Uutest vidinatest ja Lembitust

Olen oma kaalumise postitustega suhteliselt graafikust maha jäänud, aga mure on selles, et kaal ei lange. Mis ma sinna tabelisse seda ühte numbrit ikka kirjutan, eksju? :)

 

 

Oktoobri algusest olen üritanud ennast jälle käsile võtta, et need viimased 4 kilo maha raputada. Vaja ju uuel aastal poolmaratonil normaalsel ajal finišisse jõuda :) Noh, enne pimedat või nii.
Selleks, et motivatsioon oma keerulise tee taas minuni leiaks, olen ma nüüd endale mõningaid uusi vidinaid muretsenud.

1. aktiivsusmonitor /no-name käekell
Kõik teie ülirikkad ja ilma täiskasvanud inimeste maksekohustusteta inimesed kasutate oma päevase aktiivsuse monitoorimiseks näiteks Polar Loop'i. Mina õnnetu kooner kahe liisingauto ja eluasemelaenuga olen sunnitud odavaid alternatiive otsima. Ja, oh jaa - seda ma tegin :) Leidsin mina endale sellise kaunitari -

Sellega käib kaasa ka mõnus äpp MovNow, mille saab mugavalt Play Store'ist alla laadida. Temakene jälgib mu samme, kilometraaži, kulutatud kaloreid ja und. Kell on ka veekindel ning vibreerib, kui sa kauaks istuma jääd. Samuti siis, kui keegi helistab :) Saab lisaks panna ka vee joomise meeldetuletusi (kell vibreerib ja telefonile tuleb teade, et JOO VETT!) Ja äratuse saab panna.
Hommikul kell 6:25 hakkab ta mu käe peal vibreerima.
Ma ise olen rahul :)

Ja maksis kogu see puhas rõõm vaid 11:36 € (koos transpordiga). Helljee!

2. Analüüskaal
Kuna mu vana kaal tahtis mulle pidevalt kaalule ühe kilo juurde keevitada, siis otsustasin end premeerida uue kaaluga. Soetasin endale Prismast 25-eurose analüüskaalu.
Selle järgi olen ma endiselt 68 kg raske, keha rasvaprotsent 26, vett 54 ja lihaseid 35,2 %.
Võrdlesin tulemust ka viimati kehakoostise mõõtmisel saadud numbritega ning tundub, et ta väga puusse ei pane. Rasvaprotsent nagu oleks veidi vähenenud ja lihasprotsent suurenenud. Tahaks loota, et see tõepoolest nii ongi.

Nagu ka varem räägitud, siis novembriks on plaan VÄHEMALT 2 kilo peki arvelt alla saada. Siiani läheb suht kehvasti :D :D

Nii palju siis vidinatest.

Natukene nukraid uudiseid ka - Lembit on omadega läbi.

Natuke selgitavat infi ka -
Sõitsin mina eile tasakesi töölt koju, mil mu tee peale jäi ette perekond väikeste lastega. Kuidagi mööda ma neist laveerida ei suutnud, seega keerasin kiirelt kõnniteelt muru peale. Seal sattus aga olema  üks hüpekas ja Lembit ei ole hüpekatega väga sina peal. Hüppest taastumine võttis sekundi ning peale seda läks väntamine maru raskeks ja käigud kippusid hüppama teiselt kolmanda peale ja tagasi.
Ma teadsin kohe, et midagi on valesti!

Lembitu tagumine ratas nimelt viskas ennast viltu koopasse ja hakkas käima vastu raami. Rattakett jooksis viltu, seega vahepeal spontaanselt hüppas kahe käigu vahel. Oeh. Ja mul oli koju veel ca 2 kilomeetrit. Urraaa! (irooniliselt)

Ratas tegi õhkutõusva lennuki häält, kuna rattakumm hõõrdus raami vastu. Kett raksus ja naksus ja mina katsusin edasi sõtkuda. Koju ma lõpuks jõudsin, kuid ma kardan, et Lembitust imesin viimsegi elujõu. Täna hommikul tulin tööle jalgsi, Lembitu jätsin keldrisse puhkama.
Eks mul oli nagunii plaan Lembituga selle hooaja lõpuni sõita ning uue aasta kevadel uus ratas osta, kuid ma ikka arvasin, et Lembitukene peab novembri lõpuni vastu.

