Mann ei ole enam igav ja paks ja kole

Hurrraaaa! Mann on ilus, sale ja tegus!

Alates eelmise nädala algusest käib Mann jalgrattaga tööle ja päeva jooksul korra ka kodus lõunal. Sõidan seega lisaks muule liikumisele üle pirtsaka Sõpruse silla neli korda päevas.
Lembit (jalgratta nimi) on siiani väga vapper olnud. Natukene on viimastel päevadel kriuksuma hakanud, vajab vist õlitamist. Aga Lembitu korv, mis muidu tundus natukene totakas ja piinlik on nüüd ennast igati ära tasunud. Ma saan isegi toidupoes käidud sellega. Nii uhke olen oma Lembitu üle.
Sel ajal, kui mina töötan, ootab Lembit mind truult maja ees ketis.

Lembit on pildil kõige tagumine isane ratas, selline mitte-sportlik. Aga tundub, et üldine tööle sõiduks kasutatavate jalgrataste trend ongi "korviga-natukene-nohiku-välimusega" jalgrattad. Lembit sobib nende sekka, kui valatud.

 

Lembit päevahoius

Nüüd on ainult üks mure - nimelt tahaks vahepeal ka seeliku või kleidiga tööl käia. Peaksin riideid vahetama tööjuures wc-s kaks korda päevas? Ei saa ju visata jalga üle Lembitu pulga seelikuga - trussikud paistavad ju välja. Pfffftttnnnggg.

Naesed-jalgratturid, kuidas te toimetate?

Einoh, häda pärast võin ju ka kogu elu pükstega käia :) :)

Nädalavahetusel tegime ka nö perepäeva ja käisime kesklinnas kohvikutes ja kinos. Ja autot ei näppinud, läksime jala. Isegi laps oli igati nõus jalutama. Tartu on suvel väga ilus.
Auto istub oma parkimiskohal maja ees, kütus püsib paagis ja auto puhas :) Kardan ainult, et kui lõpuks tekib vajadus kusagile kaugemale sõita, siis ei saa enam siduriga hakkama. Eit, nagu ma olen.

Teine jõlepõnna asi, millega Mann on nüüd viimasel ajal hakkama on saanud - koeraga jalutamine!
Noh, ilmselt mõtlete, et mis see vaene peni siis siiamaani teinud on. Einoh, väljas käisime temaga ikka mitu korda päevas, aga iga kord niimoodi ainult "asja ajamas". Nii, kui paksem häda tehtud, kobisime tuppa. Nüüd aga avastasin enda jaoks Anne kanali ja Emajõe vahel oleva koerte jalutusplatsi. Seal tohib penid ka rihma otsast lahti lasta. Pühajumal, kus meie Tommi esimesel korral linde taga ajas ja niisama ennast igale poole hõõrus :)

Oleme nüüd ülepäeviti peniga suuremal tiirul käinud. Saab ise liigutada ja koeral on ka suvest rohkem rõõmu.

Muidugi kirjutasin ka juba oma uuest soengust, mis teiste arvates on täpselt samasugune nagu vana, aga minu meelest ikka maru teistsugune.

Ja lõpuks võtsin ka oma viitsimise raasud kokku ja käisin pesu proovimas, et selgeks teha, kui mitu mul neid tisse siis järel on.
Peale mõningast mässamist sain selgeks, et minu uus kopsuprilli suurus on 75 B (enne oli 85 C/D).
Ostsin endale ka kaks paari uusi kopsukaid. Ja, nõrganärvilised taaskord võivad lakke vaadata, siin ka stiilinäide. Et saaks ikka ennast rohkem näidata.

Uued kopsukad läbisid edukalt ka hüppe- ja kummardamistesti. Jippii!

Ja lõpetuseks - Mann käis kell 5:30 hommikul jooksmas!!!
Otsustasin, et kuna nüüd on päeval mõnikord võrdlemisi palav ja õhtuti maru palju tegemist ka, siis katsun üks-kaks korda nädalas hommikul enne tööpäeva jooksmas käia. Täna plaanisin hommikul joosta 5 Anne kanali tiiru (ca 9-10 kilomeetrit), aga jäin natukene ajahätta. Leppisin 8,5 kilomeetriga.

Ja peale jooksu koju pessu, väike amps ja jalgrattaga tööle. Ai, ma olin endaga rahul. Nagu päris aktiivse eluviisiga naisterahvas juba.

Nagu kiuste minu tervislikul ja aktiivsel päeval oli tööjuures kellelgi sünnipäev ning ahmisin muidugi ka natukene alkoholi, mõned ampsud muffinit ja miskit kalapirukat.

Õhtul peab jälle veidi lahjemalt võtma. Äh, las olla!

Selliselt elan mina.
Mõtlen ikka vahel, et see suvi on Eestis üks ilus aeg. Peab nendest kuudest maksimumi võtma ja nii palju väljas aega veetma, kui võimalik.

Ühesõnaga, marss õue!

Näeme!

Mann