Kaalumine 26.09 ja võrdlevad pildid

On järjekordne esmaspäev ja Mann ronis kaalule.

Rasedust tänaseks 33+5 nädalat.

Eelmise nädala kaal 78,3 kg, selle nädala kaal 78,0 kg.
Kaotatud nädalaga 0,3 kg. Ei usu, et see tegelikkuses mingi suurem kaalukadu nüüd oli, vaid eelmise nädala kaalumise ajal hoidis organism millestki väga kiivalt kinni.

Kokku selle rasedusega juurde tulnud 9 kg.

Kõhu ümbermõõt naba juurest mõõdetuna oli 96 cm.
Siinkohal võrdleksin ka eelmise rasedusega, mil ma sellel ajal olin keskkohaga 103 cm ja kehakaaluga 88,1 kg. Ma ütleks, et olen tubli olnud sel korral :)

Poolteist kuud on veel lõpuni jäänud. Ilmselt enam mingit suurt kaalutõusu siit ei tule. Ise ennustan max 3 kg veel, seega kokku 12 kg. See on täiesti ideaalne rasedusaegne kaalutõus. Eesmärk paigas ja suure tõenäosusega saab see ka täidetud.

Olen nüüd juba pea poolteist nädalat kandnud oma Polar Loop 2e. Siiani ei oska väga miskit tagasisidet selle kohta anda. Täiesti harilik ja toimiv aktiivsusmonitor. Ei oska ülistada ühtegi konkreetset funktsiooni. Aku peab oluliselt kauem muidugi vastu, kui mu hiinakal, aga muidu suurt vahet pole.

Olen endale raseduse ajaks määranud aktiivsuse I astme arvestades 1-3 treeninguga nädalas. Pean ausalt tunnistama, et kodus eraldi trenni olen teinud sel nädalal vaid ühe korra.

Kolmapäeval tegin 25 minutit erinevatele lihasgruppidele harjutusi. Muuhulgas kükid 2*20, väljaasted 2*20, wall sit (ei tea, kuidas eesti keeles on) 2*30 sekundit. Neljakäpukil harjutused tuharale, kätele ja seljale. Lõpetuseks 5 erinevat harjutust kätele 2 kg hantlitega, 20 kordust.

Sellest piisas, et mind totaalselt ära väsitada.

Ülejäänud nädala olen oma aktiivsuse täis saanud puhtalt jalutades.
19.09-25.09
Nädala keskmine päevane aktiivsus on 126 %.
Samme keskmiselt ühe päeva kohta 16 239

Raseda kohta käib kah. Või mis?

Laupäeval ma reaalselt tegin kodus kohapeal sörkimist ja hüppasin sekundiks oma crosstraineri peale, et aktiivsus täis saada. Ülejäänud päevadel tuli aktiivsus täis täitsa iseenesest. Ega see simene tase miskit väga suurt ei nõuagi. Kui millalgi jooksma jälle hakkan, siis tõstan teisele tasemele.

Ma kavatsen üldiselt samas vaimus jätkata kuni sünnituseni. Peale sünnitust paratamatult jääb mõneks ajaks see aktiivsuse taga ajamine tahaplaanile. Loodan, et keegi ei pahanda, aga kavatsen siis veidi lebotada ja lihtsalt olla.

Ahjaa, neid laisklemise hoiatusi, mille Polar sulle annab siis, kui sa juba 55 minutit oled paigal istunud, neid sain eelmisel nädalal ühe ja selle sain ka perekooli loengus istumise eest. Jei. Ma olen põhimõtteliselt pidevas liikumises.

Mulle jõudis sel nädalal reaalselt kohale fakt, et pooleteise kuu pärast on mul kaks last. See on põhimõtteliselt KOHE. Poolteist kuud. See pole üldse pikk aeg. See tuleb kohe varsti. Kohe nüüd varsti.
Oeh.

