Uus elukorraldus

Täna saab meie pisikene tütarlaps juba kahenädalaseks. See aeg on läinud nii kiiresti, et pidin kalendrist üle kontrollima, kas on ikka kaks nädalat juba möödas.

Käisime täna ka perearstile oma vastvalminud beebit näitamas. Beebi käitus eeskujulikult ja saime kiita, kuna laps on mõnusalt kaalu kogunud. Sünnikaal 3070 grammi, kahenädalasena kaal 3580 grammi.

Aga aitab beebijuttudest. Mis see emme siis nüüd endaga siin kodus pihta hakkab?

Laps magab palju, aga mitte korraga. Ses suhtes, et sööb 20-30 minutit, siis magab 15-30 minutit, siis mähkmevahetus, uudistame ringi ja hakkab kogu trall otsast peale. Vahepeal pean veel koduste toimetustega hakkama saama ja suurema lapsega sotsialiseeruma. Pikemad uned teeb laps enamasti õues kärutades või öösel/hilisõhtul.
Hetkel kogu selle imetamise ja toimetamise kõrvalt väga vaba aega ei jää.

Alates laupäevast hakkasin end aga teadlikumalt liigutama.
Tuletasin oma ära unustatud lihastele meelde, et tööd peab ka tegema ja siplesin 15-20 minutit kodus. Kõike tegin muidugi täpselt nii palju, kui jaksasin.

20×2 kükki
20 sumokükki
20 väljaastet ette

Kõhule kergemad harjutused 3×20
Erinevad harjutused 2 kg hantlitega 5×20

Lisaks käisin peniga kärutiirul.

Kõhulihased said küll korralikult ära väsitatud. Pole need ju tükk aega äksjonit saanud. Vaikselt katsun neid nüüd jälle tugevdada, kuid võtan suhteliselt rahulikult, et mitte neile liiga teha.

Kärutamise olen ikka iga päev katsunud ette võtta, kuid eile pikale tiirule ei läinud, kuna ilm oli maru krõbe ja mul endal hakkas külm. Käisin ainult lapsel koolis vastas käruga.
Ja see "pikk tiir" on siiani olnud ca 5 km. Ma ei ole julgenud veel nii väiksega väga kaugele minna, kuna ma ei tea veel täpselt, kui kaua ta kärus magab. Ta tihti teeb silmad lahti ja uudistab ilma. Kui ta peaks keset uudistamist äkitselt nälga tundma, siis on kööga, kui ma kodust väga kaugel olen :) Talvepakasega väljas imetama ju ei hakka.

Tänane kärutiir tundub eriti mannetu, aga väljas tuiskas ja lumes sumpamine võttis ikka korralikult läbi. Pulss oli kogu selle aja kenasti rasvapõletustsoonis. Ise olen ilgelt rahul, kuna trenn sai tehtud.

Kaalunud ma ennast vahepeal ei ole, kuna ei ole ausalt meeles olnud. Igal hommikul kiirustan suuremat last üles ajama enne, kui pisike süüa tahab. Ja siis joon juba kohvi ja söön ja ongi kaalumine tuksis :) nädalavahetusel vast saan jaole ja kaalun ennast jälle.

Toitumise kohta võib öelda kaos. Ma söön kõike, mida tahan. Nii palju, kui tahan. Siis, kui tahan.
Imetamine teeb isuga müstilisi asju ja on päevi, mil ma olen söönud rohkem magusat, kui soolast.
Otsustasin selle pärast mitte põdeda enne, kui kaalulangus pidama jääb. Kuniks kaal langeb ja titapekid rinnapiimaks ära kasutatakse, ei ole vaja ennast asjatult stressi ajada.

Plaanin nädalavahetusel uuesti kaaluda ja mõned pildid klõpsida, et näha ja võrrelda, kas nädalaga on keha ka mingi muutuse läbi teinud. Lisaks tuleks hakata vaikselt vanu riideid proovima. Vana jope läheb küll selga. Osad pluusid on kindlasti veel väiksed, kuna tiss on ikka hea kolm korvi suurem, kui vanasti. Ennemuiste kandsin B korvi, aga nüüd on D või DD. Ikka selline korralik lehmale kohane piimariiul. Prrrr. Paraku tuleb see lapsesaamisega kaasa ja ma olen nõus ära kannatama ;)

Olen oma Polari ka uuesti randmele sättinud. Paraku ei ole ma päeval enam piisavalt aktiivne, et aktiivsus täis saada. Katsun mitte nina norgu lasta ja lepin sellega, et mu elu lihtsalt on hetkel selline. Polari järgi sain ma eile öösel ainult 3 tundi sügavat und, seega saan ennast puhtalt sellega välja vabandada, et ma olen väga väsinud.

Hetkel tõmban otsad kokku, sest mu uus lemmik "Kallis sa oled kosunud" hakkab kohe :)
Siiani suhteliselt lootusetu üritus see värk. Keegi pole väga alla võtnud, mis siis veel eesmärkkaalust rääkida. Oeh. Ja see Orgu tundub nii vastik ja hukkamõistev olevat. Ma ei tahaks ka väga talle süüa teha ja aru anda. Ämairait?

Davaiks. Ma imetama ja telekat vaatama. Tsauks!

Mariliis

Kehakaalust peale sünnitust

Nii. Ongi see pikk ootusaeg läbi saanud ja ma olen oma kõhu tühjaks saanud. Ses suhtes, et ei saa öelda,et kõht päris kadunud oleks, aga nii suur ta enam pole.

