Kaalumine 13.12

Möödas on juba teine nädal paastudieediga. Sel nädalal kompasin piire veits ja sõin paaril päeval üle oma soovitusliku kalorinormi. Kirja ei pannud, kuid olen vägagi kindel, et sõin päevas üle 2000 kalori.

Piparkoogid, Kalevi kommid, hunnik pähkleid-rosinaid ja kuivatatud puuvilju, mitu viilu sepikut, mille peale panin sprotte õlis, pannukad moosiga. Njom-njom! Ja see kõik LISAKS mu tavatoidule. Heh. Nädala lõpuks oli kõht korrast ära, pidevalt ajas kõrvetama ja üleüldse oli jube raske olla. Ma ei ole enam harjunud palju sööma. Enam ei tee ka nii - läksin lihtsalt natukene hulluks :)

Paastusin sel nädalal teisipäeval ja neljapäeval. Menüü on siiani enam vähem samaks jäänud, seega neid pilte siia enam ei topi.
Trenni tegin kahel korral - teisipäeval 2*7 minutit intervalli kogu kehale ja reedel 2*7 minutit intervalli.
Reedel tegin lisaks jala ühe linnatiiru. Kokku kõndisin 6,8 kilomeetrit.

Paastupäevad on mulle väga lihtsad. Vahel tundub, et liigagi lihtsad. Mingit otsest nälga ei tunne paastupäeval, samuti ei ole järgmisel päeval paanilist "appi-ma-tahan-kõike" tuuri. See, et ma sel nädalal natukene hulluks läksin, on ilmselt seetõttu, et olin kodune ja tööl ei käinud. Siis ju toit koguaeg käeulatuses ja otseselt enam piirama ei pea, kuna paastun kahel päeval nädalas.
Mõnus dieet  :)

Nüüd aga tulemustest ka.
Kuna ma sel nädalal trenni väga ei teinud, jala tööl ka ei käinud ja kahel päeval sõin ennast jubedalt üle, siis suurt kaalulangust ei oodanud.

Eelmise nädala kaal 67,2 kg. Selle nädala kaal 66,8 kg. Kuuskümmend-friiking-kuus-koma-kaheksa!! Nädalaga kaotatud 400 grammi. Pikkust endiselt 173 vm, seega KMI 22,32.

Hurrraaa! Nagu, ausalt. Peale sellist laisklemist ja asjale käega löömist on kaalulangus 400 grammi. Väga hea!
See on mu senini kõige madalam kaal. Ma pole MITTE KUNAGI oma täiskasvanueas nii vähe kaalunud. Mitte kunagi! Pärkalt!
Nüüd tundub see 64 kg juba käega katsutav. Äkki saan selle ideaalkaalu oma sünnipäevaks kätte?
Teekski endale sellise kingituse, et 21. veebruar 2016 on Mann 64 kg. Mõni koht peale koma võib ju olla, aga mitte rohkem, kui 64,5 kg. Teeme ära!

Huh! Kes oleks arvanud, et dieeditamine võib nii mõnus olla. Kurat küll! Luksus ju.
Ootan juba põnevusega jõule, kus saab perega laua taga istuda ja mitte muretseda, mida suhu pistan. Kindlasti teen tervislikumad valikud, kui eelnevatel aastatel, kuid kaloreid jõulude ajal lugema ei hakka. Las olla.

Nüüd veidi pilte möödunud nädalast -

Pildistan oma suureks jäänud riideid.

Paastupäeva lõunasöök

Trennikas

Pärast trenni

Perekond

Lapse jõulupeole

Hautatud juurviljad kanaga

Filmiõhtu hõõgveiniga

Tsiviilriietes kah

Nüüd sai küll posu pilte. A mitte ükski pole pesus - nägite jah? :) :)

Okey. Homme peab tööle minema. Võeh! Pidage vastu ja nautige advendiõhtut.



Tsauks!

Mann

Piinlik on noh!

Olen selle postituse kirjutamisele juba kaua mõelnud, aga ei ole selleni kuidagi jõudnud. Põhiliselt just selle pärast, et ma ei tea, kui huvitav see teile on.

Ma nimelt ei ole avalik blogija. Selles suhtes, et mu blogi ei ole kinnine ning selle lugemiseks ei ole vaja luba, AGA ma ei kuuluta kusagil peale kahe kinnise grupi Facebookis, et ma blogin.
Olen kapis. Ma häbenen natukene oma blogimist ja oma teekonda.
Võõraste ees ma häbi tunda ei oska, aga vanade tuttavate ja sõprade ees küll.

Võib olla on asi sellest, et raske on tunnistada tervele maailmale, et ma kunagi nii rõve välja nägin.
Lisaks olen ma siia blogisse suhteliselt suvalt visanud pilte endast pesus ja nappides riietes. Ja seda juba alguses, mil ma olin valus rasvarull.
Ma ei taha, et mu tuttavad mu endisi pekke näevad.
Võehh!

Lisaks ei ole vaja, et kõik mu kolleegid täpselt teavad, milline ma pesus välja näen . . . ja milline pesu mul üldse on!

Oeh, Mariliis! Sa ei mõelnud seda blogindust ikka päris läbi mis?

