Vaatame tõele näkku - bikiinikeha enne ja nüüd!

Heihopsti!

Mina siin, niisama rase viimaseid päevi. Tähtaegadeks siis 6.11 ja 9.11 ehk kohe varsti!

Reedel käisin ämmaemanda vastuvõtul. Panen siia ka kaaluvõrdluse eelmise rasedusega.

Eelmise rasedusega samal ajal olin 10 kg raskem.

Reedel oli rasedust 38+2 nädalat.
Kaal sai kirja 81 kg.
Kõhuümbermõõt 99 cm ja
EPK 33 cm.

EPK oli väiksemaks jäänud hea 1-2 cm. Ämmaemand arvas, et laps on nii sügavale vaagnasse laskunud ja seetõttu on kõht väiksem. Kahtlustab, et laps sätib ennast juba väljapoole.
Loodetavasti kahe nädala pärast ämmaemanda vastuvõtule enam minema ei pea ja pääsen ka sellest tüütust topsi pissimisest.
Ämmakas ennustas ka, et ilmselt väga suurt last siit tulemas pole. Kusjuures, mõni aeg tagasi mu kõht tegi mõnusa kasvuspurdi ja siis arvati, et tuleb ikka neljakilone imik. Nüüd pakutakse max 3,3 kg sünnikaaluks. Mulle sobivad mõlemad suurepäraselt. Esimene laps oli sündides 3,7 kg, kui raske see neljakilonegi olla saab :)

Heh.
Igal juhul sain kiita ämmaka juures, et ilus kõht, ilus vererõhk ja üleüldse hädadevaba rasedus siiani. Ei ole turseid, ei ole valusid ega miskit muud. Lihtsalt paks :)
Muide, eelmise raseduse ajal olin samal ajal kõhuümbermõõduga 107 cm ja EPK 36 cm, mõnusalt turses ja piinlesin vana hea tutiluuvalu käes. Sel korral olen ikka kõvasti pisem, hädasid ei ole ja üllatavalt kerge on olla. Liikumine, mu naised. Liikumine!

Nagu juba alguses ka mainitud sai, siis käivitumas on viimane rasedusnädal (tähtaja järgi). See, millal laps tulla otsustab, on juba iseasi. Hetkel on nii, et õhtuti käivad juba esimesed ettevalmistavad valuhood. Nii 20-25 minuti tagant kerged torkivad kokkutõmbed. Harilikult kaovad siis ära, kui ma pikali heidan. Olen kindel, et õiged valud tunnen ma ära, seega ma nende üksikute valude peale veel pöördesse läinud ei ole. Samas on kuidagi lohutav teada, et miskit seal juba toimub. Äkki selle võrra läheb õigel hetkel kiiremini? Eks näis.

Aga nüüd selle postituse põhiteema juurde.
Sattusin üleeile vaatama oma eelmisel aastal blogi jaoks tehtud pilte. Kurjam küll, kus ma olin suutnud ilusaks süüa ennast! Ausalt. Ma ei mäletanudki enam, milline ma enne rasedust välja nägin. Pildid õnneks natukene aitasid meenutada.

Otsustasin teha endast ka raseduse viimastel päevadel bikiinides pildid, et siis hiljem oleks hea vaadata, kui suure töö ma olen suutnud ära teha. Kuna pildid on päris hirmsad, siis esialgu ei julgenud ma neid siia üles panna. Mingi hetk aga jõudis mulle kohale, et ma käin ju iga nädal selle sama kehaga Auras ujumas, kus mind näevad sajad suvalised inimesed. Hull asi siis oma blogisse teistele võrdluseks tuua.
Ülakeha üle ma väga ei põegi, aga mu kintsud võiksid küll oluliselt ilusamad olla. Samas, sellise toitumise juures ei oska ma kedagi peale enda süüdistada ka. Las nad siis olla sellised vedelad ja vormitud tselluliidihunnikud. Küll ma nad jälle vonksu saan, eksju.

Esiteks siis enne pilt. Tehtud 29.veebruar 2016, mil ma tegelikult olin juba natukene rase. Ma lihtsalt ei teadnud seda veel. Esimese positiivse rasedustesti tegin 5 päeva peale nende piltide tegemist.