24.11

Tänaseks on sünnitusest möödas 9 päeva. Sünnitama minnes kaalusin 82,6 kg.
10 tundi peale sünnitust oli kaal 77,5 kg.
Täna hommikune kaal 74,5 kg.
Pikkus ikka 172/173 cm.

Võrdleme ka ümbermõõte:

Rind 98 cm (sünnitama minnes 97 cm)
Keskkoht (naba) 87,5 (enne 102 cm)
Reied 56 (enne 56 cm)
Käsivars 27.5 (enne 27,5 cm)

Lootsin muidugi rohkem kilosid sünnitusmajja jätta, aga ei läinud seekord nii. Kukil veel 5,5 kg titekaalu. Küll jõuab selle ka maha imetatud/kõnnitud :)


Natukene pildimaterjali ka.

Sünnitama minnes -

16.11

Selline olin ma peale sünnitust hommikul ärgates -

10 tundi peale sünnitust 17.11

Selline olin ma kolm päeva peale sünnitust -

19.11

Ja 6 päeva peale sünnitust -

22.11

22.11

Täna juba veidi väiksem.

Tunnen end juba üpris endana. Olen viimastel päevadel ka lapsega kärutamas käinud. Külmade ilmade tõttu ei ole need tiirud veel väga pikad olnud, kuid midagi ikka. Täna tegime 45 minutit kiires tempos Annelinna majade vahel- Higi sain lahti ja enesetunne oli pärast ikka maru hää. Katsusin kõndides ka kõhulihaseid pingul hoida - on teised täitsa olemas veel :)

Nüüd tuleb lapse magamisrütm selgeks ja sirgeks saada ja siis juba asjalikumalt ennast liigutama hakata.
Hetkel on öö ja päev veidi kaootiline. Mõni öö magan 3 tundi, mõni öö 6. Hommikul vara ärkan ikka ja saadan suurema lapse kooli. Päeval katsun beebiga koos magada ja nii see aeg käest kaob. Aga 15-20 minutit lihastele ja tunnikese jalutamiseks ikka leian. Vast. Eks? Noh, eks näis.

Beebi

Hetkel blogin muide täitsa arvuti taga istudes, aga trükin ühe käega, kuna teisel käel magab pisikene plikatirts. Vahel ohkab ja niutsub läbi une ja on muidu jõle armas. Oeh. Beebid on kohutavalt nunnud.

Ma tänaseks tõmban otsad kokku. Olge muhedad. Tervitan ka veel rasedaid ja õnnitlen neid, kes juba sama õndsas seisus, kui minagi.

Elagu titemajandus!

Mariliis

16.11.16

Vabandused, et ma nii pikalt blogisse ühtegi postitust lisanud pole. Ma nimelt olin hõivatud masendunud igirase olemisega. Siis tuli peale juba sünnitamine ja nüüd on aktuaalne non-stop imetamine :)

Ilmselt olete juba aru saanud, et ma ei ole enam teps mitte igirase, vaid tänaseks juba nelja päeva vanuse tütre ema.

Annan siis teile ka ülevaate sellest, kuidas kogu asi ühel hetkel siis tehtud sai.

Kogu tibu sünnilugu sai vaikse hoo sisse juba teisipäeval 15.11, mil eraldus kurikuulus limakork. Või, noh, osake sellest. Limakork on siis nn kaitsev kate emakakaela ees, mille eraldumine harilikult tähendab peagi algavat sünnitust.
Olin koheselt elevil ja jagasin oma rõõmu ka mehega. Ise lootsin asjaga juba teisipäeval ühele poole saada, kuid nii hästi ei läinud.
Teisipäeva lõunast hakkasid pihta väikesed valud. Valude vaheks esialgu 20-15 minutit. Valud läksid iga paari tunniga intensiivsemaks, kuid valude vahed jäid ikka 15 minuti kanti. Kolmapäeva varahommikul kell 3 olid valud juba nii tuntavad, et mina enam magada ei saanud. Vahedeks mõõtsin 7-8 minutit. Ajasin varsti üles ka abikaasa ja sättisime haigla poole.