Sellega seoses tahtsin veel natukene meenutada oma eelmist rasedust ning seda, milline mu elu siis oli.

Eelmise rasedusega sama kaugel olles elasime me abikaasaga pisikeses ühetoalises üürikorteris. Korter oli koos köögi ja WC-ga kokku 21 ruutmeetrit. Mina olin klienditeenindaja (juba küll dekreedis) ja mu abikaasa töötas kahel enam-vähem tasuval töökohal, et me saaksime oma korteri ostuks raha koguda. Täpsemalt siis pangalaenu sissemakseks.
Ma liikusin peale dekreeti jäämist väga vähe. Enamasti olin kodus ja sõin ja vaatasin telekat. Minu meelest pidigi rase saama võimalikult palju puhata.

Leidsin ka ühe vana foto endast, mil ma oli 31 nädalat rase. Tean seda nii täpselt seetõttu, et tegemist oli minu sünnipäevaga.

Olin selline "kaunis" 20-aastane rase neiu -

2008 aasta veebruar

P.s. ma olin isegi meigitud ja värki. Ikkagi sätitud oma sünnipäevaks. Kujutage ette, milline ma sättimata võisin välja näha :D :D :D
Ma siiani imestan, et mu mees minema ei kõndinud. :D :D

Kusagil nädal-kaks peale sünnitust olin selline.

2008 aasta mai

Oeh, Mann. (vangutab pead).

Sel korral loodan absoluutne modelnik olla, kui sünnitusmajast välja astun. Õnneks pole ma veel seda koleduse astet saavutanud, kus ma olin aastal 2008. Katsume selle asja enam vähem ree peal hoida, eksju :)

Eks ma tegelikkuses saan aru, et see pole oluline, milline sa peale sünnitust välja näed. Et sa oled ikkagi ema ja peaksid kogu tähelepanu ja energia suunama ikkagi lapse heaolule, aga ema enesetunne loeb ka ikka natukene midagi. Mida paremini ja ilusamana ema ennast tunneb, seda rahulikum ja rõõmsam ta on.
Ärge nüüd kartke, et ma sünnitusmajast väljudes lapse kus see ja teine jätan ja kohe mukkima, päevitama, lokkima ja treenima hakkan. Oh, ei. Ma olen piisavalt mugav (ja nutikas), et esialgu puhtalt imetamise, BB kreemi ja ripsmetuši peale lootma jääda.

Olen mingi kergema plaani enda vormi saamiseks ka juba paika pannud. Seda küll ainult oma peas.
Idee poolest esimese kuu ma lamaks. Vahel jalutaks, kui ilm, laps ja energia lubavad. Teisel kuul jalutaks rohkem. Katsuks palju liikuda, kuid otsesest trennist hoiaksin eemale.
Kolmandal kuul hakkaks vaikselt pihta oma lihaste tugevdamisega ja äkki juba teeks ka mõned jooksusammud.

Kaugem plaan on ikkagi aastal 2017 lõpuks see poolmaraton ära joosta. Kui kohe mai alguseks ma ennast piisavasse vormi ei suuda joosta, siis alustan esialgu Tartu Jooksumaratoni 10 kilomeetrise distantsiga. Aasta lõpuks on ikkagi kindel plaan 21,1 km ära joosta. Mehega olen plaani arutanud ning tema toetab igati mu eesmärke ning lubas pikemate jooksude ajal titega jageleda.

Loodan, et kusagil aprill-mai olen ma enam vähem oma endises vormis.

Sattusin ka heietama oma raseduseelseid pilte vaadates. Hetkel küll ei mäleta, mis tunne oli selline välja näha. See oli niiiiiiiiii ammu (tegelikult selle aasta alguses)

Võrdluseks siis eelmise nädala pildid -

Niimoodi pilte vaadates ei olegi nagu väga müstiliselt suurem. Tegelikult on tiss julgelt 3 korvi suurem, kints on 2 cm jämedam ja oluliselt tselluliidisem. Ei ole väga ilus see asi :)
Käsivarred on enam vähem samas vormis püsinud, kuigi ka seal on veidi polstrit rohkem, kui kunagisel hiilgeajal.

