esmaspäev, 28. september 2015

... Mis mulle täiega närvidele käib

Nagu te teate, on Mann juba juuni kuust saadik liigelnud linnas jalgrattaga. Põhiline trajektoor on kodu- töö-kodu. Sõitu alustan Eedeni juurest ning lõpetan Sõbra tänava Prisma juures. Korra päevas sõidan ka koju lõunale, seega kodu-töö otsa sõidan päevas kaks korda.


Inimesed, kes mind päriselt teavad, ilmselt teavad ka seda, et ma üldiselt olen rõõmsameelne ja heatujuline ning ei tee tühjast-tähjast endale probleemi. SAMAS, olen nüüd rattaga liigeldes kokku puutunud asjadega, mis mulle veits närvidele käivad.

Kõikjal ikka räägitakse, et liigu rattaga - ratas põletab pekki ja jätab raha rahakotti jne jne. Peaks nagu olema loodussõbralik, müratu ja üleüldse üks taeva kingitus inimkonnale. A üldine suhtumine jalgratastesse linnapildis on ikka "Kurat sa kakerdad siin, kuradi jobu!"

Mina olen see jalgrattur, kes sõiduteel sõita ei julge, kuna ma kardan surma saada. Seega liiklen kergliiklusteedel ning nende puudumisel kõnniteel. Üks asi, mis jubedalt häirib on jalakäijad jalgrattateedel. Ma saan aru, et jube keeruline on nendest maha märgitud piltidest aru saada, aga tegelikult on asi üpris lihtne - see, kus on märgil ema lapsega, vot see on teile, kallid jalakäijad. Ja see, kus on jalgratas, see on mulle!


Okey, vahel ma ise ka satun valele poole valget piirjoont, aga ma ei vahi deemonipilguga kõiki jalgrattureid, kes minust mööda üritavad laveerida. Vahel veel pobisetakse kurjalt, et "kus sa kihutad nüüd, häbematu!"
Ma muide alati võtan hoo maha, kui inimeste lähedusse satun. Pfffttttt.
Kui eraldatud jalgrattateed ei ole, siis ma alati hoian ühte serva ning inimeste lähedal võtan hoo maha. Eriti siis, kui teel on lapsi. Siinkohal märgin veel kiirelt ära, et ma ei kima ka muidu sadakilomeetrittunnis! Ma ei ole imeinimene. Lembitu kiirelt liigutamiseks on vaja ikka muhedat jalalihast.

Ja muidugi häirivad mind ka autojuhid, kes pidurdavad viimasel hetkel enne ülekäigurada. Enne kiirendavad häälekalt (sest see näitab, et nad on mingi täiega lahedad) ja siis neli millimeetrit enne ülekäigurada, kus mina juba veits kudend olekus ootan, jäävad rehvide kiunudes seisma. Äge! Te olete täiega ägedad!


Oleks ta juba eemalt andud hoo mahavõtmisega märku, et lubab mu üle, oleks ma vutt-vutt ennast ratta selga vinnanud ja tee ülehelikiirusel ületanud.

Olen ise siiani autoga liigelnud ning ma ju tean, mis jalgratturite puhul närvidele käib ja, kuidas autojuhile mitte ette jääda. Ma katsun alati võimalikult vähe neid häirida ja ma alati tänan käeviipega või noogutusega kõiki autojuhte, kes mind kenasti üle ülekäiguraja lubavad. Teate, minul on ka nõme seal seista ja oodata. Ma eelistaksin ületada teed ainult valgusfooriga reguleeritud ristmikul, aga alati ei ole sellist varianti.

Ja lisaks eelnevale on osad teed Tartu linnas ikka jubedas seisus ja Lembit luksatab iga kord, kui ma aukudest läbi sõidan. Vahel viskab suurest ehmatusest isegi keti mah.