haiglasse sõit kell 5;00

Haiglasse jõidsime kell 5. Ktg all registreeriti regulaarsed valud iga 7 minti järel, avatust oli aga alles kahe sõrme jagu, seega saadeti meid koju valutama. Tagasi paluti minna siis, kui valude vahe on 4-5 minutit.
Ütlen ausalt, et olin veidi pettunud, et seda avatust nii vähe oli. Korduvsünnitajatel enamasti läheb teine sünnitus oluliselt kiiremini ja ma arvasin, et lõunaks olen juba omadega kahes tükis.
Aga ei.
Kodus hakkasin siis hoolikamalt valude vahesid jälgima. Mul oli ekstra telefoni sisse tõmmatud selleks tarbeks äpp. Mingi hetk ajas see äpp mul aga hinge nii täis, et hakkasin koopainimese kombel valude kellaaegasid märkmikusse kirjutama. Äpp jooksis kinni koguaeg, telefoni ekraan läks lukku, siis sai aku tühjaks jne jne.
Kella 15 paiku olid valud juba väga tuntavad ja häirivad. Valusid ei õnnestunud enam nii lihtsalt üle hingata. Mingi hetk lisandus valule ka valu ajal tugev iiveldus. Võtsin endale kohe ämbri ka ligi.
Eelmise lapsega olin ma selliste valude ajal juba ammu haiglas, valutasin ja oksendasin nii, et maa must, aga sel korral ei oodatud mind enne, kui valude vahe on 4-5 minutit.
Hoolimata valude tugevnemisest ei olnud nende sagedus veel piisav, et haiglasse minna. Olin natukene meeleheitel juba, kuna valud olid väga väsitavad. Oleksin tahtnud teada, kui kaugel asi juba on. Kuskil 15:30 paiku peksin poisid kodust välja meestepäeva pidama, kuna ma ei saanud oma suurema lapse juuresolekul ennast lõdvaks lasta, et valudega toime tulla. Laps üritas mind veel aidata ja käis lohutamas ja mänguasju pakkumas. Aga valudes olles see hakkab lõpuks närvidele käima. Poiss oli ise ka juba täitsa tujust ära, seega oli nende kodust ära saatmine igati hea mõte. Lubasin mehele teada anda, kui valude vahed veidi lühemaks on jäänud ja haiglasse vaja minna.
Seda aga ei juhtunudki.
Poisid tulid kusagil pooleteise tunni pärast koju tagasi ja selleks hetkeks olid valud juba sellised, et peale iga valu ma poetasin mõne pisara. Valude vahe aga endiselt 7-8 minutit. Lõpuks tuli üks selline valu, mis tõmbas mul suhteliselt jalad alt. Valu kestis ka pikemalt, kui eelmised valud. Peale seda ütlesin mehele, et aitab küll. Haiglasse KOHE!
Ülisiva saime riidesse, helistasime ämmale, et ta meie koolipoisile seltsi tuleks ja panime haigla poole ajama. Laps andis valude leevendamiseks mulle kaasa ühe oma lemmik kaisulooma. Mul tõmbas kohe pisara lahti muidugi. Pooleldi valudes kallistasin veel suurt lapsukest ja nii me teele läksimegi.
Teel haiglasse läks asi suht käest ära. Esiteks läksime haiglasse peale 17.00i, keset töönädalat. Liiklus oli hullumaja. Minu valud aga tegid mingi rekordilise võimenemise ja piinasid mind iga 4 minuti tagant. Mees väga truult hoidis ja pigistas mu kätt valude ajal. See aitas päris palju, sest ma tundsin, et ma ei pea seda kõike justkui üksi tegema, vaid mees on ka hingega asja juures. Vaesekene.

Haiglasse jõudsime veidi enne kella 18. Ukse peal kohe küsiti, et miks tulite (kuule, niisama siin sünnitan) ja uuriti valude sagedust ja eelmise sünnituse kulgu, aga ma ei suutnud neile midagi vastata, kuna valud olid mu keha juba üle võtnud. Võtsin saapaid jalast ja katsusin ühe valuga ühele poole saada. Jõhker oli. Ei tea, mis mul seekord juhtus, aga peale valu tulid kohe pisarad ka järgi. Ma pole väga pisaradaja inimene tegelikult, aga nüüd töinasin nigu kaheaastane.

Mind juhatati ktg alla, kus siis tuleb juhtmete küljes lamada kusagil pool tundi. Oeh. Valude vaheks oli sel hetkel juba 4 minutit ja iga valu kestis üle kahe minuti. Ma oleks tahtnud mööda seina üles ronida ja enda silmad peast kakkuda. Mehe abiga elasime ktg üle. Siis vaadati avatust. Ootasin põnevusega, et ilmselt juba kuskil 7-8 cm ja kohe läheb asjaks. Hah! Jee rait! Avatust hinnati väiksemaks, kui hommikul - 1,5 cm!!!!!
Midaperset!!!!
Ausõna, ma olin hullumas selleks hetkeks juba. Vahepeal elasin üle veel ühe meeletu valu, millega koos tuli ka iiveldus ja meeletud värinad. Mees andis igaks juhuks kilekoti näppu, et ma ennast täis ei oksendaks. Lõug plagises, rääkida ei saanud. Nutt tuli peale, kui mõtlesin, et täisavatus tuleb korduvsünnitajatel kuskil kaheksa tunniga. Issand, kas selliseid valusid on veel 8 tundi??? Einoh, sorry, jääb ära. Ma lähen minema :) :)

Eelmise sünnituse ajal selliseid valusid ei olnudki. Kui, siis ehk viimasel tunnil enne lapse sündi.
Ämmaemand lohutas mind ja ütles, et värinate järgi hinnates ilmselt nüüd hakkas see aktiivne avanemine turboga pihta. Sellest ka nii intensiivsed valud.
Mind talutati läbi koridori sünnitustuppa. Teel tuppa elasin muidugi üle veel ühe jõhkra valu. Seekord uutasin ja hingasin ikka häälekalt juba. Keset koridori. Ehmatasin teisi osakonda tulijaid :) üks neiu oli veel maru sirge ja naiivse näoga seal :) Temal nimelt olid veed ära tulnud, aga valusid ei olnud. Heh, kohe tulevad, lapsuke :)

Saime suurde vanniga sünnitustuppa. Jei! Aga vanni ma ei jõudnudki. Selleks hetkeks olid valude vahed juba 2 minutit ja iga valu kestis 2-3 minutit. Ämmaemand ei teinud enam pikemat juttu, vaid ütles kohe, et tema teeks kohe epiduraali. Ma veel küsisin, et kas pole hirmu, et avanemisperiood veelgi pikeneb, kui epiduraal teha. Tema arvas, et korduvsünnitajaga ei tohiks probleemi olla. Okey. Mõeldud tehtud. Elasin järgnevad valud üle puhtalt valuvaigisti ootuses. Korra üritasin vetsus käia, aga kui valude vahe on ikka ainult 2 minutit, siis peab sellise asjaga ettevaatlik olema. Nii oligi, et poole urineerimise pealt tuli uus rekordvalu ja ma lollakas piinlesin seal vetsus :)
Kui välja sain, siis kurtsin mehele ka ja mõlemad saime peatäie naerda.

