Chilli.ee on otsimas endale spordi-ja kaalublogijate seast koostööpartnereid. Ka minuga võeti ühendust ja uuriti, kas oleksin sellisest asjast huvitatud.
Hell yeah, muidugi ma oleksin! Seal on igasugu kasulikku kraami, mis minusugusele koonerdisele ära kuluks.
Olin kohe maru õhinas, et ka mind on märgatud ja ma olen nagu "päris blogija" juba.
Saatsin õhinas kirja vastu, et saatke aga oma tavaar siia ja ma muudkui katsetan. AGA. Chilli.ee on nii piisavalt suur ja mainekas veebileht, et nad niimoodi viisakalt ikka uurisid minu blogi statistika kohta ka.
Arvake, kas mul on piisavalt lugejaid?
Noup! Ei ole.
Ilmselt loevad mu blogi mu ema, mõned sõbrannad ja siis paar blogijat, kes natukene nagu kohustusest seda teevad, kuna mina loen nende omasid ka (blogijate värk).
Tuleb välja, et sellest jääb natukene väheks, et niinimetatud populaarsete blogidega konkureerida.
Mulle anti väga armsalt teada, et küllap ma veel kasvan ja saan tublimaks, aga esialgu koostööd ei soovita. See on nagu öelda oma naisele, et noh, vähemalt sul on hea iseloom. :) :) selline lohutus, mis tegelikult nagu üldse ei lohuta.
Õnneks on Chilli.ee-s ilmselt tööl oma ala asjatundjad, kuna nad said aru, et ma olen natukene kurb ja tahan ennast maapõhja häbeneda, et ma nii mõttetu olen, kuna nad lisasid kohe, et saadaksid mulle sellegipoolest väikese üllatuspaki.
Einoh, hurrraaa! Üllatuspakid mulle meeldivad.
Läks päevake mööda ja Omnivasse prantsatas selline kaunis pakikene:
Sees olid sellised asjad:
Lohutusauhinnaks sobib ju küll. Aitäh, Chilli!
Kuhu ma aga selle jutuga jõuda tahan on see, et varsti-varsti hakkab jälle pihta EBA hääletus.
Kes on blogikaugemad inimesed, siis selgitan, et EBA on pikalt välja kirjutades Eesti Blogiauhinnad.
Üritust korraldab täitsa oma initsiatiiivil blogija Mari-Leen Albers (suured tänud talle!) - BLOGI . Tegemist on üritusega, kuhu tuleb kokku Eesti blogijate koorekiht ja siis need ülejäänud blogijad ka :) Kohapeal jaotatakse auhindu iga kategooria esikolmikule ning veedetakse koos mõnusalt aega. Harilikult kajastatakse üritust ka erinevates meediakanalites.
Eelmise aasta galerii - http://elu24.postimees.ee/3729603/elu24-galerii-eesti-blogiauhinnad-2016-vaata-kes-kohal-kaisid
Mina kah siin
http://elu24.postimees.ee/3729603/elu24-galerii-eesti-blogiauhinnad-2016-vaata-kes-kohal-kaisid?gallery=78551&image=5501911
ja siin
http://elu24.postimees.ee/3729603/elu24-galerii-eesti-blogiauhinnad-2016-vaata-kes-kohal-kaisid?gallery=78551&image=5501913
Eelmisel aastal läks mul isegi täitsa hästi ja sain oma kategoorias kuuenda koha. It's something!
Auhindade galal tundsin ennast aga üpris võõrkehana, kuna ma ei teadnud kedagi. Õnneks armas Regiina tuli mulle seltsi ja edasi läks juba lihtsamalt. Tänks, Regiina! :)
Lisaks vahetasin paar sõna ka tol ajal kaasraseda Mallukaga , kallistasime ka (ma ei pese end enam mitte kunagi). Minu õhtu tipphetked, ma räägin :)
Sel aastal arvasin, et ma olen juba nii tegija ja tubli blogija, et ei pea üldse ennast ebakindlalt tundma. Lendan kohale ja teen näo, nagu just minusugustele see gala ongi. Ma olen ju ikkagi BLOGIJA. Kohe lausa suurte tähtedega ja värki.