Ja muidugi ajab mind närvi see, kui mu Endomondo otsustab jälle mitte koostööd teha. Jooksen mina suure hurraaga 3 kilomeetrit ära ja avastan, et GPS signaal on kadunud. Siis jään seisma, ootan ja otsin signaali, leian signaali. Ok. Ja siis kostub kõrvaklappidesse rõõmus tekst, et "läbitud 1 kilomeeter ajaga 20 minutit." Ja siis ma ärritun, Pulss tõuseb kõrgustesse, nägu tõmbub punaseks, selg on higist märg. Ja siis ma panen kogemata Endomondo üldse kinni. Jooksen veel rõõmsalt paar kiltsa ja vaatan oma telefoni ja avastan, et viimased 20 mintsa pole üldse registreeritud. Oeh. Ja siis ongi tunnike möödas, Endomondo näitab uhkelt 2 kilomeetrit ajaga 57 minutit ja 22 sekundit.


Ja viimaks - mulle käivad kohutavalt närvidele inimesed, kes ütlevad, et neil ei ole ÜLDSE söögiisu või, et "ma ei söö kunagi oma päevakaloraaži täis". Kuidas te siis juba surnd ei ole? Noh, nälga surnd? Kuidas, ah? Kuidas teil ikka seda pekki seal keha peal jagub?


"Ma ei söö üldse, sest mul pole isu ja ma koguaeg teen täiega palju trenni äää. Ma ei tea, miks ma paks olen. Müstika."

Nonii. Saigi vist kõik välja pursatud. Kohe kergem hakkas :)

Ma muide käisin täna jooksmas. Jooksin 10 kilomeetrit, et ikka meeles oleks, mis tunne on kümmet joosta. Täitsa mõnus oli - ei olnud üleliia raske. Viimase majapikkuse tegin kiiret jooksu ja trepikotta jõudes olin täitsa väss. 801 kcal põletatud nigu niuhti!






Selline see kiunuv postitus saigi. Sorri, aga neid peab ka vahel tegema :)

Nüüd ma sätin aga juba tuttu.

Ilusaid unenägusid!

Mann

laupäev, 26. september 2015

Turistiks omas kodus - davaiks!


Ma ei teagi, kas see tuhin on mul nüüd selle Barcelona reisi tagajärjel või kaalulangetuse eesmärgil või mingil muul põhjusel, aga minust on saanud omas kodulinnas suuammuli ringivahtiv turist.

Varem olime me selline pere, kes sõitis ainult autoga. Meie peres on kaks autot ning tööle, lasteaeda, poodi, linna, sõprade juurde, randa jne jne mindi ALATI autoga. Teisi variante nagu ei olnudki.

Nüüd aga seisavad autod üpris tihti maja ees.

Esiteks käin ma jalgrattaga igapäevaselt tööl, poes ja vahel peale tööd ka niisama linnas šoppamas.

Eilane toidupoe ring Lembituga

Ma avastan rattaga liigeldes uusi teid, uusi kohti, kohvikuid, nurgataguseid poode. Ma näen oma sünnilinna teisi tahke, ma näen liikluskultuuri, inimeste suhtumist, teede olukorda, istumiskohti, parke.
Vau! Meil on Tartus palju vaba aja veetmise kohti ja enamustesse ma pole veel jõudnud.

Teiseks liigume me kesklinna ja toidupoodi jala. Laps ja mees on igati koostööaltid ning marsivad kangelt minu kõrval. Tänagi näiteks läksime Taskusse lapsele kooliriideid juurde vaatama (kasvab teine ningu vägilane) ja käisime kohvikus ja kinos. Mõnus perepäev. Tee peal mängisime mängu "Arva ära, milline neist ...". See mu lapse oma leiutis. Mäng käib nii, et me nimetame enda kohta mingeid fakte ja teised peavad ära arvama, milline neist tõele vastab.
Teile ka üks:
"Manni lemmiktegevus laupäeva õhtuti on ...
a) magamine
b) arvutis kõrvaklapid peas erinevate sarjade vaatamine
c) linnapeal joomine ja laaberdamine.