Aga nüüd tegelikult põhiline tsirkus alles algas.

Epiduraal on siis selline seljasüst, mis võtab igasuguse kõhuvalu ära. Täielikult. Aga selleks tuleb kõigepealt paigaldada kanüül ja siis teha alaselga, selgroosse kusagile süst. Süsti ajal ennast liigutada ei tohi. Einoh, hurrraaa!
Kõigepealt kanüüli paigaldamine. Mul on kehvad sooned ja kipuvad arstidel käest kaduma. Seda ka sel korral. Kõigepealt üritas kanüüli paigaldada õpilane, kes soont üles ei leidnud ja minu ütluse peale, et kohe tuleb valu ja ma hakkan väänlema, puhta ära ehmatas ja suhteliselt nutuselt kaebas, et tema ei taha seda teha. Davai, kanüül osaliselt randmesse surutud elasin selle valu vääneldes üle. Siis tuli õde, ei saanud ka pihta. Siis tuli ämmaemand - noup! Siis proovis epiduraali tegema tulnud onu assistent - ei miskit. Selleks hetkeks oli mu vasakul käel juba neli veritsevat ja lillat auku. Lõpuks sai asjaga hakkama seesama vahva onu, kes ka seljasüsti tegi. Vahepeal ma muidugi elasin üle mitu haiglaselt valusat valu ja uutasin ja väänlesin nõela otsas nagu hull. Korra taheti mees välja saata ruumist, et ta paanikasse ei satuks, aga mees ei olnud nõus minema. Jumal tänatud. Valude vahel ta ikka aitas mul kaine mõistuse säilitada. Viskas nalja, et tema minuga enam niimoodi kusagile ei lähe, käsi on nagu narkomaanil :D :D kõik naersid :)

Okey, kanüül sees, nüüd siis seljasüst. Selleks pidin ma külili lauale minema, põlved enda ette tõmbama ja täiesti paigal olema. Oeh. Kaks minutit oli valude vahe, KAKS MINUTIT. Ma paaniliselt kartsin, et nad ei jõua ja ma väänlen süstal seljas endal jalad halvatuks vms. Õnneks anti mulle naerugaasi ja ämmaemanda õde assisteeris mind hingamise juures. Süsti lõpus tuligi jõhker valu, aga läbi surma naerugaasi hingates saime sellest üle. Siis pandi ravim vaikselt jooksma ja kusagil 15 minuti pärast pidid valud kaduma. Selle aja sisse mahtus veel hea 6-7 täistuuril valu. Pühajeesus. Korra ikka oksendasin ka, aga õnneks olin ennetavalt endale juba oksekoti käevangu võtnud ;)

torgitud käsi

Valuvaigisti kikkis sisse :)

Kell 19:15 oli epiduraal mu olemise võrdlemisi mõnusaks teinud. Valusid ma tundsin aga endiselt päris tugevalt. Kuna plaan oli natukene tukastada, siis suurendasin ravimi doosi. Keha läks mõnusalt tuimaks ja me saime mehega veidi nalja visata ja pilte klõpsida. Kasutasin valude puudumist ka selleks, et teavitada lähedasi, et ma nüüd olen pooldumas. Elagu nutiajastu.

Mees tõi endale kohvi, panime raadio käima ja nautisime Retro FM-i parimaid palasid. Ühesõnaga, veetsime mõnusalt kvaliteetaega. Ütlesin veel mehele, et ideaalis oleksin ma siin valudeta kuni lõpuni ja siis pressiksin mõne minutiga lapse välja ja siis läheksime koju. Mees naeris ja arvas, et nii hästi vast ikka ei lähe. 

Aga, vot! :)

Olin kusagil 1,5 tundi oma epiduraali mõju all tiksunud, kui ma ühtäkki enam emaka kokkutõmbeid ei tajunud. Asendusid need kokkutõmbed hoopis meeletute värinatega ja survega sabakondi piirkonda. Esimest kahte krambihoogu ma ignoreerisin, aga viimane kestis nii kaua ja võttis kõnevõime lausa ära. Mu alalõug tõmbles nii tugevalt, et mul oli lausa raske mehele öelda, et kutsugu ämmakas, mul vist pressivad pressid peale :)

Ämmaemand tuli suhteliselt aeglasel sammul palatisse, kuna ei osanud lootagi, et kahe tunniga sellest 1,5-st sentimeetrist saab täisavatus.

Ämmaemand ütles, et ta vaatab, kui palju avatust juba on ja siis vaatame edasi. Pani kinda kätte ja hakkas kontrollima, kui äkki üllatunult hüüdis, et oi, laps on ju kohe siin. Ta näeb juba juuksetutti ja mina muudkui pressigu, kui vajadus on.

Ah? Ongi kõik?

P.S. seda, kuhu looteveed said, seda ei tea keegi. Poof! Kadunud.