Pffffttt. Boy, was I wrong!
See, kui tähtsusetu ja tundmatu ma blogimaastikul endiselt olen, jõudis mulle kohale siis, kui blogi postituste reklaamimise grupis Facebookis võeti üles teema, et blogijad peaksid ennast ikka rohkem väärtustama ja reklaampostituste eest raha küsima.
Need, kes ei küsi, pidavat tekitama olukorra, kus erinevate firmade turundusinimesed hakkavadki arvama, et saavad niisama reklaami.
Noh, mis ma oskan kosta. Mul on siiani vunts viiesaja peal, kui keegi üldse huvigi tunneb mu blogi vastu. Ma leian, et minust oleks lausa veider raha küsida, lisaks ei maksaks mitte keegi mulle sentigi. Krt, mulle ei taheta isegi tasuta asju saata, mis siis veel lisaks toodetele rahast rääkida! Nalja teete või?
Kui ettevõte pakub proovimiseks mingit uut või põnevat toodet/teenust, siis minu jaks on juba see suhteliselt suur asi. See tähendab, et mu blogi on piisavalt silma jäänud, et üldse mõne sellise turundusinimeseni jõuda.
Antud teemas Facebookis ma sõna ei võtnud ja seda just seetõttu, et ma tundsin, et ma ei kuulu sinna gruppi. Mulle ei pakuta tasuta asjugi.
Kas ma siis polegi päris blogija? Mis hetkest sa oled see "päris blogija"?
See, kes raha küsida ei saa ja, kellele firmad testimiseks asju saata ei taha, need ei ole päris blogijad?
Ilmselt siinkohal vastatakse ikka, et oled küll blogija, ega sa asjade pärast ei blogi jne jne. Jah, tõsi. Ma ei blogi selleks, et tasuta asju saada, kuid tundub, et KÕIK TEISED saavad?
Peale seda tundsin ennast kuidagi nirusti. Ma olen nagu wannabe blogija. Kirjutan nagu tervele Eestile, aga loevad vaid mu lähituttavad. Tõmbas kuidagi maa peale see olukord, kohe paraja matsuga maa peale.
Kes ma omast arust olen?! Ma ei ole tuntud. Mul ei ole palju jälgijaid, mul pole palju lugejaid. Kedagi tegelikult väga ei huvita, milline ma olen ja kuidas mul läheb, mida ma asjadest arvan või kus käin.
Kellele sa kurdad, ah?
Oeh.
Õnneks on meil tekkinud oma väike seltskond spordi-ja terviseblogijaid, kellega oleme plaaninud EBA galal ühes lauas istuda. Loodetavasti jätkub mulle seal lauas ikka ruumi, muidu tunnen ennast küll väga halvasti.
Ma tegelikult ei teagi, miks ma selle postituse kirjutasin. Tahtsin hingelt ära saada lihtsalt. Ma tunnen ennast nagu see ebapopulaarne ja kole tüdruk, kes üritab lahedate inimeste gruppi sulanduda. Kuidagi ei taha aga õnnestuda. Vahel mõtlen ikka, et ma olen täiskasvanud naine, mul on oma elu ja toimetused, ma ei peaks selliste väikeste asjade pärast üldse oma pead vaevama. AGA. Kusagil kuklas tiksub ikka "sa ei meeldi kellelegi", "miks sa üldse blogid".
Ma tean, et mul on mingi oma lugejaskond, kes ikka mu postitusi ootavad. Ma tänan teid väga, et te ikka vahest kommentaariumis sõna võtate ja endast märku annate.
See tundub imal, aga iga kord, kui keegi uus või võõras (kasvõi anonüümne) midagi mu blogis kommenteerib, siis ma olen ääretult tänulik. Aitäh teile!
Teid pole palju, isegi võib öelda, et teid on lausa vähe, aga vähemalt teid ON.
Palun olge edasi, sest ma olen teiega juba nii ära harjunud, et ma ei saaks ilma teieta hästi hakkama :)
Eks?
Teie tühine blogija,
Mariliis
