Esimene kepikõnd

Ajasin asja nii kaugele, et eile 16.04.2015 läksin kolleegiga esimest korda kepikõnnile. Noh, täpsustuseks ütlen, et MINA olin esimest korda. :) Kolleeg juba vana kõndija.

Ilm oli selline kahtlane. Lubas vihma, pilvi, rahet, kutsikaid, suhkrut, jahu ja maasikavahtu.

Kuna me pole allaandjad või mingid pehmed plikad, siis otsustasime ilmast hoolimata ennast kõndima sättida. Kolleeg elab täiesti teises linna otsas, seega leppisime kokku, et kõnnime kõigepealt üksteisele vastu ja siis otsustame, kuhu edasi.

Ma, lammas nagu ma olen, guugeldasin enne selliseid lauseid nagu "kepikõnd", "kuidas õigesti kepikõndida", "millised kepid valida" jne jne. Omast arust sain piltide ja paari video järgi kenasti tehnika selgeks ja olin igati kindel, et olen nüüd spetsialist valmis.

Esimene samm keppidega - vasak kepp on vist lühem. Peatusin. Sättisin oma reguleeritavaid keppe ühepikkuseks. Veel paar sammu. No ei saa pihta! Kas ma pean neid kõvasti vastu maad peksma? Või lohistama?
Te ei kujuta ette, kui lollakana ma ennast tundsin. Ma ilmselt veidi ka punastasin. Siis paar sammu sain juba keppidega maapinnale pihta!

Jesss! Olemas!

Ja siis jälle ei saanud...

Neetud !

Mõnda aega ikka pusisin nendega ja mõtlesin iga sammu hoolikalt läbi. Küll vaatasin pingsalt, kuhu kepi asetan ja, kuhu jalg astub ja, mis asendis käed on ja....mis mu nimi on ja...

Lõppkokkuvõttes sain asjale ikkagi pihta ja edasine kõndimine oli väga mõnus. 

Keppidega kõndimine on suhteliselt sama raskusastmega, mis tavaline kiirem kõnd. AGA.... pulss on kõrgem. 

Tegin ka katse, et tavalise kiirema kõnniga oli mu pulss 121-122, keppidega aga 136-140. Rasvapõletuseks ideaalne!

Veidi tähelepanekuid ka esimese korra põhjal:

Kepid peavad olema õige pikkusega -

• Käimiskepid peavad olema suusakeppidest paarikümne sentimeetri võrra lühemad. Sobiva pikkusega kepp ulatub küünarnukkidest täisnurkselt kõverdatud käest otse maha. Info siit

Keppide pikkuse saad arvutada oma pikkuse järgi. Kepid peaksid olema 68% kehapikkusest.
Minu puhul siis 173 *0,68 = 117,6 cm

Samuti oleks mõistlik ikka keppe enne käes hoida ja katsetada. Minu internetist tellitud odavad kepid (NEED) on natukene nigelad. Esiteks nad kippusid nö kokku vajuma. Kuna tegemist on reguleeritavate keppidega, siis on oht, et nad ei fikseeru korralikult.

Lisaks on minu kepid lärmakad. See "kummiotsik" mugavaks asfaltil kasutamiseks on liiga kõva ja klõbiseb nagu plastik vastu maad. Kui nendega näiteks metsavahel või muul pehmemal pinnasel liigelda, siis ajavad asja kenasti ära.

Kui saaksin nüüd uuesti oma esimesed kepid osta, siis ostaksin igal juhul ühes tükis kindla pikkusega kepid, mitte reguleeritavad.
Õnneks mul emal on kodus paremad kepid olemas ja ta lahkelt lubas neid mulle maratoni ajaks laenata. Aitäh emme! :)

Nii palju oskan ma kepikõnniga alustajatele öelda, et ärge mõelge üle. Laske keppidel  loomulikult  kätega kaasa liikuda. Kui mina asja peale enam ei mõelnud ja kolleegiga hoopis juttu ajama hakkasin, siis tuli õige samm nagu iseenesest.

Trenniosast siis ka.
Kuna maratonil oleme ennast kirja pannud 10 kilomeetrisele kepikõnnile, siis oli plaan sel korral vähemalt 6-7 kilomeetrit kõndida ja siis seda maad suurendama hakata. Sattusime aga nii jutuhoogu, et 10,4 kilomeetrit läks märkamatult. Peale seda ei olnud keha ka üleliia väsinud, kuigi pulss oli terve kõndimise aja ilusasti rasvapõletuses (135-140 lööki). Täna on kummalisel kombel alaselja lihased natukene hellad ja jalad ka muidugi, aga üldine enesetunne on väga hea. Tahan veel minna! Mõnus oli :)

Ja nüüd juba traditsiooniks saanud pildid -

Peale esimest kepikõndi 16.04

Kokkuvõte esimesest kepikõnnist

Kalorikulu oli selline

Mõni pilt riides kah

.... ja jälle paljas :)

Õhtusöök. Libistasin paar kanaviinerit ka sisse, jube isu oli :)

Homme on taaskord kaalumine. Loodetavasti on ikka kilokene maha läinud, aga eks näis ;)

Seniks edukat sportimist ja salenemist!

Ciao!