Ämmaemand ei jõudnud enam kedagi appi kutsuda, hakkas ise asju lapse jaoks valmis panema ja kõrvalt veel ütles, et pressi-pressi. Krt, ma siis pressisin.

Kuskil kolmanda pressiga saime pea pooleldi välja. Vot, see oli üks jõhkramaid hetki kogu selle sünnituse juures. Selline õudne valulik surve alakehas ja siis oota, kuni uus press tuleb. Einoh, ei taha oodata! Ämmakas kõrval ikka juhendas, et hinga ja oota, hinga ja oota. Ma käratasin, et lihtne öelda! Ämmakas naeris :) Mees aitas voodi seljatoe nii püsti tõsta, et ma reaalselt nägin pressides oma lapse pead. Teistele võib see rõve tunduda, aga mulle andis see küll meeletult jõudu juurde. Ämmakas veel lisas ka, et nüüd kiiresti tuleb pea välja saada, sest laps juba teeb nägusid ja oma toimetusi seal. Tahab juba välja.Tõepoolest, esimesed grimassid nägin ka mina ära :)

Järgmise pressiga saime pea välja ja edasi oli juba lebo. Kohe sündis ka keha järgi ja laps pandigi mulle kõhule. Öeldi veel kõlavalt "tütar" ja me mehega juubeldasime. 

Nii lihtsalt see siis käiski. 

Mina jäin kenasti terveks ja mingeid õmblusi ei vajanud. Laps oli ka igati tragi ja sai apgariks 9/10.

Laps puhastati ära ja meid jäeti kolmekesi sünnitustuppa üksteisega tutvuma.

Mõned minutid peale sündi

Meie kogemus kogu haigla kollektiiviga oli ülimalt super. Ma tundsin terve aeg ennast hästi ja hoituna. Lisaks sellele on mul absoluutselt fantastiline abikaasa, kes koos minuga terve selle tralli läbi tegi ja aitas valude vahel head tuju üleval hoida. 

Kokkuvõtvalt siis nii, et sünnitusosakonda võeti meid sisse 18:00 1,5 cm avatusega. Meie pisikene preili sündis vaid 3 tundi ja 3 minutit hiljem kell 21:03.

Haiglas olin sees 2 ööd. Isegi söögitädi oli sel korral tore.

Olen endiselt suhteliselt eufoorias ja imestan ikka, et mul see sünnitamine nii lihtsalt läks. Sellist tunnet küll pole, et oleks vahepeal sünnitamas käinud. Noh, mu vasak käsi on veidi hirmus, aga muud pole häda midagi.

Meeleheitliku kanüüli sisestamise tulemus :)

Praeguseks olen pea täielikult sünnitusest taastunud, kusagilt ei valuta ja rõõmu on iga päevaga rohkem ja rohkem. 

Täpsemalt meie elust ja olust ja minu kaalust peale sünnitust juba järgmistes postitustes.

Aaahhhh. Ma nüüd lähen tagasi oma imelise beebi juurde.

Mõnusat töönädala algust kõigile töölkäijatele :)

Mariliis

40+3 ja kuidas ma peaaegu sünnitama läksin

Oh seda rõõmu ja õnne - ma olen ikka veel rase.
Tänaseks on siis mõlemad tähtajad juba möödas ja mina juba täiesti kannatamatu. Lisaks sellele külastavad mind juba mitu päeva regulaarsed emakakokkutõmbed, mis on juba päris valulikud.

Eile hakkasid regulaarsed valud pihta juba enne lõunat. Esialgu valusid ei olnud, kõht tõmbas toonusesse iga 15-20 minuti järel ja nii hea 4 tundi. Ärevus tuli sisse. Alates kuskil kella 15st olid kokkutõmmete vahed vähenenud keskmiselt 10 minut peale.
Hoiatasin meest, et ta ennast ööseks igaks juhuks tööle ei pakuks (teeb vabal ajal elektritaksos tööd). Mees oli ka selle lause peale juba päris elevil.

Katsusin terve päeva aktiivne olla ja püsti püsida, et gravitatsiooniga kogu avanemisprotsessile kaasa aidata. Polari sõnul sain päevase aktiivsuse kuskil 150% kanti. Samme oli 18000.

Mees tuli koju kusagil 18-19 paiku. Siis olid kokkutõmbed juba iga 7 minuti tagant. Söögiisu mul endal enam ei olnud. Ütlesin mehele lootusrikkalt, et täna öösel vist läheb asjaks.
Panime suurema lapse 22 paiku magama ja ise ootasime ärevalt suures toas, et mis nüd toimuma hakkab. Kokkutõmbed olid juba piisavalt valulikult ja selleks hetkeks juba iga 5 minuti järel. Iga kokkutõmme oli tugevam ja väsitavam.
Kell 23 otsustasime, et proovime magada, et öösel raudselt hakkab kogu trall pihta ja siis on ju energiat vaja.
Voodis pikali olles hakkas mu selg nii meeletult valutama. Kokkutõmbed käisid jätkuvalt iga viie minuti järel ja olemine muutus juba väljakannatamatuks. Pidin voodis istukile tõusma. Terve selg läks valusaks ja tuliseks, kõht oli toonuses ja valus ja süda oli maru paha.
Oh! Nüüd läheb asjaks! Raudselt läheb!