Mu oma ema sai mu blogimisest teada kuskil kolm kuud peale alustamist ja sedagi kusagilt Facebooki kommentaaridest.
Õde sai teada peale seda, kui mu ema teada sai :)

Mehele rääkisin mingil hetkel ise, sest ta ikka tundis huvi, et kellele ma seal nii pikke tekste kirjutan.

Esialgu ei jaganud ma oma blogi üldse kusagil. Siis aga liitusin Facebookis kinnise grupiga "Trennijutud" ning hakkasin seal väga tagasihoidlikult oma postitusi jagama. Mitte kõiki, aga enda meelest paremaid.
Ma enne jagamist muidugi kontrollisin ega antud grupis ühtegi mu tuttavat pole :) Tol hetkel ei olnud.

Esimese šoki sain ma siis, kui üks mu kaugematest kolleegidest tuli kontoris mu juurde ja ütles: "Oled jah täitsa kõhnaks jäänud! Ma loen su blogi."
Krt, mul tõmbas junni suht jahedaks. Ei osanud suurest ehmatusest midagi kosta. Tänasin vaikselt ja naeratasin, endal soolane nutumaik suus. Häbi oli.

Sain esimesest ehmatusest üle ja otsustasin, et ma ei põe selle pärast, sest ta on selline suht tšill plika.
Siis oli pikalt vaikus. Olin rahulik, kuna tundus, et ümberringi keegi ei tea mu blogi-salaelust midagi.

Vahel keegi ikka tuttavatest küsis, et "mis blogi? keegi ütles, et sa blogid." Tavaliselt vastasin, et  jah, veidi kirjutan jah. A rohkem ei midagi -  üritasin jutu mujale viia.

Nüüdseks on mulle kirjutanud ka paar lähedasemat inimest ning teada andnud, et nad mu blogi loevad. Katsun olukorraga harjuda.

Pean tunnistama, et peale seda, kui sain teada, et mõningad mu tuttavad mu blogi loevad, olen ma veidi ettevaatlikumaks muutunud. Enam päris suvalt kõiki pilte üles ei pane, samuti mõtlen, et mida küll see või teine võiks sellest arvata jne jne.
Ma ei teagi, miks ma nii hullult põen, aga näed - põen.

Eile võtsin munad pihku (julguse kokku) ja panin instagram'i üles oma enne-pärast pildi -

Antud pildile sain ka paar kommentaari ja laiki ning mõningad nendest laikidest olid ka tuttavatelt, kes ilmselt mu blogimisest ei tea (vähemalt minu teada). Tundsin ennast veits alasti ja natukene paha maik oli manu. Oleksin tahtnud pildi ära kustutada, aga otsustasin mitte nii eit olla. Pilt on endiselt üleval.
Vahtige siis mu pekke!

Olen hetkel kahevahel - kas panna blogi täitsa kinniseks, et mitte end halvasti tunda või siis lasta asjal minna. Uhkelt endine paks ja kaalulangetaja. Ma ei tea samas, kas ma olen valmis avalikult endine paks olema.
Tahaks arvata, et paljud tuttavatest ei tea mu kaalust ja tselluliidist midagi. Äkki tuleks seda niimoodi ka hoida.
Huvitav, kas nende suhtumine minusse muutuks? Ma tunduksin äkki rõve?

Oeh, enesekindlus - miks sa mulle nii teed?

Ma ei tea, kui hästi ma ennast tunneks, kui kõik mu lapse lasteaiakaaslaste/koolikaaslaste vanemad, mu kolleegid, ülemused, mehe sõbrad ja muud inimesed, kellega otseselt igapäevaselt kokku ei puutu loeksid mu blogi ja näeksid mu nõmedaid meigita ja kodustes riietes pilte. Vanu pekipilte, trennipilte jms.

Äkki peaks kõik pildid ära kustutama? Mitte enam lisama selliseid pilte?

Oeh, oeh, oeh!

Blogger.com vahel ikka kirjutab mulle, et "tahad rohkem lugejaid? vajuta siia ja jaga oma blogi KOGU MAAILMAGA".  Amm, ei?

Teised blogijad - jagage oma kogemusi, avaldage arvamust. Mis saab Mannist ja tema pekkidest? Maha võtta kõik? Olla endiselt salajane blogija? Anonüümne blogihoolik :) Või minna avalikuks ja lasta kõik oma pekkide ja ihu ligi?

Ma tean, ma tean, et ma EI PEA endast pesupilte üles panema, aga asi on minu põhimõttes. Ma nimelt postitan selliseid asju, mida ma ise vaadata/lugeda tahan ja minu lemmik osa on just pildid. Just sellised pildid, kus muutusi näha on. Kui ma need ära jätan, siis sama hästi võiksin ju kõik pildid ära jätta? A siis ei tunneks ma ise enam rõõmu.

Raske on, teate.

Seda kirjutades olen ise ka nii segaduses ja natukene ärevil. Ma nagu tahaks olla natukenegi tuntud ja teatud blogija, samas ei julge ma kõike kõigiga jagada. Mis värk sellega on!

Siinkohal tõmban otsad kokku. Ei teagi, mida ma selle postitusega saavutada tahan. Äkki mingit kinnitust saada, et kõik juba nagunii loevad ja siiani olen ju elus.

Ei tea. Selline ta igal juhul sai. Sain hingelt ära ja kõigile lugeda. Olge siis õrnad :)


Mann