Vastused võite kommentaaridesse jätta ;)

Taskus avastasime sellise ülimõnusa söögikoha nagu seda on Da Vinci Pasta & Pitsa.
Esiteks oli meie teenindaja ülimuhe noormees ja teiseks oli toit ülimaitsev. Ma ostsin külma meloni-kurgi supi parma singi tšipsidega. Ülikerge, vürtsikas ja kõhtu paitav. Laps sõi jäätist ja mees võttis pitsa.
Tagasiteel jäime mõneks hetkeks Anne kanali äärde Veemoto Eesti meistrivõistlusi vaatama. Meie oma pisikene Anne kanal ja siuke äksjon käis seal. Postimees kirjutab siin.



Koju jõudes näitas sammulugeja 4,16 kilomeetrist jalutuskäiku.

Kuna me Taskust aga lapsele kõiki vajaminevaid hilpe ei saanud, siis homme on plaan Lõunakeskusesse minna. Sinna aga jala ei lähe. Mida teha? :)

Me lähme liinibussiga! Jah!

Teate, ma pole linnaliinibussiga sõitnud pea 8 aastat. Ma ei teagi enam, kuhu mis bussid viivad. Mis see pilet maksab? Saate aru. Oma enda kodulinnas ei tea ma ühistranspordist mitte midagi. Hakkasin siis uurima. Meil on siin värskelt uus bussipiletite süsteem tulnud. Nagu välkamaalgi - bussikaart, kuhu saad raha peale laadida. Jumalhoidku! Ma oleks justkui tagasi reisil. Nii põnna. Laps on ka juba elevil, et homme saab pikemale bussiretkele minna.

Kuhu ma oma jutuga tahan jõuda on see, et ka omas kodulinnas saab enda seiklushimu rahuldada. Kas Teie olete kõik oma kodulinna turismimagnetid läbi käinud? Mina pean paraku tunnistama, et ma pole isegi Tartus väga kuskil kontserdil käinud, veel vähem teatris. Spordivõistlustest ja uutest huvitavatest söögikohtadest ma ei räägigi. Ka Toomemäele pole ammu jõudnud. Raadile Eesti Rahva muuseumisse pole ka jõudnud!

Ja siis on mul lisaks Tartule veel terve Eesti avastada. Uskumatu.

Tuleb hakata vaikselt oma enda kodu avastama ja see tundub põnev.

Nii palju siis minu tänasest "issand, kas mu kodumaa on nii ilus wää" meeleolust :) Nüüd aga kavatsen lebotada veidi ja eilsest naistekast taastuda.
Eile nimelt tegin peale tööd ühe rahulikus tempos kuuekilomeetrise jooksu ning peale seda istusime õega maha, sõime tervislikke suupisteid ja jõime odavat KVALITEET vahuveini :)


Mõnusat nädalavahetuse jätku. Ma täna ei kaalunud, sest ma olen paks :)



Terv,

Mann

kolmapäev, 23. september 2015

Reisi ja kaalujuttu. HOIATUS - palju pilte!


MANN KÄIS HISPAANIAS!!! Urraaa! Täiesti uskumatu, et mina, va kooner sain lõpuks soojale maale ja lennuki pääle.
Veel kuu aega tagasi oli minu kõige kaugem rännak olnud Soome. Septembri alguses sai aga ära loksutud üks Rootsi ots ja nüüd sain lõpuks maitsta ka "lõunamaa" mõnusid.

Barcelonas on hetkel ka juba sügis, kuid nende mõistes on sügis 24-28 kraadi sooja ja lauspäike. Ja nende 24 on ikka soe 24. Ma esialgu ilmateadet vaadates mõtlesin, et pfffttt, 24 kraadi! Ma ei võta bikiinegi kaasa, kuid näedsa - läks teisiti.