Üle kere käisid külmavärinad. Hingasin sügavalt, ise jumala unine ja rätsepistmes keset voodit.
Mees ütles, et tema enam küll magada ei saa. Joob tassi kohvi ja siis sätime haiglasse.

Ohsapoiss, ohsapoiss, ohsapoiss, ohsapoiss!
Oh, seda lapselikku elevust!
Lähme toome oma beebi!

Mees tegi kohvi ja mina suundusin ennast kasima.
Duši alt tulles oli seljavalu järele andnud ja ma vajusin vastostetud kott-tooli järgmist valu ootama.
Valu tuli, aga oluliselt leebem, kui eelmised. Ma isegi ei hinganud enam sügavamalt. Lebo.
Lisaks sellele venisid valude vahed lõpuks 11 minutini.
Ütlesin mehele, et ootame veel tunnikese enne, kui haiglasse lähme.
Otsustasime, et proovime veel pikutada.
Kell 4 umbkaudselt heitsime voodisse. Minul olid veel märjad juuksed käterätikusse keeratud. Pidin pea ainult korraks padjale panema.
Haaaah!
Kas üldse miski läheb nii, nagu ma looda ?
Vastus on ei.

Järgmine hetk tegin silmad lahti kell 7:48 hommikul. Valudest järel ainult mälestus ja tundlik vaagnapiirkond. Titat ei kuskil ja mees ka nohises rahumeelselt kõrval. Juuksed olid käterätiku sisse kringliks kuivanud. Ma nägin välja nagu troll.

Kõik!

Ma jään igavesti rasedaks. Elu lõpuni.
Äkki ma polegi rase?

Kurat küll!

Ma olin nii pettunud hommikul. Ma pidin selleks ajaks juba kahe lapse ema olema. Mis sa jebid sedasi?

Olin ju suure hurraaga emale ja õele kah ära hõisanud, et sätime haiglasse. Lisaks postitasin ka meie novembribeebide gruppi, et hurraa, ma saan ka sünnitama.
Täna hommikul pidin siis silmad häbi ja pettumust täis kõigile teatama, et valehäire.

Nõme!

Nüüd istun köögis, joon suurest vihast vett ja ei taha mitte midagi teha! Ei taha kedagi näha, ei viitsi liigutada. Telekast ka essugi ei tule.
Kuradi laupäeva hommikud!

Masendus.

Titaaaaaaa, tule juba!

Täna olen tige ja tujutu.
Ei tea, kuidas ma sellest üle saan. Hormoonid möllavad. Nutta tahaks. Või kellegi peale karjuda.

Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaannnggghaannnggghhhhh!!!

Hetkel kõik!

Mariliis (igavesti rase)

Jätkuvalt ühes tükis

Nonii!

Asi muutub närviliseks. Mõlemad tähtajad nüüd ära nähtud. Või, noh, viimane tähtaeg on täna.
Sünnitamas ma paraku ei ole ja ei paista ka, et keegi kuskilt välja punnitaks. Lühidalt öeldes - vaikus!

Häirivalt kergeks on ka olemine läinud. Pisike plika nagu üritaks mu olemist mugavamaks teha, et ise kõhus kauem mõnuleda. "Tšillääx, emps! Kõik on laadna!"

Kõrvetised on peaaegu täielikult kadunud. Kõndida jaksan, krt, isegi treppidest jaksan joosta. Tüdimus hakkab tulema küll, kuna ma siiralt arvasin, et tänaseks olen vähemalt juba ära pudenenud.

Sugulaste, lähedaste, sõbrannade küsimised veel ära tüütama pole hakanud. Ilmselt seetõttu, et ma ise tahan ka kurta, kuidas ma juba tahaks sünnitama minna. Seega, iga kord, kui keegi imestab, et ma IKKA VEEL pole sünnitanud, lendan ma ebainimlikul kiirusel peale oma kurtmistega, kuidas ammu tahaks juba sünnitada :) :)
Parim kaitse on rünnak, ma räägin :) :)

Mees ka vahepeal ikka küsib, et kuda on. Siis ma teen kerget punnitavat häält ja nägu ja vastan kurvalt, et vaikus. Mees arvab, et ma olen lolliks läinud oma lõpurasedusega :D :D Ei salga.

Laiskus on mul ka peal. Ei viitsi liikuda enam. Ei ole motivatsiooni. Ma ju ometigi arvasin, et tänaseks on kõik. Ma hoidsin oma motivatsioonivarusid nii täpselt, et täna õhtuks on need varud nullis. Homsest olen paks ja laisk ja laman ja kurdan. Võib, eks?

Mind ennast alati huvitab, et kas siis lõpurasedad midagi ei tunne? Kas pole mingit väikestki aimu, et nüüd juba miskit toimub?
Vastus: On küll. Kogu aeg on. Mina oma aruga sünnitan juba mitu päeva, aga paraku ainult minu arust ei piisa. Emaka kokkutõmbeid esineb päeva jooksul korduvalt. Mõnikord lähevad isegi täiesti regulaarseks juba, aga väga pikkade vahedega. Nt eile olid sellised päevade laadsed valud koos kokkutõmmetega hea 4 tundi iga 20-25 minuti järel. Ma olin juba omadega mõtetes sünnitusmajas, aga õhtuks kadusid kokkutõmbed täielikult. Siiani on vaikus.

