Tänase seisuga on Mann juba pea 36 nädalat rase. Tavainimesele tähendab see seda, et hakkab pihta viimane kuu rasedust. Jeeeeeeeeeeee!
Tähtajaks on 9.11.2016. Ideaalis saaksin isegi varem selle sünnitamisega ühele poole, aga eks nad kavalpead ei kipu väga nõustuma alati oma emmedega.
Poiss sündis 3 päeva peale märgitud tähtaega. Loodetavasti ei lase ka tütarlaps end väga kaua oodata.
Reedel käisin ka ämmaemanda vastuvõtul.
Strateegilised näidud:
Kaal 79,0 kg (kolme nädalaga +0,7 kokku juures 10 kg)
Vererõhk 100/60
Kõhuümbermõõt 99 cm
EPK 34 cm
Rasedust tol hetkel 35+2
Täna hommikul oli kaal 78,9 kg. Nii infoks või nii, et ma ei ole nädalavahetusel ennast maakeraks suutnud süüa. Kuigi ma toitusin põhiliselt AINULT saiakestest. Don't ask.
Väljanägemine selline:
Rasedahädasid olen aga küll nüüdseks juba külge saanud.
Nüüd juba nädal aega kõrvetab pidevalt. Muidu tekkisid kõrvetised pigem õhtul ja siis, kui sõin miskit rasvast või vürtsikat. Nüüd tulevad kõrvetised suht lambist. Vahel piisab sellest, et ma järsult kummardan, mille käigus magu kokku surutakse ja maomahla igas kaares pritsima hakkab. Noh, minu sees. Söögitoru on leekides! Horror kuubis. Rennie on nüüd pidevalt käeulatuses.
Kes ei tea, mis need kõrvetised on, siis noh, põhimõtteliselt maomahl tungib sulle söögitorru ja tahab seda ära küpsetada. Nagu tulised krooksud.
Laps nimelt surub ema organid raseduse ajal kusagile kurku ja maomahlakesel ei ole enam ruumi. Siis ta trügibki välja sealt maost.
Täna öösel tabas mind esimest korda ka unetus. Reaalselt iga tunni tagant vähemalt vaatasin kella. Kell 6.00 käisin ennast kergendamas ja siis nagu väga enam und ei tulnudki. Silmad nagu on väsinud, aga und ka ei tule. Mis värk sellega on? Oeh.
Tahtsin siia tegelikult ilgelt pika nimekirja lisada oma hädadega, aga teate, ei tulegi nagu rohkem meelde. Eks see, et kõht on nii suur, et kummardada enam ei saa, on suht elementaarne. Saapad ja sokid lähevad jalga koos väikese endale suhu oksendamisega. Jei! Ja harilikult peale seda hakkab ka kõrvetama. Rõõmu nii palju ühest sokist, onja.
Eelmise raseduse ajal olin selleks hetkeks juba puhta sant. Mäletan seda kurikuulsat "tutiluuvalu". Reaalselt see luu jalgevahel valutas nii, nagu oleks metalltoruga hargivahele saanud. Vana hea naiste rebukas! Seda mul sel korral ei ole. Usun ise, et asi on selles, et sel korral olen liikuvam olnud. Lihased on tugevamad, kõht püsib paigal ja ei suru kubemesse.
Uusi venitusarme pole ma samuti veel suutnud hankida. Eelmine rasedus on mind kenasti õigetest kohtadest välja venitanud. Ei tea, kas nüüd rõõmustada või kurvastada :)
Seoses sellega, et rasedus hakkab vaikselt lõpusirgele jõudma, alustasin ka oma haiglakoti pakkimist.
Haiglakoti sain enamvähem kokku, kuid selgus, et tegelikkuses on veel mõningad asjad kodust puudu.
Mul oleks vaja veel hommikumantlit, ehk veel mõni imetamisrinnahoidja. Lapsele oleks vaja rohkem bodisid, beebimonitori, voodikarusselli (sest ma tahan), mähkimisalust vannituppa.
Tegelikkuses on asi nii, et see kuu aega tundub venivat küll, aga mul kuidagi ei jätku enam aega. Ma nagu ei jõua päevaga mitte miskit ära tehtud. Olen nüüd juba paar nädalat täiesti kodune, kuid enamus asju siiani tegemata. Köögikapid on endiselt sassis, mütside-sallide ja talveriiete riiul on sorteerimata. Enamus asju sealt läheb ilmselt annetusse. Kummuteid pole me kah magamistuppa veel ära jõudnud osta. Ei tea, mille taga see seisab. Üksi ma neid ostma ei lähe ja mees tõbrik kipub ju tööl olema pidevalt.
Hakkasin ka beebititale tekki heegeldama. Rohkem nagu ajaviiteks või nii. Selle vast saan enne tähtaega ikka valmis. Ma pole muide vähemalt 12 aastat kordagi heegeldanud. Viimati vist koolis. Ma guugeldasin ja tuletasin videote abil endale meelde. Ma pole suurem asi käsitööline tegelikult.
Mustri leidsin siit - LINK
Tekk tuleb veidi kitsam, kui ma lootsin, sest ma tola ei osanud ju arvestada, et sikksakk seda laiust natukene vähendab. Algaja, noh. Aga käib kah. Kasvõi kärus saab kasutada.
Selline natukene sisuvaene möla saigi. Pole ammu bloginud ja tegelikult on igasugu mõtteid peas. Teen lähipäevil veel mõne postituse, muidu valgub see siin maru laiali.
Ma nüüd lähen võtan ühe Rennie, sest põrgulikud kõrvetised on jälle platsis.
Teie olge mõnusad!
Tsaukaplauka!
Mariliis (juba 35+5)
