"Kas neid on ka väiksemat suurust?" ehk Mann käis šoppamas

Ohhohoooo!
Asi on nüüd nii kaugele jõudnud, et mulle on riided hakanud suureks jääma. Kõige suurem mure on just pükstega - puusast ja tagumikust on suured, mistõttu näen ma välja nagu mul oleks mähkmed ja kaks ploomi alati pükstes (segane selgitus, aga, jah). Kummardades või istudes on tagumik põlveõnnaldeni paljas (väike liialdus) ja muidu kah igati natukene lodevad.
Vahemärkus: olen aasta algusest kaotanud kaalu 8,7 kg.

Tõmbasin püksid rihmaga kokku, aga siis tekkisid igasugu kortsud ja viigid ja muu jama. Kiunusin natukene, et "nii nõmäää, püksid on mingi suureks jäänud" ja mu kallis abikaasa soovitas mul šoppama minna. Mõeldud-tehtud! :)
Kuna peale tööpäev on aeg veidi piiratud, siis käisin oma enda kodu lähedal asuvas Eedenis.

Mulle tegelikult väga meeldib šopata, aga seda harilikult senikaua, kui ma midagi proovima ei pea. Ma usun, et kõik endised ja praegused ülekaalulised oskavad siinkohal kaasa rääkida, kuidas endale pükste ostmine on üks jube-jube protsess. Poodides oleks nagu peeglid seadistatud filtriga "ekstra-tselluliidine". Kõik püksid kipuvad paksuks tegema ja kunagi ei sobi see suurus, mille sa kabiini kaasa võtsid. Osad ei lähe üldse jalgagi. Siis punnitad, ohid ja higistad seal kabiinis oma kolme valitud püksipaariga, millest ainult üks jalga läks. Seegi hingehinnaga. Isegi võtsid omast arust number suurema, igaks juhuks ;)  Ja siis keset jalgapressimist satud "kogemata" nägema oma enda tagumenti suurest peeglist. Pühajumalhoiameid!

AGA, seekord ei olnud päris nii. :)
 Valisin välja kolm paari pükse, ja seda suurust, mida ma omast arust muidu olen kandnud. Inimkeeli rääkides siis 42 või tollides 33. Takkos oli see suurus vahel isegi 46 (imelikud suurused).
Kobisin siis kabiini. Minu üllatuseks ei olnud kabiini valgustus väga häiriv ning tselluliiti rõhutav. Nägin jumalast tavaline välja. Ei paks, ei väga peenike.
Tõmbasin siis esimese paari pükse jalga - suured! Jessss! WIN! Tipsisin siis need natukene suured püksid jalas kabiinist välja: "Vabandage, ega teil neid number väiksemat pole?"
Müüja oli väga abivalmis ja tõi number väiksemad püksid. No, need olid palju paremad. "Need ma võtan."
Ka järgmise paariga kordus sama :) Püksid olid suured. Müüja taaskord jooksis väiksemat numbrit tooma. :) No, see naeratus, mis mul kogu selle aja näol oli, no see oli ikka ülim. Ei suutnud naeratamist lõpetada. Selline natukene lollakas :)
Harilikult, kui püksipaar ei sobi (loe: on väike või ei mahu üldse jalga), siis ma küll suure hurraaga müüjalt HIIGLASLIKKE pükse ei palu.
"Vabandage, kas teil neid VEEL SUUREMAID ei ole? Ma nimelt olen paks."
Ikka vaikselt omas häbis pakid ennast uuesti sisse ja lähed võtad suurema numbri, endal pilk maas :) :)
Asi lõppes sellega, et ostsin kaks paari pükse, ühed suurus 31 (tollides) ja üks paar suurus 40.
Kuna ma olin nii hoos, siis võtsin ka kaks pluusi. Need said siis suurus M :) Muidu ikka L ja XL.

Mis seal ikka. Nagu öeldakse, "Pics or it didn't happen"

 

Oeh. Nii hea on olla. Nüüd tahaks ju muudkui šopata. Kahjuks, ka mulle endale üllatusena, ei ole ma miljonär. Seega peab natukene mõistusega seda asja võtma.

Praeguseks kõik!

Musi-musi!