Ma tegelikult ju tean, et laps tuleb siis, kui ta valmis on ja ega ta tulemata jää.
Lisaks sellele on hetkel veel viimane aeg koristada, riietuda, pesta ja nuusata endale sobival ajal. Lapse tulek lööb kogu ajamajanduse jumalast sassi. Ausõna! Isegi, kui tegemist on lapsega, kes sööb, magab ja kakab, on ema vabadus väga piiratud. Enamjaolt puhtalt väsimuse ja möllavate hormoonide tõttu. Need kokku on üks mõjuvõimas kombo, mis halvab igasuguse loogilise mõtlemise. Kõik asjad on maailma lõpp. Näiteks õue minek - mis selga, mis jalga. Kui kauaks? Kuna ta sõi? Kui kaugele ma üldse minna saan, enne kui ta kakab? jne jne

Lisaks sellele ei ole ma peale lapse sündi ilmselt üldse enam huvitav. Titeemmed on tavainimesele imelikud ja natukene eemaletõukavad. Hormoonid möllavad, rinnad tilguvad piimast, kõik luud valutavad, alkoholi nad ei joo. Ilmselt on värske ema ka natukene koledam, kui harjutud on, kuna meikimine ja juuste kammimine tunduvad mõttetud.
Kujutage ette, et lendab platsi üks liibuvates riietes, föönitatud soengu ja hästi kombineeritud päevameigiga sõbranje, kes muljetab viimasest firmapeost, kus keegi ennast purju jõi ja siis litsakaks muutus. Vanasti olid sellised jutuajamised mõnusad kompvekid, mida veini kõrvale kuulata. Keset imetamist ja kole olemist ei tundu sellised asjad aga üldse aktuaalsed. Pigem on kogu see situatsioon ärritav. Enamjaolt ei ole värskel emal ka võimalik väga süvenenult teise inimese juttu jälgida, kuna titt tahab tegelemist või siis on emme sigaväsinud. See omakorda tekitab sõbranjes ebamugava tunde, kuna ta tunneb ennast vähetähtsana või üleliigsena. Igasugune sotsialiseerumine on alguses veidi kohmakas.
Muidugi on ka sellised sõbranjesid, kes on ise ka meikimata ja väsinud - sellised on ikka teretulnud :) :)
Beebid ei ole tegelikult huvitavad neile, kellel endal väikest last pole. Või, noh. Kuidas ma seda nüüd ütlen. Esimesed kaks-kolm kuud on see beebi ehk huvitav ja ikka uuritakse, kuidas lapsel läheb jne jne. AGA, pooleaastane laps ei huvita enam kedagi.
Võib olla tõesti sõbrannad vahel küsivad, kuidas lapsel läheb, aga olgem ausad, ilmselt nad teevad seda puhtalt viisakusest.
Mida vanemaks laps saab, seda vähem on see teiste jaoks huvitav.

Tõstke käed, kes tahavad teada, mida minu kaheksa-aastane juba oskab? Anyone?
:) :) :)
Ta on muide väga äge, aga ilmselgelt kaoksid enamus lugejatest, kui ma iga postitus hakkaks oma kooliealise lapse väikseid kiikse välja tooma.

See on tegelikult puhtalt minu arvamus, kuid ma ei suuda tõsimeeli leida ühtegi põhjendust, miks kedagi peaks huvitama, mida minu pooleaastane juba oskab :) Kui tal endal just umbkaudselt sama vana last ei ole. Siis on mõistetav, kuna emmedele meeldib võrrelda ja enda lapsi kiita. It's a thing ;)
Emmed teavad ka täpselt, kuidas teiste lapsi kasvatada. See on ka a thing! 

Loodetavasti saan ma sel nädalal ikkagi oma suurest kõhust lahti. Hoidke mulle siis pöidlaid.
Ma nüüd lähen küpsetan veel mõned piparkoogid, sest ma olen rase ja ma tahan.

Ma katsun ka kõigest väest nüüd sünnitama hakata, et teile ikka rõõmu valmistada :)

Tsaukaplauka!



Mariliis (täna juba 40+0)

Oktoobri paisumine ja viimaseid päevi rase?

Ja ongi see kummaline oktoober läbi saanud. Kummaline seetõttu, et oktoobris nagu ei ole midagi põnevat toimumas. Harilikult on selline külm ja kõle sügis. Oli ka sel korral.
November seevastu on minu selle aasta kõige põnevam kuu, kuna sündima peaks meie pere teine laps.
Tähtaegadeks siis tsükli järgi 6.11 ja ultraheli järgi 9.11. Põnevad päevad on ees ootamas.

Aga nüüd paneksin kirja ka oma oktoobrikuu paisumise kilogrammides ja sentimeetrites.
Järgmise sellise kokkuvõtte teen juba ilma kõhuta :) Siis on numbrid loodetavasti oluliselt väiksemad (v.a. rinnaümbermõõt, mis ilmselt kahekordistub, kui piim rinda tuleb).

                                          03.10.2016                        03.11.2016                         Muutus 
Kaal                                 78,2 kg                                  80,7 kg                              +2,5
RÜ                                    96 cm                                    97 cm                                 +1
Keskkoht/naba                98 cm                                    100 cm                               +2
Reied                                55,5 cm                                 56 cm                                 +0,5
Käsivars                           27,5 cm                                 27,5 cm                                0

Kaalu siis juures selle kuu ajaga 2,5 kg. Pole hullu. Kogu rasedusega juures 11,7 kg.
Võib öelda, et raseduse alguses seatud eesmärk on täidetud. Raseduse lõpuni on tähtaja järgi 5 päeva ning ma olen kaalust juurde võtnud kenasti normi piires.