Eks ma olin kurb ja tegelikult ka vihane. Vihane kogu situatsiooni peale, aga eks seda oli natukene ka oodata, et Lembit kaua vastu ei pea.
Samas, positiivselt mõeldes - ma nüüd saan uue ratta :)
Heh. Sel aastal otsustasime, et saan jala ja ühistranspordiga hakkama, seega uue ratta valmiseks läheb 2016 kevadel. Aga silma hoian lahti juba paregu.

Toitumisega hakkan vaiksselt juba sina peale saama. Ma hetkel olen õppimas uut ametit (millalgi kirjutan pikemalt) ja tööjuures on kiire-kiire. Seega hommikusöök on enamvähem, lõuna on segapudrukapsad( ilma pudru ja kapsasteta) ja õhtul ei söö ma pea üldse mitte midagi .... kuni saabub hilisõhtu. Siis hakkab mind piinama hirmus nälg ja siiani olen õhtuti maru palju patustanud. Ma imestan ausalt, et ma juba jõehobu ei ole. Ja veini sai ka ikka mõnuga libistatud.
Alates sellest esmaspäevast olen ma aga ilma alkoholita ning ka õhtust magusa tarbimist tugevalt tagasi tõmmanud. Loodetavasti saan kaalu taas kontrolli alla.

Trenni katsun ka ikka teha.
Sel esmaspäeval alustasin oma poolmaratonimeelsete treeningutega. Läksin kodust välja eesmärgiga joosta 15 kilomeetrit, aga arvestasin valesti ja sai joostud 16 km.

Jooks ise oli ülimõnus! Kuna ma mingit ajalist eesmärki endale ei püstitanud, siis võtsin suhteliselt rahulikult. Plaan oli joosta nii, et võhm otsa ei saaks. Nii, kui tundus, et hingamine läheb raskeks, tõmbasin hoo maha.
Sain joostud 16 km ajaga 1 h 37 min. Keskmine kiirus 6:07 min/km.
Järgmisel nädalal äkki saab juba 20 km ära joostud, eks näis muidugi, otseselt kiiret ju pole.

 

Samas, sain kinnitust, et ma surema sinna poolmaratonile ei lähe :D

Ma vaatan, et postitus on juba maru pikale veninud. Siinkohal tõmbangi otsad kokku mõningate toidupiltide ja selfidega. Enjoy!

Luhatiir peniga

Kohvikutiir perega (jep, jala läksime linna)

Sportlik nädalavahetus lapsega - 6 kilomeetrine matk Emajõe ääres

 

Olge aktiivsed ja nautige praegust ilma! Väljas on mõnus!

Later!

Mann

Mann ei ole enam igav ja paks ja kole

Hurrraaaa! Mann on ilus, sale ja tegus!

Alates eelmise nädala algusest käib Mann jalgrattaga tööle ja päeva jooksul korra ka kodus lõunal. Sõidan seega lisaks muule liikumisele üle pirtsaka Sõpruse silla neli korda päevas.
Lembit (jalgratta nimi) on siiani väga vapper olnud. Natukene on viimastel päevadel kriuksuma hakanud, vajab vist õlitamist. Aga Lembitu korv, mis muidu tundus natukene totakas ja piinlik on nüüd ennast igati ära tasunud. Ma saan isegi toidupoes käidud sellega. Nii uhke olen oma Lembitu üle.
Sel ajal, kui mina töötan, ootab Lembit mind truult maja ees ketis.

Lembit on pildil kõige tagumine isane ratas, selline mitte-sportlik. Aga tundub, et üldine tööle sõiduks kasutatavate jalgrataste trend ongi "korviga-natukene-nohiku-välimusega" jalgrattad. Lembit sobib nende sekka, kui valatud.