Küll tuleb uus hiilgeaeg, eksju. Ma tegelikult üldse ei põe. Vahel küll kardan, et äkki ma ei tee piisavalt, et vormis püsida. Vahel on mul aga veidi suva. Rase ju ikkagi, laske ma olen nüüd vähe laisem kah. Kaua sa ikka sipelda jõuad.

Kokkuvõtvalt olen olukorraga väga rahul. Rasedus ei ole mu elu väga võimatuks teinud. Liikuda ma jõuan, villand mul veel pole. Mingeid hädasid ei kurda (peale selle, et kõht on suur) ja tervis on vinks-vonks.

Tervitan siinkohal ka teisi rasedaid ja soovin kõigile mõnusat ootusaega. Nautige! See aeg läheb tegelikult väga kiiresti, isegi kui see esialgu nii ei tundu.

Mõnusat sügise jätku!

Mariliis (juba 33+5)

Perekooli loengud

Eelmise raseduse ajal kaheksa aastat tagasi olin ma nii laisk ja paks (päriselt olin paks), et kusagile perekooli loengusse ei suutnud ennast küll vedada. Viimased kolm kuud rasedust veetsin vähe liikudes või lamades. Sound like fun!
Sel korral otsustasin, et käin kindlasti vähemalt ühes loengus ära. Puhtalt juba selle pärast, et saaks ikka erinevaid asju proovida ja ennast täisväärtusliku rasedana tunda.
Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ma otseselt ei teadnudki, kuidas see loengutesse kirja panemine ja värk käib. Kus neid loenguid üldse läbi viiakse jne jne. Õnneks on meil olemas google :)

Tartu Naistekliinikus toimuvad perekooli loengud iga kuu (v.a. juulis) ja iga kuu esimesel kuupäeval pannakse terve kuu loengute graafik kodulehele üles. LINK 
Nendele loengutele on muide jube rebimine. Mina läksin septembri loenguid uurima kolmanda septembri õhtul ja enamus olid juba täis.
Õnneks suutsin ennast suruda kahte loengusse - sünnituse valutustamine ja sünnitusosakonna tutvustus. Loengute hind on üksi minnes 4€ ja kaaslasega koos 6€.

Loengus "Sünnituse valutustamine" käisin üksi. Ei pidanud vajalikuks, et abikaasa ka osaleks. Eelmise sünnituse ajal tegelesin ma oma valudega täitsa ise ja iga kord, kui keegi üritas aidata, sain sigatigedaks. :)

Loengus tutvustati täpsemalt just Tartu Ülikooli naistekliinikus pakutavaid valuvaigisteid. Alates massaažist lõpetades epiduraaliga.
Sain natukene täpsemalt ka aimu nendest valuvaigistitest, mida mulle esimese sünnituse ajal pakuti.
Kaheksa aastat tagasi tehti mulle sünnituse ajal selga steriilse vee süstid. Süste tehti 4 ja need olid põrgulikult valusad. Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis sünnitusvalu ma ei mäletagi, aga need kuramuse süstid olid ikka parajad pisarakakkujad. Nagu nõelaga oleks küüne alla torgatud. Aga see pidi olema üks efektiivsemaid ja ohutumaid valuvaigistavaid mooduseid üldse. Ilmselt toimis ka, sest minul sünnitusvalu meeles ei ole :)
Teine nn valuvaigisti, mida ma omal nahal olen kogeda saanud, on emakakaela süst. Idee poolest peaks see kogu sünnitusteede osa tuimaks tegema. Võimalik, et tegi ka, sest taaskord valu ma ei mäleta üldse. Mäletan, et see süst tehti mulle kõige lõpus, noh nii tund enne lapse sündi äkki. Peale seda läks asi maru kiiresti. Presse ma ise ei tundnud. Süsti miinuseks ongi see, et kaob sünnitusteede tundlikkus, mistõttu ei tunne ka presse ja lapse välja saamine võib venida. Meil õnneks miski venima ei jäänud. Presside tuleku nägime ära monitori pealt ja kokku kuskil 4-5 pressiga oli laps väljas. Minu meelest käis asi maru kähku.