Majutati meid suhteliselt kusagil linna sees suure tänava ääres (ühesuunaline kuuerealine sõidutee), seega tänavalt tuli lärmi päris palju. Samas, magada saime suhteliselt hästi.
Koht ise oli selline (kuulutuse piltidelt tundub ilusam).  LINK
Vaade majaesiselt rõdult




Suur tuba (jagasime korterit teise paariga)


Meie tuba oli koridori lõpus

Magala


Kodutänav


Trepikoda




Veini avamas


Esimene mõte oli küll, et oodoot - kus on basseinid ja kokteilibaarid ja ettekandjad ja söögid tuppa? Süüa meile seal ei pakutud, samuti oli tänavale ainult üks aken. Ülejäänud aknad avanesid trepikotta või teise tuppa :D :D Tegelt kah!
Vaeste inimeste rõõmud.

Aga linn ise on fantastiline! Kaunis! Täiesti teistsugune, kui minu põhjamaised silmad on harjunud nägema.
Esimesel päeval käisime jala läbi suurima turismimagneti Sagrada Familia kiriku ja kepsutasime randa. Kokku kõndisime tol päeval ca 20 kilomeetrit. Igale poole telefoni kaasa ei võtnud, seega täpselt ei tea, aga sammulugeja näitas 18 km.
Sagrada Familia





Tahtsin palmiga pilti

Leidsime ranna üles

Ola!


Ilusad kivid olid. Ühe võtsin koju kaasa.


Mu tatoveeringu tsitaadi autor Pablo Picasso on muide Barcelonast pärit!

Ka järgnevatel päevadel sai palju ringi marsitud. Kuskil 12-13 kiltsa ikka päevas. Kõiki kohti, kuhu tahtsime minna, läbi käia ei jõudnud, kuid üldjoontes oleme väga rahul.











Söömisega oli nii ja naa. Vahel sõime külmutatud pitsat, vahel sõime riisi ja herneid :) Ei jälginud nii väga, mida suhu pistsin.

Olin oma välimusega ka väga rahul, kandsin ilma mingi häbita lühikesi pükse ning bikiine (rannas noh).
Mõtlen õudusega, et kui ma oleks olnud 15 kilo raskem, millised riided ma siis oleks pannud? Lühikesed püksid on nunnud. :) :) Tahaks niimoodi hakkama saada oma elukesega, et ma ka edaspidi saaksin neid kanda.


Kaalust ja minu paksusest aga nii palju, et nüüd eile, peale kojujõudmist ja isegi töölkäimist, kaalusin ja mõõtsin. Oeh. Poleks seda pidanud tegema.

Kaal näitas 68,6 kg (küll õhtu, aga ikkagi) ja mõõdud on igalt poolt vähemalt cm võrra suurenenud. Oeh. Oeh ja oeh ja oeh. Oeh. Noh. Krt. Jah.

Nii paraku on. Kaalu kohta võib veel endale valetada, et "ah, õhtune kaal. Keha hoiab vett kinni" ja muu selline kräpp. Aga mõõdud, vot mõõdud. Kints ikka naljalt päevaga paksemaks ei paisu :D

Hetkel otsustasin, et ma ei hakka üle reageerima. Võtan ennast rohkem käsile taaskord. Nüüd ei ole enam suuri üritusi ja ettevõtmisi tulemas, seega saan endaga jälle rohkem tegeleda.

Täna käisin juba esimesel jooksutiirulgi ära. Jooksin tunnikese (ilmselt siis kuskil 10 km), aga Endomondo registreeris esimesed 4 km ainult. Lõpetas keset Ihastet lihtsalt mu jälgimise ja oligi kõik. Phäh! Vahet pole. :)
Liiklen tööle ja koju endiselt jalgrattaga ning puhkepäevadel (kui ei jookse), teen kaks ringi oma seitsmeminutilisi intervalle. Peaks ju nagu täitsa ok olema.

Nüüd natukene kehapilte kah. Et te ikka näeks, kui suureks ma siis paisunud olen. Pildid tehtud enne tänast jooksu. Hispaania päike on mu kenasti pruuniks võõbanud ;)




Hetkel kõik. Vabandan ohtrate piltide pärast, kuid kuna ma olen ilge pildifänn, siis ei võta neid vähemaks kah. Vot nii!

Adios!

Mann