40+3 ja kuidas ma peaaegu sünnitama läksin

Oh seda rõõmu ja õnne - ma olen ikka veel rase.
Tänaseks on siis mõlemad tähtajad juba möödas ja mina juba täiesti kannatamatu. Lisaks sellele külastavad mind juba mitu päeva regulaarsed emakakokkutõmbed, mis on juba päris valulikud.

Eile hakkasid regulaarsed valud pihta juba enne lõunat. Esialgu valusid ei olnud, kõht tõmbas toonusesse iga 15-20 minuti järel ja nii hea 4 tundi. Ärevus tuli sisse. Alates kuskil kella 15st olid kokkutõmmete vahed vähenenud keskmiselt 10 minut peale.
Hoiatasin meest, et ta ennast ööseks igaks juhuks tööle ei pakuks (teeb vabal ajal elektritaksos tööd). Mees oli ka selle lause peale juba päris elevil.

Katsusin terve päeva aktiivne olla ja püsti püsida, et gravitatsiooniga kogu avanemisprotsessile kaasa aidata. Polari sõnul sain päevase aktiivsuse kuskil 150% kanti. Samme oli 18000.

Mees tuli koju kusagil 18-19 paiku. Siis olid kokkutõmbed juba iga 7 minuti tagant. Söögiisu mul endal enam ei olnud. Ütlesin mehele lootusrikkalt, et täna öösel vist läheb asjaks.
Panime suurema lapse 22 paiku magama ja ise ootasime ärevalt suures toas, et mis nüd toimuma hakkab. Kokkutõmbed olid juba piisavalt valulikult ja selleks hetkeks juba iga 5 minuti järel. Iga kokkutõmme oli tugevam ja väsitavam.
Kell 23 otsustasime, et proovime magada, et öösel raudselt hakkab kogu trall pihta ja siis on ju energiat vaja.
Voodis pikali olles hakkas mu selg nii meeletult valutama. Kokkutõmbed käisid jätkuvalt iga viie minuti järel ja olemine muutus juba väljakannatamatuks. Pidin voodis istukile tõusma. Terve selg läks valusaks ja tuliseks, kõht oli toonuses ja valus ja süda oli maru paha.
Oh! Nüüd läheb asjaks! Raudselt läheb!

Üle kere käisid külmavärinad. Hingasin sügavalt, ise jumala unine ja rätsepistmes keset voodit.
Mees ütles, et tema enam küll magada ei saa. Joob tassi kohvi ja siis sätime haiglasse.

Ohsapoiss, ohsapoiss, ohsapoiss, ohsapoiss!
Oh, seda lapselikku elevust!
Lähme toome oma beebi!

Mees tegi kohvi ja mina suundusin ennast kasima.
Duši alt tulles oli seljavalu järele andnud ja ma vajusin vastostetud kott-tooli järgmist valu ootama.
Valu tuli, aga oluliselt leebem, kui eelmised. Ma isegi ei hinganud enam sügavamalt. Lebo.
Lisaks sellele venisid valude vahed lõpuks 11 minutini.
Ütlesin mehele, et ootame veel tunnikese enne, kui haiglasse lähme.
Otsustasime, et proovime veel pikutada.
Kell 4 umbkaudselt heitsime voodisse. Minul olid veel märjad juuksed käterätikusse keeratud. Pidin pea ainult korraks padjale panema.
Haaaah!
Kas üldse miski läheb nii, nagu ma looda ?
Vastus on ei.

Järgmine hetk tegin silmad lahti kell 7:48 hommikul. Valudest järel ainult mälestus ja tundlik vaagnapiirkond. Titat ei kuskil ja mees ka nohises rahumeelselt kõrval. Juuksed olid käterätiku sisse kringliks kuivanud. Ma nägin välja nagu troll.

Kõik!

Ma jään igavesti rasedaks. Elu lõpuni.
Äkki ma polegi rase?

Kurat küll!

Ma olin nii pettunud hommikul. Ma pidin selleks ajaks juba kahe lapse ema olema. Mis sa jebid sedasi?

Olin ju suure hurraaga emale ja õele kah ära hõisanud, et sätime haiglasse. Lisaks postitasin ka meie novembribeebide gruppi, et hurraa, ma saan ka sünnitama.
Täna hommikul pidin siis silmad häbi ja pettumust täis kõigile teatama, et valehäire.

Nõme!

Nüüd istun köögis, joon suurest vihast vett ja ei taha mitte midagi teha! Ei taha kedagi näha, ei viitsi liigutada. Telekast ka essugi ei tule.
Kuradi laupäeva hommikud!

Masendus.

Titaaaaaaa, tule juba!

Täna olen tige ja tujutu.
Ei tea, kuidas ma sellest üle saan. Hormoonid möllavad. Nutta tahaks. Või kellegi peale karjuda.

Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaannnggghaannnggghhhhh!!!

Hetkel kõik!

Mariliis (igavesti rase)