Kogu loengust jäi mind kummitama aga loengut andnud ämmaka sõnad, et sünnitusvalu on võimalik täielikult ära võtta, aga seda ei tehta Eestis meelega. Kuna loodus on sünnituse valulikuks teinud, siis ilmselt on see millegi jaoks vajalik. Ilmselt saab naine koos valudega mingi uue kogemuse, näeb maailma ja oma last teisiti, kui ilma valudeta. Olen sellega isegi nõus, kuna peale sünnitust sa oled teistsugune. Paratamatult. Ja heas mõttes teistsugune.
Inglismaal pidi olema selline komme, et naisel ei lasta üldse valutada, kui naine valusid just ise ei nõua. Sünnituse ajal valutamine on ebaloomulik nende jaoks. Esimeste valude korral ruttad kohe haiglasse, seal tehakse kohe epiduraal ja siis jääd ootama, kuna see laps välja tahab tulla. Seal naine midagi ise ei tunne. Noh, et kui tihedalt kokkutõmbed on ja, kui kaugel asi on. Tuimalt arstid vaatavad, mis toimub ja ütlevad, et davai pressi. :D
Tihti juhtub aga see, et sünnitusteede tundetuse tõttu ei oska naine kuidagi seda last sünnitada ja väga suur osa lapsi sünnib vaakumiga. Lisaks sellele on sünnitused oluliselt pikemad, kui meil siin matside maal :)
Mina olen leppinud sellega, et sünnitus on valus. Üle elan ma selle igal juhul. Katsuks lihtsalt asjaga võimalikult kiiresti ühele poole saada. Kui ikka sinna 12 tunni kanti see valutamine läheb, siis ma ilmselt tahan küll midagi saada. Noh, näiteks halastuslasku vms :D :D