Eelnevalt normaalkaalus olles võiks rasedusaegne kaalutõus üldiste normide järgi jääda 12-16 kg piiresse.
Kalkulaatori leiab siit - http://www.kalkulaator.ee/?lang=1&page=59

Eks iga rasedus ja naine on erinev, kuid mina pean ennast nn harju kesmiseks, mistõttu tahan ka normidesse mahtuda. Läks sel korral korda!

Rasedusest endast nii palju, et nüüdseks on ka minul juba päris keeruline olla. Laps on vajunud nii sügavale vaagnasse, et mul on lausa valulik kõndida. Kiire kõnniga ja otse liigeldes pole midagi häda, aga sellise libedusega käib jalg all ikka vinta-vänta ja siis lööb küll sinna häbemeluu piirkonda mega valu sisse. Võeh!
Eelmise lapsega oli mul selline piin juba mitu nädalat enne sünnitust. Loodetavasti sel korral pääsen veidi kergemalt.
Kuskil kaks päeva kummitavad mind ka need kavalad libavalud. Kõht tõmbab suhteliselt regulaarselt toonusesse, noh, nii 20-30 minutiste intervallidega. Kestab kogu see jama pea terve päeva, kuid öösel jääb asi vaikseks. Hommikul paar tundi jälle vaikus ja siis hakkavad jälle pihta.
Valulikuks need läinud ei ole, kuid eilsest õhtust on mul lihtsalt pidev kõhuvalu. Valu tuikab ka selga ja jalgadesse, aga ei ole regulaarne ja ei ole samaaegselt kokkutõmmetega Siukene segapudrukapsad värk.
Poisiga omal ajal käis asi maru lihtsalt. Mingeid libavalusid või kokkutõmbeid ma ei täheldanud. Kui esimesed kokkutõmbed algasid, siis kohe koos väikese valuga. Need muutusid regulaarseks ja tihedaks ja oligi laps käes. Selle preilnaga saan ma ikka veidi rohkem vatti. Hoiab mind valves ja ärevil. Kavalpea selline!
Fakt on aga see, et hiljemalt kahe nädala pärast on mul laps käes. Nii palju nad mul üle kanda ilmselt küll ei lase. Ise loodan muidugi juba sel nädalal asjaga ühele poole saada, aga ootamatult on see nädala lõpp nii lähedale nihkunud, et vist ei mängi välja.
Hoian teid igal juhul kursis.

Mõtlesin proovida ka sünnituse ajal veidi blogi mustanditesse oma hetkemõtteid kirja panna. Eks näis, kuidas see mul telefoniga välja kukub :D Ilmselt saavad sinna kirja sellised read nagu "PÜHAJUMAL, TAPKE MIND!" ja "MULLE AITAB!"
Elame näeme :) :)

Ärevus on juba sees küll, kuna iga päev algab mõttega, et äkki täna . . . :)

Suurem laps on ka juba maru põnevil. Kutsub kõhutitat juba nimepidi (meil mingi triljon varianti olnud, hetkel veel lahtine) ja käib ikka mu kõhuga jutustamas vahest. Lubasin ka, et esimesele kärutiirule võtan suurema lapse kindlasti kaasa. Ta tahtvat hirmsasti ise vankrit lükata.

suvised kärutestid

Igapäevaselt olen endiselt aktiivne, oma Polari aktiivsuse olen kenasti täis saanud. Oktoobris tuli vist 1-2 päeva, mil aktiivsust täis ei saanud, kuid usun, et rasedale on see andestatav.

Need L-P seal on need päevad, kui mu Polari aku oli tühi ja ma olin Viljandis sõbranna juures 

Nüüd tuli ka lumi maha ja ma katsun nii palju, kui võimalik liigelda ja aktiivne olla. See peaks sünnitegevusele, kui sellisele kaasa aitama. Äkki kiirendab kogu värki ja laps jõuab uueks nädalaks ikka väljapoole :)

Eelmise raseduse lõpus kadus mul päev enne sünnitust igasugune söögiisu. Selle järgi ei tohiks see preili küll lähipäevil tulla, kuna ma lihtsalt lõhverdan suvalist manti endale suust sisse. Isu kadumisest pole jälgegi.

Üleeile tegin taaskord piparkoogitainast ja eile siis küpsetasin kogu portsu valmis. Sellest ajast saadik olengi ainult piparkookidest toitunud. Oeh. Kaalujälgija mai äss! :)

Enne seda tegin kaneelisaiu ja veel enne seda tegin kohupiimapontšikuid ja enne seda taaskord piparkooke.
Söök, söök, söök. Magus, magus, magus. Küpsetised, saiakesed, kommid, koogid.

Selline see elu on viimased nädalad olnud.

Päris õudne. Mis minuga küll juhtunud on?

Luban endale, et peale rasedust võtan asja rohkem käsile. Siis nagunii peab paljudest asjadest lapse pärast loobuma. Noh, toiduained, mis gaase tekitavad või hoopis allergiat. Siis söön sepikut ja kanafileed. Kõrvale veidi kurki ja klaas vett :D Jei!

Praeguseks tõmban otsad kokku. Lähen pesen põrandaid ja koristan mütside-sallide riiulit. Seal on paras kaos.

Kui sünnitama lähen, siis ütlen ;)

Tsaukaplauka!


Mariliis (juba 39+2)