 

Lembit päevahoius

Nüüd on ainult üks mure - nimelt tahaks vahepeal ka seeliku või kleidiga tööl käia. Peaksin riideid vahetama tööjuures wc-s kaks korda päevas? Ei saa ju visata jalga üle Lembitu pulga seelikuga - trussikud paistavad ju välja. Pfffftttnnnggg.

Naesed-jalgratturid, kuidas te toimetate?

Einoh, häda pärast võin ju ka kogu elu pükstega käia :) :)

Nädalavahetusel tegime ka nö perepäeva ja käisime kesklinnas kohvikutes ja kinos. Ja autot ei näppinud, läksime jala. Isegi laps oli igati nõus jalutama. Tartu on suvel väga ilus.
Auto istub oma parkimiskohal maja ees, kütus püsib paagis ja auto puhas :) Kardan ainult, et kui lõpuks tekib vajadus kusagile kaugemale sõita, siis ei saa enam siduriga hakkama. Eit, nagu ma olen.

Teine jõlepõnna asi, millega Mann on nüüd viimasel ajal hakkama on saanud - koeraga jalutamine!
Noh, ilmselt mõtlete, et mis see vaene peni siis siiamaani teinud on. Einoh, väljas käisime temaga ikka mitu korda päevas, aga iga kord niimoodi ainult "asja ajamas". Nii, kui paksem häda tehtud, kobisime tuppa. Nüüd aga avastasin enda jaoks Anne kanali ja Emajõe vahel oleva koerte jalutusplatsi. Seal tohib penid ka rihma otsast lahti lasta. Pühajumal, kus meie Tommi esimesel korral linde taga ajas ja niisama ennast igale poole hõõrus :)

Oleme nüüd ülepäeviti peniga suuremal tiirul käinud. Saab ise liigutada ja koeral on ka suvest rohkem rõõmu.

Muidugi kirjutasin ka juba oma uuest soengust, mis teiste arvates on täpselt samasugune nagu vana, aga minu meelest ikka maru teistsugune.

Ja lõpuks võtsin ka oma viitsimise raasud kokku ja käisin pesu proovimas, et selgeks teha, kui mitu mul neid tisse siis järel on.
Peale mõningast mässamist sain selgeks, et minu uus kopsuprilli suurus on 75 B (enne oli 85 C/D).
Ostsin endale ka kaks paari uusi kopsukaid. Ja, nõrganärvilised taaskord võivad lakke vaadata, siin ka stiilinäide. Et saaks ikka ennast rohkem näidata.

Uued kopsukad läbisid edukalt ka hüppe- ja kummardamistesti. Jippii!

Ja lõpetuseks - Mann käis kell 5:30 hommikul jooksmas!!!
Otsustasin, et kuna nüüd on päeval mõnikord võrdlemisi palav ja õhtuti maru palju tegemist ka, siis katsun üks-kaks korda nädalas hommikul enne tööpäeva jooksmas käia. Täna plaanisin hommikul joosta 5 Anne kanali tiiru (ca 9-10 kilomeetrit), aga jäin natukene ajahätta. Leppisin 8,5 kilomeetriga.

Ja peale jooksu koju pessu, väike amps ja jalgrattaga tööle. Ai, ma olin endaga rahul. Nagu päris aktiivse eluviisiga naisterahvas juba.

Nagu kiuste minu tervislikul ja aktiivsel päeval oli tööjuures kellelgi sünnipäev ning ahmisin muidugi ka natukene alkoholi, mõned ampsud muffinit ja miskit kalapirukat.

Õhtul peab jälle veidi lahjemalt võtma. Äh, las olla!

Selliselt elan mina.
Mõtlen ikka vahel, et see suvi on Eestis üks ilus aeg. Peab nendest kuudest maksimumi võtma ja nii palju väljas aega veetma, kui võimalik.

Ühesõnaga, marss õue!

Näeme!

Mann