Teine loeng, kuhu ma ennast suruda suutsin, oli "Sünnitusosakonna tutvustus". Sinna ma tarisin küll mehe ka kaasa. Minu jaoks oli see üks must have loeng. Aastaid tagasi Toomemäele sünnitama minnes olime mehega mõlemad parajad udupead. Kogu see sünnitaja vastu võtmine ja riidehoid ja osakonnad tundub siiani müstika. Mul pole aimugi, mitmendal korrusel ma olin. Samuti ei mäleta ma päris täpselt, kuhu ma oma üleriided panin :D
Sel korral olen ma maru tähtis sünnitama mineja - ma reaalselt tean täpselt, kust uksest sisse minna, millist kella lasta ning, kuhu oma üleriided jätta. Helljeee!
Sünnitusosakond ise on muidu täitsa pisikene. Vähemalt jäi selline hubane ja vaikne ja soe mulje kogu korrusest.
Meie ekskursiooni ajal tegi üks pisikene beebi just oma esimesed hingetõmbed. Muidu ei kostunud midagi läbi uste, aga tita nuttu oli küll kuulda. Mul tõmbas silma märjaks. Kohe mõtlesin oma peas, et kuskil kuue nädala pärast olen mina ka ühes nendest ruumidest ja kuulen oma tita nuttu esimest korda. Oeh.
Sünnitustoad tundusid mulle kuidagi väiksed. Toomel oli ikka mõnuga jalutamise ruumi ühest palati otsast teise. Uue majas peab aga põhimõtteliselt ainult voodi ümber oma jalutamised ära tegema. Krt, ma vist ronin koridori kappama. Nägime ära nii vanniga, kui ilma vannita sünnitustoad. Otsustasime mehega koheselt, et kui saame vanniga toa, siis proovime vannis sünnitada. Eks näis, kuidas asi muidugi läbi läheb, aga esialgne plaan on selline.
Sünnitusjärgses osakonnas käisime ka. See on siis korrus allpool ja idee poolest peaks seal veetma siis järgmised 1-4 päeva peale sünnitust. Vaatasime üle peretoad ja ühispalatid. Peretuba meie võtta ei kavatse, kuna mehe kupatan nagunii koju suurema lapse juurde. Lisaks on uues majas need ÜHISpalatid ainult kahekohalised. Hull asi mul siis teise naisterahvaga ruumi jagada. Ega ma kitsi ei ole. Toomemäel jagasin kolme naisega :) Lisaks saab enda voodi ümber tõmmata mõnusa kollase kardina. Juhuks, kui ma häbelikuks hakkan ja ei taha kõigile oma tisse näidata ja värki.
Üks asi mind küll üllatas selle uue sünnitusjärgse osakonna juures. Seal ei ole külastustuba. On selline ala koridoris, kuhu on pandud paar tugitooli, kus siis idee poolest võid oma ämmad-äiad ja sõbranjed vastu võtta. Nagu ka loengu läbiviija ütles, siis sünnitusmajja ei ole mõtekas väga külalisi kutsuda. See pidi ema ja lapse liigselt ära väsitama.
Noh, mina tahtsin küll peale esimest sünnitust kangesti kõigile näidata, millega ma hakkama olin saanud. Et, näe - minu tita!
Sel korral ei oska ennustada, kuidas ma ennast peale sünnitust tunnen. Samas sünnib uus mugul ju sellisel vastikul nohu-köha perioodil, et ilmselt oleks mõtekas mitte külalisi sünnitusmajja kutsuda. Pojale tahaks küll uue pereliikme ära näidata, aga ülejäänud külalised võtan vastu ilmselt mõni aeg hiljem omas kodus. Kui üldse võtan :)

Peale eilset sünnitusmaja külastust ja sellega täpsemalt tutvumist olime me mehega mõlemad valmis kohe minema. Sünnitama. Kohe praegu.
Ise veel lõõpisime, et loodetavasti saame sel korral sünnitusega kiiremini hakkama. Eelmine laps sündis ca 9 tunniga, ämmakas arvas, et teine laps võib vabalt poole kiiremini tulla. Eesmärgiks on seatud 4,5 tundi valutamist. :) :)

Sellised olemegi, et panime eesmärgi paika saada siva ühele poole selle teise lapsega sünnitamisega :)
Naiivsed! :)

Tänaseks olen ma 33 nädalat ja 3 päeva rase. Tähtajani on jäänud 6 nädalat ja 4 päeva. See on poolteist kuud. Appi. Kuhu see aeg kaob. Mul on veel nii paljud asjad ostmata ja nii paljud asjad kodust välja viskamata. Nüüd peab ennast kokku võtma ja tegutsema hakkama. Haiglakotti mul ka veel koos ei ole, kuid korduvsünnitajana ma väga selle pärast ei põe ka. Eelmise sünnituse ajal ei läinud mul sealt kotis pea midagi vaja enne viimast päeva haiglas. Küll mees saab vajalikud asjad järgi tuua.

Rasedus ise kulgeb muidu täiesti tavapäraselt. Katsun ikka palju liikuda ja oma Polari aktiivsuse igapäevaselt täis saada. Siiani olen olnud edukas - 13 000 sammu tuleb päevas ikka vähemalt ära. Söömine on aga täiesti kaootiline. On päevi, mil ma olen täiesti tubli, aga on ka päevi, mil ma sööks kõik ära, mis kätte satub.

Teen ilmselt esmaspäeval oma kaalust ja mõõtudest ja liikumisest täpsema postituse. Ei hakka tänast väga pikaks venitama.

Tänaseks olen nii suur juba

Tänaseks kõik!


Mariliis (juba 33+3)