Ja võrdluseks üleeile tehtud pildid!

Nagu näha, siis mu kintsud on mu murekoht olnud juba mõnda aega. Nüüd rasedusega olen kummalegi kintsule juurde kasvatanud 2,5 cm pekki. Halleluuja, ausõna!

Aga olgu need pildid lohutuseks ka teistele rasedatele. Ma kavatsen millalgi teha ka enne-raseduse ajal-pärast pildiseeria. Eks siis ole näha, kuidas kogu see trall lõppkokkuvõttes mu kehale mõjub.

Kaal viimastel piltidel siis 80,6 kg. Enne piltidel 68,4 kg.

Kui ma nüüd natukene maha rahunenud olen ja neid pilte ikka ja uuesti vaatan, siis ei tundugi asi üldse nii hull. Rasedus on ikkagi rasedus. Keha kipubki rasva talletama ja just seda on ka minu keha teinud. Ometi ei ole kaalutõus üldse suur ning mingit meeletut titekilode hulka ma ei karda. Imetamine on üks imeline kalorikulutaja ja kaloritesse mina usun!

Nüüd ei olegi muud, kui sünnitegevust ootama jääda ning siis juba kaalulangust nautida.

Kõikidele rasedatele soovin siinkohal mõnusat kulgemist ja katsuge asja positiivselt võtta. Mina võin küll öelda, et kogu see rasedus on meeletu kiirusega läinud. Juba on viimane nädal käimas ja ma pole isegi veel ära tüdineda jõudnud. Lühike aeg on see 9 kuud tegelikult. Sups ja läinud!

Ma nüüd kööki midagi küpsetama. Mul mingi tuhin peal :)

Tsaukaplauka!


Mariliis

Nii, mis edasi?

Titeasjad on olemas, pesa on punutud, mis edasi?

Raseduse viimane kuu kipub kõigil rasedatel venima. Ootamatult selgus, et ka mina pole erand ja ka minu viimane kuu juba paar päeva venib nigu tatt.
Laps kõhus on tänaseks valmis küpsetatud, nüüd ta peaks siis ainult veidi veel pekivarusid täiendama. Ideeliselt täna sündides ei oleks ta enneaegne, vaid täiesti õigeagselt sündinud laps.

Kuna laps võib iga hetk sündida, siis kusagile Tartust kaugemale, kui 1 tund ma sõitma ei ole nõus. Meelt tuleb lahutada lähemates sihtkohtades. A mis meelelahutust sa ühele rasedale ikka pakud.

Jalutuskäigud enam väga naudingut ei paku. Ilm on kõle ja kõht kakub maru tugevasti toonusesse juba peale kahte kilomeetrit.
Olen nüüd võtnud eesmärgiks nädalas vähemalt korra Aurasse ujuma jõuda. Siiani läheb hästi ja kaks korda olen seda ka teinud. Esimesel korral põdesin hirmsasti oma keha pärast. Oleks siis see kõht, mida ma häbenen. Oh ei! Kõhu üle olen ma maru uhke. Kintsud! Need pekised kintsud on need, mis muret tekitavad. Viimasel korral Auras käies oli mul aga ka nendest jumalast savi.
Vees on ennast nii lihtne liigutada. Enne ma ei osanud nagu nautida seda tuima ühest basseini otsast teise ujumist, aga nüüd, mil iga kuival astutud samm tuletab meelde, et ma olen 11  kg raskem, tundub see basseinis liiklemine eriti lihtne.
Peale ujumist veel sopsuke kuumas saunas (ei, ma ei käi oma last küpsetamas) ja siis rampväsinuna koju. Ahhh, lõõgastus.

Oma Polari aktiivsuse olen ikka kenasti täis saanud. Erandiks mõni üksik päev, nagu nt pühapäev. Käisime perega kinos ja kohvikus ja õhtuks olin ma laip. Samme täis ei saanud. Oli küll piinlik, aga ma ei jaksanud õhtul enam miskit ette võtta, et seda aktiivsuse eesmärki täis saada. Rase, noh.

Üldiselt olen endiselt tubli.
Korra nädalas ujun. Päevas samme vähemalt 13 000 ja toiduportsjonitel katsun ka silma peal hoida. Kuigi pean tunnistama, et raseduse viimastel nädalatel on see eriti raske.

