Rasedus on naise elus ilus aeg. Päriselt ka on! Ka mina naudin seda osa, mis seostub lapse kasvamisega kõhus ja uue ilmakodaniku esimeste elukuude planeerimisega. Titeriided, kärud, turvahällid, voodi ja muu säärane kraam. Lausa lust! Lisaks vaatab mu abikaasa mind hoopis huvitavama pilguga - ma olen justkui erilisem, kui 4 kuud tagasi.
AGA!
Nagu ikka minu postituste puhul, on ka siin üks suur AGA.
Poolteist aastat tagasi olin ma veidi ülekaaluline, pehme ja inetu. Kogusin motivatsiooni ja tulistasin puusalt endale ise nö toitumisplaani ja treeningplaani. Juba pool aastat hiljem olin 10 kg kergem. Veel mõned kuud mässamist ja olingi ronitav redel valmis! Nibin-nabin eesmärgiks seatud ideaalkaalus.
Helljee!
Ilus oli olla ja enesekindlust ajas üle ääre. Ka kolleegid, tuttavad, sõbrad ja lähedased ikka kommenteerisid, et rohkem ei tohiks küll alla võtta. Ma olevat nii väikseks jäänud.
Lisaks ei kobisenud keegi kunagi, kui ma endale midagi magusat lubasin või tüki kringlit võtsin - tõestus, et ma tean, mida ma teen oli ju näha.
Nüüd, mil ma otsapidi jälle suurenen, on olukord hakanud natukene rööpast välja jooksma.
Mu toitumisharjumusi ei kommenteeri keegi endiselt, sest ma olen süües piisavalt kurja näoga :)
Probleeme on hakanud ilmnema aga seoses riiete ja riiete suurusega. Nagu ilmselt paljudes kollektiivides, siis on ka meie kontoris kombeks üksteisele pakkuda endale suureks või väikseks jäänud riideid. Eile oli selline juhus, kus oli üks 36 suurus pintsak kontorisse ringlusesse lastud. See jäi ühe minu kolleegi kätte, kes lõpuks siiski otsustas, et see on talle veidi suur. JA SIIS TA PAKKUS SEDA MULLE! Sest mina olen ju PALJU SUUREM! Mitte rase, vaid SUUREM.
Einoh, neelasin uhkuse alla ja suskasin selga. Jah, sobis mulle. Siis aga soovis kolleeg minul seljas olevat pintsakut proovida, sest see meeldib talle. Viskas siis selga ja kommenteeris: "ei, liiga suur on. Võiks väiksem olla."
Idee poolest ei ole seal midagi nagu valesti, aga mulle ei meeldi olla see, kellele oma suureks jäänud riideid sokutatakse. See on natukene solvav. Lisaks ei hinda ma väga seda, kui keegi minu riideid "liiga suureks" nimetab. Sõitku seenele! :)
Ainsad, kes mind paksuks nimetada võivad, on mu õde ja mu abikaasa. Sest nad teevad seda nii nunnult :)
Muidu ma ennast sellistest asjadest häirida ei lasnud, kuid nüüd olen ma hormonaalne ja veidi äkilisem, kui varem.
Ma siinkohal mainin ka ära, et ma olen nelja kuuga juurde võtnud kusagil 2,5-3 kg. Mu kaal sõltub ilmselt kuu seisust või naabritädi tujust. Üks päev on 71,8 kg, mõni päev 72,3 kg. Rasedust on praeguseks 17+2 nädalat, inimkeeli 4 kuud ja 1 nädal. Minu pikkuse kohta (173 cm) on selline kaal isegi normaalkaal ja täiesti mitte paksu inimese kaal, seega kiun jätta!
Ma olen endiselt normaalne.
Mäletan hästi, kui olin oma kaalu 82 kilo pealt 72 peale saanud. Ma tundsin ennast niiiiiiiiiiiii hästi. Miks ma nüüd ennast häirida lasen?
Asi ongi lihtsalt selles, et ma pole harjunud juurde võtma. Juurde võtmine on justkui läbikukkumine.
Ma pean ennast raseduse ajaks ümber häälestama ja mitte põdema selle pärast, et ma ei jaksa enam joosta ja ma tahan rohkem süüa. See on paratamatus. Lisaks pean ma suutma leppida sellega, et ma ilmselt võtan kuskil 10 kg veel juurde. Võimalik, et isegi rohkem. Ja see on okey! (<- see olen mina olukorraga leppimas)
Nii. Mina nüüd lõpetan hala ja asun oma kurbust murelitesse matma.
Teen lähipäevil ka oma aktiivsusest ja toitumisest miski postituse.
Püsige lainel!
raseMann (nädalaid 17+2)
