Võhma on juba pikalt treenitud, lasen nüüd jooksmisel hea maitsta! :)

Oma keha tuleb kuulata. Küll ta teada annab, kui jaksu on :)

Ja nüüd tuttu!

Homseni ;)