Isudest nii palju, et mul on viimane nädal aega meeletu piparkoogitaigna isu. Mitte nii väga piparkookide, vaid just taigna.
Kui ma suure kisaga Facebookis välja hõikasin, et rase tahab nüüd piparkoogitainast, siis armas Helena (blogi link) tegi ekstra mulle 1,2 kg piparkoogitainast ja tõi selle mulle möödaminnes ka Tartusse ära. Samuti oli väga abivalmis mu sõbranna Viljandist, kes küpsetas ühe laari ja tuli nädalavahetuseks külla piparkoogivaagnaga.

Rase on igavesti mõnus olla. Ikka poputatakse.

Tainast nosimas

osa ikka küpsetasime ka :)

Need piparkoogid ja taigna sain ma eelmisel nädalal ja esmaspäevaks oli kõik juba ajalugu. Minu isud aga olid endised, mistõttu olin sunnitud ise endale ühe laari piparkoogitainast tegema.

Sain täitsa hakkama. Hetkel tainas laagerdub veel külmikus, aga olen vaikselt nokkimas käinud. Kärab küll ;)
Retsepti sain siit - http://www.nami-nami.ee/retsept/1428/nami_nami_joulupiparkoogid

Kaalust pole ka ammu rääkinud. Vabandused ette-taha.
Ma ise ikka esmaspäeviti kaalun, aga ma pole üldse kindel, kui huvitav see raseda mass teie jaoks enam on.
Esmaspäevase seisuga rasedust 37+5.
18.10 kaal 80,5 kg, sel esmaspäeval 24.10 kaal 80,6 kg. Nädalaga paisunud 0,1 kg. Hurrraa!
Jääb vaikselt pidama see kasv.
Kogu rasedusega tänaseks juures 11,6 kg.

Täna olen ma siis täpselt 38 nädalat rase. See tähendab seda, et tähtajani on täpselt 2 nädalat. Eks elu näitab, kas imik trügib väljapoole õigeks ajaks, või istub seal mõnusalt üle tähtaja. Vahemärkuseks, et poja oli väljas 40+3, seega suhteliselt täpselt.

Rasedahädadest oskan endiselt kurta kõrvetiste üle, kuid neid tundub ka juba vähem olema. Ilmselt on kõht alla vajunud (nii juhtub raseduse lõpus) ja enam ei ole magu nii kokku surutud. Päeval Renniet väga võtma ei pea. Öösel ikka ühe kuni kaks olen võtnud.
Kõndimine on raskem, kui varem, aga mingit valu sellega ei kaasne. Ma lihtsalt ei jaksa liigutada ennast enam nii kiiresti.

Silma on jäänud ka see, et mida aktiivsem ma päeva jooksul olen, seda kergem on mul õhtuti olla.
Näiteks see sama pühapäev, kus ma hommikul ainult veidi koristasin ja koeraga väikesel tiirul käisin ja hiljem kinos ja kohvikus istusin. Õhtuks oli olemine KOHUTAV. Raske oli olla. Istudes ei olnud hea. Seista ei jõudnud. Uni nagu oli, aga und ei tulnud. Kõht tundus raske ja jalad tundusid paksud ja tuimad.
Samas, need päevad, mil ma oma aktiivsuse kuskil 120% peale olen saanud, on mul ülihea olla. Seega hoolimata tugevast "ma ei viitsist" peaks ma ennast ikka maksimaalselt (rasedale sobilikult) liigutama. Teeb enda elu kergemaks,

Eile oli üle Eesti esimene lumi maha sadanud. Tartus oli lumehulk võrdlemisi muljetavaldav. Lumevaip ulatus kohati ikka üle hüppeliigese. Käisime peni ja lapsega väljas mässamas.

Päevase aktiivsuse sain kiiresti täis (ca 14 000 sammu tuli).
Tänaseks on enamus lumest ära sulanud ja plaanime lapsega lauamängude päeva. Eks näis, kuidas ma selle aktiivsuse täna täis saan. Lõpetangi hetkeks siin arvutis istumise ja katsun koeraga jalutama minna.

Teile aga mõnusat koolivaheaja jätku ja tegusat kolmapäeva.


Mariliis (juba 38+0)